milline mõnus suvi!

selline ligi 30-kraadine päikesepaisteline ilm on tõesti nagu minu jaoks loodud! kui paljud vinguvad, et palav ja vastik ning midagi teha ei jaksa, siis mul vastupidi on kogu aeg akud täis laetud ja hea tuju ka. 

eelmisel nädalal viis tegutsemislust meid Saaremaale suvitama. lendasime sinna lennukiga, kuna neljatunnine bussisõit ei tundunud eriti lapsesõbralik. see tiibadega marsa, mida kena rootsi piloot lennukiks pidas, ehmatas mu esiti küll nii ära, et ma oleks tahtnud üle istmete välja joosta kohe, kui see liikuma hakkas, aga õnneks tuli ruttu meelde, et tegelikult mulle lennata meeldib. eriti huvitav oli üle piloodi õla tema tegemisi ja kogu seda lennumehhanismi jälgida. lend kestab ainult 30 minutit ka, nii et üsna mugav tegelikult. 

Saaremaa oli nagu Saaremaa ikka: rahulik, odav, sõbralike inimeste ja hea toiduga. ainult mu lemmikkohvik oli vahepeal matusebürooks muutunud. ouch.. ööbisime külaliskorteris ja seetõttu hetkeks tekkis tunne, et nii ju võikski elada, tuli isegi entusiastlik mõte kolida kuhugi, ükskõik kuhu, et põnev oleks ju, aga ennast teades matsin selle mõtte uuesti maha. mulle meeldib linnas elada ja Kuressaare pole kindlasti kohe piisavalt linn minu jaoks.

nii et suvitan kodus põõsa vahel edasi. täna käisime loomaaias ka. minu suur idee teha Reginast toredaid esimese loomaaiakülastuse pilte läks vett vedama, sest suutsin koju unustada nii digika kui ka telefoni. no ja siis veel veepudeli, teki ja lusika, aga õnneks need probleemid sai kohapeal lahendatud. paar kitsedega pilti L telefoniga siiski tegi, nii et mingi fotosüüdistus on vähemalt olemas.

homme-ülehomme on ees ootamas suuremat sorti rahvaüritused kahe sünnipäeva näol. esimene on igasuvine must-go-pidu endiste naabrite juures (ühtlasi muide järgneb sellele öö, mil mind valmis tehti!) ja laupäeval peab isa naine sünnipäeva. eelmisest tema peost mäletan ma väga head roosat veini ja järgmise päeva kohutavat pohmelli, ainsat omataolist mu elus. pidin sellega veel soome sõitma. õnneks seekord ma nagunii ei joo. 

ma kujutan ette, et kui ma ühel hetkel jälle alkoholi tarbima hakkan, siis jään ilmselt klaasist veinist juba purju, nii võõraks on see kraam jäänud. võtsin ükskord sõbranna siidrist lonksu üle... aasta äkki? ja see maitses nagu piiritus! 

alkovaba mojito ja enjoy on ka head suvejoogid, nii võib karsklast mängida küll.

negativus

sotsiaalmeedias sel nädalavahetusel muud ei näinudki, kui ainult positivuse teemalisi postitusi. minu jaoks natuke naljakas, kui suur asi see on. sattusime L'iga just rääkima, et no ei ole meie teema.

tundub nagu selline üritus (tuttavate kirjutatud reportaažide-muljete põhjal), mille jaoks on kohustuslik kelleltki teiselt transporti kerjata, kus peab igal juhul telgis magama (ma vihkan telgis magamist, enamasti olen terve öö üleval. üksi.) ja seda selleks, et üsna tundmatute meeleolubändide saatel purjus hipsteritega jenkat karata. kindlasti on see sihtgrupi jaoks väga lõbus, aga mind ei ole see kunagi köitnud. 

aa, ühel aastal vist oli üks bänd, ei mäleta enam, milline, mida oleks isegi kuulanud. aga neid saab ka normaalsemates tingimustes näha. 

ühe korra olen mina ka Poetsi nimel metsa vahel ehitusplatsil telkinud ja kogu varustus seljas 10 km edasi-tagasi matkanud, aga see võtab kogu lõbu ära, kui on pesemata, väsinud ja vastik olla.

aga noh, eks ma hindan keskmisest enam mugavusi ka.

lemmikutest naabritest

sellest on juba üksjagu aastaid, kui mu kõrvalmajja kolis uus pere. mees, naine ja kummagi lapsed, ehk siis moodne kärgpere. esialgu vaatasin ainult, et oh, neil on porsche. vinge.

autosid on neil palju. neli-viis tükki korraga ning kõik peale porsche pidevalt vahetuvad. loomulikult polnud tavalise 50ndate maja ees nii suurt parklat ning sõbralike suhete alustuseks hakkasid nad pidevalt oma autosid parkima meie värava ette. ikka sedasi, et kodust välja saamiseks tuli ronida kõhuli üle auto või külg ees kiviposti ja kapoti vahelt end läbi pressida. ma küll ei leidnud, et kitsas tänav ja ehitusjärgus garaaž, seejärel aed ja siis parkla sellist käitumist õigustas, aga ema leidis, et pole mõtet uute naabritega kohe tüli kiskuda. 

meie hoove eraldab tavaline võrkaed. tüübid istutasid peaaegu kogu pikkuses selle äärde elupuud, aga miskipärast hakkasid elupuude vahel kasvama suured raudnõgesed, mis metsikul kiirusel aia vahelt ka meile pressima asusid. pole vist mõtet küsida, kas nad nendega midagi ette võtnud on. igal aastal oleme maininud, et äkki rohiks või midagi, vastuseks tuleb hehee ja nii me tirime läbi võrgu aukude naabrite nõgeseid, et mitte iga kord taha aeda minnes kõrvetada saada. nüüd muide tulevad nõgesed ka juba üle 1,5m kõrguse aia. 

ülejäänud muru niidab troppidel husqvarna vms robot. öösel teeb see sellist ufohäält, et lahtise aknaga magamine on välistatud (nad panid laadimiskoha mu magamistoa akna alla)

aga parim näide üle mõistuse sõbralikkusest on... kõik näited debiilsest käitumisest pärast seda, kui ma lapse sain. näiteks:

tulin Reginaga jalutamast, naabrimees oma sõbraga passis aia taga. küsis, kas ajas enne mu lapse üles. vastasin, et ei oska öelda, mille peale ta täpselt ärkas ju. siis vaatas vankri poole, küsis, kas praegu magab. jah, magas. lükkasin käru akna alla ja läksin tuppa. umbes pool minutit hiljem kuulsin kahe mehe omavahelist lõbusat röökimist ja mingite asjade loopimist. hetk hiljem hakkas laps nutma... 

kui mul oleks üks sent iga korra kohta, kus need värdjad on tulnud täpselt mu aia äärde röökima/laamendama/ustega paugutama/survepesuriga autot pesema/muru niitma siis, kui ma just olen saanud lapse õue magama (ka siis, kui nad seda pealt näevad ja mind sealjuures rõõmsalt teretavad), siis ma saaks varsti uue korteri osta meile. 

kusjuures vahet ei ole, kui kaugele nende aiast ma vankri lükkan. kui just ülejärgmisele krundile ei tassi. oma aeda pole lihtsalt võimalik last magama panna.

nende endi kommentaar? "sorry, näed pole harjunud et peab arvestama.. hehhee.."

beebijuttu

keegi või miski on jälle mu magamistoa seina sisse elama kolinud. mõned aastad tagasi oli sama nali - iga natukese aja tagant käib mingi undamine. vahepeal prääksub nagu part. siis sumiseks justkui hiidvaablane. seejärel meenutab hääl juba tubasel toonil inimkõnet. naabreid mul ei ole, muide. kummitusi ei tea samuti olevat. 

mitte et ma nüüd hullult kardaksin või midagi sellist, aga ebameeldiv on öösel üritada uinuda, kui mingi nähtamatu tegelane muudkui undab. kui hääl valjemaks läheb, tekib paratamatult tunne, et tuleb läbi seina sisse kohe.. kuna see majakülg on naabrite aias, siis ei saa ma vaatama ka minna, kes mul magada ei lase. 

nii ma siis olen üleval ja mõtlen asjade üle. üsna sageli taban end mõttelt, kas ma ikka teen Regina kasvatamisel kõike õigesti? mu ümber on nii palju emasid, kes teevad hoopis teisiti ja nende lapsed on ka täiesti elu ja tervise juures ning tublid. näiteks üks rääkis, et tema 1-kuune beebi sööb jäätist. teise 10-kuune ei kanna õues isegi 12 kraadiga mütsi. kolmas räägib, kuidas tema laps sai sünnist saati putru ja kõike, mis kodus peenral kasvas, neljanda 7-kuune veedab suure osa päevast käimistoolis, sest talle ju meeldib..

ja siis veel kõik blogijad, kellel on kõigil imelapsed, kes 5-kuuselt kõnnivad ja 7-kuuselt räägivad. alguses lugesin üsna usinalt samavanade laste emade blogisid, aga mingil hetkel hakkasid kõik närvidele käima. just see, kui inimene tegi midagi minu arvates valesti, aga kõik "fännid" kaagutasid kaasa. niisiis selle asemel, et oma närve rikkuda, jätsin edaspidi need leheküljed avamata. praeguseks on jäänud veel üks sarnase mõtteviisiga sümpaatne emme mu igapäevaselt loetavate blogide nimekirja.

õnneks on olemas selline tädi nagu Ülle Lember, kes räägib täpselt sellist juttu, nagu mina asjadest arvan. et kõige parem on lasta asjadel loomulikult kulgeda ning kasvada ja areneda koos lapsega. mitte teha unekooli ajal, mil laps otsib lähedust ja turvatunnet, vaid lasta tal õppida ise uinuma. anda talle süüa siis, kui ta seda soovib, kuna beebi ei tunne kella, vaid nälga. nautida seda lühikest aega, mil oled selle väikse tegelase jaoks kogu maailm, mitte kippuda varakult lapse juurest ära. 

lisaks olen ma 100% rinnapiimausku (lisatoiduga alustasime 6-kuuselt, päriselt mingi huvi muu söögi vastu tekkis 7-kuuselt), kuigi enne sünnitust tundus see mulle imelik, ning hoian kaarega eemale igasugustest lamamis-, käimis-ja hüppetoolidest ja muudest ebaloomulikest vahenditest. kuna mul on omast käest võtta proua beebikool isiklikult (ema on aastaid beebikooli teinud, ka näiteks Ülle Liivamägi perekoolis), siis saame teha hoopis arendavaid laule ja mänge.

muide, 8-kuune Regina kaalub 9kg, on 70cm pikk, roomab, käputab, istub ilma toeta, ootab teise hamba lõikumist, sööb 2-3 korda päevas keedetud/küpsetatud köögivilja, toruga pakis püreed või midagi muud sellist, mida ise saab hoida, ja piima nii palju kui tahab, magab päeval kaks korda 1-3 tundi, öösel 10-11 tundi (sööb 1-2 korda), lööb käsi kokku, lehvitab, seletab palju oma keeles, arusaadavad on "emmmmm..(e)" ja "mmm.."(kontekstis söök), ei võõrasta üldse, vaid naudib seltskonda ja tähelepanu keskpunktis olemist. igati tubli laps on. 

aga ikka tekib vahel tunne, et äkki peaks midagi teisiti tegema. või vastupidi, tekib küsimus, et kui mõnel on juba kolmas-neljas-viies laps, miks ta siis selliseid jaburusi teeb?

koduperenaiste ajaviiteviisid

tahtsin tegelikult juba pühapäeval oma tegemistest kirjutada, aga kuidagi läks nii, et puhkasin veel mitu päeva eelmise nädala ettevõtmistest välja.

meie tänava aktivistid nimelt korraldasid tänavalaada. teadsin tegelikult sellest ettevõtmisest juba paar kuud tagasi, aga Reginaga kahekesi kodus olles tundus oma aiamüügi korraldamine natuke üle jõu käiv mõte. ausalt öeldes läks vahepeal meelestki.

kolmapäeval avastasin laadakuulutuse linnaosalehe esikaanelt ja mainisin L'le, et vaadaku - pildil oli üks mu naabrinaine, keda ta näinud polnud. selle peale ütles L saatuslikud sõnad "võiks ka teha" ja nii see läks.

mõne päevaga kahe kodu ühist aiamüüki-kohvikut korraldada on muide päris keeruline ettevõtmine. eriti kuna suur osa mu aiamööblit oli kasvuhoonejäänustes võssa kasvanud, kapist leidsin kümnetele müügiks mõeldud riietele kolm riidepuud, ükski koogiretsept polnud tublide koduperenaistega võistlemiseks sobilik (et tordipulber ja vesi nt) ja L'il oli tarvis veel kursusetöö ära kaitsta. 

kuna ma aga sattusin vahetult pärast idee tekkimist jutustama ürituse peakorraldajaga ja talle möödaminnes mainisin, et äkki..., siis oli otsustatud, et peab tegema. teades mind, kuivõrd kannustatud ma oma enesetõestamisvajadusest olen, siis on selge, et asi õnnestus. öösiti tegin plaane ja päeval igal võimalikul hetkel sorteerisin, pesin, kleepisin, joonistasin, otsisin, tõstsin asju ühest kohast teise.. ja lõpuks oli väga äge üritus! 

tänava peale kokku saadi üle 40 müüja. rahvast oli kokku tulnud tuhande ringis. me tegime paremat äri kui ma julgesin arvata. lootsin, et saan vähemalt oma panustatud raha tagasi, riidepuude ja koogimaterjali eest, aga lõpuks jäime nii palju plussi, et mu teenitud tunnitasu oli topelt nii palju kui tööl käies. oleks ilmselt suuremgi olnud, kui me poleks põhialast pisut eemale jäänud. 

suure otsingu tagajärjel leidsin ka maailma parima šokolaadikoogi retsepti:

sulata veevannis 200gr Bitterit ja 200gr võid. 

sega sisse 200gr suhkrut, 4 muna ja 1 spl jahu. 

küpseta ümmarguses vormis 180 kraadi juures 25 min.

täpselt nii ongi, mune ei pea isegi lahti lööma. 

seda kooki teen kindlasti veel lähipäevil, ise tahaks ka ikka süüa. 

kohe, kui olen võimeline jälle poodi minema, sest ma olen natuke invaliid praegu. vasaku jala väike varvas kohtus eile diivaniga, käis kraks ja nüüd on see lilla ja paistes ning kõndimise soovi väga ei teki. tean paari aasta tagusest kogemusest, et traumapunkt sellise õnnetuse puhul ei aita, kuna väikest varvast nagunii lahasesse ei panda ja päris pooleks pole luu ka läinud, lihtsalt mõra. ropendama ajab ikka, kui kogemata liigutada/astuda/tõsta seda jalga.

ja kuna ma juba pikka aega praktiliselt üldse mingeid sõimusõnu kasutanud pole, siis kõlab see nii jaburalt, et tahaks nutta ja naerda korraga..

kuidas ebaõnnestunult protestida

käisime täna ametlikult L'i sünnipäeva tähistamas: lemmikus sushikohas söömas ja armsaimas kohvikus kohvi joomas. kuna ma viimasel ajal käin vähe sedasi väljas (kui üldse), siis ma ikka väga nautisin seda. 

istusime oma harjumuspärases lauas cappuccinotassi taga ja üle tee, Sõpruse ees, käis mingi üritus. ausalt öeldes ei pööranud me sellele eriti tähelepanu, kuna meie sinna saabudes esines seal bänd, mille kohta ma eemalt kuulates küsisin "kas see on anne veski vä?". ei olnud, hoopis mingi mees laulis. 

järsku hakkas väga tuttav muusika kostma. röögatasin, et "appi, see on nii hea lugu!!!" ja tormasin välja üle teenindaja, kes ukseaugus seisis ja ka üritust vaatas. tegin tolle ees kolmandat korda poole tunni jooksul oma margi täis ja L'il on mingi oma värk ka selle tüübiga, aga see selleks. 

"Sylvester otsustab surra" oli see lugu. ümisesin mingi toru najal seistes kaasa ja vaatasin, et mõnus rahvas tundub lava ees olevat. tegime tiiru ümber platsi, vaatasime, et oi, mingi vikerkaarevärviline üritus ja leidsime Leika, keda polnud näinud vist... pakuks, et juba kolm aastat? hiljuti just rääkisime, et peaks kokku saama, aga see juhtus nüüd täiesti spontaanselt.

aga läbi kukkunud protestiavaldusest rääkides: platsi kõrvale oli keegi morni näoga mees riputanud suure plakati sõnumiga, et kaitseme eesti inimesi, abielu = mees ja naine. leidsin, et, ehkki olen samuti eesti inimene, siis ma tema kaitsmist otseselt ei vaja ning Leika sõnul polnud viimase kolme tunni jooksul keegi seda soovinud, vähemalt oli morn mees kogu selle aja tigedalt üksi oma plakati kõrval seisnud. vahepeal liitus temaga küll üks rimi kilekotiga mees, aga too vaatas hoopis kontserti... 

kui ta poleks nii mõttetu üritusega seal olnud, siis mul ilmselt oleks temast kahju hakanud, vaadates kui truult ta oma sildi kõrval seistes seda rahvast põrnitses, ehkki päike paistis silma ja keegi temast välja ei teinud. näha oli, et kohale tulnud inimesed nautisid head muusikat ja ilusat ilma ning neil oli sügavalt savi, kes kellega koos elab. 

muide, täna kirjutas Jumal ka sel teemal humoorika arvamusloo. kahjuks ei lase mobiiliäpp mul siia linkida, aga kellel huvi tekkis, siis otsige üles! 

vot jah, inimesed, keda ma ei mõista, on erinevat tüüpi diskrimineerijad: rassistid, homofoobid jms kastielanikud. mulle ei mahu pähe, kuidas saab kedagi vihata millegi sellise pärast, mida too inimene ise valida ei saa. keegi ei sünni teistest paremana. ideaalses maailmas kujundaks inimese teod ja iseloom teiste suhtumise temasse, mitte nahavärv, orientatsioon ega puue. kõik inimesed ei peagi üksteisele meeldima, aga (eel)arvamus saab olla ka neutraalne. 

erinevus rikastab!

unenägudest

viimasel ajal näen ma pidevalt unes kahte asja: 

esimene variant on kuhugi trippimine. alati on mõnus seltskond ja selline suvine ja vaba tunne, nagu ikka, kui näiteks L'iga mööda Soomet ringi sõidame. Soome igatsus on mul kogu aeg peal, kuna pole seal nüüd juba üle aasta käinud. kogu selle aja olen järjest aastaaegade vaheldudes tundnud puudust soojadest suvepäevadest ja festaritest kusagil Soome pärapõrgus, pimedal sügisõhtul mõnusas kohvikus hõõgveini joomisest ja seejärel mööda mere äärt sadamasse jooksmisest,  talvisest jõulumaast ja sellest kevade lõhnast, mis on Helsinkis aprillikuu öösiti. pole ime, et ma siis selliseid asju unes näen. tuleb ikka esimesel võimalusel üks üle lahe sõit ette võtta. 

teine unenägu, mis pidevalt kordub, on hoopis süngem. rääkisin eile V'le, oma heale sakslasest sõbrale, et tegu on vist mu suurima alateadliku hirmuga. viimases unenäos nimelt oli tema ka ja kuna ma pikka aega teda unes pole näinud, siis oli antud kontekst eriti imelik. 

nimelt olime kuhugi teel. ilmselgelt reisil siis jälle. L oli minu meelest seal ja mõned sõbrad veel. sattusime juhuslikult ööbima hotelli, kuhu V ka toa oli võtnud, kuna oli ka reisil kuhugi. see hotell oli väga creepy, sest (tõntõntõntõõ..) see oli peaaegu täiesti pime ja trepid olid ilma piireteta, nii et kui koperdada või kogemata viltu astuda, siis võis kümne korruse jagu tühjusesse kukkuda. 

selliseid treppe olen ma üksjagu unes näinud, erinevates tuttavates ja võõrastes kohtades, trepp on alati ühesugune ja hirmutab mind unes kohutavalt, nii et ärgates on ka veel vastik tunne. 

huvitav oleks teada, kuidas mõni unenäotark sellist asja põhjendaks. eks iga psühholoogihakatis võiks siin rääkida kohe, et mul on alateadlik hirm oma elus teha vale samm vms, aga võib-olla unenäod ei ole nii üheselt võetavad?

Kas ma saan ilgelt targaks, jah, sellest.

ehk veetsin aega what would I say seltsis :D

mõned stiilinäited veel:  

- twinkle, twinkle, twinkle, twinkle, twinkle, little star, the city lights are fast cars

- YG ja Poets oleks Beethoven ellu jäänud

-õlle teen lahti ka (??? ma ei joo õlut...)

-ma teen veel, siis kutsun külla

-vahepeal helistan sulle, lihtsalt et kurja kala saada  

-BLUE is so GAY nali.

-try to be a really good cup of a failure!

-Niilo on teine pässa raba...

tegu on nähtavasti väga populaarse naljaga, mida facebooki postitada, aga siiani läks see minust kuidagi mööda. tegelikult külmal ja sombusel päeval kodus istudes lahutab meelt küll. 

selle ajaga viskas üks tegelane mul siin kõik asjad paberikorvist välja. köök on täis karpe, tšekke ja tapeeditükke (kust need üldse sinna said??), sest loomulikult tuleb teha pättust siis, kui ma midagi teha üritan. muidu võib rahulikult omaette mängida. oh well..

elu beebiga muide lähtubki ainult murphy seadusest. näiteks eelmisel nädalal käisime linnas minu isa töö juures. arvestasin uneajast lähtuvalt, et tund aega sinna, tund seal, tunniga koju. hea nali! saime vist paarkümmend minutit isaga juttu rääkida, kui oli juba suur unejorin lahti. jauras ja mässas kõigele vastu - ei sobinud püsti, pikali, istuli, mitte midagi. lõpuks kussutasin teda kesklinna pargis üle poole tunni magama. ei pea vist mainimagi, et mõned inimesed vaatasid lõpuks juba huviga.

järgmisel päeval käisime L'i juures grillimas. põnn oli täielik mustermõmmik. viis tundi mängis rõõmsalt ja oli hästi seltskondlik, siis jäi pikali pannes hetkega tuttu.

muide, ainus kord, mil ta õues vankris üle kahe tunni magas, oli siis, kui meil külalised temaga kohtumist ootasid.

ehk ongi hea, kui keegi mu kontrollifriiklust natuke pidurdab.

kuidas elada tervislikult

üldiselt toitun ma enam-vähem tervislikult. eelistan värsket toorainet, söön palju puu- ja köögivilju ning liha kõrvale on olulisim lisand salat, mitte kartul näiteks ning ilma veepudelita kodust ei välju.

suvehooaja saabudes viitsisin rohkem ringi liikuda ka, päevas oma 10km täis kõndida, mis mul vanasti soovituslikuks normiks oli, polnud keeruline. aga ikkagi segavad mind need 3-4 lisakilo, mis mind kunagisest vormist lahutavad ning kuidagi lahkuda ei kavatse. ma kartsin tegelikult hullemat, et ilmselt sellel suvel vabatahtlikult päevitusriietes välja ei lähe, noh, käidud ja oldud küll. siiski tahaks enesetunnet natuke mõnusamaks saada.

kusagilt jäi silma sõna "veregrupidieet". väikese guugeldamise järel leidsin materjalid, mis andsid lühiülevaate: AB-grupiga inimesele on halvad näiteks kana, part, peekon,  krabi, krevett, avokaado, ketšup... ühe sõnaga KÕIK, mida ma süüa armastan. vastukaaluks pakutakse fetat, võilille ja kummeliteed. 

nii et ma loobusin. olgu omaette oma dieediga.

kohtumine kadunud tuttavaga

vahel tuleb elus väga kummalisi taaskohtumisi ette. avastasin eile, et üks malamuudi silmadega noormees, kellega 2010 suvel suhtlesin, kuid kes mingite probleemide tõttu päevapealt ära kadus ja hiljem saksamaalt endast märku andis, on tööle asunud mu kodupoodi. töötab turvamehena, mis meil siin lihtsalt päevast päeva ukse kõrval seismist tähendab. ausalt öeldes pole ma sellest just vaimustuses, kuna tol ajal mingi teema meist õhku rippuma jäi, et.. noh, ma polnud huvitatud alkoholiga liialdavast ja ebausaldusväärsest kutist, aga otse nendesse sinistesse malamuudisilmadesse ka seda öeldud ei saanud. ja kui ta ära kadus, siis pärast seda vist vaid korra-paar põgusalt sõnumeerisime.

ja nüüd passib ta poes, kus ma igapäevaselt käia sooviks, kuna see on ainus jalutuskäigu kaugusel asuv toidupood. okei, poolel teel hiiule on mingi õlle- ja suitsuputka ka, kust ilmselt pakisuppi ja kahtlasi kotlette osta saaks.

see, kuidas ma üldse avastasin, et see tema on, oli ka kummaline: poodi sisenedes vaatasin, et oo, mingi pikk tüüp, vist on uus, aga nägu ei näinud ja ei hakanud passima ka. tavaliselt ma üldse ei märkagi turvamehi, aga see kukal jäi silma. riiulite vahel läks meelest ära. tiirutasin nagu idioot, sest kogu aeg tuli meelde miski, mis asus teises poe otsas. maksin ära ja täpselt poest väljudes käis pilk murdosasekundiga üle tuttavate malamuudisilmade. ja kõik. ma ei tea, kas ta mu üldse ära tundis või isegi, miks see mind häirima jäi. 

muide, kes nüüd kujutas endale ette ülimalt atraktiivset pikka sinisilmset noormeest, siis päriselus ilmselt peaksite pettuma :D ja selle "teemaga" oli ka nii, et sõbrad vihjasid ja norisid, aga pime ja loll nagu ma olen, siis võtsin seda kui sõbralikku tögamist kuni tüüp ära kadus ja siis väitis, et ma olevat olnud ainus, mis teda siin hoidis ja šallallaa. kurb lugu ja vajaks kaastunnet, aga seda, miks ta tegelikult üleöö jalga lasi, pole keegi vist täpselt teada saanud. selline mystery man.

siiani pidasin end mõistlikkuse piires hea empaatiavõimega inimeseks. kui oli ette teada, et kellegi suur lollus halvasti lõppeb, siis pärast just õlale patsutama ei läinud, aga muidu kuulasin ja elasin kaasa ikka. nüüd jõudis see kaasa elamine igal juhul uuele tasemele..

..Reginal tulevad hambad. minul ka. mu esimene tarkusehammas tuli kolm päeva pärast tema esimest esihammast. see ei ole normaalne kokkusattumus! vähemalt ma mõistan vaest last praegu täielikult - ise tahaks ka vahepeal joriseda ja kõik näpud suus ringi käia ja neid närida. 

kuna lisaks hammaste kasvatamisele tuleb preilit pidevalt ära tassida draakonipuu, digiboksi juhtmete ja muude ebasobivate esemete juurest, siis on soiku jäänud mu suur projekt, millega vahepeal kodus tegelesin. nimelt üritan lahti saada (maha müüa, ära anda) riietest ja jalatsitest, mis kapis niisama seisavad ja ruumi võtavad. enamik neist on odava hinnaga ostetud või tellitud, aga hiljem ei meeldi/sobi/mahu selga. siiani on uue omaniku leidnud kaks paari saapaid, aga pildistamist-kuulutamist ootab kaks kotitäit kraami, sama palju viin lähipäevil kogumispunkti. 

selle müügiteemaga on mul endal imelik mõtteviis. veider oleks müüa oma rohkem kasutatud asju. üks kord kantud või paar korda proovitud jah, aga pikemalt kasutuses olnud korralikud asjad pigem annaks ära, imelik hakkab raha küsida asja eest, mis on minu jaoks.. ilmselt siis oma funktsiooni täitnud? ei teagi. ise ostan küll korralikke kasutatud asju vahel. 

eks panen oma ägedad odavad asjad siia ka üles, kui kunagi pildistatud saan.

korrektuurid

teisipäeval sai meie naabruskond veel ühe universumi kodaniku võrra rikkamaks :) ühe aasta sisse mahub nüüd juba neli beebit ja viienda tähtaeg jääb kuhugi sinna piiri peale, kus aasta täis saab. kummalisel kombel oleme meie sattunud elama täpselt selle kamba keskele ka.

R küsis seda kuuldes, KUS ma elan, et selline asi võimalik on. ühtlasi ajas ta mu oma norimisega närvi, tahtis hirmsasti, et meie beebid koos mängiksid (aga ühendust ei võtnud, kui küllatuleku aeg enam-vähem kokku lepitud sai ja ma ka ei viitsinud) ja andis mulle kohe palju inspiratsiooni beebimamma vingublogi-postituse jaoks. aga kuna see emotsioon läks vahepeal juba üle, siis võtan oma mõtted paari lausega kokku: 

ma pole esimese kuue kuu jooksul näinud põhjust Reginat ühistranspordiga ja mööda ostukeskusi ringi vedada. koos liikleme pigem vankriga jalutades, pikemad otsad oleme teinud takso või autoga. R aga jättis mulje, et ma olen seejuures idioot, kui pole vähemalt 100 korda bussiga sõitnud, kuna "nemad küll on". 

inimesele, kelle maailmapilt on mustvalge, polnud mõtet hakata seletama, et beebiga, kes liikuvas vankris magab 30-40 minutit ning seejärel tahab püsti ja sülle ja KOHE, ei kipu pikemaid tuure tegema isegi seepärast, et "nemad küll on 100 korda". selle asemel, et bussis koos põnniga näoli esiklaasi lendamisega riskida, kui tal see KOHE peale tuleb, ning suure vankriga poodeldes inimestele otsa sõita (teades enda kobakäplust), eelistan võimalust ta tunniks-paariks oma ema hoolde jätta ning rahulikult poes ära käia. teatavasti pole ma ju suurem asi šoppaja, nii et selle peaaegu seitsme kuu jooksul olen vaid ühe korra üle kahe tunni ilma Reginata kodust ära käinud. 

aga see ei tähenda, et ma plaaniks ta elu lõpuni koju kopitama jätta. kuna ta harjutab usinasti ise ilma toeta istumist, saame õige pea tüütu vankrikorvi palju põnevama istumisosa vastu vahetada ja maailma avastades ringi rallida. see on tegelikult küll ühe teise asja taga rohkem - juba kuu aega tuuakse mulle lubatud käru. nähtavasti on sugulaste-tuttavatega selliseid asju palju keerulisem ajada. võõraste müüjatega oleme kõik tehingud paari päeva jooksul tehtud saanud.. 

aga kuna ma proovin endas välja tuua optimistlikumat ja paremat "mina", siis jätan kõrvale kõik, mis halbu emotsioone tekitab, kui see vähegi võimalik on. mõistsin mingil hetkel, et ma võin oma närve ja tuju säästa, kui teadvustan endale, et ma ei pea selle olukorra/inimesega tegelema, kui see paneb mu end halvasti tundma. ma saan inimesele öelda, et ei soovi vot sellel põhjusel temaga (hetkel) rääkida. ma saan kinni panna sarja, mille nõme stseen mind närvi ajab. ma ei pea lugema blogi, mille autor (ükskõik kui populaarne) mulle ei meeldi. ma saan jälgimise maha võtta facebooki-tuttavalt, kelle postitustest mul kõrini on. jnejne.

milleks raisata oma ainsat elu halbadele emotsioonidele?

haloo helsinki! - maailman toisella puolen

kui elu on sealsamuses aga samas hästi hea

sain täna ühe e-maili. mulle pakuti isiklikult, eelisjärjekorras mu unistuste tööd. või noh, tööd, mida ma olen ammu väga-väga tahtnud. ja ma ei saa seda vastu võtta, sest ilmselgelt on ajastus paigast ära. see lihtsalt tapab mind praegu seest. teatavasti ei tule selliseid elu võimalusi just kuigi tihti ja väga valus ja raske on ära öelda. 

samas ma ei saa öelda, et kahetseksin seda otsust (ütleme, et tegu on ikka otsusega), sest iga päev annab mulle nii palju. taban ennast mitu korda päevas mõttelt, et nii ilus ja hea on elu. just oleviku mõttes. kui ma peaaegu terve oma elu veetsin mingit ilusat tulevikku oodates, siis nüüd lõpuks hindan ma just seda, mis praegu on. igat kordumatut hetke.

praegu siin kirjutades ja vahepeal magavat Reginat piiludes, tundes, kuidas soe päike mu selga paitab ja värske kevadõhk aknast sisse voogab, ei vahetaks ma seda emotsiooni elusees ka selle unistuste töö vastu.

süüa & müüa

tahan täna jagada kahte asja, millest hetkel natuke vaimustuses olen. 

esiteks: kui kellelgi peaks kunagi tekkima vajadus midagi müüa, siis soovitan kuulutus panna soov.ee-sse. 

nimelt oli mul suur tahtmine lahti saada oma vanast voodist, mis võttis enda alla pea pool magamistoa muidu vabast põrandapinnast. tegu oli korraliku täispuidust kalli asjaga, madrats oli veits päevinäinud, nii et selle pakkusin tasuta kaasa, kui tahtmist on. hinnaks küsisin sümboolse 50€. 

eeldasin loomulikult, et leian ostja mõnest facebooki käidavamast osta/müü/vaheta-grupist. upitasin ilusti korra päevas kuulutust, nagu reeglid ette nägid, kuid ei midagi. närvi viskas mustaks juba, et ei saagi kolast lahti. õnneks meenus, et L oli Soovi soovitanud. ma muidugi pidasin end tol hetkel targemaks, arvates, et facebookis rohkem potentsiaalseid ostjaid mu kuulutust näeb. igatahes tegin proovi. ühe päeva pärastlõunal läks tekst üles, järgmiseks (eilseks) õhtuks oli leitud huviline, organiseeritud transport, viidud voodi minema ja mina saanud 50€ võrra rikkamaks. juhtus nimelt, et tollel naisterahval just eile oli renditud buss, et täna hommikul viia maale mööblit, kuhu tal just sellist voodit vaja. ja muide, nii positiivseid inimesi ma pole ammu kohanud :) ja mu riidekapi uks käib taas lahti!

teiseks tahan jagada ühe hea salati retsepti, mille tõi parimal, ehk siis toiduks tehtud kujul, minuni üks tore noor ema, kes meile jõuluajal oma beebit tutvustamas käis. tegelikult ma enne seda vihkasin sellerit, aga kuna too naine mulle väga sümpaatne on, siis otsustasin tema kokakunsti ikka järele proovida. kohutavalt hea oli! ja väga lihtne valmistada.

retsept ühele näljasele:

150 grammi varssellerit. haki peeneks.

150 grammi makrat. haki sinna juurde.

2 supilusikatäit maitsestamata jogurtit

1 supilusikatäis majoneesi. sega läbi

1 muna pudiks tehtuna peale.

granaatõunaseemneid ka soovitan peale puistata.

ongi kõik. plaanisin seda teha homseks sünnipäevalauale, kuid kuna kodupood oli selleriga kehvasti varustatud, siis sain teha ainult selle ühe näljase koguse. aga et mul siin rohkem näljaseid pole, siis ma ei kurda.

kuidas tunda ära head meest

sattusin just peale olukorrale, kus naabrimees oma koerale juhtmega virutas. olgu öeldud, et ma ei nõustu ka kasvatuslikul eesmärgil vägivallaga ei inimeste ega loomade suhtes. aga selle situatsiooniga meenusid mulle J sõnad, et meest valides vaata, kuidas ta kohtleb oma ema ja kuidas oma koera. 

targad sõnad, peab tunnistama. kasvõi selle sama naabri näitel, kes alati on olnud üsna mölakas. ka oma naise suhtes, kellega nad vahepeal olid küll lahus, aga nüüd saavad viienda lapse. mis nende koduseinte vahel toimub, ei puutu minusse, aga mõned avalikkuse silme all toimunud juhtumid on pannud küll kulmu kergitama..

eks ole nii- ja naapidiseid näiteid. aga kindla peale minek on, kui valida mees, kes austab loomi ja naisi. hea mees isiklikult soovitab. lausa üks parimaid :)

challenge - day 20

day 20: something you are trying to figure out

ma olen alati (enda) eksistentsist hästi huvitatud olnud. sellest, et kuidas ja miks.. ja üldse, kuidas maailm kellegi teise silmade läbi välja näeks? sest paratamatult on igaüks oma maailma naba, vaatad ju enda seest kõike. mõnikord ikka taban end unetutel öödel mõttelt, et kuidas see ikka nii on, et ma siin iseenda sees istun ja seda maailma vaatan. ja misasi see "mina" üldse on? 

ja mis see elu mõte siis lõppude lõpuks ka on?

ja muud deeper than deep klišeed. 

challenge - day 19

day 19: 20 facts about yourself

• ma eelistan alati kõiges lipusinist teistele värvidele.
• suurem osa mu rahast kulub toidule.
• ma kardan sügavat vett pärast seda, kui väiksena peaaegu uppunud oleksin.
• ma armastan hirmsasti leopardimustrit ning käiksin ilmselt riides nagu prostituut, kui ei jälgiks pidevalt, mida kokku ostan.
• ma võtan kõike kohutavalt südamesse.
• mul on väga eriline suhe "oma" muusikaga, seda kuulates olen nagu hoopis teises maailmas.
• ma ei söö seeni.
• ma olen rohkem öö- kui päevainimene.
• ma ei tahtnud 8. klassi alguses kooli minna, sest mul oli tunne, et kõik vihkavad mind.
• mu ideaaljalatsid on kõrge kontsaga põlvini nöörsaapad.
• kui ma saaksin elada ükskõik millises teises linnas, siis valiksin Viini või Helsingi.
• väga palju häid ideid jääb mul viitsimatuse tõttu täide viimata.
• ma kohtusin oma isaga esimest korda 16-aastaselt. siis sain ka teada, et mul on kaks poolvenda.
• ma olen alati kõigega opositsioonis. kui keegi väidab midagi, mida annab ka teise nurga alt vaadata, siis automaatselt hakkan rääkima talle vastu, lihtsalt et tutvustada talle asja teist külge. 
• kui ma oleksin poiss, siis mu nimi oleks Kert/Gert.
• ma olen huumori suhtes väga valiv. labased kreisiraadio tüüpi ja tordiga näkku naljad on minu jaoks vastuvõetamatud.
• ma olen ristitud, aga mitte usklik.
• jätsin 11. klassi seljakasvajaga jamamise tõttu pooleli. seejärel kooli vahetamine oli ilmselt üks mu elu parimaid otsuseid.
• ma eelistan 30-kraadist ilma -10-kraadisele.
• mul pole kunagi olnud ühtegi luumurdu.

challenge - day 18

day 18: favorite childhood books?

oleks vaid nüüd vana hea lugemispäevik käepärast! :D seal oli lapsepõlves loetud raamatuid vist saja ringis kirjas. (ja oi, kuidas ma vihkasin sinna pildi joonistamise osa.. püüdsin alati ema nõusse saada, et ta minu eest joonistaks. raamatud lugesin ikka ise läbi).

 

mäletan, kuidas lugesin umbes kuueselt salaja "Peata ratsaniku" algust ja sain sellest hirmujudinad :D umbes samavanalt avastasin, samuti salaja, enda jaoks krimkad - esimene oli Agatha Christie "Mõrv raamatukogutoas", mida ema kapist võtmas käisin, kui kedagi läheduses polnud.

üldiselt erinesid mu lugemisharjumused teistest omavanustest üsna suurel määral. näiteks oli "Sõrmuste isanda" sari minu jaoks täielik piinamine! proovisin ja proovisin lugeda, et mõista, mida sõbrad selles näevad, aga no ei. samamoodi oli kunagi kohustuslikuks kirjanduseks olnud "Kaasani täht", mida sõbrapäevikutesse lemmikraamatu kohale sageli kirjutati, mu meelest kohutavalt igav.

üks raamat, mis mulle väiksena tohutult meeldis, oli "Barbara ja suvekoerad". nii südamlik ja tore pisikeste tüdrukute fantaasiaraamat. Lindgrenit lugesin valikuliselt, "Bullerby lapsed" ja "Pipi" meeldisid, Karlsson oli liiga vastiku käitumisega tegelane. musketäre lugesin vist oma kümme korda ja võin siiamaani lugeda. Harry Potteri kõik osad on ka ilmselt vähemalt viis korda läbi loetud. 

üldiselt lugesin ma nii palju, et vist kindlaid lemmikuid polnudki. 

challenge - day 17

day 17: where do you work?

nagu paljud lugejad ilmselt teavad, ootab mind tagasi mu töökoht klienditeenindajana Hiiu Pubis. kavatsen väikese koormusega tööle minna niipea kui võimalik; juhataja helistas juba jaanuaris, et uurida, ega ma äkki juba naasmist ei plaani. igatsesin küll juba üsna pea pärast lapsepuhkusele jäämist jälle tööle, aga mida aeg edasi seda vähem on viitsimist :D 

aga ehk äkki suvel näeb mind mingil määral juba töörežiimil ka.

challenge - day 16

day 16: what's the one thing you've wanted to do, but haven't (yet)?

kuna ma olen viimastel päevadel mõelnud oma sünnipäeva pidamisele üsna palju, siis meenub kõigepealt see, et viimastel aastatel olen tahtnud selleks puhuks aiapeo korraldada. suuremat sorti ürituse, telgi ja grillimisega, šampuse ja viisaka riietusega, ning kutsuda korraga kõik inimesed, kellega on vaja pidada. kahjuks ei ole siiani aprillikuu heitlikud ilmad seda ettevõtmist toetanud ning ka sel aastal jääb ilmselt ära.