hold your breath and count to four

kuna M hiljuti mulle veel lähemale kolis, plaanisime juba mitu päeva trehvata ja näiteks jalutama minna. täna õhtul saime aja ja plaani lõpuks klappima. thanks to meie incredibly usaldusväärne ühistransport, oli ta veendunud, et jäi bussist maha ning leppisime kokku poolel teel kohtuda. et saatus oli natuke minu kasuks, tahtsin teha sohki ja talle ühe peatuse bussiga vastu sõita.. aga bussist maha minnes tundsin, et midagi on valesti. et keegi ebameeldiv võõras üritab end minu mulli suruda. suutmata uskuda, et keegi mind jälitada sooviks (kell oli ka piisavalt palju ning väljas üsna pime), ületasin teed, kui nägin silmanurgast enda kõrvale ilmumas kummalist blondide lokkidega noormeest, kes vestlust alustas. ma polnud vaimustuses, kuna tundmatu ei küündinud minu mõõdupuul isegi keskmise välimusega meesolevuseks, seda kõhedusttekitavamalt mõjus tema jutt, et "mõtlesin, et võiks minna jalutama" hilisõhtuses metsaveeres. tol hetkel ajas mind naerma mõte, et just see üks kord aastas, kui ma reaalselt olen teel kellegagi jalutama, tehakse selline ettepanek. vastasin, et kahjuks tõesti on selline plaan juba tehtud. veidrik küsis selle peale ka mu tähtkuju ning paistis, et just see veenis teda lahkuma. või ehk hoopis asjaolu, et olin kiiruga kõndinud vastassuuna bussipeatuseni, kuna nägin sinna parajasti bussi saabumas. õnneks leidsin sealt ka M'i ja võisin end pisut kindlamalt tunda. 

alles tagantjärgi sain aru, kui vastik see olukord tegelikult oli. täie mõistusega inimesed ei tohiks mitte kunagi kellegagi niiviisi vestlust alustada, ükskõik kui socially awkward isikuga tegu on. paratamatult tekib esimene paralleel mõne criminal mindsi osaga näiteks. ja kaob igasugune soov hilisel kellaajal jalgsi ringi liikuda. creepy.