igal hetkel olen valmis murduma ja tegema midagi otsustavalt valet. tean, et ei tohi, tean, et kahetsen, kuid ma ei oska olla nii nagu praegu. tahaks lüüa käega kõigele ilusale, maha kanda oma ego ja unistused ning leppida sellega, et mitte midagi ei ole. ma ei tea, mida mõelda. loll on see kes vabandust ei leia, nüüd ootan seda tarkust, mis olukorra ära põhjendaks. asjatult?

võimalik, et asi on needuses - 12. kuupäev läheneb, võib-olla olen ise rumal, olen alati olnud. roosade klaaside taga on ka päris maailm, naiivitar! it's never too late to learn all that, kuid see laul ei ole minu helistikus.

vähem kui kaksteist tundi lahutab mind millestki, milleks ammu võimalust olen soovinud, kuid hetkel on see hirmutav, ähvardav, hukatust tõotav. i know, why.

where are you?