on teil kunagi juhtunud nii, et välismaal olles kaotate juhuslikult (või meelega?) oma pangakaardi ja keegi heasüdamlik kodanik peab enda kohuseks teavitada sellest teie kodupanka, et teatada oma leiust ning jätab sinna oma kontaktandmed, et oma vara kindlasti kätte saaksite? ei ole? siis mõelge hoolikalt järele, miks teil mingi karmavõlg on. sest kindlasti on minusarnaseid inimesi veel.
täna pärast tunde oli meil Saaraga sada asja teha. pärast mööda linna ringi tõmblemist (well, selle juurde kuulus ka tund aega niisama hessis passimist), läksime macdonald'sist üle tee asuvast pangaautomaadist Saara hetkeressursse kontrollima. pilku juhuslikult maha langetades leidsime sealt pangakaardi, mis lähemal uurimisel kuulus Hans Morawegile, kes on austerlane. see oli põhjus, miks ma hetke ajendil otsustasin helistada austriasse ja teavitada sealset panka oma leiust. teenindaja, kellega ma rääkisin, valdas suurepärast inglise keelt ja nii jõudsime kokkuleppele, et nad teavitavad Hansu ning kui too oma kaarti tagasi soovib, võib ta mulle helistada. siiamaani kannan oma telefoni igal pool kaasas, lootuses, et "mein Prinz auf einem weissen Pferd või misiganes" mulle helistab ning kaunis saksa keeles minuga kõneleb, sest inglise keelt ta minu.. unistustes? mõtetes? .. ei oska. seega ma ütlen talle, et "wo bist du? am welchen Strasse? stehe da! ich komme in vierzig Minuten!". ma ei taha teada, kui ebakorrektne väljendusviis see on, aga palju enamaks ma suuteline pole :D
siiski, see pani punkti tänasele muidu igavale päevale. või noh, pärast kooli tsillimine oli üsna fun, aga tunnid olid igavad, sest Saara oli unine. ah jaa, känguruülesannetega oli skoor. tark tunne oli korraks.
Good Charlotte - Something Else
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment