sain täna tööl lõpuks aru, kuivõrd ühel pool mu närvisüsteem omadega ikkagi on. vahetusekaaslane pidas pika rahustava monoloogi, kui talle mingit mõttetut reklaami lahti seletades täiesti endast välja läksin. tahtsin tooliga virutada vene vanamehele, kelle kõnekeelsest jutust esimese hooga läbi manu fännide kisa aru ei saanud, mille peale too tigedaks sai. kombineerides üleväsimusetaolise ebareaalsustundega, mis tulnud eiteakust, vihastas mind iga pisimgi detail nii teiste kui enda juures.
iseenesest ju puhkasin kolm päeva. pidasin pühi kui nii võib öelda. siiski nüüd, nii järsult strike'is mingi õudus, mis ei lase olla nii, nagu tahaks. see on korraga tüdimus, väsimus, pidev närvid püsti olek ja rahulolematus. rahulolematus! kõige ümbritseva suhtes.
mis kõige hullem, sellega kaasneb pohhuism kõige selle suhtes, mida ma räägin, see omakorda põhjustab väga kummalisi olukordi, hetki, mil ma ütlen midagi sellist, mida enamasti isegi purjus peaga ei ütleks. süüdimatult. siinkohal vabandan vist igaks juhuks nende ees, kellele mu viimaste päevade tuimad nilbed naljad imelikena on mõjunud. vabandan, kui olete häiritud või haavunud. vabandan jällegi sama tuimalt kui neid nalju teen. hah, ja kusjuures, see kõik pole mulle ka üldse naljakas, pigem masendav.
tegu polegi tüüpilise iga-aastase jõuludepressiooniga, vaid tuima ükskõiksusega.
ma arvan, et vajaksin midagi teistsugust. uut ja huvitavat, intrigeerivat. ja ma ei tea, kas tean, kust seda leida.
No comments:
Post a Comment