i can taste the summer air

aju ei tööta üldse enam korralikult, jätab lugedes sõnu vahele, nagu ka rääkides, isegi mõeldes. või asendab neid teiste, enamasti sobimatutega. kardan, et matemaatika eksamilgi jäi üks ülesanne seepärast tegemata, et ühte olulist sõna lihtsalt ei näinud ja seega tundus ülesanne võimatu. kusjuures see kummitab siiani, seepärast pea vist tuikabki kogu aeg.

ja nüüd positiivselt küljelt, mis kõigest üle on - eksamid on tehtud ja suvi on käes! põhimõtteliselt. siit-sealt natuke veel teha ja saab magada! see on põhiline. ma ei viitsi praegu ühtegi otsust isegi lähiajaliste plaanide kohta vastu võtta, sest ainult magaks. magaks välja, mitte sisse vahelduseks, naudiks lebotamist, head raamatut ja süüa - asju, mis siiani tekitasid ajaraiskamise tähe all süümepiinu.

toomingad õitsevad *.*

young guns - dearly departed, uus video on üliseks!

get ready for action

et euroopa muusikahuviliste püha lehm, nagu siin blogis seda läbi aastate nimetatud on, on peagi saabumas, arutasime, milliseid õudusi on meie riik varemalt eurovisioonile saatnud ning keda edaspidi orbiidile võiks saata, kes ehk paremaid tulemusi tooksid. valik langes kahtlusteta kihnu virvele ning kultuuriklubi, inspireerituna sellest, et KUULAmine nüüd nii multilingual on, tegi kohe ühest eelpoolmainitud artisti hittloost inglise- ja saksakeelsed versioonid pealkirjadega "sea is, sea will be - sea HAS to be" ja "meer ist, meer bleibt, meer sein muss!!!".

tegelikult oli probleem selles, et keegi ei viitsinud meie kallist punkrist reedeõhtuseid jääke koristada ega õppida. aga grillimiseks on külm.

päeva looks obviously nii päris, kui ka potentsiaalne eurohitt. nad võiksid duetti laulda. ideid edaspidiseks ;)

Õues on roheline

Just selliseid õhtuid, nagu täna, oleks rohkem tarvis, eriti praegu kui lained tahavad üle pea vägisi kokku lüüa. Sel reedel mängivad Poeedid meile küll vaid muusikakeskuse vahendusel, kuid see lubab hea muusika kõrvale nautida ka huvitavat vestlust ("huvitav, kas me saaksime ilma leivata hakkama.." "mis mõttes?" "noh, kui me kohe praegu Itaaliasse koliksime.") ja loomulikult somersbyt, millest on saanud juba pinget langetavate õhtute maskott.

mõnikord tundub küll, et tuleb endale rahulik olek vägisi peale suruda. Käratada endale, et nüüd ei mõtle lähenevatele tähtaegadele ega kohustustele, vaid naudid hetke. Ja ma pidin taaskord ühele inimesele kinnitama, et OSKAN asjadest rõõmu tunda ja õnnelik olla. Ausalt oskan. Siiamaani tunnen nädalatagusest õhtust suurt rõõmu

Btw, mõnede andmete kohaselt olen ma vabaabielus.

Nutitelefon on küll tore, kuid pool juttu tegi ta kaldtekstiks oma lõbuks ja tagasi muuta ma seda ei oska. Vabandan.

Poets Of The Fall - War

4-05-2012

"Always take care of yourselves so that you can take care of each other." - M. Saaresto

lõpuks ometi sai üks unistus jälle täidetud. sain kallistada Iidoleid ja öelda neile lühidalt, kui tähtsad nad on. 

kontsert oli imeline. kui ma eelnevalt panin peas kokku ideaalset setlisti, siis nende välja mõeldu ületas selle veel mitmekordselt! kui ma mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui minult küsitaks üht lugu, mida ma üle kõige sooviksin lives näha, siis.. nad tegid seda. :) ja ma olen ekstaas isiklikult. kui pärast Young Gunsi ei osanud ma midagi öelda, siis seekord on emotsioon teistsugune. nüüd tahaks kirjeldada täpselt, mis tunne SEE on. tuleb vist uus laul või luuletus.

ah jaa, eesti keele eksam oli täielik idiootsus, nagu ka see, mis ma sinna kirjutasin. punkte ei taha teadagi. õnneks annab teisipäev võimaluse šansse edaspidises elus millegagi hakkama saada, kuna ees ootab inglise keele eksam. 

jaa! 1. mail esines uues koosseisus endine Mellowed NO99 džässiklubis ja meil läks päris mõnusalt. hea oli üle pika aja mikrit käes hoida ning isegi vanad tuttavad saalis ei löönud rivist välja. sõnad tulid ka õigel ajal meelde. eks näis, mis sellest asjast edasi saab.

Poets Of The Fall - Temple Of Thought, sest selle loo ajal puutusid mu sõrmed esimest korda Inspiratsiooni Allika omadega. 

I can't lay down to waste my time

ma pole kunagi nii kiiresti rääkinud kui täna A'ga pool tundi tema autos istudes. parima lapsepõlvesõbraga vist ongi nii, et ükskõik kui palju aega möödub, miski ei muutu. nii harva kui me ka ei kohtuks, ikka tekib see hea soe tunne, justkui oleksime ikka lapsed, istuksime oma salaonnis ja arutaksime maailma asju. A fännas koos minuga kindlaid tegelasi muumides, õpetas mulle mu esimesed ropud sõnad, ning leiutas jõuluvanadisko ja selle, et rumalad inimesed on "vändaga" - näpuga meelekoha ümber ringide tegemise asemel tuleb nende imiteerimiseks aju kujuteldava vändaga keerata. enne kui ma kooli läksin, rääkis ta loo väikesest poisist, kes oma esimesest koolipäevast ainult pea kohal kõlkunud lennukit mäletas. see oli naljakas lugu. hea tunne on selliseid asju mäletada.

jälle üks öö, kus mõte lendab nii kiirelt, et sabast kinni ei saa, emotsioonid vahelduvad ja hea muusika on omal kohal. see on kokkuvõtteks parem puhkus kui uni, viimane tekitab paanilist aja raiskamise tunnet. 

poets of the fall - running out of time

silence at its loudest

iga kevad toob endaga emotsioone, tohutult palju tundepuhanguid, mis ühel hetkel teevad maailma värviliseks ja kõik keerulise võimalikuks.. ja järgmisel hetkel mõjuvad need mõtted nagu tüüpiline optimistlik crap. katsu siis aru saada, mis too õige tegu või mõtteviis oleks, kui need kaks teineteist sedasi halvustavad.

hea mõte oli londaga juuste värvimist kuude kaupa edasi lükata. vastupidiselt idiootne oli seda täna teha. L sai esimesena naerda, et ma, mitte küll kardetud porgand, kuid leekiv tomat nüüd olen. ja paki peal oli nii ilus mahagon..

L'i kummitaval ülakorrusel on alati hea rahulik kirjutada. siin võiks absoluutselt kõik kirja panna (ka parimad laulusõnad on siin sündinud), kuid miski hoiab tagasi. mingi sisemine jõud ei luba juba pikka aega rääkida sellest, mis tegelikult oluline ja ma kardan, mis saab, kui see jõud lahti laseb...

miks ma end igal kevadel nii kuradi vanana tunnen?

young guns - everything ends

Printsi valge hobune on jälle valge

ei midagi innovatiivset, lihtsalt andsin järele aastatepikkusele nõrkusele ning ostsin üle pika aja valged jalavarjud. lumes ja sopas sumpamine teeb muidugi oma töö, sealt ka postituse pealkiri.

tahtsin tegelikult postitada vaid selleks, et jagada üht ülimalt mõnusat lugu. olen seda bändi aastate eest nautinud ning paari päeva tagune juhus tõi selle loo taas mu playlisti. otsige ja kuulake kindlasti!

thrice - the whaler

pikemaid postitusi kui twitteri-mõõdus ei tule. täpselt nii närvipundar olengi praegu.

tahaks, et keegi saaks aru. kui lähedased inimesed üldse ei mõista, siis on veel halvem.

♥

pühapäevast pole võimalik adekvaatselt kirjutada. saadud emotsioon on lihtsalt NII SUUR, et ei mahu sõnadesse ja tegelikult ka üldse minu sisse ära. lihtsalt liiga ilus, liiga hea. kui minu jaoks teeb kontserdi ideaalseks personaalne kontakt.. siis võib tegelikult öelda, et tegu oli parima laiviga mu elus! ei tea, kui paljud fännid tahaksid hiljem kodus saadud emotsioonist nutta. ühe korra varem on mind miski sedasi puudutanud ja tookord oli tegemist ainult vaimse puudutusega.. 

ffs, sellest tõesti ei ole võimalik kirjutada. :D

ma olen nüüd mõnda aega vait, muidu saavad h8erid väga palju naerda ja seda lõbu ma ei paku.

pool püha lehma 1

öelge mulle palun, mis on maailmas juhtunud, et taavi peterson on üleöö überhot ja superstaari-norman oluliselt inetumaks muutunud? tegu on ainsa paeluva mõttega, mis eesti laulu esimese poolfinaali ajal peast läbi käinud. muusika oli blaa. 

lost in yesterday, searching for tomorrow

olen viimastel päevadel väga imelikes kohtades vanade klassikaaslastega kokku jooksnud. reaktsioon on iga kord olnud erinev, kuid alati on väljendunud mingi kummaline üllatus-ehmatus.. sest on ju nii lahku kasvatud, igaühega eri ajal. 

jäin pikalt mõtlema, milline oli siis see elu põhikoolis ja gümnaasiumi alguses, võrdlesin seda praegusega. uued asjad on tähtsaks muutunud. põhikoolis olin friik, kui käisin alice cooperi kontserdil, see polnud äge. ja kui nüüd hoolega meenutada, siis ma ei mäletagi, mis tollal teiste jaoks äge oli. 

minu teadlik elu algas kusagil 10-11-aastaselt. see on see aeg, millest ma peamist osa mäletan, suured eneseleidmised, -vihkamised ja -aktsepteerimised käivad kõik selle aja sisse. samuti kuulub sellesse ajavahemikku tohutult inimesi, kes, hoolimata sellest, et teismeline mina end pidevalt üksiku ja kõigest huvitavast eemale jäetuna tundis, suurema või väiksema jälje endast maha on jätnud.. ja tegelikult, tahan ma seda või ei, on needsamad inimesed ja sündmused teinud minust selle, kes ma olen. nii, et ükskõik, kui väga tahaks kedagi-midagi tähtsusetuks pidada ja unustada, pean tunnistama, et nad on siiski kuradi olulised olnud. 

tõepoolest, sellest jutust kiirgab igatsust ja melanhooliat, kuid see tuleneb pigem aja ilustavast tegevusest, mille käigus peaaegu kõik halb ununeb ning jäävad vaid meeldivad mälestused. 

ma armastan siiski olevikku ja igatsen tulevikku ;)

poets of the fall - cradled in love, sest see on tuleva albumi esimene singel ^^

with freedom comes silence

homme on see päev, kui neiud loodavad, et nende põmmpeadest kalevipojad aasta jooksul ette söödetud armastusfilmidest pisut romantikat omandanud on ja midagi ilusat välja mõtlevad. siinkohal muigab iga küünik. valentinipäev on naljakas püha. ameerikalik, kommertslik, veel pisut võõras meie kultuurile.

põgenesime täna L'iga kaameratega kondoomijagamisaktsiooni eest. koju sõites tuli väike autistlik poiss, kes terve tee bussi ühest otsast teise jalutas, mind katsuma. tänu rootsi tripile vahele jäänud ühiskonna tunnitöö (eesti kaardile maakondade märkimise) asemel kirjutan nüüd essee haldusreformi hetkeseisust. seda ja palju muud tragikomöödiasarjas "minu elu".

poets of the fall - dawn

life @ midnight

bloggeri uus kujundus on kummaline. samas on innovaatilised ideed ja igasugused uuendused ju need, mis meie ühiskonda edasi viivad. sellised uuendused, mis säilitavad vabaduse ja edendavad demokraatiat, mitte ei vii virtuaalse kommunismini. just saying..

ärkasin hommikul muide geniaalse ideega. siiamaani oli mind ikka häirinud see, et bloggeri kodulehele androidtelefoniga sisenedes on võimalik jagada vaid pealkirju. täna ärgates aga ütles hääleke mu peas, et kõikvõimalikke rakendusi saab ka android-marketist. viis minutit hiljem oli mu lg-s blogger for android valmis kasutamiseks. lihtsalt väike vihje neile, kes pikemat aega ilma oma juhtumisi-arvamisi jagamata olla ei suuda ning telefonineti peale tigedad on :)

väikevennal on homme sünnipäev ja me läheme nõmmele snowtuubima. loodame, et valus kurk pole suureks takistuseks, et talle kink ikka meeldib (mul pole muude 11-aastaste poistega juba kümmekond aastat tegemist olnud. lähtusin loogikast "kui ma ise oleks neljanda klassi poiss, siis..") ning, et ma esmaspäevaks päris maha ei sure, kuna esmaspäev on oluline! see on see abituriendi elu.. 

mingi päev õpin statistikat ka.

young guns - a hymn for all i've lost

can't keep my mouth held shut..

veendusin täna taaskord selles, millised naljakad inimesed online-ajalehtede kommentaariumites ringi möllavad. võtsin sõna puhtjabural teemal, nimelt koduõppe kohta. selle positiivseteks külgedeks toodi välja, et nii ei kannata laps koolikiusamise all, kodused emad saavad kauem magada ja oma last halbadest kommetest ja kogemustest ning haigustest eemal hoida. ma pole ammu midagi nii tobedat kuulnud. sellest tuli loomulikult jälle suur sõda, kuid nii palju kui ma lugeda viitsisin, polnud seekord süüdi ei meie peaminister ega linnapea. viimase blogist võib muide lugeda värvikat lugu selles, kuidas vaene mees tihastele pekki viies libises ja jalaluu katki kukkus. lonkas veel terve päeva luumurruga tööl ka ringi, justkui chuck norris või muud kõvad mehed. uskumatu mees see meie edgar!

üleüldse on laste ja kooli teema väga päevakorras viimasel ajal. tüüpiline juhtum: elatakse tallinnast väljas. üle tee asuva kohaliku kooli nimekirjas on laps 142., aga vastu võetakse 90. vald määrab lapse pääsküla gümnaasiumi, viimasesse urkasse kuhu vanemad oma pisikese paneksid. kesklinna eliitkoolid ei taha lähivaldade lapsi kuulda ega näha, sest on kokkulepe, et katsetele saavad ainult linnaelanike lapsed. mida teha?

hirmus on see meie haridussüsteem praegu, igas suunas, nii lapsele, tudengile kui õpetajale. ei tunne aaviksoole sugugi kaasa, et ta sellise jama otsas istub.. no ausalt, noh. kui ikkagi õpetajad, tudengid ja lapsevanemad korraga kisama pistavad, siis ikka on vist natuke pahasti midagi ja EHK tuleks kasuks asjaosalisi ka kuulata.

lihtsalt killuke minu arvamust, though :)

young guns - i was born, i have lived, i will surely die

ma pole puudega, okstega olen

MA SAIN YG BONES'I KÄTTE JUST HETK TAGASI!!! jah, ma pidin lausa karjuma seda. veidi imelik on kuulata, sest ametlikult pole album veel välja tulnud. (õnneks on preorderimisvõimalus olemas!)

..ja ongi nii, et kõik muu hetkel kahvatub selle kõrval. ei ole oluline, et rootsi tripp oli ülimõnus vaheldus, et ma sealt tagasi saabusin südamesooviga väljutada oma mandlid (mis jäi tegemata vaid põhjusel, et olen uhkusega ainus oma suguvõsas, kellel need veel alles), et ma pole siiamaani maganud ja et ma keerasin untsu vist oma ainsad šansid ajalooõpetajaga hästi läbi saada, kuna kui ta loeb seda, mis ma talle reedeses kontrolltöös kirjutasin, olen ma screwed. lisaks, et mu kurguvalu õnneks siiski ära külmus, et tegelt ka, õues on päris külm ja ka mu kodus on veevarustusega väga kehvasti praegu. ja siis seda ka, et praeguse ilmaga (jms vingupingu-talk) on kõige mõnusam istuda suure sooja teki sees, suure kruusitäie sooja tee ja hunniku küpsistega. kevadel peab ilmselt eksamite kõrvalt kõvasti trenni tegema hakkama selle küpsisehooaja tõttu.

tegelikult on mitu väga huvitavat teemat viimasel ajal päevakorda tõusnud, aga neist mõni teine kord ja pikemalt.

terve album on päeva looks, loomulikult

floating on a tidal wave

leidsin niisama nalja pärast guugeldades üles kohviku, mis sügisesest rootsis käigust eriliselt meelde jäi. tegu on vanaaegse klaasmajakesega mille saalist kasvab läbi elus puu, nimeks on café söderberg. tegu on tõepoolest kummalise kohaga, ka üks hollandi turist imestab kommentaarides, et pidi krediitkaardiga wc kasutamise eest tasuma, kuid selle muinasjutulist atmosfääri ei saaks minu jaoks küll ükski asi rikkuda. loodan südamest, et kolmapäeval õnnestub seda imelikku mustanahalise mehe ja aasia päritolu naise juhatatavat värviliste klaasvitriinseintega kooslust külastada.

justjust, trippimisaeg on jälle käes. tekib tunne, nagu kevad oleks juba algamas, üheskoos suure rändamisvajadusega (oi, milliseid reisiplaane me L'iga tulevaks suveks kokku pannud oleme..). ja ma tean, et see jutt siin hetkel pole absoluutselt omavahel seotud, aga kell on mingisugune öö ja kui iluund magada ei saa, tee või tina, siis polegi muud teha kui Olli joogipudeliga tõtt vaadata ja elu üle järele mõelda. ja pole see elugi nüüd teab mis pikk olnud.

ma kirjutan liiga kõnekeelselt. enne emakeele lõpueksamit on see suur probleem, kuna ainus, millelt ma viimasel ajal punkte kaotan, on stiilivead ja paar üksikut puuduvat koma.
peaks eksamiainetega rohkem tegelema.
mille kuradi pärast ma matemaatika eksamit tegema hakkan? idiootseid asju teen mõnikord. väga sageli, mitte mõnikord.

ma ei julge vist kunagi kõiki oma suuri soove kõva häälega välja öelda.

coldplay - X&Y

200

juubelipostitusega saab tähistada seda, et lugesin ka täna end inimeseks. nagu ka kiivrit otsival hetlinil (üks huvitavamaid blogisid, mida jälgin. igaks juhuks linki ei jaga, pannakse veel vangi, mis siis saab), läks ka mul 15-20 minutit ja nii ma ei saagi koos teiste h8teritega rahvaloendust kiruda. korraliku internetiühendusega inimestel ei tohiks nii loogilistele küsimustele nagu "kas olete kuni 2011. aastani sünnitanud elusaid lapsi?" ja "kas tegelete põllumajandusega pidevalt? arvesse läheb, kui omate vähemalt kolme viljapuud, kuut marjapõõsast etc." vastamine ju eriti palju aega võtta.

päeva looga seostuv arutelu tõi meelde ühe elu parima laivi. see fiiling, noored inimesed, palju energiat ja tuhanded inimesed kes on kogu hingest samadesse emotsioonidesse sisse elanud..
tahaks heale kontserdile.

good charlotte - the young and the hopeless

hear me when I say, when I say I believe

pärast kahepäevast mässamist minust lahti öelnud messengeriga, olen lõpuks suutnud enam-vähem kõik kontaktid uude ümber kolida (kontrollige oma msni teateid plz!) ja unustada algse suure viha sex-botide vastu, kes mu messengeri oma koloonia luua otsustasid, mulle lähenemiskeelu hankisid ja siis rõõmsalt mu sõbralistile umbkeelset mesijuttu ajama hakkasid. blokeerisin küll konto ära, kuid selle jõustumine võtab aega. vabandan kogu südamest kõigi ees, kellele kuri wannabe-mina jälle külge üritab lüüa..

et täna oli üldkokkuvõttes produktiivne päev, siis lubasin endale pisut aega iseendaga veetmiseks. võtsin kätte selle aastanumbri esimese raamatu, ameerika väidetava menukirjaniku Christiane Heggan'i romaani "Nüüd sa sured" ja veetsin paar tundi punapäise eradetektiivist koomiksikangelanna ja tema looja, tegelasega äravahetamiseni sarnase kunstnikuga mõrvalugu lahendades.
üldiselt meeldib mulle raamatuid originaalkeeles lugeda. ma ei tea miks, kuid sageli tundub eestikeelne tõlge kuidagi tobe, justkui oleks kasutatud valesid sõnu, jutt on pingutatud ja kohati lonkav. antud juhul häirib mind sama asi, samas süžee polegi kõige hullem. Joy Fielding'ga ei anna loomulikult võrrelda.


ma kardan, et see vabaduse ja iseolemise tunne, mis hetkel kõike võimalikuks peab, hääbub niipea kui on vaja edasisi õpinguid rahastama hakata. see pole siiski hetkel oluline. praegu olen veel kõikvõimas!

avril lavigne - keep holding on hakkas üle mitme aasta täna mõtete taustaks mängima :)

you're just someone new I don't want to talk to

the vaccines on inspireeriv, kuid veel inspireerivam on.. aga ma ei teagi. ma olen hetkel lihtsalt nii inspireeritud. kõik on lihtne, sujuv ja loogiline, ning ma tean, et nüüd, kui prioriteedid paigas, läheb elu üht või teist teed pidi õiges suunas.

veel aasta tagasi polnud mul aimugi, mis pärast keskkooli saab. segaseks jäi, kes ma olen ja kuhu lähen. nüüdseks on paljud vanad mured, mõtted ja, kui aus olla, siis ka inimesed muutunud nii tühisteks ja esikohale on tõusnud vaid üks mõte - tulevik ja OMA elu, mida nüüd just kujundama hakata.

üks uusaastalubadus võiks olla ka haige selja ja põlvedega midagi ette võtta, see pidev valu muutub juba kurnavaks.

hea, et eile L'iga suusatamas ära käisime, täna sajab mingit rõvedust alla jälle. võib-olla nädalavahetusel saab jälle "my heart will go on"'i lauldes metsas pingeid välja möllata.

taking back sunday - faith(when i let you down)