kui elu on sealsamuses aga samas hästi hea

sain täna ühe e-maili. mulle pakuti isiklikult, eelisjärjekorras mu unistuste tööd. või noh, tööd, mida ma olen ammu väga-väga tahtnud. ja ma ei saa seda vastu võtta, sest ilmselgelt on ajastus paigast ära. see lihtsalt tapab mind praegu seest. teatavasti ei tule selliseid elu võimalusi just kuigi tihti ja väga valus ja raske on ära öelda. 

samas ma ei saa öelda, et kahetseksin seda otsust (ütleme, et tegu on ikka otsusega), sest iga päev annab mulle nii palju. taban ennast mitu korda päevas mõttelt, et nii ilus ja hea on elu. just oleviku mõttes. kui ma peaaegu terve oma elu veetsin mingit ilusat tulevikku oodates, siis nüüd lõpuks hindan ma just seda, mis praegu on. igat kordumatut hetke.

praegu siin kirjutades ja vahepeal magavat Reginat piiludes, tundes, kuidas soe päike mu selga paitab ja värske kevadõhk aknast sisse voogab, ei vahetaks ma seda emotsiooni elusees ka selle unistuste töö vastu.

süüa & müüa

tahan täna jagada kahte asja, millest hetkel natuke vaimustuses olen. 

esiteks: kui kellelgi peaks kunagi tekkima vajadus midagi müüa, siis soovitan kuulutus panna soov.ee-sse. 

nimelt oli mul suur tahtmine lahti saada oma vanast voodist, mis võttis enda alla pea pool magamistoa muidu vabast põrandapinnast. tegu oli korraliku täispuidust kalli asjaga, madrats oli veits päevinäinud, nii et selle pakkusin tasuta kaasa, kui tahtmist on. hinnaks küsisin sümboolse 50€. 

eeldasin loomulikult, et leian ostja mõnest facebooki käidavamast osta/müü/vaheta-grupist. upitasin ilusti korra päevas kuulutust, nagu reeglid ette nägid, kuid ei midagi. närvi viskas mustaks juba, et ei saagi kolast lahti. õnneks meenus, et L oli Soovi soovitanud. ma muidugi pidasin end tol hetkel targemaks, arvates, et facebookis rohkem potentsiaalseid ostjaid mu kuulutust näeb. igatahes tegin proovi. ühe päeva pärastlõunal läks tekst üles, järgmiseks (eilseks) õhtuks oli leitud huviline, organiseeritud transport, viidud voodi minema ja mina saanud 50€ võrra rikkamaks. juhtus nimelt, et tollel naisterahval just eile oli renditud buss, et täna hommikul viia maale mööblit, kuhu tal just sellist voodit vaja. ja muide, nii positiivseid inimesi ma pole ammu kohanud :) ja mu riidekapi uks käib taas lahti!

teiseks tahan jagada ühe hea salati retsepti, mille tõi parimal, ehk siis toiduks tehtud kujul, minuni üks tore noor ema, kes meile jõuluajal oma beebit tutvustamas käis. tegelikult ma enne seda vihkasin sellerit, aga kuna too naine mulle väga sümpaatne on, siis otsustasin tema kokakunsti ikka järele proovida. kohutavalt hea oli! ja väga lihtne valmistada.

retsept ühele näljasele:

150 grammi varssellerit. haki peeneks.

150 grammi makrat. haki sinna juurde.

2 supilusikatäit maitsestamata jogurtit

1 supilusikatäis majoneesi. sega läbi

1 muna pudiks tehtuna peale.

granaatõunaseemneid ka soovitan peale puistata.

ongi kõik. plaanisin seda teha homseks sünnipäevalauale, kuid kuna kodupood oli selleriga kehvasti varustatud, siis sain teha ainult selle ühe näljase koguse. aga et mul siin rohkem näljaseid pole, siis ma ei kurda.

kuidas tunda ära head meest

sattusin just peale olukorrale, kus naabrimees oma koerale juhtmega virutas. olgu öeldud, et ma ei nõustu ka kasvatuslikul eesmärgil vägivallaga ei inimeste ega loomade suhtes. aga selle situatsiooniga meenusid mulle J sõnad, et meest valides vaata, kuidas ta kohtleb oma ema ja kuidas oma koera. 

targad sõnad, peab tunnistama. kasvõi selle sama naabri näitel, kes alati on olnud üsna mölakas. ka oma naise suhtes, kellega nad vahepeal olid küll lahus, aga nüüd saavad viienda lapse. mis nende koduseinte vahel toimub, ei puutu minusse, aga mõned avalikkuse silme all toimunud juhtumid on pannud küll kulmu kergitama..

eks ole nii- ja naapidiseid näiteid. aga kindla peale minek on, kui valida mees, kes austab loomi ja naisi. hea mees isiklikult soovitab. lausa üks parimaid :)

challenge - day 20

day 20: something you are trying to figure out

ma olen alati (enda) eksistentsist hästi huvitatud olnud. sellest, et kuidas ja miks.. ja üldse, kuidas maailm kellegi teise silmade läbi välja näeks? sest paratamatult on igaüks oma maailma naba, vaatad ju enda seest kõike. mõnikord ikka taban end unetutel öödel mõttelt, et kuidas see ikka nii on, et ma siin iseenda sees istun ja seda maailma vaatan. ja misasi see "mina" üldse on? 

ja mis see elu mõte siis lõppude lõpuks ka on?

ja muud deeper than deep klišeed. 

challenge - day 19

day 19: 20 facts about yourself

• ma eelistan alati kõiges lipusinist teistele värvidele.
• suurem osa mu rahast kulub toidule.
• ma kardan sügavat vett pärast seda, kui väiksena peaaegu uppunud oleksin.
• ma armastan hirmsasti leopardimustrit ning käiksin ilmselt riides nagu prostituut, kui ei jälgiks pidevalt, mida kokku ostan.
• ma võtan kõike kohutavalt südamesse.
• mul on väga eriline suhe "oma" muusikaga, seda kuulates olen nagu hoopis teises maailmas.
• ma ei söö seeni.
• ma olen rohkem öö- kui päevainimene.
• ma ei tahtnud 8. klassi alguses kooli minna, sest mul oli tunne, et kõik vihkavad mind.
• mu ideaaljalatsid on kõrge kontsaga põlvini nöörsaapad.
• kui ma saaksin elada ükskõik millises teises linnas, siis valiksin Viini või Helsingi.
• väga palju häid ideid jääb mul viitsimatuse tõttu täide viimata.
• ma kohtusin oma isaga esimest korda 16-aastaselt. siis sain ka teada, et mul on kaks poolvenda.
• ma olen alati kõigega opositsioonis. kui keegi väidab midagi, mida annab ka teise nurga alt vaadata, siis automaatselt hakkan rääkima talle vastu, lihtsalt et tutvustada talle asja teist külge. 
• kui ma oleksin poiss, siis mu nimi oleks Kert/Gert.
• ma olen huumori suhtes väga valiv. labased kreisiraadio tüüpi ja tordiga näkku naljad on minu jaoks vastuvõetamatud.
• ma olen ristitud, aga mitte usklik.
• jätsin 11. klassi seljakasvajaga jamamise tõttu pooleli. seejärel kooli vahetamine oli ilmselt üks mu elu parimaid otsuseid.
• ma eelistan 30-kraadist ilma -10-kraadisele.
• mul pole kunagi olnud ühtegi luumurdu.

challenge - day 18

day 18: favorite childhood books?

oleks vaid nüüd vana hea lugemispäevik käepärast! :D seal oli lapsepõlves loetud raamatuid vist saja ringis kirjas. (ja oi, kuidas ma vihkasin sinna pildi joonistamise osa.. püüdsin alati ema nõusse saada, et ta minu eest joonistaks. raamatud lugesin ikka ise läbi).

 

mäletan, kuidas lugesin umbes kuueselt salaja "Peata ratsaniku" algust ja sain sellest hirmujudinad :D umbes samavanalt avastasin, samuti salaja, enda jaoks krimkad - esimene oli Agatha Christie "Mõrv raamatukogutoas", mida ema kapist võtmas käisin, kui kedagi läheduses polnud.

üldiselt erinesid mu lugemisharjumused teistest omavanustest üsna suurel määral. näiteks oli "Sõrmuste isanda" sari minu jaoks täielik piinamine! proovisin ja proovisin lugeda, et mõista, mida sõbrad selles näevad, aga no ei. samamoodi oli kunagi kohustuslikuks kirjanduseks olnud "Kaasani täht", mida sõbrapäevikutesse lemmikraamatu kohale sageli kirjutati, mu meelest kohutavalt igav.

üks raamat, mis mulle väiksena tohutult meeldis, oli "Barbara ja suvekoerad". nii südamlik ja tore pisikeste tüdrukute fantaasiaraamat. Lindgrenit lugesin valikuliselt, "Bullerby lapsed" ja "Pipi" meeldisid, Karlsson oli liiga vastiku käitumisega tegelane. musketäre lugesin vist oma kümme korda ja võin siiamaani lugeda. Harry Potteri kõik osad on ka ilmselt vähemalt viis korda läbi loetud. 

üldiselt lugesin ma nii palju, et vist kindlaid lemmikuid polnudki. 

challenge - day 17

day 17: where do you work?

nagu paljud lugejad ilmselt teavad, ootab mind tagasi mu töökoht klienditeenindajana Hiiu Pubis. kavatsen väikese koormusega tööle minna niipea kui võimalik; juhataja helistas juba jaanuaris, et uurida, ega ma äkki juba naasmist ei plaani. igatsesin küll juba üsna pea pärast lapsepuhkusele jäämist jälle tööle, aga mida aeg edasi seda vähem on viitsimist :D 

aga ehk äkki suvel näeb mind mingil määral juba töörežiimil ka.

challenge - day 16

day 16: what's the one thing you've wanted to do, but haven't (yet)?

kuna ma olen viimastel päevadel mõelnud oma sünnipäeva pidamisele üsna palju, siis meenub kõigepealt see, et viimastel aastatel olen tahtnud selleks puhuks aiapeo korraldada. suuremat sorti ürituse, telgi ja grillimisega, šampuse ja viisaka riietusega, ning kutsuda korraga kõik inimesed, kellega on vaja pidada. kahjuks ei ole siiani aprillikuu heitlikud ilmad seda ettevõtmist toetanud ning ka sel aastal jääb ilmselt ära. 

 

tsau, mis teed

üldiselt käivad mulle väga paljud inimesed närvidele ning see on jälle ilusasti vastuolus sellega, et muidu mulle hirmsasti liigikaaslased meeldivad. tihtipeale kipub lihtsalt nii olema, et nad eemalt vaadates palju meeldivamad on, kuid lähemal tundmaõppimisel avaldub igasugu eemaletõukavaid iseloomuomadusi. või on mul lihtsalt raske päev või peavalu või saab pisikestest tüütustest karikas täis.

ja siis kirjutab keegi mulle "tsau". vastan samaga. "mis teed/teete?" kõik, mul kaob kogu viitsimine suhelda ja asendub tüdimusest sarkasmiga. kui ma siin sinuga hetkel vestlen, siis ega vist pea peal seistes seebimulle ei puhu ju, või mis? lisaks on ilmselge, et sa ei hakanud rääkima suurest huvist mu hetketegemiste vastu. 

olgu, olen neelanud alla vastiku käitumise ja oleme lobisenud, kuid tekkinud on paarikümneminutiline paus. "Helina" alustab ta. ja nüüd ta OOTAB. ootab kas või TUNDE, et ma küsiks "noo?", et ta saaks edasi rääkida. kujutan ette, kuidas ta passib klaasistunud silmadega avatud vestluseakent, et ometi saaks rahuldatud tema tähelepanuvajadus. kohe, kui olen huvi üles näidanud, hakkavad sõrmed kibekiiresti uuesti käima. sekundipealt. 

"tead" kirjutab ta ning jääb ootama. ainult selleks, et saaksin vastata "tõenäoliselt mitte". ei tea ega tahagi, huvi kadus juba sellise loo alguse tõttu. aga nähtavasti saan teada. asja võib veel ilustada fraasidega "ma ei tea, kuidas seda öelda" või "ma ei tea kas ma julgen seda üldse rääkida". mida ma nüüd tegema pean? paluma, et räägi, mind nii huvitab? ma ei saa sinu eest seda teha ka, et kiirendada protsessi.

ja lõpuks kui mul sellisest idiootsusest ära flipib, siis on kohe omg sa kõlad nii kurjalt. grow up, see ongi kuri maailm :D

billy talent - surrender

can't leave this world behind

keegi tõi mulle vahepeal täieliku surmatõve. algas kahepäevase jubeda peavaluga, mille vastu ei aidanud ükski rohi ning mis piinas kohutavalt ööpäevaringselt. kolmandal päeval läks peavalu ära.. ja järgnes neli päeva sellist iiveldust, et mõeldamatu oli isegi üle ühe lonksu vett juua, söömisest rääkimata. minut aega püsti seista oli lõpuks selline füüsiline pingutus, et pisarad hakkasid suurest piinast voolama. lihtsalt istusin, vigisesin omaette ja ootasin surma või valget laeva. 

selle tõttu sain korraks tunda ka, milline oleks elu, kui mul oleks pudelibeebi (õudne!), kui ühel hommikul kell 5 piimasegu soojendasin. miks peaks keegi tahtlikult sellise tee valima? müsteerium. õnneks sai see jama ka korda kui ma nagu aafrika näljahädaline oma külmkappi ründasin. kuigi need kolm kilo, mis nende nelja päeva jooksul kadusid oleks võinud tagasi tulemata jääda.. aga see selleks, rannahooajani on veel aega.

nagu ikka aprillikuu saabudes, tuli mul juba väike sünnipäevaelevus sisse. alati mõtlen, et ei hakka midagi korraldama, et väike istumine kusagil L'ga ja koogisöömine perega, aga kohe kui see kuu kätte jõuab, hakkavad tekkima ideed, mida süüa võiks teha ja keda millal kutsuda, meenub, et eelmine kord ju oli tore ja kinki saada on ka tore. lõpuks ometi saaksin mina KA kinki!

billy talent - saint veronika

found my Music again <3>

toidu koju tellimisest tallinnas

..sest muude linnadega mul kogemused puuduvad.

aru ma ei saa, kas mul on mingi karmavõlg, või käibki tänapäeva teenindus nii kuidas juhtub? et ühel päeval on kõik normaalne, aga järgmine kord suhtutakse nii pohhuistlikult, et hea kui üldse midagi kätte saad? toon mõned näited. 

minu kogemused pizzakoju.ee-ga, mis teatavasti on peamine kullerfirma tallinnas, teenindades suuremaid pizzarestorane, sushikette, vapianot jne.

-ükskord võttis mu tellimuse kohale jõudmine aega üle kahe tunni. ei vabandatud ega midagi. ette ka ei hoiatatud, et nii kaua võib minna.

-teine kord esitasin tellimuse kodulehe kaudu, kuid kontrollkõnet ei saanud. ise sinna helistades selgus, et olid mu tellimuse ära kaotanud. ikka juhtub, andsin andeks.

-kolmandal korral võeti minult mitu eurot suurem summa kui eelnevalt arvestatud olin. selgus, et nende lehe hinnakiri ei vasta toidukoha menüü hindadele, lisaks võeti täisteenustasu, kuigi selle koha kojutoomistasu oli odavam. kahjuks hakkasin alles hiljem arvutama..

-neljas kord: pooled asjad olid valed, kuigi olin tellimuse esitanud kirjalikult ning iga inimene, kes pole just puudega, peaks oskama lugeda komadega eraldatud teksti. selleks ajaks tundus, et nemad aga on.

-viies kord, mu lemmik :D - see, kui mind lihtsalt teenindamata jäeti. tellisin taaskord läbi kodulehe, kinnituskõnet ei saanud. helistasin ise neile, vestlesin mingi slaavitariga, kes lubas asja kontrollida ja ise tagasi helistada. ja kõik. siiamaani otsib äkki??? 

igatahes rohkem pole isu nende kaudu tellida.

aga nagu selgub, pole too firma ainus, mis klientidega pohhuistlikult ümber käib (või siis on tegu, nagu mainitud, mu karmavõlaga), sest samamoodi kummaline intsident tekkis mul sushi plazaga, mis muidu ülimalt hea teeninduse ning hinna ja kvaliteedi suhte poolest tuntud on. 

klõpsisin kodukal tellimuse nende poole teele, kuid kuna vastava aja jooksul tagasi ei helistatud, helistasin ise. meeldiva häälega teenindaja leidis küll mu andmed (nimi, tel nr, aadress), kuid ostukorv oli vahepeal aegunud (mille eest koduleht neil ei hoiata, vaid näitab valitud esemeid endiselt ostukorvis), nii et andsin tellimuse uuesti suuliselt. kõik kokku lepitud, üle kontrollitud, lõpetas teenindaja kõne sõnadega "kohtumiseni siis kell pool kuus teie kodus!" ..and that's it. toitu ma ei saanud. keegi ei helistanud. LIHTSALT jäeti jälle teenindamata. no ma ei mõista!

saatsin sushi plazale juhtumi kohta kirja ka, "juhatus" vastas mulle öösel kell kolm, lubati uurida. saab siis näha, kuidas nad asja lahendavad, vähemalt vabandada ju võiks...

challenge . day 15

day 15: tell me how are you like your ma/pa?

ega väga palju ei olegi. pole ma neilt pärinud ei head joonistamisoskust ega sotsiaalset võimekust. ega ema modellimõõte. 

silmavärv, mis mulle väga meeldib, on isalt saadud. 
ilmselt ka oskus igasugu "eriliste" inimestega rääkida, ilma neile näkku ütlemata, et nad imelikud on. kuna meie mõlema (hetke)ametid võib liigitada suuresti klieniteeninduse valdkonda, siis tuleb väga kasuks, kui ei ütle kliendile näkku, et ta natuke lollakas on :D
ja suur armastus Soome vastu. tahaks keele ka samamoodi ära õppida..
emalt olen pärinud tema kõige hullema iseloomuomaduse: tunde, et olen pidevalt teistest targem ja oskuse seda neile selgeks teha. et on "minu viis", kuidas asjadele läheneda ja "vale viis". ja siis mind ajab kohutavalt närvi, kui keegi valib mingi lolli lahenduse, mis on ju nii ILMSELGELT määratud läbikukkumisele. kujutage siis ette, et kaks inimest, kes on selles üsna võimekad, veedavad aega teineteisele selgeks tehes, kui loll teine on. aga ma olen harjunud nii elama ja teinekord ületan meistrit ennast.
teine emalt saadud omadus on asjade edasi lükkamine. võib kindel olla, et kui meil lasta kirjutada 30-leheküljeline töö ja anda selleks aega 30 päeva, siis valmib eelviimasel päeval sellest esimene pool lehekülge ning ülejäänu metsiku kiirusega täpselt tähtajaks. ja mida lähemale jõuab tähtaeg, seda tigedamad me oleme, et "ma ei saa ju seda toredat asja teha/sinna minna, sest ma pean seda TÖÖD tegema!" aga me ei tee seda kunagi.
aga nagu mu emal, on ka minu tugevaim külg ise kõigega hakkama saamine. meil mõlemal on tihtipeale lihtsam üksi toime tulla, ükskõik kas millegi korraldamise või üldse... asjadega. kui hindad väga sõltumatust ja iseseisvust, siis on see parim omadus.

challenge - day 14

day 14: memories: been to any concerts?

naljakas, just täna öösel nägin unes mingit Eesti-Soome sõprusüritust, mis toimus Stockmannis ja kus esines Sunrise Avenue. aga lava oli nii väike, et kui me L'iga ennast läbi mingi laulupeo sinna ette olime trüginud, siis oli Samu papu meil praktiliselt ninas kinni ja jube naljakas oli. irvitasime nii, et bändiliikmed hakkasid imelikult vaatama. aga täpselt siis, kui esimese loo intro hakkas ja Samu "kaksi, kolme, neljä, viisi" miskipärast luges, togis mingi küünarnukk mu üles.. L ütles, et see on puhas igatsus.

aga mõnedest värvikamalt meelde jäänud päriselt sündinud kontsertidest ka veidi: 

Good Charlotte saku suurhallis oli üks esimesi suuri kontserte. saime tänu sellele esimest korda tollase rate.ee väljavalituga kokku, kellega mõned päevad hiljem käima hakkasime. tol ajal käis see ju nii lihtsalt. temalt sain sünnipäevaks selle käekella, mida mul on siiani harjumus eksamitel kanda. mäletan, et kui talle ükskord külla sõitsin, siis vaatasin bussijaama jõudes tema sõprade kampa ja mõtlesin, kui äge, et ma selle linna kõige kenama kutiga koos olen :D

2010 suvel sõitsime L'iga Forssasse, Soome pärapõrgusse, kus toimus kahepäevane muusikafestival. ühel õhtul esines seal Sunrise Avenue ja teisel Poets Of The Fall. ehk siis kahel järjestikusel päeval nägime esimest korda elus kummagi lemmikbändi (mul ilmselt oli Sunrise Ave sel ajal teisel kohal). juba Sunrise Ave'i õhtu oli selline, et sure või maha, kui mõnus. esiteks oli sel õhtul meil veel siidri jaoks raha.. ja kuna istuda sai ainult 18+ alal, siis seetõttu ilmselt järgmiseks päevaks ei jätkunud. aga bändi saime kuulama üsna lava ette, nii kolmandasse ritta ja see oli esimene kord, kui ma teadsin kõigi lugude kõiki sõnu. 

teisel õhtul kohtusime Poeetidega. peksin meid esiritta. mäletan, et War'i ajal hakkasid mul pisarad voolama. terve aja olin täielikus transiseisundis, ainult mina ja nende muusika. pärast kontserti nutsin pool tundi, sest emotsioon oli nii suur. üldse nutsin esimest korda pärast väga mitme aastast pausi. purjus soomlased käisid vahepeal lohutamas, et ei ole midagi hullu :D ja siis... leidsime rahva seast Poeetide bassimängija! sekundiga olin ma tema juurde tormanud ja talle näkku karjunud "omg, I know who you are!" ee, jah, mitte eriti läbimõeldud kõne. aga autogrammi ma talt sain ja juttu rääkisime ka tükk aega. sellel ööl me ei maganud, istusime hommikul kella neljani hotelli ees ühe gin tonicuga ja jaurasime.

Poeetidest veel nii palju, et Tallinna kontserdil sain ka ülejäänute autogrammid kätte ja kallistada-pilti teha ning öelda paari sõnaga, kui palju nad mulle tähendavad :)

Young Guns Varssavis. ma ei tea, kuidas mul õnnestus ööbimine kontserdikohaga samasse majja sebida. igal juhul, kui fännid õue peal istusid ja ootasid, mustal baariesise sisehoovi asfaldil istudes, sain mina nende tulekut jälgida oma toa rõdul istudes. nad nimelt parkisid oma bussi täpselt selle alla. üritus ise oli jälle täielik minu-maailm-kontsert. isegi mälestus hetkel võtab sõnatuks. ehkki nägin neid juba teist korda. pärast saime tüüpidega kallistada, pilti teha ja autogrammi ning kusjuures Gustavile vähemalt läks vägagi korda see, mis ma seletasin (kui vaid mäletaks, mida täpselt, sest ma olin täiesti endast väljas talle silma vaadates :D). öösel, kui kõik läinud olid, sain rõdult jälgida, kuidas nad oma bussi tagasi kobisid. vahepeal kui pool bändi mu akna all suitsu tegi, tahtsin küll sealtsamast üle rõdu ääre uuesti alla hüpata, aga kaine mõistus arvas, et brittidele ehk selline käitumine peale ei lähe.  

ja vähem kui aasta tagasi nägin lauluväljakul Green Day ka ära. kuna tegu oli mu kõige esimese lemmikbändiga, mida selleks hetkeks juba 10 aastat kuulanud olin (tundsin end kohutavalt vanana seda mõistes), siis pidin ausalt öeldes pikali kukkuma, kui teada sain, et nad tulevad. kuna neid soojendas Billy Talent, siis oli veel topeltäge ja ma jäin väga rahule, et fännisektorisse pileti ostsime. nutma ei hakanudki, hoopis kõikvõimas tunne oli tükk aega pärast seda. umbes niikaua kuni me, olles viimasest bussist maha jäänud, kaks tundi järve keskuse statoili juures passides taksot saada üritasime. taaskord oli hästi tore, et ma alati kõigi numbrid ära suudan kaotada :D

neid häid kontserte on nii palju veel olnud, et ma võiksin neist raamatu kirjutada. proovisin terve selle aja praegu mõelda, kas on üldse mõni oluline bänd, mis mul veel nägemata on ja no ei tule ette ühtegi. kui, siis Bon Jovi ehk, neid võiks ka kuulata. ja Yellowcardi. ja Journey't. aga nendega on natuke teistmoodi.

söön oma sõnu omnom

ostsin õunaga telefoni (nii aasta tagasi pidasin selle omanikke inimesteks, kellel raha rohkem kui mõistust), sest see mahub ainsana taskusse. ja teate, mis? ma olen enam-vähem rahul temaga. kuigi ma ülemõistuse aktiivse ja püsimatu toksin-sada-korda-kui-ühega-ei-reageeri-tüüpi telefonikasutajana ta vahepeal niikaugele viin, et ta meelde tuletab, kes ta on (ja näitab õuna, et teisedki veenduda saaksid), siis, erinevalt mu eelmistest, ei tähenda see tüütut restarti ega pikka oleku taastamist, vaid läheb kohe samast kohast edasi. 

nii katsetuse mõttes viskasin ta täna maha ka. tegelikult jäi mul hing kinni ja ei julgenud tükk aega vaadata, kas ekraan läks katki või mitte. ei läinudki! erinevalt htc-st, mis ei elanud üle 40-50cm kõrguselt diivanilt alla libisemist. üldse on iphones tunda rohkem kvaliteeti. siiski poleks ma ilmselt elusees valmis maksma telefoni eest 700-800€, poole hinnaga on veel okei. järelmaksu variant mulle ka ei meeldi, kuidagi imelik on, et asi, mis oleks justkui minu oma, ei ole seda tegelikult päriselt niikaua, kuni ta oma aja juba ära on elanud. sest mobiiltelefoni eluiga kipub mul jääma aasta-kahe kanti, ehk nagu tüüpiline järelmaksu pikkus. pigem sobiks mulle, et maksan iga kuu mingi summa sisse (kõrvale panemine mul ei õnnestu miskipärast) ja siis lõpuks saan oma asja kätte ning on selle üle kohe rohkem rõõmu ka. kunagine kolleeg käis reisimas sedasi, et maksis iga kuu osa palgast reisifirmasse ja siis käis korra aastas soojal maal puhkamas. 

igatahes ei tohi ma seda maha loopimist enne järgmist tulumaksutagastust rohkem katsetada. ja kes teab, kas selle aja peale üldse enam ühe käega kasutatavaid mobiiltelefone müüakse.. õõhh, kuidas ma ei kannata neid kandilisi musti/valgeid hiigelplaate.

challenge - day 13

day 13: something you've been putting off:

oma arvutit pole suutnud juba peaaegu aasta jooksul korda teha :( selleks on vaja umbes 70 GB tavaari kuhugi ringi tõsta ja mul pole välist kõvaketast. ega ausalt ka viitsimist jamada viirust täis arvutiga, mis iga paari sekundi järel kokku jookseb.. kujutage siis ette sellisest failide kopeerimist. no ei :D

eelmisel nädalal jõudsin niikaugele, et tõstsin 8 GB jagu põhilist playlisti mälupulgaga teise arvutisse. kogu toiming võttis aega umbes TERVE PÄEVA ja viis kaasa kõik mu närvid. 

samas ei suuda ma loobuda ka oma suure vaevaga hangitud albumitest, kooli jms materjalidest, filmidest ja sarjadest. 

juuksurisse minekut olen umbes sama kaua edasi lükanud. kogu aeg on midagi vahele tulnud ja noh, nii kauaks ei õnnestuks kodust ära ka minna praegu. aga nüüd, olles kannatanud ja kannatanud seda jama, mis mu peas toimub (ja ma ei saa aru, kuidas mul algkoolis olid VEEL pisut pikemad juuksed kui praegu), jõudsin oma juuksuriga kokkuleppele, et ta tuleb mulle kuu lõpus külla. nagu Ilutakso teenus, aga inimesega, keda ma usaldan. jee!

challenge - day 12

day 12: share your bucket list:

mõned aastad tagasi käisin oma esimesel Poeetide laivil. pärast seda ütlesin L'ile, et võin nüüd rahuliku südamega surra, kui väga vaja on. eelnevalt oli Poeetide päriselus nägemine mu to-do-listis esikohal olnud. õnneks järgnes sellele korrale siiski ka teine ja kolmas, elu ei saanud otsa ning saavutamist vajavate staatusesse tõusis veel eesmärke.

• elada mõnda aega mõnes muus riigis, eelistatult Austrias, Viinis. igatsen sinna tagasi 2006. aastast saati, kuid miskipärast pole siiamaani jõudnud. teine koht, kus võiks elada, on Helsingi. 
• kirjutada mõnes väljaandes oma kolumni. selle nimetasin oma pikemas perspektiivis eesmärgiks ka sisseastumisvestlusel. Hõbemägi leidis veel, et mu idee, et selleks, et keegi mind lugeda/kuulata viitsiks (ehk siis alandlikult vihjan siin justkui arvamusliidri staatusele vms), tuleb end kõigepealt tõsiseltvõetavaks inimeseks üles töötada. nojah.
• soojal maal tahaks ära käia. miskipärast pole meie peres kunagi olnud kombeks palmi all puhkamas käia, olgem ausad, üldse reisida. nooremana põdesin veel ka rasket päikeseallergiat, mistõttu rannaliival peesitamine endast sugugi puhkust ei kujutanud. nüüd, sel talvel hakkasin aga kohutavalt päikest igatsema, eriti kuna viimasel suvel rannamõnud praktiliselt nautimata jäid, ning tegin plaani järgmisel aastal üks tore soojamaareis ette võtta.
• omaenda kodu leidmine on ka mulle väga oluline. ma ei mõtle suvalist üürikat ja vanematekodust pääsemist, vaid päris oma pesa, kus ISE olla. pärast sünnikodust ära kolimist pole seda nn kodutunnet ka tunda saanud, ehk tuleks siis seegi tagasi.
• kiirendada kalli sportautoga tippkiiruseni. no comments needed.
• sõita suure kruiisilaevaga. sellisega, nagu need, mis näiteks Ameerikast Euroopasse sõidavad ja kindlates riikides natukeseks peatuvad. sellisega, nagu see suuuuuur ilus lumivalge laev, mille reisijatega ma eelmisel kevadel intervjuud tegin...
• now a really cheesy one: kohata Härra Õiget :D no võiks ju ometi! miskipärast usun, et kusagil ta ikka eksisteerib, see keegi, kes viitsib minu pärast ka pingutada ning kellega koos olles pole tunne, et teen talle sellega teene. 
• ning Regina tahan heaks ja õnnelikuks inimeseks kasvatada. 

tegelikult on ka hästi palju asju, mis veel mõni aasta tagasi oleks siia listi kuulunud, kuid millega olen juba hakkama saanud. võib-olla unistan liiga realistlikult, aga võib-olla hoopis elan unistused reaalsuseks :)

challenge - day 11

day 11: your favorite 10 songs right now?

appi, see on raske ju! :D kümmet lugu välja valida kõigist... ilmselt unustan paljud olulised ära, aga annan oma parima.

• Poets Of The Fall - Carnival Of Rust
• Journey - Don't Stop Believing
• Green Day - Good Riddance (Time Of Your Life)
• Sunrise Avenue - Only
• Billy Talent - Try Honesty
• Poets Of The Fall - War
• Young Guns - Brother In Arms
• Puddle Of Mudd - Blurry
• Eminem - Going Through Changes
• Green Day - Boulevard Of Broken Dreams 

ühtegi neist ma oma top10-st ära ei võtaks, paar lugu ilmselt paneks juurde.

challenge - day 10

day 10: share old photo(s) of yourself:

tere, olin kolm. ja keskmine, kui polnud obvious.

tere, olin 13 või 14. awkward.

 

 

 

 

 

 

ja olin 17. miss that haircut..

 

 

 

 

 

 

 

tänud orkutile.

vahel on nostalgia eriti hull asi

selle kevade jäised varahommikud on eriti magusvalusad. kui päike tõuseb nii oranžilt ja õhk on kergelt udune, põen mina igatsusvalu kõige selle järele, mida tundub, et ma enam kunagi ei tee..

aga pole hullu, sest mul tuleb igal kevadel kohutav igatsus peale. ja iga kord pisut teistmoodi.

joosta läbi hommikuse sudu viimasel hetkel rongile ja tunda oma kopsudes seda vabastavat värskust. logistada vana elektriraudtee rongiga balti jaama, seista uste juures inimestel ees ja vaadata, kuidas nad üksikute istekohtade nimel korraga vagunisse pressivad. tunda, kuidas kõrvad valutavad balta trammipeatuses vihisevast tuulest ja sõita eriti aeglaselt ülikooli, teades juba ette, et jääd hiljaks. lubada endale, et järgmisel hommikul ärkan varem ja võtan teepealt kohvi.

vabal päeval ärgata vara. loksuda selle sama rongiga linna, hea muusika klappidest mängimas. süüa koos L'iga müürivahe revalis munaputru peekoniga ning juua cappuccinot ja värskelt pressitud apelsinimahla. tunda, kuidas mahe lounge-muusika süvendab varahommikust unisust. 
jalutada rotermanni kvartalis läbi sealsed poed ning siis istuda keset sealset platsi päikese kätte. kuulata, kuidas kajakad hüüavad ning tunda, et on kevad.

challenge - day 9

day 9: (women) what's in your purse?

kõik, kes kunagi mu kotti piilunud, teavad, et see meenutab prügimäge. vähemalt pooled tšekid, flaierid, visiitkaardid ja muu näppu sattuva träni suskan alati kotiluku vahelt sisse ning suur osa sellest jõuab prügikasti alles koos laguneva kotiga. tundub üsna õudne, kuid sellel on üks kasulik funktsioon: kui raha hakkab otsa saama, siis leidub paberikuhja all alati peotäis sinna veerenud münte ning selle eest saab vähemalt korra poes käia :D

 

mainin ära, et ikka päris prügi viskan kotist prügikasti ka vahepeal, et te ei arvaks, et ma prükkariks hakanud olen. enamik sodi tundub esmapilgul vajalik.

 

aga veel võib sealt leida: võtmed, neli nätsupakki, seitse patsikummi, väike tühi kilekott, kaks juukseklambrit, rahakott, nahkkindad, poolik pakk šokolaadikomme, Regina vaktsineerimispass, kaks ilma võiduta kiirloteriipiletit, salfakad, plaastrid, kaks pastakat, ripsmetušš, kõrvaklapid, vana sinine nokia, silki menüü, astmaravim, puuder, huulepulk, katkised päikeseprillid (aga kõik tükid on kotis, nii et saab kokku panna!), neli tabletti Renniet ja juba leidsin natuke sente ka.