mulle meeldivad võileivad, milles on leiba kõigest muust vähem.

praegu on viimane võimalus veidi hinge tõmmata, kuna nädalavahetuseralli läheb homsest täie hooga lahti. viienda klassiga kinno minek oli küll algusest peale minu idee, kuid vaikselt hakkan seda kahetsema. siiski tuleb järeltuleval põlvkonnal (wth,kõlab väga kahtlaselt..) silma peal hoida ning seega ka kohale minna.

seoses aegumatu ideega teha minu ja L'i elust komöödiasari või vähemalt film (tegu oleks tõelise kassahitiga, mis naerutaks publikut pisarateni, seda võib kinnitada), tuli idee, mis arvatavasti leiab realiseerimist, kuna pole nii utoopiline. vihjeks olgu "blond skandinaavia päritolu tänavamuusik" ja kaks idiooti Euroopas.

inimestele hakkab vist kohale jõudma, et on jõuluaeg ning majanduslangusest hoolimata tuleb sõpradele, sugulastele ja neile, kellele veidi pugeda vaja on, kingitusi teha. igatahes tundub väga palju nukraid indiviide olevat, millest on kahju, kuna seda ainsat elu mis meil on, tuleks ometi elada siiras naeratus näol ning rõõmustada oma eksistentsi üle.

mitte ainult farmville.

"You are Acid. Definitely very conventional and very predictable- you probably own a minivan and beige slacks. Just playing, you weren't expecting that now, were you? Or maybe you were... you never know with someone like you. You're vibrant, creative and well, insane. Your perception of reality differs from everyone else. Your relationship with the world is very love/hate. Not everyone understands you, which isn't surprising because you don't even always understand yourself. But there are times were you've figured out the universe. Temperamental? Yes. Bizarre? Unquestionably. But very, very intriguing."

ohoo, uus follower. kui armas :)

mingi nõme haigus üritab maha murda. visa on ta küll nagu seagripp, kolm manustatud viiesajast paratsetamooli on tekitanud vaid naljaka oleku, kuid mitte ära võtnud palavikku ega muid sümptomeid.

siiski ei saa öelda, et tõbi mind kuidagi tagasi hoiaks. igapäevatoimetused tuleb lihtsalt hoolikalt läbi mõelda ning kui kodust mitte lahkuda, saab näiteks aurava tee- või kakaotassi kõrval selle tobeda kirjandi valmis kribada, mille teemad juba ammu rüperaali kõrval lebades nördimust tekitavad. õigupoolest sain ma ühel teemal arutledes valmis midagi, mis head kujutlusvõimet rakendades kirjandit meenutas, kuid rahulolematuse tõttu lendas see paberikorvi ning uus teema on nüüdseks valitud. ei, ma ei hakka religiooni ega ajakirjanduse teemal ilkuma.

need, kes imestavad selle üle, et ma öösiti kaua üleval olen, on ära teeninud seletuse. nimelt on tegu ainsa ajaga ööpäevas, kus on lootust saada vaikust ja rahu. peaegugi joostakse mu toas sisse-välja ning ma ei mõista, miks.
pimeduses, siis, kui kõik magavad, on midagi. see on tunne, nagu terve maailm oleks ümber selle indiviidi, kellel on aega tunnetada selle lähedust. ma ootan ööd, et veenduda - maailm teab minu nime!

Guns N' Roses - Prostitute

eggplant!

ma võin olla kadunud, kuid olen siiski siin.

täna kohtume ühe toreda inimesega, kellega teed juba peaaegu aasta jooksul kokku viinud pole. hea teada, et pikaajaline eri linnades elamine ja vähene suhtlemine ajapuuduse tõttu (eks too ülikool esimesel aastal võta vist päris võhmale, kõik see tudengieluga kohanemine ja..), pole meie sõprusele halvasti mõjunud. võib-olla ongi parem harva kohtuda, seda suurem on heameel kui lõpuks näeme, ehkki 11 kuud on juba liiga pikk.
mäletan hästi, kuidas me tuttavaks saime. see oli kaks ja pool aastat tagasi, parimal reisil mis üldse olnud on :D tekkis lahutamatu kolmik ja igasugu lollustega saime hakkama, hea, et ülejäänud inimesed öösiti magasid. vähemalt on, millest rääkida, kui teemad otsa saavad. "mäletad seda, kui.. *naerab*.. need porgandid..." *kõik naeravad*.

pealkirja arvestades võib öelda, et farmville pole mulle hästi mõjunud. kas keegi teab, kas Solarises on wifi? mu taimed saavad õhtul valmis...

siin lõhnab piparkookide järele.

Staind - Everything changes

lindprii

tänase päeva kohta polegi väga midagi kirjutada, lisan vaid loo, mida tohutult igatsesin, kui K-ga õhtupimeduses mööda raudteerööpaid kodupoole kõmpisime.

Apoptygma Berzerk - Suffer in silence

as the moon is rising..

täiskuu on. segab und ja tekitab muidu ka imeliku tunde. tuleb raske öö. peaks vist taaskord tasulisele infoliinile helistama ning kuu loojumisaega küsima. viimati sai huvi tuntud päikesetõusu kellaaja kohta :D
läbi aegade on täiskuu ajal päris palju öösel korda saadetud, nagu hommikuti ilmneb.. loodetavasti ei otsusta ma seekord akna kaudu väljuda. ma vist ei rääkinud K-le päris tõtt. I wouldn't think of it as something hilarious, if I'd wake up on the ground beneath my window.

jõulud on inimestele pähe hakanud. mitte küll õnneks kõigile, kuid väga paljudele nendele indiviididele, keda pole veel kahjuks või õnneks au teada. üldiselt see masendav, kuna jõulud pole minu elus kunagi väga rõõmus või oodatud aeg olnud. välja arvatud muidugi lapsepõlves see osa, et kingitusi sai. nüüd ei morjenda väga seegi, tundub asjatu pingutamine. teistele võib muidugi kingitustega rõõmu valmistada, aga.. lihtsalt jõulud on kõige üksildasem ja kurvem aeg aastas minu jaoks. ja jälle hakkab see jama peale.

tänase päeva lugu? hmm..
Alice Cooper - Lost in America

nägin öösel ilusat värvilist unenägu. järsku tuli seal mingi laps ning viskas mind kunagise sõbranna koera laiba peaga. ärkasin õõvastusega - mitte ainult sisu, vaid minu aju väljamõeldise vastikuse peale.

sellisele päeva algusele jätkuks sobis hästi film "Olen küborg, kuid pole hullu..". Hulle oli küll ja kuidas veel. siiani parim Korea film, mida näinud olen.

(editin siis natuke..)
läksin õue. kõndisin raamatukogu juures, kuulasin muusikat ja sain sõnumi, mida lugedes otseses mõttes peaga vastu posti kõndisin. selle peale laulis Samu mu kõrvaklappides "not again, not again..". i lol'd.

ei viitsi sugugi niipea magama minna, ega ka kaheksa tunni pärast ärgata.

ei ole kõik korras.. üritasin just selle poole puhudes vabaneda millestki, mis oli mu põrandal ja minu arvates liikus. tegu oli sinise karvase kaunistusega sõrmusega, mida mõni võib-olla teab. teistele teadmiseks, et see pole päris kindlasti midagi, mida ma igapäevaselt kannaksin :D

peaksin enda aliaseks vist võtma Murdock'i, kuna Face ja B.A. ei kakle kunagi, kuid meie 'perevägivald' hakkab juba Hannibalile vastuvõetamatuks muutuma. loodetavasti ta minu peale väga kuri pole.. ma ei teinud tahtlikult haiget, i never do :(

mõned inimesed on jälle kadunud. võimalik, et koos masuga tulenenud üldine depressioonilaine on ka neil üle pea löönud ja nad üle parda visanud. kurb, kuid raske on midagi ka ette võtta, kui inimene lülitab end nii vooluvõrgust kui ka välismaailmast välja ning tema aadressi ei tea. varsti uurin välja ja ilmun ukse taha, V., beware!

"You are my sunshine" on üks kõige catchymaid ja samas mõttetumaid lugusid. see kummitab juba mitu päeva. take it away, please! mul pole soovi nüüd ka suvaliste inimeste õnnest ja armulugudest kuulda.

ma pole kunagi olnud õnnelik? karm väide, kuid ei julge ka kindlalt vastu vaielda. vot nii on lood. ja viinapood teisel pool sood pandi kinni, mida sa ikka jood. eestlased on niigi liiga suured joodikud. hoidkem ennast vaos!

esimene kord, esimene ford.

veetsime eilse õhtu Hannibali pool. üldiselt oli hästi tore, kuna kõik tekkinud probleemid leidsid lahenduse. K käis kaks korda kodus, et varustada meid vajalike asjadega. lucky bastard, autoga.

kell tiksus veidi üle kesköö, kui pidime K koju saatma. olles lõbusas tujus, tekkis mõte, et ma võiks ka pisut autoga sõita, kuna ma talle sellega nii ammu juba pinda käin. tegin seal küll vist igasugu imeasju, lõpuks hakkas lausa autost kahju, aga mootor õhku ei lennanud ja postiga intiimsuhtesse me ka ei astunud. käisime ka Muumioru rahvast kollitamas, kellele nii see, et mina roolis olin, kui ka minu juhtimisstiil palju nalja pakkusid. K-l soovitati igaks juhuks tagaistmele peituda ja mu tulevasele sõiduõpetajale avaldati südamlikku kaastunnet.

hommikul polnud sugugi meeldiv enne kümmet ärgata, et oma päris elupaika koduperenaist mängima tulla. nüüd on mul kiirustamisest mitu tüütut villi ja plaastreid pole ka kuskilt leida. nohu on ka ja.. aga muidu on hea. :)

kats is the new H.

kell on umbes pool kolm. niigi kehvas tujus ja unetuna, lõpetasin just kõne kellegagi, kes väitis end olevat oma vana tuttavat otsiv aus Ahti maalt. irooniaks siinkohal on nimi, mis viimasel ajal erinevates kontekstides ja isikute näol küllaltki palju esinenud on.
üldse on tänase õhtu jooksul tulnud mitmeid kahtlase päritoluga kõnesid ja sõnumeid, mõned kuidagi põhjendatavad, mõned mitte.

tänane öö jääb vist vahele. pole erilist väsimust, ega viitsimist halbu unenägusid vaadata. läpaka akut jätkub vast veidi rohkem kui tunniks ja öökapil ootavad oma järge kaks raamatut. intrigeeriv, my life is it!

mitu kordaa on võimalik samasse ämbrisse astuda?

nüüd PEAB kõik paremuse poole liikuma. mul on energiat, ma suudan pingutada. nende pärast. kõige nimel. pool veel.

kui vähe on inimesi, kes oma armastatu nimel oleksid valmis surema? tänapäeva maailmas, ma mõtlen. kas saaks tervelt ühe protsendi kokku?


hunt ongi hunt.

tere tulemast, uus follower! :)

otsustasin enne kodust lahkumist mõned read kirja panna, since see juba pikka aega ununenud on.
nõme on vaadata, kuidas üks inimene teistele nii palju kurja saab teha, ilma et teda ennast mingi karistus tabaks. raske uskuda, et ta ise ei taipa, mida teeb, kuid eks inimesi ole igasuguseid ning iseenda vigade suhtes oleme sageli pimedad.
ma tean, et ei tohi seda tahumatut maailmaparandajat, kes end minus peidab, välja lasta, see tooks ainult kahju. samas teda kinni hoides jääb varju ka palju kaastunnet ja oskust lahendada teiste (ja ka enda?) probleeme. rasked dilemmad - kui igapäevane.

leidsin oma kunstiväljundi, millegi, mis võib muutuda millekski ilusaks, kui seda arendada. mitte midagi unikaalset, aga päris minu oma. sellised "päris oma" asjad on nii-nii tähtsad.. kui varem oli vaja alati kõigest rääkida, siis nüüd on nii hea midagi ka enda sees hoida, päris seal südame juures, ja mõelda, et keegi ei tea sellest ja nii ongi hea :)

calvin harris - i'm not alone

stepihundi puhul on raske kindlaks teha, kumb hetkel domineerib - hunt või inimene.


täna oli täiskuu. suur kollane kuu Viru hotelli kõrval. ühekorraga hingematvalt kaunis ja hirmutavalt realistlik vaatepilt. valus oli vaadata.

kõik laheneb kunagi. pole mõtet muret tunda. free your mind and you'll be able to live a life of a free creature.

vaheaeg algas hästi.. ehkki ma kohe siia magama jään, kuna tänane öö vaid mõne tunni kestis (tuli ju ometi eile kaua üleval olla ja kell 6 ärgata, et linna trippida, just for fun), on positiivne see, et kogu aeg midagi toimub. lõbus on tulla reede õhtul, kui piim otsa saab, mõttele sõita autoga maksimarketisse, hoolimata sellest, et ka lähemal mitu poodi on, ja lihtsalt sõita mööda linna ringi. üldse on tore autoga sõita. võib öelda, et Kirves üks meie lemmikautosid on ^^

pühapäeva hommikut alustasime roosa veiniga, mille tagajärjel tekkis idee teha totaalset muutumist. vähemalt leidsime head teravad käärid, mis tegid meie soengutega peaaegu seda, mida soovisime. õhtupooliku veetsime koos toredate inimestega. ma tunnen end endiselt süüdi selles, et V. taaskord pääskülast jalgsi koju pidi kõmpima.. :D

täna-homme on päevad, mis niisama kuidagi mööda saata ja kolmapäeva õhtul võib end ehk veidi vabamalt tunda.
neljapäeval on Heaven's Basementi kontsert.

nii palju siis praeguseks. hoiab mõtted eemal küll :)

asendusreaktsioon

õues sajab vihma, aga mõtetes on kuldkollane Kadrioru park, kus soe sügispäike teeb pai kastanitele ja kus on suured lehehunnikud, mis neist läbi minnes mõnusalt kahisevad. on ka hubane väikeste rippuvate lühtritega kohvik, kust saab head kakaod. seal kohvikus on üks eriline laud, tead küll, see kõige lühema küünlaga. küünal on lühem selle pärast, et seal istutakse kõige rohkem, aga meie jaoks on see laud alati vaba..

elasin 17 ja pool aastat teadmata, et Kadriorg Pirita kõrval on.

nägin täna öösel und ja mulle tundus, et päike tõusis. siis sain aru, et nägin hoopis sinu silmi unes. oled pääsenud ka minu unedesse, muusa.

Mika - We Are Golden (uus album ikkagi ju..)

nii palju oleks öelda, aga ei oska. teemad on aegunud, soovid utoopilised ja mõtted hirmutavad. ühel hetkel pole enam midagi, ainult kõhedusttekitavalt reaalne eksistents.

it's falling apart. already.

maja hakkab vist koost lagunema, just nagu mina. torm tekitab igasugu imelikke hääli - annab see vist märku hoone vanusest. mingi kaabel on arvatavastu ka kannatada saanud, kuna internetiga on juba pikemat aega kuidagi kehvasti.

tegelikult on nii, et mida masendavaks kõik mu ümber muutb, seda naljakam mul on. äsja, kui ei eksi, siis eile, kõndisin mööda vanalinna ja jälgisin inimesi. neist suurema osa näod väljendasid viha ilma vastu ning põhilised liigutused olid suunatud salli või mütsi kinni hoidmisele. vastukaaluks oli liikvel inimene, kes omaette naeris ja pooleldi tantsiskledes libedatel munakividel tasakaalu püüdis hoida. pole aimugi, kes see oli. eks neid imelikke ole igasuguseid.

aga mulle tundub, et kahtlased inimesed, veidrikud lausa, jälitavad mind. tekitab.. kummastust.

pühendusega V-le : ahvikestega lugu !

ilusaid sõnu öeldakse vaid hetke jooksul tuhandeid, kuid kui palju on häid tegusid? püüdkem iga päev kellelegi midagi head teha. kõik tuleb ringiga tagasi.

käisime täna linna uusima ostukeskusega tutvumas. algul tundus tõeks osutuvat kahtlus, et selles midagi erilist pole. kõiges oli nagu midagi valesti ning julma kriitikat jätkus. siiski suutis maja meid üllatada valju kolksatuse ja kerge maavärinaga. eeldades, et need eriefektid käivad asja juurde, jätkasime rahulikult ringkäiku, saamata aru, miks ometi trepi kõrvalt vett alla peab sadama. teadmatuses lahkusimegi ja suundusime koju, kus uudiste põhiteemaks oli lagi, mis tolles hoones alla oli kukkunud ajal, mil seal viibisime. nüüd ei tundu ükski seal mainitud kommentaar enam asjakohane, kuna fakt, et oleksime võinud viga saada, tundub hirmutav. loomulikult järgnesid siiski naljad, et kui sealt kunagi kiirtoitu ostma minna, tuleb selga tõmmata raudrüü ja pähe panna kiiver. madalakvaliteediline huumor, kuid tänane päev üldse mõjus kuidagi raputavalt ning vahepeal tekkis raskusi aru saamisega, mida ma ometi suust välja ajan.

kolm halvaendelist koolipäeva lahutavad veel reede õhtust. sellest on saanud vabaduse, sõltumatuse ja tugeva sõpruse sümbol. see on aeg pöörata tähelepanu headele inimestele ning end neile avada. see on aeg, kus saab end eemale viia kõigest maisest ja tunda tervet galaktikat ainult enda ümber.

why are you hiding, Romeo?

mäletan, et vaatasin aknast välja ja nägin seal midagi valget sadamas. ärkasin kaugel oma kodust, mingil tuttaval tänaval, rahetaolise olluse käes seistes ja jälgisin, kuidas külmad valkjad terad erekollaseid lehti järk-järgult katsid. ümisesin mingit laulukest esimesest lumest ja mälestustest. reaalne elu tundub nii kaugel olevat...
nägin unes makarone, aga see oli päris, reaalse maailma uni.

ta ei huvitu süviti, sest kõik on tühine. tal pole vaja tohutut usku millegi õnnestumisse, sest tema jaoks on kõik mäng. ta proovib, katsetab.. ja saab. talle on võimatu tuua vabandusi, sest ta näeb neist läbi, ega tunne huvi selle vastu, mida teise kujutlusvõimel on tema jaoks pakkuda.
manipuleerimises on ta ka osav. kui talle olukord ei meeldi, tekitab ta teistes soovi seda muuta, ilma et midagi otse välja ütleks.
olles üksik hunt, ei vaja ta tegelikult kedagi, kuid teda vajatakse. ta on huvitav, teistsugune. see paneb teisi soovima killukestki temast oma ellu. ta on loomulik ning suudab toime tulla iga olukorraga, kuhu satub. tal pole vaja end neis tõestada, vaid oma hooletu elegantsiga tuleb ta muretult läbi tulest ja veest. ta on iidol.