et oleks rahu..

täna tahan rääkida teile sellest, mis tunne on elada siin maailmas, kui oled kaotanud endale kõige lähedasema elusolendi. see on soov üldse mitte eksisteerida. see on tobeda tundetu juurvilja tunne, mis on külmast kõlbmatuks muutunud ja lihtsalt vedeleb peenras..

mõned päevad tagasi matsin oma koera. ta ei surnud vanadusse, vaid äkitselt välja löönud kaasasündinud defekti, mida varem ei avastatud. ma usun, et kõik, kes temaga kokku puutunud olid, teadsid, et nii heasüdamlikku ja empaatiavõimelist looma rohkem pole. ta oli ainus, kes alati mõistis, kui olin kurb ning lakkus mu kätt niikaua kuni tema tugevasse turja oma mured kurtnud/nutnud olin. siiamaani paneb muigama tema sallimatus suitsetajate vastu - nende suunas ta aevastas demonstratiivselt. 

siis sain korraks sellest valusast maailmast eemale. sain sinna, kus oli hea ja ilus, see oli nagu unenägu, suur ja hea emotsioon, millest on järel vaid pilt, mida vaadates saan hetkeks tagasi.. 

"reaalsus, Helina, reaalsus!" ütleks T jälle selle peale. jah, on tõsi, et see on läbi, minevik. aga ma ei taha seda reaalsust. reaalsus on valus ja ebameeldiv, keerukas ja pidevas muutumises, nii et milleski ei saa lõpuni kindel olla. jällegi tuleb tegutseda võimete piiril. 

kõik koerad lähevad taevasse, lubasin ma talle enne, kui arstitädi süsti tegi. väga, oi, kui väga tahan uskuda, et see nii on.

Young Guns - Brother In Arms, sest see lugu on lihtsalt väga tähtis.

turbokiirusel efadasi

Ehkki töökoha klatšiveski jahvatab taas täie hooga, muutes olemise pisut ebamugavaks, kuid see ei takista ometi enda pooleks töötamist pisikese taskuraha nimel, mis õppemaksust üle jääb. Vahel tuleb lihtsalt alla neelata ebameeldivused ja keskenduda isiklikele eesmärkidele.

Täna õhtul mängib meie kursuse võrkpallimeeskond nimega Võrguekspress oma esimese kohtumise. Arvtavasti läheb meil vaja kogu võimalikku edu, sest tipptasemel meie mängijad just pole ning esimene kokkumäng ongi kohtumine Psühholoogiliste Võrgutajatega. Pean tunnistama ausalt, et liitusin võistkonnaga suuresti seetõttu, et tegu oli ühega.vähestest kursaettevõtmistest, mis mu ajakavaga klappis ning mis huvitav tundus. Pole muidugi hea, et kolm tundi enne mängu pean surmavõitlust pealetükkiva unega. Kuid ehk jõuavad õhtul meie saavutused ka teieni. Kui just väga masendav pole :D

as every year flies by, time stands still

Jälle on "going through changes" olla. See lugu iseloomustab iga sügise erinevust eelmisest, seda melanhooliat ja imelikku tunnet, mida päris hästi kirjeldada ei oska, ning uut algust.

Piir suutlikkuse ja suutmatuse vahel on õhkõrn. Vaba nädalavahetusega magasin oma teadvusesse kogu selle väsimuse ja masenduse, millest enne arugi ei saanud. Elu muutub aina keerulisemaks, tempo kiiremaks.. ja ühel hetkel endalt küsides: "on mul seda üldse vaja?" jääd vastuse võlgu. Ehk on ette nähtud midagi hoopis muud, kui see, mille nimel pingutan ka vastutuult, pidevalt kodarast kaikaid ära tirides?
Ma ei saa vastust.

Pidevalt kinnitades endale ja lähedastele, et peagi selgub kõik, torman silmaklapid peas edasi murdumiseni. On ju teada, et see tuleb, ehkki pean end mõnikord kõikvõimsaks. Sellest, mis peaks olema püsiv, saab jälle üks huvitav kogemus ning tuleb uus sügis.

Milleks siis üldse?

living a dream, a strange one

mul on aeg-ajalt tunne, et lähemale eesmärgile liigun läbi unistuste. nimelt teen veel tänases kuupäevas oma elu esimese intervjuu ning seda ei kellegi teise kui ühe oma erialase iidoliga. mul jäi konkreetselt hing kinni, kui jaatava vastuse sain. veelgi enam, ta mainis mind ka oma blogis, mis siiani on mu jaoks olnud justkui kõige huvitavam raamat, milles esinevatele tegelastele ja eriti kangelannale kaasa elada. nüüd olen ka ise pisike kõrvaltegelane.

see ongi täpselt sama uskumatu kui kohtuda päriselt oma lemmikraamatu peategelasega. keegi, kes on kohustatud mulle aeg-ajalt komplimente tegema, leidis, et me pidavat sarnased olema. küllap on siin tõetera sees, mul on raske leida vastastikust sümpaatiat endast väga erinevate inimestega.

naljakas, ma polegi ülikoolist veel kirjutanud. well, inimesed tunduvad praegu ikka väga ägedad. eks siin ole väike panus ka sellel, et mulle väga inimesed meeldivad, aga esmapilgul tundub, et kursusega on vedanud. eks pärast ülehomset tutvumisõhtut teab rohkem ka. praegu on nii mõnigi loeng töö tõttu kaotsi läinud, mis vähendab ka võimalust kõiki tundma õppida. 

õnneks oli täna õhtul aega ka L'i ja M'iga aega veeta, mis andis energiat ja positiivset emotsiooni, mida nii-nii väga hetkel vaja oli. kuna sattus olema ideaalne suveilm, siis istusime kuni pimedani veini ja grilliga õues ning huumor oli puhas kuld. oleks vaid selliseid õhtuid rohkem..

aga mind ajab NII KURADI NÄRVI!!

it's been a ride

avastasin, et sel suvel on blogimine unarusse jäänud, ehkki tulevasel õppejõul kogemata siinset lugeda soovitasin. samuti on postitustest tühjad ülejäänud kontod tumblris ja mujal. miks? 

ehk siis polegi midagi märkimisväärset. käin tööl, kuid olen pruunim kui kunagi varem.. suvi nagu suvi ikka.

sattusime täna L'iga koristustuuri ning leidsin raamatu, mille näol on tegu järjega mu lapsepõlve lemmikkangelanna seiklustele. soovist teada saada, kas neiu jääb lõpuks kokku teatud noormehega pärast seitsmeaastast tutvust, lugesin teose läbi. loodetud info oli nimelt viimasel leheküljel. ajaviitelugemise asemel sattusin mitmel rindel toimuva romantilise draama keerisesse, mis oli läbi põimitud elu keerdkäikudega, mis omakorda mulle enda elu paljuski meenutasid. peategelase lootused, ootused, eluetapp, kus minnakse üle lapsepõlvelt täiskasvanuikka - ma elanuks läbi justkui oma reaalsust teise tegelase kaudu. 

teos lõppes ülikooliga. tunnetega, mis valdavad noort naist, kui ta peab praktiliselt jätma oma lapsepõlvemaa, kodu ja sõbrad selleks, et kindlustada endale tulevik, mille saabumiseni on mitu aastat. siiamaani piinab mind see äratundmisvalu, mis avaldus lugedes neist unetutest öödest, mõtisklustest ja hüvastijättudest.

hetkel on nii palju lahtisi otsi, mis peavad saama kokku sõlmitud enne septembrit ja ma ei kujuta ette, kuidas. sügis on hinges ja süda valutab asjade pärast, mida paljud teist peaksid tühisteks. aga mina olen õrnahingeline maailmapäästja. mul on nii palju tundeid, et lausa halb hakkab. ja mul ongi pidevalt füüsiliselt halb, sest ükski keha ei kannataks sellist kulumist välja. 

ent siiski püüan ma suvest võtta kaasa päikese, mis valgustaks mind ja laeks mu patareisid hallidel sügisõhtutel. ometi on tunded täpselt samad, kui kaks aastat tagasi selle sama päeva loo saatel uut eluetappi alustades.

eminem - not afraid

it's a half-hour later than it was half an hour ago

pisut üle nädala tagasi läks meie suur, võib öelda isegi perekond, laiali, jättes vaid ebamäärase tühjuse ja kuulumatuseemotsiooni. loomulikult plaanime ühiseid üritusi ja kohtumisi, kuid see koos üksteisele toeks ja tüütuseks olles keskhariduseni viiv teekond lõppes liiga äkitselt. jäävad pildid, mälestused, ehk mõningad kokkupuuted, kuid siiski läheb igaüks nüüd edasi oma rada pidi. võin öelda, et olen õnnelik, tohutult õnnelik, et nendega jupikest oma rajast jagada sain.

selline üleminekusuvi on keeruline, vähemalt minu jaoks. tahaks ju pidutseda, nautida, olla lihtsalt.. probleemivabalt ja võtta kõike teenitud puhkusest, kuid ikka, IKKA ja alati laseb alateadvus millelgi kimbutada, mis rahu rikub. paari nädala möödudes on läbi sisseastumiskatsed ainsale erialale, mida vähemalt usun end soovivat õppida. ma tean, et midagi muud ei tuleks hetkel kõne alla ka. mul on Unistus, Ideaal, mille suunas oleks see esimene samm. nii vaikselt, pehmetel kiisusammudel proovin liikuda selle suunas, mitte päris läbimõeldult, kuid mitte ka rohmakalt ja kiirustades, see ei lõppeks hästi. tean, et ühel hetkel tuleb see suur osa, mis nõuab kogu julgust ja hetkeks kivistatud südant, kuid nagu "Revolutionary Road" /ülihea film, soovitan kindlalt vaadata!/ õpetas, siis selleks, et täita oma unistused, tuleb ohverdada. kes seda ei suuda, pole väärt oma unistusi, pole see, kelle unistused need olid.

õnneks leidsin endale suvehooajaks siiamaani meeldiva töö, mis paneb proovile hulga siiani õpitust ja hõlmab nii paljut sellest, mis mulle meeldib. võin seda julgusega pidada ka varuvariandiks järgmiseks aastaks, kui Unistusele lähenemine edasi lükkub. siiski oleks olnud nii ilus, kui L saanuks liikuda sarnast rada pidi, nii harjunud olen, et mu kõrval on inimene, kes tunneb mind paremini kui ma ise ning on saatuse ja romeo ja julia loo sarnased katsumused läbi teinuna kõik need aastad jaganud meie ühiseid ja erinevaid foobiaid, kiikse, teistele arusaamatut huumorit, muusikat, trippe ja muid hulle läbielamisi ning isegi kannatanud mind välja kui pinginaabrit. 

mulle meeldivad väga-väga inimesed, kuid vaid mõnda üksikusse on võimalik nii sügavalt kiinduda, et elu ilma nendeta ei tundu mingi elu. mis kõige naljakam - ma olen veendunud, et mõni neist ei teagi, kui palju ma neist tegelikult hoolin või kui hästi arvan.

p.s. ma leidsin novembris varssavisse minekuks maailma kõige ilusama hotellitoa! 

grieg - peer gynt, suite no.1, op.46 - morning, üks ilusamaid teoseid klassikalises muusikas.

i can taste the summer air

aju ei tööta üldse enam korralikult, jätab lugedes sõnu vahele, nagu ka rääkides, isegi mõeldes. või asendab neid teiste, enamasti sobimatutega. kardan, et matemaatika eksamilgi jäi üks ülesanne seepärast tegemata, et ühte olulist sõna lihtsalt ei näinud ja seega tundus ülesanne võimatu. kusjuures see kummitab siiani, seepärast pea vist tuikabki kogu aeg.

ja nüüd positiivselt küljelt, mis kõigest üle on - eksamid on tehtud ja suvi on käes! põhimõtteliselt. siit-sealt natuke veel teha ja saab magada! see on põhiline. ma ei viitsi praegu ühtegi otsust isegi lähiajaliste plaanide kohta vastu võtta, sest ainult magaks. magaks välja, mitte sisse vahelduseks, naudiks lebotamist, head raamatut ja süüa - asju, mis siiani tekitasid ajaraiskamise tähe all süümepiinu.

toomingad õitsevad *.*

young guns - dearly departed, uus video on üliseks!

get ready for action

et euroopa muusikahuviliste püha lehm, nagu siin blogis seda läbi aastate nimetatud on, on peagi saabumas, arutasime, milliseid õudusi on meie riik varemalt eurovisioonile saatnud ning keda edaspidi orbiidile võiks saata, kes ehk paremaid tulemusi tooksid. valik langes kahtlusteta kihnu virvele ning kultuuriklubi, inspireerituna sellest, et KUULAmine nüüd nii multilingual on, tegi kohe ühest eelpoolmainitud artisti hittloost inglise- ja saksakeelsed versioonid pealkirjadega "sea is, sea will be - sea HAS to be" ja "meer ist, meer bleibt, meer sein muss!!!".

tegelikult oli probleem selles, et keegi ei viitsinud meie kallist punkrist reedeõhtuseid jääke koristada ega õppida. aga grillimiseks on külm.

päeva looks obviously nii päris, kui ka potentsiaalne eurohitt. nad võiksid duetti laulda. ideid edaspidiseks ;)

Õues on roheline

Just selliseid õhtuid, nagu täna, oleks rohkem tarvis, eriti praegu kui lained tahavad üle pea vägisi kokku lüüa. Sel reedel mängivad Poeedid meile küll vaid muusikakeskuse vahendusel, kuid see lubab hea muusika kõrvale nautida ka huvitavat vestlust ("huvitav, kas me saaksime ilma leivata hakkama.." "mis mõttes?" "noh, kui me kohe praegu Itaaliasse koliksime.") ja loomulikult somersbyt, millest on saanud juba pinget langetavate õhtute maskott.

mõnikord tundub küll, et tuleb endale rahulik olek vägisi peale suruda. Käratada endale, et nüüd ei mõtle lähenevatele tähtaegadele ega kohustustele, vaid naudid hetke. Ja ma pidin taaskord ühele inimesele kinnitama, et OSKAN asjadest rõõmu tunda ja õnnelik olla. Ausalt oskan. Siiamaani tunnen nädalatagusest õhtust suurt rõõmu

Btw, mõnede andmete kohaselt olen ma vabaabielus.

Nutitelefon on küll tore, kuid pool juttu tegi ta kaldtekstiks oma lõbuks ja tagasi muuta ma seda ei oska. Vabandan.

Poets Of The Fall - War

4-05-2012

"Always take care of yourselves so that you can take care of each other." - M. Saaresto

lõpuks ometi sai üks unistus jälle täidetud. sain kallistada Iidoleid ja öelda neile lühidalt, kui tähtsad nad on. 

kontsert oli imeline. kui ma eelnevalt panin peas kokku ideaalset setlisti, siis nende välja mõeldu ületas selle veel mitmekordselt! kui ma mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui minult küsitaks üht lugu, mida ma üle kõige sooviksin lives näha, siis.. nad tegid seda. :) ja ma olen ekstaas isiklikult. kui pärast Young Gunsi ei osanud ma midagi öelda, siis seekord on emotsioon teistsugune. nüüd tahaks kirjeldada täpselt, mis tunne SEE on. tuleb vist uus laul või luuletus.

ah jaa, eesti keele eksam oli täielik idiootsus, nagu ka see, mis ma sinna kirjutasin. punkte ei taha teadagi. õnneks annab teisipäev võimaluse šansse edaspidises elus millegagi hakkama saada, kuna ees ootab inglise keele eksam. 

jaa! 1. mail esines uues koosseisus endine Mellowed NO99 džässiklubis ja meil läks päris mõnusalt. hea oli üle pika aja mikrit käes hoida ning isegi vanad tuttavad saalis ei löönud rivist välja. sõnad tulid ka õigel ajal meelde. eks näis, mis sellest asjast edasi saab.

Poets Of The Fall - Temple Of Thought, sest selle loo ajal puutusid mu sõrmed esimest korda Inspiratsiooni Allika omadega. 

I can't lay down to waste my time

ma pole kunagi nii kiiresti rääkinud kui täna A'ga pool tundi tema autos istudes. parima lapsepõlvesõbraga vist ongi nii, et ükskõik kui palju aega möödub, miski ei muutu. nii harva kui me ka ei kohtuks, ikka tekib see hea soe tunne, justkui oleksime ikka lapsed, istuksime oma salaonnis ja arutaksime maailma asju. A fännas koos minuga kindlaid tegelasi muumides, õpetas mulle mu esimesed ropud sõnad, ning leiutas jõuluvanadisko ja selle, et rumalad inimesed on "vändaga" - näpuga meelekoha ümber ringide tegemise asemel tuleb nende imiteerimiseks aju kujuteldava vändaga keerata. enne kui ma kooli läksin, rääkis ta loo väikesest poisist, kes oma esimesest koolipäevast ainult pea kohal kõlkunud lennukit mäletas. see oli naljakas lugu. hea tunne on selliseid asju mäletada.

jälle üks öö, kus mõte lendab nii kiirelt, et sabast kinni ei saa, emotsioonid vahelduvad ja hea muusika on omal kohal. see on kokkuvõtteks parem puhkus kui uni, viimane tekitab paanilist aja raiskamise tunnet. 

poets of the fall - running out of time

silence at its loudest

iga kevad toob endaga emotsioone, tohutult palju tundepuhanguid, mis ühel hetkel teevad maailma värviliseks ja kõik keerulise võimalikuks.. ja järgmisel hetkel mõjuvad need mõtted nagu tüüpiline optimistlik crap. katsu siis aru saada, mis too õige tegu või mõtteviis oleks, kui need kaks teineteist sedasi halvustavad.

hea mõte oli londaga juuste värvimist kuude kaupa edasi lükata. vastupidiselt idiootne oli seda täna teha. L sai esimesena naerda, et ma, mitte küll kardetud porgand, kuid leekiv tomat nüüd olen. ja paki peal oli nii ilus mahagon..

L'i kummitaval ülakorrusel on alati hea rahulik kirjutada. siin võiks absoluutselt kõik kirja panna (ka parimad laulusõnad on siin sündinud), kuid miski hoiab tagasi. mingi sisemine jõud ei luba juba pikka aega rääkida sellest, mis tegelikult oluline ja ma kardan, mis saab, kui see jõud lahti laseb...

miks ma end igal kevadel nii kuradi vanana tunnen?

young guns - everything ends

Printsi valge hobune on jälle valge

ei midagi innovatiivset, lihtsalt andsin järele aastatepikkusele nõrkusele ning ostsin üle pika aja valged jalavarjud. lumes ja sopas sumpamine teeb muidugi oma töö, sealt ka postituse pealkiri.

tahtsin tegelikult postitada vaid selleks, et jagada üht ülimalt mõnusat lugu. olen seda bändi aastate eest nautinud ning paari päeva tagune juhus tõi selle loo taas mu playlisti. otsige ja kuulake kindlasti!

thrice - the whaler

pikemaid postitusi kui twitteri-mõõdus ei tule. täpselt nii närvipundar olengi praegu.

tahaks, et keegi saaks aru. kui lähedased inimesed üldse ei mõista, siis on veel halvem.

♥

pühapäevast pole võimalik adekvaatselt kirjutada. saadud emotsioon on lihtsalt NII SUUR, et ei mahu sõnadesse ja tegelikult ka üldse minu sisse ära. lihtsalt liiga ilus, liiga hea. kui minu jaoks teeb kontserdi ideaalseks personaalne kontakt.. siis võib tegelikult öelda, et tegu oli parima laiviga mu elus! ei tea, kui paljud fännid tahaksid hiljem kodus saadud emotsioonist nutta. ühe korra varem on mind miski sedasi puudutanud ja tookord oli tegemist ainult vaimse puudutusega.. 

ffs, sellest tõesti ei ole võimalik kirjutada. :D

ma olen nüüd mõnda aega vait, muidu saavad h8erid väga palju naerda ja seda lõbu ma ei paku.

pool püha lehma 1

öelge mulle palun, mis on maailmas juhtunud, et taavi peterson on üleöö überhot ja superstaari-norman oluliselt inetumaks muutunud? tegu on ainsa paeluva mõttega, mis eesti laulu esimese poolfinaali ajal peast läbi käinud. muusika oli blaa. 

lost in yesterday, searching for tomorrow

olen viimastel päevadel väga imelikes kohtades vanade klassikaaslastega kokku jooksnud. reaktsioon on iga kord olnud erinev, kuid alati on väljendunud mingi kummaline üllatus-ehmatus.. sest on ju nii lahku kasvatud, igaühega eri ajal. 

jäin pikalt mõtlema, milline oli siis see elu põhikoolis ja gümnaasiumi alguses, võrdlesin seda praegusega. uued asjad on tähtsaks muutunud. põhikoolis olin friik, kui käisin alice cooperi kontserdil, see polnud äge. ja kui nüüd hoolega meenutada, siis ma ei mäletagi, mis tollal teiste jaoks äge oli. 

minu teadlik elu algas kusagil 10-11-aastaselt. see on see aeg, millest ma peamist osa mäletan, suured eneseleidmised, -vihkamised ja -aktsepteerimised käivad kõik selle aja sisse. samuti kuulub sellesse ajavahemikku tohutult inimesi, kes, hoolimata sellest, et teismeline mina end pidevalt üksiku ja kõigest huvitavast eemale jäetuna tundis, suurema või väiksema jälje endast maha on jätnud.. ja tegelikult, tahan ma seda või ei, on needsamad inimesed ja sündmused teinud minust selle, kes ma olen. nii, et ükskõik, kui väga tahaks kedagi-midagi tähtsusetuks pidada ja unustada, pean tunnistama, et nad on siiski kuradi olulised olnud. 

tõepoolest, sellest jutust kiirgab igatsust ja melanhooliat, kuid see tuleneb pigem aja ilustavast tegevusest, mille käigus peaaegu kõik halb ununeb ning jäävad vaid meeldivad mälestused. 

ma armastan siiski olevikku ja igatsen tulevikku ;)

poets of the fall - cradled in love, sest see on tuleva albumi esimene singel ^^

with freedom comes silence

homme on see päev, kui neiud loodavad, et nende põmmpeadest kalevipojad aasta jooksul ette söödetud armastusfilmidest pisut romantikat omandanud on ja midagi ilusat välja mõtlevad. siinkohal muigab iga küünik. valentinipäev on naljakas püha. ameerikalik, kommertslik, veel pisut võõras meie kultuurile.

põgenesime täna L'iga kaameratega kondoomijagamisaktsiooni eest. koju sõites tuli väike autistlik poiss, kes terve tee bussi ühest otsast teise jalutas, mind katsuma. tänu rootsi tripile vahele jäänud ühiskonna tunnitöö (eesti kaardile maakondade märkimise) asemel kirjutan nüüd essee haldusreformi hetkeseisust. seda ja palju muud tragikomöödiasarjas "minu elu".

poets of the fall - dawn