challenge - day 5

day 5: share the best advice you've ever got

ma ei küsi eriti nõu. ja mind ajab närvi, kui keegi, kes asjast midagi ei tea, proovib end tähtsaks teha ja kukub õpetama. kuna ma olen ilmselt emalt pärinud mõtteviisi, et tean nagunii ise kõige paremini, vähemalt tunnen kõige paremini iseennast ning olukorda, milles olen, siis pole, jah, kerge anda mulle nõu, mida ma kuulda võtaks. 

mõnikord jääb inimestele mulje, nagu ma küsiks nõu, kui ma vingun. tegelikult ma enda meelest lahkan situatsiooni ja räägin, mis värk on. see ei tähenda, et peaks kohe hakkama mingeid primitiivseid lahendusi pakkuma, kuna, surprise-surprise, ma olen suure tõenäosusega selle sama asja JUBA VÄLJA MÕELNUD. ma olen üsna hea lahenduste välja mõtlemises. ja järelikult see lahendus ei sobinud.

aga et küsimus päris tühja ei läheks, siis mu lemmik relationship quote: 

Any relationship that lasts longer than a breath mint is gonna have challenges, but if a relationship doesn't work out, it's usually not because of the challenges, it's usually because the relationship wasn't strong enough to begin with.

-Castle

oh so social

sain täna aru, et facebook on minu jaoks end täielikult ammendanud. no ei viitsi lihtsalt enam kirjutada mingeid... asju sinna. panna pilte oma lõunasöögist või soovida kuhugi õhku head uut aastat, sõbra- või rukkimaarjapäeva. see tundub nii ülimõttetu.

 

vaatasin, kuidas kõik järjest "head vabariigi aastapäeva!" kirjutasid. kellele? milleks? ma tean ka, et on aastapäev, jah. panen lipu lehvima, teen kiluvõileibu ja vaatan pingviinide paraadi. võõrustan sageli üsna prominentset seltskonda. soovin ka ehk head aastapäeva neid kallistades.. siit tulebki konks.

soovin inimestele häid pühi või õnne sünnipäevaks personaalselt. oma facebooki seinale näiteks "häid jõule" kirjutada on mu jaoks sama nagu iga päev "palju õnne sünnipäevaks" kirjutada. lihtsalt niisama, õhku. samamoodi tekib küsimus, kellele sa seda soovid, iseendale või?

piltide üles laadimine käib viimasel ajal ka nii, et kõigepealt kuu aega mõtlen, et peaks. muidu arvatakse, et ma surnud olen või midagi. asi polegi ainult selles, et ei näeks mõtet oma elu avalikult jagada vms, lihtsalt ei viitsi. aga sotsiaalne surve on. I can feel the pressure! :D

muidu paneks üldse kinni selle nalja, aga sellega saab läbi telefoni tasuta suhelda inimestega ju! tean jah, et whatsapp on olemas, aga kõigi telefonidega see koostööd teha ei soovi. aga sellest, miks ma oma praegust telefoni vihkan, teinekord pikemalt.

soovin iseendale ilusat kevadet

challenge - day 4

day 4: your favorite 5 blogs?

on vist üsna loogiline, et olen viimasel ajal beebiblogide lainel. kõige sümpaatsem neist on Aili blogi väikesest Oliverist. teine hästi tore beebi- ja elublogi asub siin, selle avastasin alles üsna hiljuti. kuulsa Malluka blogiga on mul omamoodi love-hate relationship. kuna meie lapsed on vaid kahepäevase vanusevahega, siis on paljud teemad hästi asjakohased ja tuttavad ning selle suure lugejaskonna kommentaaridest saab sageli huvitavat infot. aga samas ajavad mõned vaated ja käitumine mind vahel jube närvi :D seda pole teiste blogijatega juhtunud. aga eks igaüks ole omamoodi.

 

tavamaailma blogidest loen juba aastaid huviga Hetlini kiivriotsingust, autor on mulle kuidagi üsna suureks eeskujuks muutunud oma positiivsusega, üldse läbi ja lõhki ilus inimene on. ja Leika seiklusi loen ka. tore on kellegi tuttava elust sellist mõnusalt muhedat juttu lugeda. kaks viimast on ainsad, mille uute postituste kohta mulle teade ka tuleb.

 

ülejäänud lugemised jäävad pigem aeg-ajalt sirvimisteks.

challenge - day 3

day 3: why do you blog?

sest nii ma saan rääkida täiesti avameelselt nii nagu tahan sellest, millest tahan. tavaelus tuleb ikka mingi viisakus või muu tsensuur vahele, või siis on teemad, mida ei hakka kellegagi arutama. vahel ei viitsigi kedagi teist vestlusesse kaasata.

mul kipub vahel nii olema, et arutlus läheb kiiresti käest ära vaidluseks, sest ma ei suuda oma seisukohti piisavalt kiiresti seletada/põhjendada. see ajab kohutavalt närvi ja ma pigem ütlen vestluskaaslasele, et las see teema jääda ja lähen blogin sellest. hea rahulik on nii. närvid jäävad alles ja ei pea mingit jama kuulama.

 

enne kui ma seitse ja pool aastat tagasi blogima hakkasin, pidasin ma päevikut vihikutesse. nii kaua kui ma mäletan, on mingi salamärkmik ikka kusagil sahtlipõhjas olnud. huvitav on tagantjärele lugeda, kui suuri tundeid tekitasid praeguseks ununenud olukorrad ja üldse pisiasjad.

 

ja põhjusest, miks ma pole nende aastate jooksul uut blogi teinud, kui siin on omajagu täielikku jama ka kirjas.. see blogi on kokkuvõte minu elust, sellest, kes ma olen. minevikku ei saa ju muuta, kustutada ega uuesti alustada.

kuna ma tavaelus pole ka suurem asi endast sügavuti rääkija, no pole seda avameelsust, ainult pealiskaudselt, siis leiab siit huvi korral kõik vastused. ma usun, et inimene, kes viitsib nii palju süveneda, et lugeda läbi viimaste aastate postitused, saab üsna hästi aru, kes ma selline olen.

 

endal tuleb ka vahel uuesti meelde.

recipe of the day

ma sain eile oma kodupoest kastaneid! neid söödavaid loomulikult. ffs, kui kaua ma olen neid taga ajanud nagu päkapikk ja maja (mingi nõukaaegne multikas oli selline), kui mul vähegi on kaubamajas või stockis meeles vaadata, siis neid pole, muidu kindlasti on. igatahes ma olin nii õnnelik kui õnnelik toidu pärast olla saab, röstisin neid ahjus ja see viis mind kohe Viini omadega. üks asi, mida ma kohutavalt igatsen on Viini kastanimüüjad. ja no üldse selle linna atmosfäär. aga kastanid ka.

 

igatahes, kes pole proovinud, try them! tee teravasse otsa ristikujuline sisselõige, siis saab pärast koorida normaalselt, ja küpseta 225 kraadi juures 20 min. söö kuumalt, serveerida võid koos või ja soolaga või niisama.

 

rohkem häid retsepte mul pole, võin rääkida, kuidas pelmeene praadida või purgisuppi teha!

 



challenge - day 2

day 2: meaning of your blog name?

kui ma (aasta oli siis noa laev, eksole) oma blogile pealkirja panema hakkasin, siis oli parajasti katy perry lugu hot n cold hästi populaarne ja see parajasti kohutavalt kummitas mind. vot selles loos on read

we used to be

just like twins

so in sync

the same energy

now's a dead battery

ja kuna oli mingit vasturääkivust ka vaja, siis genereeris mu geniaalne mõistus kusagilt (nagunii duracelli reklaam vms) sinna otsa turboboosti.

ehk siis päris ausalt on tegu hetke ajendil kirja pandud ja siiamaani jäänud vaimusünnitisega. läbimõeldud tagamõte puudub täiesti.

challenge - day 1

day 1: introduction & recent photo

kõigi viimasel ajal avastatud blogide juures on mu lemmikuks osaks kujunenud blogging challenge'id. niisama möla kõrvale straight up fakte ka. põnevat avastamist nii lugejale kui endale (selle lausega peaks reklaame tegema). igatahes tundus põnev, proovin ka. et mitte teha sohki ja meelepäraseid postitusi ette planeerida, avasin google, trükkisin sisse "blog challenge" ja võtsin esimese pildi.

olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et ilmselt ei saa ma iga päev postitamisega hakkama, aga proovin need 31 punkti võimalikult ausalt järjest ära täita.

aeg on kolmandat korda oma algse pildivaba blogi reegli vastu eksida:

 mul on seriously parema kaameraga telefoni vaja.

valentine's

nii armas oli täna vaadata, kuidas igas vanuses meessoo esindajad koogikarp või lilled näpus ringi tormasid. paistab, et komme 14. veebruari puhul kellelegi kallile ilus üllatus teha juurdub vaikselt aga kindlalt ka meie riigis, kaaludes üle naistepäeva tähtsuse. viimasel on kuidagi nõukalik maik juures, kuigi lilli on tore saada. kui on kedagi, kes kingib loomulikult. eelmisel naistepäeval võisime koos töökaaslasega terve leti päeva jooksul saadud lilli täis laduda näiteks.
sõbrapäeval pole mul veel sellist juhust olnud. nüüd järele mõeldes pole ma ühelgi aastal sattunud sõbrapäeval olema suhtes kellegagi kes vana hea romantikakombe kohaselt paneb puhta särgi selga, toob lilli ja kommi.. ainsa valentinimõmmi sain ka sõbranna ekspeikalt. muide, tsiteerin ühte oma isiklikku eksi: "ma ei teadnud, et sulle lilled meeldivad." no wonder, et me lahku läksime :D

nagu vallalisele naisele kohane, veetsin siis õhtu eesti laulu poolfinaali vaadates. kui L enne ütles, et pole mõtet, siis suhtusin üsna kurjalt tema negatiivsusesse. mis mõttes nagu. see on ainus eesti kanalitelt tulev saade, mis mind natukenegi huvitab. aga no olgem ausad, tal oli jälle õigus. SEE OLI JU KOHUTAV! õõhhh. ei tööta see eesti muusika mu jaoks. võib-olla tehakse kusagil midagi sellist ka, mis pole nii hull, aga paneb kahtlema.

aga herr vaheoja huumor on tasemel, I must say. 

ära üle ka mõtle!

järsku on kusagilt hirmus kari igasuguseid vandenõuteoreetikuid lahti lastud. inimeste kiibistamise lugu (ameerikas juba toimub, päriselt ka!!) pani muigama küll, aga kui keegi nüüd reaalselt uskus seda jama, siis võis ikka eluvaimu seest ehmatada. mäletan, kui casino royale filmis bondile kiip kätte pandi, mille paha tegelane pärast noaga välja urgitses, siis imestasin kohe, et miks ta seda ise välja ei koukinud. eks mind häirib see ka, et mobiiltelefoni asukoht on tuvastatav, aga selle ma võin välja minnes koju jätta. oma kätt ei jäta ju.

 

nüüd loen, et laste vaktsineerimine on kuritegu, sest rockefeller.. jeez, kui ma ühe korra veel kuulen seda nime, siis lähen ilmselt kallale sellele, kelle suust see kõlab. absoluutselt igale poole annab linkida seda idiootsust, mõtlemata siis, et kui selline jumalataoline olevus absull kõike kontrollib, siis oleks ammu ära koristatud need, kelle kuldne hääl lollidele lammastele tõde kuulutab. et kui olen sunnitud näiteks trammiga sõitma ja seal mõni asotsiaal oma lahtise tuberkuloosi mu vaktsineerimata lapsele peale köhib, siis mõtlen ikka, et vähemalt ei saanud rockefellerid mu raha endale, jess! päriselt ka?

 

vandenõud on nagu ateistlike inimeste religioonid, kus jumalikud võimed antakse kellelegi keda kardetakse. samamoodi läheb asi mingil hetkel üle piiri ja hakatakse lolli juttu ajama. raha ajab ikka täitsa segaseks.

 

mõtlen nüüd, kas ikka tahan rikkaks hakata...

simple math

kui eralastesõime kuutasu on ca 400€, siis millist tööd tuleks ülikooli kõrvalt teha, eeldusel, et tuleb tasuda ka õppemaks 1852€ aastas? vot selle üle murran hetkel pead. lisagem veel kriteeriumid, et tavasõimekohti ei piisa soovijatele ega leidu mu elukoha läheduses ning lasteaia vanuseni oodates tühistatakse õppekoht ülikoolis.

 

tegelikult on fun, kui saad aru, kelleks hakkama pead. rikkaks, duh :D

do as I say not as I do

mõnikord juhtub, et teine inimene hakkab närvidele käima. isegi ilma otsese kokkupuuteta hakkab häirima. ja sellest hetkest tundub, et ta figureerib kogu aeg igal pool, kuhu ka ei vaataks, on ta seal juba kuidagipidi ees. ja siis närib see ebameeldivus vastikult sees ja pole enam võimalik et "ära vaata, kui ei meeldi", kuna siis peaks lihtsalt silmad kinni ringi käima või end elust ära lõikama.

mul on täpselt selline tunne praegu. ja see on nii tobe, kuna mulle ju inimesed meeldivad.. aga pinda käib kui keegi suure häälega igal pool kuulutab oma kohati väga taunitavaid vaateid, suhtudes ala et torgake silmad peast välja kui ei meeldi. ja eriti totter on vaadata neid kaasa kaagutajaid kes isikliku tutvuse või murust madalama enesehinnangu tõttu abivalmilt orgid peos valmis selle ümber seisavad.

 

ja kui keegi nüüd mõtleb end teadvat, kellest ma räägin, kuna siinkirjutatu võiks vabalt kehtida mõne arvamusliidri vms tuntud tegelase kohta, siis peate pettuma, täitsa minu isiklik tuttav wannabe-tegija, kes teinekord tähelepanuvajadusega üle piiri läheb. aga järelikult relate'isite kellegagi ise ka, kui mõte liikuma hakkas ;)

 

see on ka suht nõme muidu, kui siirupipudel on nii kõvasti kinni, et seda pole võimalik avada ja kui noaga surve vähendamiseks augu sisse torkad, siis purskab see täis riided, näo ja terve seina. köök on nagu criminal mindsi mõrvapaik praegu ja ma ise nägin välja nagu oleks kedagi just tulistanud. 

local news

L käis üle pika aja külas. sushitasime ja vaatasime vanu sarju nagu siis kui meid veel kaks oli. nüüd on ju väike tegelane ka, kes iga kord kinki saab kui tädi L käib. mul tuleb vaikselt juba kadedus peale, mulle ei too keegi kinki :D

 

tegime uue plaani sellest nädalavahetusest trennis käima hakata. ehk õnnestub paremini kui detsembrist ja 1. jaanuarist alustamise ideed..

 

ühtlasi avastasin endas meisterguugeldaja! nimelt jaurasin juba tükk aega, et mul on vaja leida mõni viljandi tuttav, kes ostaks ja saadaks mulle sealsest kaubamajast paar kindlat sorti beebijakikest, mida ma ainult sealt olen leidnud. meie oma jäi väikseks, aga oli parim mis meil oli. aga ühe ideevälgatuse ajendil guugeldades leidsin selle firma netipoe, kust saab neid samu asju tellida ja veel väga odavalt ka! nii et ma tegin happy dance'i ja valisin hunniku asju kohe välja.

 

uued naabrid lubasid kellegi "vaikse noormehe" siia kütma ja nende majaosa eest hoolitsema saata. saab näha, kas meie vannitoa veevärk sulab siis lahti ja köögis ei kasva enam lumi läbi seina tuppa.. ehk läheb elu siin siis huvitavamaks ka. sest let's face it, ümberringi elavate 40-aastaste koduste emmedega pole mul eriti midagi teha :(

sunrise avenue - letters in the sand

weird blogger

lõhkusin ära oma uue telefoni, täpselt kolm kuud pidas vastu. nüüd kuni tuludeki raha laekumiseni olen sunnitud kasutama vana lg-d, millel on 101 häda ja mis ajab mind kogu aeg närvi. #1 probleem on see, et mõttetu vidin ei leia enam mälukaarti, mistõttu mahub siia täpselt üks funktsioon - facebook, messenger või siis antud juhul blogger. #2 probleem on laadimine - see peab toimuma juhet kindla nurga all hoides (mina riputan selle üle kella), muidu tõmbab aku hoopis tühjemaks. ja alati see riputamine ei aita ka. oeh. viimane normaalne telefon oli mul nokia 6101, klapi ja antenniga väike junn. mugav ja ilus ka. minu telefon peab ära mahtuma taskusse! alles hiljuti sõitsin ühes bussis neiuga, kellel selleks, et tahvelarvutist muusikat kuulata, oli vastava suurusega taskutega jope. jabur ju! paluks mulle normaalsuuruses helistamisvahend, mis laseb mul ühtaegu kirjutada ja muusikat kuulata, aitäh. või iphone, aga mitte 5

lost in translation

kuna mu blogil on lugejaid ka usas ja saksamaal näiteks, siis lõin eilse postituse läbi google translate, et näha, millist juttu nemad lugeda saavad. vana hea google translate nali, aga oma kirjutatud juttu tõlkides lihtsalt priceless :D
olen jah laisk ja igav, aga kahes keeles kirjutamine pole minu teema. hetkeemotsiooni ja mõtete vahetult pikema ümbersõnastuseta üles kirjutamine on. ja siit tuli jälle tõlkimatu lause.

lihtsalt lambist.// just a lamp.

need ei vaata tagasi

tagantjärele mõeldes oli 2013 ilmselt kõige kummalisem aasta mu elus. sellesse sattus päris mitu sellist must-happen sündmust, mis mu eluplaanis kindlasti olemas olid, aga ikkagi.. veider aasta. panin paar ööd tagasi kokku sellise pingerea möödunud aasta kõige meeldejäävamatest sündmustest:

1. Regina sünd, mis on ühtlasi ilmselt suurim saavutus mu elus siiani. ikka veel on natuke uskumatu, eriti see, et ma selle 52 tunni valutamise kätte maha ei surnud ja adekvaatsuse säilitasin. ei mäleta kahjuks enam, mitu ööpäeva kokku ma järjest oma adekvaatsusega üleval olla põrutasin, rekordiliselt igatahes.

2. Green Day kontsert lauluväljakul. ma olin seda oodanud täpselt 10 aastat ja nüüd nad olid siin. time of my life, noh! esimene kontsert siiani, kuhu olen raatsinud fännisektori pileti osta (esimene armastus ikkagi ju!). nii ilus ja hea oli olla tol õhtul :)

3. Praktika ja väike tööots Postimehes. tegu teadagi mu unistuste töökohaga realistliku maailmavaate läbi. nii hea tunne on, kui miski, ongi täpselt nii hea kui ette kujutasid. võrdluseks kaks emotsiooni: enne praktikale minekut küsisin endalt, miks ma üldse lähen sinna lolli mängima, kuna kevadised praktilised ained jäid tegemata - ettevalmistus oli null. praktika viimasel päeval tundsin end valmis ajakirjanikuna ning saadud tagasiside kohaselt olin ka.

4. Robbie Williamsi kontsert lauluväljakul. ei saanudki esiti aru, miks see mulle nii oluline oli. ehk kuna olin kogu aeg veendunud, et kaheksandal kuul enam ei jaksa sellistel üritustel käia, aga seda rohkem ma tahtsin ja kurvem olin.. otsus minna tuli ikkagi samal hommikul ja spontaanselt. olin tol õhtul seal nii õnnelik! lihtsalt lambist. siiamaani tuleb mingi eriline tunne sellele mõeldes.

5. Esimene ametlik tööleping, mis on teeninduse alal miskipärast rariteet. nojah. oluliselt kindlam on olla teades, et olemas on mingigi töökoht, kuhu naasta. loodan ainult, et kõik töökaaslased vahepeal ära ei lähe, kuna tegelikult on kollektiiv väga minu maitse.

6. Hiiumaa tripp, eriti mõnus ja spontaanne ettevõtmine. ma polnud kunagi hiiumaal käinud. ma polnud kunagi kusagil nii jabura seltskonnaga käinud. see kokku oli nii hirmus naljakas!

tegelikult pidi top 5 tulema, aga ei saanud ühtegi neist välja jätta. nagu ma ütlesin - uskumatult uskumatu aasta. aga väga mõnus ka :)

uhh, ma näen, kuidas mu sõnavara alaareneb iga päevaga. vähese suhtlemise tagajärjed on jubedad. aga no ei ole aega...

varsti olen koopainimene.

kohustuslik jõulupostitus

ma pole sel aastal kuulanud veel ühtegi jõululaulu, vaadanud ühtegi jõulufilmi ega -teemalist episoodi mõnest seriaalist. väljas on 4 kraadi sooja, torm ja vihm. teises toas laual on pooleli kartulisalat ja mina laman siin, mängides suurt kaisulooma või sooja patja.. mida iganes vaja on, sest õue ei saa minna.

ja mul pole kunagi sellist jõulutunnet olnud.

võib-olla päris väiksena kui jõulude ärevusttekitav maagia veel säilinud oli. igatahes olin ma tänase öö peaaegu magamata, sest, uskuge või mitte, PÕNEVUS oli nii suur :D

homsest algab vähemalt viiepäevane külalisteralli. natuke stressan juba ette, kuna kellegi küllatulek, tegelikult isegi see, et ema praegu päeval kodus on, lööb meie päevaplaani täiega sassi. aga kalleid inimesi on ju nii tore näha! (ja kinki saada)


ma annan alla. ainus, kes siin magama jääb, olen mina, aga ma pean süüa tegema.

timmy!

edit jõuluvanale: mu kingisoovi leiad

siit! :D timmy on lihtsalt nii armas tegelane, et ma vist ostaks endale kõik tema fänninänni. täielik minu nunnumeetri nõrk koht. kui oleks selle poe varem leidnud, siis ilmselt saatnuks eilse jõulušopingu kuu peale.

hea, et ei leidnud. teistele on ka tore kinke teha.

1X2

üldiselt ma ei ehmu kergesti. mitte nii palju et võpatada või õhku hüpata. ühe korra jah rapsisin ja karglesin nagu segane kui dušikardinat ette tõmmates sellelt suur ämblik käe peale maandus. nagu reaalselt väga suur. pidin teda pärast veel kogu aeg pritsides tõrjuma, et pisut privaatsust saada.

 

viimasel ajal ehmatab mind poolsurnuks töölt naasev naabrimees. ei, ta pole ise sugugi hirmus, vastupidi. asi on tema autos.

miskipärast eelistab ta praegu oma vähemalt kuue auto seast (mille hulka kuuluvad näiteks ka porsche carrera ja mingi tumeroheline vanem mersu kabriolett) seda hirmsa välimusega nissan leafi. teatavasti popp elektriauto sõidab üldiselt hääletult, aga pidurdab justkui.. nagu keegi pidurdaks jalgrattaga täpselt selja taga hästi suure hoo pealt täiest jõust. ja iga kord ma hüppan selle kriiksatuse peale õhku, sest 21 aastat on see heli mu jaoks midagi muud kui autot tähendanud. nii et tänks, kristjan, iga kord kui satun härra saabudes õues olema, saan südamerabanduse. lihtsalt seepärast, et lumega ei kõlba porschega sõita. kui tüütu!

 

ma polnud mitu kuud triobeti sattunud, aga pideva unibeti reklaami mõjul tegin täna mõned panused. esimene kohe võitis. hasartmängud on alati mu jaoks hea meelelahutus olnud. mitte et ma ajaks suurt jackpoti taga, vaid see mängurõõm - teha mitu 1-2 eurost panust lähtuvalt enda teadmistest ja loogikast ja oodata-vaadata, kui palju täppi läheb. hah, üks tuttav pidi juba ammu live pokkeri õhtu korraldama. nii palju siis sellest.

 

ma ei tea, mida jõuluvanalt tahta.

 

netikaubamajad ftw!

nägin unes, et jätsin oma koti raamatukogu ette maha ja sealt varastati kõik mu dokumendid ja sularaha, mu õudusttekitavalt katkine rahakott pandi tagasi ning alles jäid ka võtmed ning miskipärast tundus väga oluline, et ka nätsupakk! ning feissbukki otsingukuulutuse üles panemiseks pidin tegema selleteemalise ettekande võõrastele põhikoolivanuses "klassikaaslastele". mida kõike ka aju välja ei mõtleks, et vaheldust tekitada..

hea oli muidugi ärgata ja avastada, et ma polegi nii puudega, et käekoti tänavale maha jätan. pealegi on lähenev jõuluaeg mu eelarvesse nii suure augu söönud, et ei saaks toda varast eriti millegagi rõõmustada. kui, siis ehk selle naeruväärse pildiga 13-aastasest helinast, mille seb-pank igal aastal rõõmsasti mu tudengikaardile kleebib. olen selles suhtes juba ammu alla andnud. paar aastat tagasi võtsin isegi pildi kontorisse kaasa, aga kaart oli juba valmis tehtud. ja tegelikult pole ju vahet, millega ma viibutan.

tunnistan nüüd ausalt üles, et olen ikka ise ka süüdi oma ressurssidega toimunud hävingus. esiteks kipun, kui nädalas korra poodi või pakile järgi õnnestub minna, igasugu naljakaid asju kokku ostma. viimati oli mul hirmsasti tarvis nunnut teesõela, mida anti komplektis 15€ maksnud jõuluteega. random fact: mul oli kodus enne juba vähemalt kolme erinevat jõuluteed..
teiseks: mulle meeldib kohutavalt endale kingitusi teha. noh, sünnipäevaks ja jõuluks ja nii. väiksena oli väga oluline ikka see, et kingitused oleks üllatus ja tundusid alati jube head. mingist hetkest kui oma raha hakkas liikuma, siis aga hakkas mulle rohkem meeldima ise endale kingitusi osta. võtta mingi suurem summa raha ja panna see millegi ainult meeldiva alla, hoolimata asja praktilisusest, lihtsalt soetada midagi plaanivälist ja meeldivat. ilmselt kui ma nüüd tunnistan, et need kingid mulle ka teistest lõpuks rohkem meeldivad, siis ei too jõuluvana mulle sel aastal midagi.. aga pole hullu, sest mu enda jõulukink sõidab juba austriast siiapoole :)

btw, kas ma olen ainus, kellele laima reklaam lihtsalt õõvastav tundub? tekitab minus tungiva soovi annetada puudega noortele, mitte šokolaadi süüa. ja seda ka läbi mingi šokiteraapia. õõhhh.