day 3: why do you blog?
sest nii ma saan rääkida täiesti avameelselt nii nagu tahan sellest, millest tahan. tavaelus tuleb ikka mingi viisakus või muu tsensuur vahele, või siis on teemad, mida ei hakka kellegagi arutama. vahel ei viitsigi kedagi teist vestlusesse kaasata.
mul kipub vahel nii olema, et arutlus läheb kiiresti käest ära vaidluseks, sest ma ei suuda oma seisukohti piisavalt kiiresti seletada/põhjendada. see ajab kohutavalt närvi ja ma pigem ütlen vestluskaaslasele, et las see teema jääda ja lähen blogin sellest. hea rahulik on nii. närvid jäävad alles ja ei pea mingit jama kuulama.
enne kui ma seitse ja pool aastat tagasi blogima hakkasin, pidasin ma päevikut vihikutesse. nii kaua kui ma mäletan, on mingi salamärkmik ikka kusagil sahtlipõhjas olnud. huvitav on tagantjärele lugeda, kui suuri tundeid tekitasid praeguseks ununenud olukorrad ja üldse pisiasjad.
ja põhjusest, miks ma pole nende aastate jooksul uut blogi teinud, kui siin on omajagu täielikku jama ka kirjas.. see blogi on kokkuvõte minu elust, sellest, kes ma olen. minevikku ei saa ju muuta, kustutada ega uuesti alustada.
kuna ma tavaelus pole ka suurem asi endast sügavuti rääkija, no pole seda avameelsust, ainult pealiskaudselt, siis leiab siit huvi korral kõik vastused. ma usun, et inimene, kes viitsib nii palju süveneda, et lugeda läbi viimaste aastate postitused, saab üsna hästi aru, kes ma selline olen.
endal tuleb ka vahel uuesti meelde.
No comments:
Post a Comment