viimastel päevadel tundub nagu päris mitu inimest oleks võtnud oma südameasjaks mind endast välja ajada. pingutused, mis selleks tehakse, on tohutud! poleks tarvis nii palju vaeva näha, tööstress teeb nagunii oma töö. kuid mis teha, inimmõistuse võimekus debiilsuseks on piiritu.
siiski on igal asjal kaks poolt. nii paneb hetkeolukord veel enam hindama kalleid lähedasi, vabu hetki ja isegi loengutes veedetud aega. on hea, kui keegi ütleb, et sind on hea näha.
siia kirjutamine on uskumatu. läbi paari sõna kirjeldatud negatiivsed emotsioonid on justkui välja elatud, kuigi pole öelnud (karjunud) ega teinud otseselt midagi. kuna aga tegu on ajutise teraapiaga, siis.. ah, ei, ma ei hakka end kordama. :)
green day - st jimmy
No comments:
Post a Comment