Jälle on "going through changes" olla. See lugu iseloomustab iga sügise erinevust eelmisest, seda melanhooliat ja imelikku tunnet, mida päris hästi kirjeldada ei oska, ning uut algust.
Piir suutlikkuse ja suutmatuse vahel on õhkõrn. Vaba nädalavahetusega magasin oma teadvusesse kogu selle väsimuse ja masenduse, millest enne arugi ei saanud. Elu muutub aina keerulisemaks, tempo kiiremaks.. ja ühel hetkel endalt küsides: "on mul seda üldse vaja?" jääd vastuse võlgu. Ehk on ette nähtud midagi hoopis muud, kui see, mille nimel pingutan ka vastutuult, pidevalt kodarast kaikaid ära tirides?
Ma ei saa vastust.
Pidevalt kinnitades endale ja lähedastele, et peagi selgub kõik, torman silmaklapid peas edasi murdumiseni. On ju teada, et see tuleb, ehkki pean end mõnikord kõikvõimsaks. Sellest, mis peaks olema püsiv, saab jälle üks huvitav kogemus ning tuleb uus sügis.
Milleks siis üldse?
No comments:
Post a Comment