day 14: memories: been to any concerts?
naljakas, just täna öösel nägin unes mingit Eesti-Soome sõprusüritust, mis toimus Stockmannis ja kus esines Sunrise Avenue. aga lava oli nii väike, et kui me L'iga ennast läbi mingi laulupeo sinna ette olime trüginud, siis oli Samu papu meil praktiliselt ninas kinni ja jube naljakas oli. irvitasime nii, et bändiliikmed hakkasid imelikult vaatama. aga täpselt siis, kui esimese loo intro hakkas ja Samu "kaksi, kolme, neljä, viisi" miskipärast luges, togis mingi küünarnukk mu üles.. L ütles, et see on puhas igatsus.
aga mõnedest värvikamalt meelde jäänud päriselt sündinud kontsertidest ka veidi:
Good Charlotte saku suurhallis oli üks esimesi suuri kontserte. saime tänu sellele esimest korda tollase rate.ee väljavalituga kokku, kellega mõned päevad hiljem käima hakkasime. tol ajal käis see ju nii lihtsalt. temalt sain sünnipäevaks selle käekella, mida mul on siiani harjumus eksamitel kanda. mäletan, et kui talle ükskord külla sõitsin, siis vaatasin bussijaama jõudes tema sõprade kampa ja mõtlesin, kui äge, et ma selle linna kõige kenama kutiga koos olen :D
2010 suvel sõitsime L'iga Forssasse, Soome pärapõrgusse, kus toimus kahepäevane muusikafestival. ühel õhtul esines seal Sunrise Avenue ja teisel Poets Of The Fall. ehk siis kahel järjestikusel päeval nägime esimest korda elus kummagi lemmikbändi (mul ilmselt oli Sunrise Ave sel ajal teisel kohal). juba Sunrise Ave'i õhtu oli selline, et sure või maha, kui mõnus. esiteks oli sel õhtul meil veel siidri jaoks raha.. ja kuna istuda sai ainult 18+ alal, siis seetõttu ilmselt järgmiseks päevaks ei jätkunud. aga bändi saime kuulama üsna lava ette, nii kolmandasse ritta ja see oli esimene kord, kui ma teadsin kõigi lugude kõiki sõnu.
teisel õhtul kohtusime Poeetidega. peksin meid esiritta. mäletan, et War'i ajal hakkasid mul pisarad voolama. terve aja olin täielikus transiseisundis, ainult mina ja nende muusika. pärast kontserti nutsin pool tundi, sest emotsioon oli nii suur. üldse nutsin esimest korda pärast väga mitme aastast pausi. purjus soomlased käisid vahepeal lohutamas, et ei ole midagi hullu :D ja siis... leidsime rahva seast Poeetide bassimängija! sekundiga olin ma tema juurde tormanud ja talle näkku karjunud "omg, I know who you are!" ee, jah, mitte eriti läbimõeldud kõne. aga autogrammi ma talt sain ja juttu rääkisime ka tükk aega. sellel ööl me ei maganud, istusime hommikul kella neljani hotelli ees ühe gin tonicuga ja jaurasime.
Poeetidest veel nii palju, et Tallinna kontserdil sain ka ülejäänute autogrammid kätte ja kallistada-pilti teha ning öelda paari sõnaga, kui palju nad mulle tähendavad :)
Young Guns Varssavis. ma ei tea, kuidas mul õnnestus ööbimine kontserdikohaga samasse majja sebida. igal juhul, kui fännid õue peal istusid ja ootasid, mustal baariesise sisehoovi asfaldil istudes, sain mina nende tulekut jälgida oma toa rõdul istudes. nad nimelt parkisid oma bussi täpselt selle alla. üritus ise oli jälle täielik minu-maailm-kontsert. isegi mälestus hetkel võtab sõnatuks. ehkki nägin neid juba teist korda. pärast saime tüüpidega kallistada, pilti teha ja autogrammi ning kusjuures Gustavile vähemalt läks vägagi korda see, mis ma seletasin (kui vaid mäletaks, mida täpselt, sest ma olin täiesti endast väljas talle silma vaadates :D). öösel, kui kõik läinud olid, sain rõdult jälgida, kuidas nad oma bussi tagasi kobisid. vahepeal kui pool bändi mu akna all suitsu tegi, tahtsin küll sealtsamast üle rõdu ääre uuesti alla hüpata, aga kaine mõistus arvas, et brittidele ehk selline käitumine peale ei lähe.
ja vähem kui aasta tagasi nägin lauluväljakul Green Day ka ära. kuna tegu oli mu kõige esimese lemmikbändiga, mida selleks hetkeks juba 10 aastat kuulanud olin (tundsin end kohutavalt vanana seda mõistes), siis pidin ausalt öeldes pikali kukkuma, kui teada sain, et nad tulevad. kuna neid soojendas Billy Talent, siis oli veel topeltäge ja ma jäin väga rahule, et fännisektorisse pileti ostsime. nutma ei hakanudki, hoopis kõikvõimas tunne oli tükk aega pärast seda. umbes niikaua kuni me, olles viimasest bussist maha jäänud, kaks tundi järve keskuse statoili juures passides taksot saada üritasime. taaskord oli hästi tore, et ma alati kõigi numbrid ära suudan kaotada :D
neid häid kontserte on nii palju veel olnud, et ma võiksin neist raamatu kirjutada. proovisin terve selle aja praegu mõelda, kas on üldse mõni oluline bänd, mis mul veel nägemata on ja no ei tule ette ühtegi. kui, siis Bon Jovi ehk, neid võiks ka kuulata. ja Yellowcardi. ja Journey't. aga nendega on natuke teistmoodi.
No comments:
Post a Comment