selle kevade jäised varahommikud on eriti magusvalusad. kui päike tõuseb nii oranžilt ja õhk on kergelt udune, põen mina igatsusvalu kõige selle järele, mida tundub, et ma enam kunagi ei tee..
aga pole hullu, sest mul tuleb igal kevadel kohutav igatsus peale. ja iga kord pisut teistmoodi.
joosta läbi hommikuse sudu viimasel hetkel rongile ja tunda oma kopsudes seda vabastavat värskust. logistada vana elektriraudtee rongiga balti jaama, seista uste juures inimestel ees ja vaadata, kuidas nad üksikute istekohtade nimel korraga vagunisse pressivad. tunda, kuidas kõrvad valutavad balta trammipeatuses vihisevast tuulest ja sõita eriti aeglaselt ülikooli, teades juba ette, et jääd hiljaks. lubada endale, et järgmisel hommikul ärkan varem ja võtan teepealt kohvi.
vabal päeval ärgata vara. loksuda selle sama rongiga linna, hea muusika klappidest mängimas. süüa koos L'iga müürivahe revalis munaputru peekoniga ning juua cappuccinot ja värskelt pressitud apelsinimahla. tunda, kuidas mahe lounge-muusika süvendab varahommikust unisust.
jalutada rotermanni kvartalis läbi sealsed poed ning siis istuda keset sealset platsi päikese kätte. kuulata, kuidas kajakad hüüavad ning tunda, et on kevad.
vabal päeval ärgata vara. loksuda selle sama rongiga linna, hea muusika klappidest mängimas. süüa koos L'iga müürivahe revalis munaputru peekoniga ning juua cappuccinot ja värskelt pressitud apelsinimahla. tunda, kuidas mahe lounge-muusika süvendab varahommikust unisust.
jalutada rotermanni kvartalis läbi sealsed poed ning siis istuda keset sealset platsi päikese kätte. kuulata, kuidas kajakad hüüavad ning tunda, et on kevad.
No comments:
Post a Comment