avastasin, et sel suvel on blogimine unarusse jäänud, ehkki tulevasel õppejõul kogemata siinset lugeda soovitasin. samuti on postitustest tühjad ülejäänud kontod tumblris ja mujal. miks?
ehk siis polegi midagi märkimisväärset. käin tööl, kuid olen pruunim kui kunagi varem.. suvi nagu suvi ikka.
sattusime täna L'iga koristustuuri ning leidsin raamatu, mille näol on tegu järjega mu lapsepõlve lemmikkangelanna seiklustele. soovist teada saada, kas neiu jääb lõpuks kokku teatud noormehega pärast seitsmeaastast tutvust, lugesin teose läbi. loodetud info oli nimelt viimasel leheküljel. ajaviitelugemise asemel sattusin mitmel rindel toimuva romantilise draama keerisesse, mis oli läbi põimitud elu keerdkäikudega, mis omakorda mulle enda elu paljuski meenutasid. peategelase lootused, ootused, eluetapp, kus minnakse üle lapsepõlvelt täiskasvanuikka - ma elanuks läbi justkui oma reaalsust teise tegelase kaudu.
teos lõppes ülikooliga. tunnetega, mis valdavad noort naist, kui ta peab praktiliselt jätma oma lapsepõlvemaa, kodu ja sõbrad selleks, et kindlustada endale tulevik, mille saabumiseni on mitu aastat. siiamaani piinab mind see äratundmisvalu, mis avaldus lugedes neist unetutest öödest, mõtisklustest ja hüvastijättudest.
hetkel on nii palju lahtisi otsi, mis peavad saama kokku sõlmitud enne septembrit ja ma ei kujuta ette, kuidas. sügis on hinges ja süda valutab asjade pärast, mida paljud teist peaksid tühisteks. aga mina olen õrnahingeline maailmapäästja. mul on nii palju tundeid, et lausa halb hakkab. ja mul ongi pidevalt füüsiliselt halb, sest ükski keha ei kannataks sellist kulumist välja.
ent siiski püüan ma suvest võtta kaasa päikese, mis valgustaks mind ja laeks mu patareisid hallidel sügisõhtutel. ometi on tunded täpselt samad, kui kaks aastat tagasi selle sama päeva loo saatel uut eluetappi alustades.
eminem - not afraid
No comments:
Post a Comment