läbi unne suikuva pääsküla koju trippides oli nii palju mõtteid, millest kirjutada.. nüüd pole ühtki. kodu on muutunud mingiks depressiooni mekaks, kus kaob kogu inspiratsioon ja mõnus meeleolu.
arutlesin just omaette, millal saab inimene aru, et ta ei ela enam oma kodus. kas siis, kui välisjalatseid enam millegi vastu vahetada pole, kuna toasussid on kuhugi kappi paremaid aegu ootama pandud, kui oma toa lõhn on täiesti võõras ning külmiku menüüga pole juba ammu tuttav?
kus ja kas ma siis üldse elan?
soad - metro
No comments:
Post a Comment