ma tean nüüd, mis tunne on vaadata maailma serva poole. ta oli ju seal, vaid paar sammu ja ma oleks kukkunud üle ääre. kuid ma ei astunud edasi. seisin põlvini laineis ja pildistasin erkroosat loojuvat kera. mul puudus julgus minna talle järele, nii ma siis ainult seisin lummatult ja vaatasin.
juba paar päeva olen veetnud hullumajast eemal. närvid taastuvad, tuju paraneb. kallid inimesed tulevad pealinna tagasi. kooliaeg läheneb. ka too viimane on positiivne, ehkki ma rutiini dislike'in, on see parem, kohe hästi hästi palju parem sellest, millega lõppes see, et ma jälle usaldasin. teisiti kui tavaliselt küll, kuid siiski.
mu kõrvaklapid on katki. see on katastroof.
No comments:
Post a Comment