ostsin õunaga telefoni (nii aasta tagasi pidasin selle omanikke inimesteks, kellel raha rohkem kui mõistust), sest see mahub ainsana taskusse. ja teate, mis? ma olen enam-vähem rahul temaga. kuigi ma ülemõistuse aktiivse ja püsimatu toksin-sada-korda-kui-ühega-ei-reageeri-tüüpi telefonikasutajana ta vahepeal niikaugele viin, et ta meelde tuletab, kes ta on (ja näitab õuna, et teisedki veenduda saaksid), siis, erinevalt mu eelmistest, ei tähenda see tüütut restarti ega pikka oleku taastamist, vaid läheb kohe samast kohast edasi.
nii katsetuse mõttes viskasin ta täna maha ka. tegelikult jäi mul hing kinni ja ei julgenud tükk aega vaadata, kas ekraan läks katki või mitte. ei läinudki! erinevalt htc-st, mis ei elanud üle 40-50cm kõrguselt diivanilt alla libisemist. üldse on iphones tunda rohkem kvaliteeti. siiski poleks ma ilmselt elusees valmis maksma telefoni eest 700-800€, poole hinnaga on veel okei. järelmaksu variant mulle ka ei meeldi, kuidagi imelik on, et asi, mis oleks justkui minu oma, ei ole seda tegelikult päriselt niikaua, kuni ta oma aja juba ära on elanud. sest mobiiltelefoni eluiga kipub mul jääma aasta-kahe kanti, ehk nagu tüüpiline järelmaksu pikkus. pigem sobiks mulle, et maksan iga kuu mingi summa sisse (kõrvale panemine mul ei õnnestu miskipärast) ja siis lõpuks saan oma asja kätte ning on selle üle kohe rohkem rõõmu ka. kunagine kolleeg käis reisimas sedasi, et maksis iga kuu osa palgast reisifirmasse ja siis käis korra aastas soojal maal puhkamas.
igatahes ei tohi ma seda maha loopimist enne järgmist tulumaksutagastust rohkem katsetada. ja kes teab, kas selle aja peale üldse enam ühe käega kasutatavaid mobiiltelefone müüakse.. õõhh, kuidas ma ei kannata neid kandilisi musti/valgeid hiigelplaate.
No comments:
Post a Comment