olen viimastel päevadel väga imelikes kohtades vanade klassikaaslastega kokku jooksnud. reaktsioon on iga kord olnud erinev, kuid alati on väljendunud mingi kummaline üllatus-ehmatus.. sest on ju nii lahku kasvatud, igaühega eri ajal.
jäin pikalt mõtlema, milline oli siis see elu põhikoolis ja gümnaasiumi alguses, võrdlesin seda praegusega. uued asjad on tähtsaks muutunud. põhikoolis olin friik, kui käisin alice cooperi kontserdil, see polnud äge. ja kui nüüd hoolega meenutada, siis ma ei mäletagi, mis tollal teiste jaoks äge oli.
minu teadlik elu algas kusagil 10-11-aastaselt. see on see aeg, millest ma peamist osa mäletan, suured eneseleidmised, -vihkamised ja -aktsepteerimised käivad kõik selle aja sisse. samuti kuulub sellesse ajavahemikku tohutult inimesi, kes, hoolimata sellest, et teismeline mina end pidevalt üksiku ja kõigest huvitavast eemale jäetuna tundis, suurema või väiksema jälje endast maha on jätnud.. ja tegelikult, tahan ma seda või ei, on needsamad inimesed ja sündmused teinud minust selle, kes ma olen. nii, et ükskõik, kui väga tahaks kedagi-midagi tähtsusetuks pidada ja unustada, pean tunnistama, et nad on siiski kuradi olulised olnud.
tõepoolest, sellest jutust kiirgab igatsust ja melanhooliat, kuid see tuleneb pigem aja ilustavast tegevusest, mille käigus peaaegu kõik halb ununeb ning jäävad vaid meeldivad mälestused.
poets of the fall - cradled in love, sest see on tuleva albumi esimene singel ^^
No comments:
Post a Comment