oh so social

sain täna aru, et facebook on minu jaoks end täielikult ammendanud. no ei viitsi lihtsalt enam kirjutada mingeid... asju sinna. panna pilte oma lõunasöögist või soovida kuhugi õhku head uut aastat, sõbra- või rukkimaarjapäeva. see tundub nii ülimõttetu.

 

vaatasin, kuidas kõik järjest "head vabariigi aastapäeva!" kirjutasid. kellele? milleks? ma tean ka, et on aastapäev, jah. panen lipu lehvima, teen kiluvõileibu ja vaatan pingviinide paraadi. võõrustan sageli üsna prominentset seltskonda. soovin ka ehk head aastapäeva neid kallistades.. siit tulebki konks.

soovin inimestele häid pühi või õnne sünnipäevaks personaalselt. oma facebooki seinale näiteks "häid jõule" kirjutada on mu jaoks sama nagu iga päev "palju õnne sünnipäevaks" kirjutada. lihtsalt niisama, õhku. samamoodi tekib küsimus, kellele sa seda soovid, iseendale või?

piltide üles laadimine käib viimasel ajal ka nii, et kõigepealt kuu aega mõtlen, et peaks. muidu arvatakse, et ma surnud olen või midagi. asi polegi ainult selles, et ei näeks mõtet oma elu avalikult jagada vms, lihtsalt ei viitsi. aga sotsiaalne surve on. I can feel the pressure! :D

muidu paneks üldse kinni selle nalja, aga sellega saab läbi telefoni tasuta suhelda inimestega ju! tean jah, et whatsapp on olemas, aga kõigi telefonidega see koostööd teha ei soovi. aga sellest, miks ma oma praegust telefoni vihkan, teinekord pikemalt.

soovin iseendale ilusat kevadet