mono

sattusin täna pisikest tellimusjälitustööd tehes ühele eestikeelsele tutvumissaidile. kuna polnud varem selleotstarbelistele veebilehekülgedele tähelepanu pööranud, uurisin läbi mõne lehekülje jagu tekste ja.. ikka natuke hirmus oli küll. esiteks (küllap mitte päris uudis, aga): seal otsitakse ainult armukesi või väga ühemõttelist suhet. sellest võib isegi aru saada, ega tutvumiskuulutusele vastuseks muud vast pakutagi. kuid teiseks, mis mu päris ära hirmutas, oli aru saamine, et suurem osa salasuhte otsijaid olid noored, alla kolmekümneaastased püsisuhtes mehed, kes seda ka süüdimatult kirjutasid. kas tõesti tahaks siis üldse kedagi usaldada, kui loed, kuidas 22-aastane vabaabielus/püsisuhtes noormees otsib naist, kellega oma voodielu vürtsitada? kas tõesti ollakse sellises vanuses juba nii tüdinenud ja samas mandunud, et.. ma ei saa siiamaani aru. kurb on. juba omaenda naiivsust teades mõtlen, et vaevalt sellise asja läbi hammustaksin. 

vastuseks teile, kes te nõuate võrdõiguslikkust ja mõtlete praegu endamisi, et naised on ju samasugused - on. kuid kuna ma hetkeseisuga naisterahvaga koos elama hakata ei plaani, jäävad sookaaslased põhiideest välja. 

-  -  -  -  -  -  

pidin täna tööl peaaegu räuskama ja lahkumisega ähvardama hakkama. lihtsalt uskumatu, kuidas mõnele on lihtsalt kõik lubatud ning hakkamegi nüüd kõik teised selle järgi jooksma. ma lihtsalt nii ei kannata selliseid olukordi, kus pahaaimamatult alustan ilusat päeva ning järsku selgub, et keegi on mu selja taga minuga konsulteerimata otsustanud, kuidas mina nüüd elama hakkan, sest talle nii sobib. ma isegi ei tea, miks ma seda alla surun ja talle näkku ei paiska, et kurat, sedasi ikka ei otsusta ilma kokku leppimata! vahva võitlus kahe iseloomujoone vahel - üks ei taha kellegagi tülli minna, kõige vähem töökaaslastega, ning teine tahaks tulihimgeliselt, vahendeid valimata ebaõigluse vastu võidelda. fml.