et siis...linna?

hilissuvi. on esmaspäev. vahet pole tegelt. täpselt kell 12 hommikul väljub ühest kivimajast inimene. huvitav, onju? ta astub paar sammu majast eemale ja avastab siis et väljas sajab. padukat. ta pöördub ringi ja hakkab kotis sorima. kui ta vaid teaks et ta pani võtme taskusse... leiab taskust võtme. topib lukuauku. annab uksele jalahoobi ja ütleb valju sisinaga, aga ikkagi arusaadavalt "no tyra küll!!!" ja kortsutab kulmu. võtab vale võtme lukuaugust, topib õige sisse, keerab ja kaob natukeseks ajaks silmist. mõne minuti pärast väljub inimene teistkordselt. võib öelda et tegu on tüdrukuga. suht lühikese, musta peaga tüdrukuga. tal on suur kirju vihmavari. ta teeb selle lahti ja astub värava poole. vihma ei saja enam. ta paneb vihmavarju uuesti kinni ja lööb väravat jalaga. "aiiiiiiiii....FAKKK!!!" kostab üle tänava. tüdruk kargleb koomiliselt ühel jalal ja lonkab siis väravast välja. enam ta ei löö raudväravat jalaga. tänavaotsale jõudes möödub temast buss. see pidigi sealt mööduma. ainult tema pidi seal sees olema. ta tahaks öelda midagi suht roppu, aga midagi ei tule enam pähe. ta võtab taskust telefoni ja valib numbri. kutsub. "hallo?" kostub teiselt poolt. " tsau, kuule ma tahtsin öelda et ma ei tule tä..." piip-piip-piip. mida nüüd?!! ah nii. aku sai tühjaks. tore... siis tuleb ikka linna minna. ta suundub bussipeatuse poole. tuleb buss..
..nii. linnas siis. kus ta nüüd on siis? ahaa. seisab tänavanurgal ju. võtab taskust telefoni jälle. lülitab sisse. oi, töötab. telefon heliseb. "jaah..?" tuttav hääl teiselpool ütleb: "tead, mul plaanid muutusid, ma ei tule ikka täna linna. sorry..." tüdruk langetab aeglaselt telefoni hoidva käe. teda ei huvita enam miski mis tal öelda on. aeglaselt lülitab ta telefoni uuesti välja ja vajub tänavakivile istuma. langetab pea ja vaatab oma ketsipaelu. teda on alt veetud. olgugi et üsnagi tühine asi, aga teda on alt veetud. üksainus pisar langeb tumeda nirena mööda põske kaasa viies endaga osa silmalainerist. inimesed kiirustavad mööda ja kas ei märka, või ei tahagi märgata üksildast masenduses kogu tänavaservas. ma ei tea kui kaua ma seal istusin.