jippikajei, madaff.. !

ehk siis blogi sai viieaastaseks. haigelt pikk aeg sellise mölisemiskoha jaoks, kus ainult üks inimene midagi seletab. pidevalt ja lakkamatult.

kummaline on blogida võõras läpparis. igapäevase mõttelennu asemel tekitab põnevust see, millised klahvid on kõige kulunumad ja miks ei kasutata y- ja q- tähte ning caps locki. üldse mitte sünnipäevateema.

nüüd on siis suvi läbi, tööd pole, kool hakkab kohe pihta ja kõik on kuidagi segane, imelik, ärevusttekitav. aga ma täna pikemalt ei mölise, pidin ainult juubelijutu ära rääkima.

black velvet - velveteen oli esimene nn. "päeva lugu" üldse :)

mu toas on mingi suur elajas O.O

täiesti hullumeelne koristamispäev on olnud. ma südamest loodan, et Itaalia GP ikka tuleb meile külla, muidu olen küll ennast pooleks rabanud, sõimu kannatanud ja nelja päeva elu- ja ööbimiskohad broneerinud ilmaasjata. päästsin prügikastist kolm delfiinidega seinavaasi, aga nüüd ei oska nendega küll midagi peale hakata. minus lõi lihtsalt välja mingisugune sisekujundaja, kes väitis kindlameelselt, et sinistes toonides tuppa sobiksid sellised jube hästi. nii nad siis ootavad nüüd mu laual seda sinist tuba.

tegelikult, kui kellelgi on vaja ehitusalast nõu, siis võib julgesti minu poole pöörduda. see on justnimelt mu uus eriala lisaks suhte-, tervise-, kokandus- ja koolialasele nõustamisele. midagi on kindlasti veel. Juhan oma nutiliiniga jääb igatahes kaugele maha :D

ma püüan nüüd mõnda aega pisut rahulikumalt kirjutamisega võtta - siinsed uuendused on varsti pea sama sagedased kui postimees online's. ometi pole mul ju sama palju öelda, vähemalt mitte nii tarka. postimeest on huvitavam lugeda ka - saab jälle teada, kes vanadest tuttavatest K-erakonna liidri jaoks veel usaldusväärne on, kes mitte. mõned suckupid on veel püsima jäänud, kellele kaasa elada :D

nali naljaks, poliitika on hullumeelne. palun, targad noored, tehke midagi paremaks! muidu ma tulen ise sinna. psühholoog ütles pärast isiksuse teste, et ma hakkan kunagi suuri reforme tegema, aga poliitika on liiga räpane mäng minu jaoks. mulle meeldib jääda kriitiliseks küünikust kõrvaltvaatajaks, kes võileib ühes ja teetass teises käes istub, vaatab ja muheleb omaette selle üle, kui keegi ennast lolliks teeb. nagu tüüpiline eestlane ikka.

young guns - meter and verse sest ma olen täna terve päeva noorte püsside lainel olnud.

there's no poetry in my soul..

mõnikord käituvad muidu täiesti mõistlikud inimesed ikka täiesti idiootselt. need on sellised ehmatavad-hirmutavad hetked, mil mõtled, et kas viimane mõistlikkus siin maailmas eksisteerib ainult tänu kellegi idealiseerimisele? see ajab närvi ja siis inimesed mõtlevadki, et näe, närvihaige. no kurat! üritage ise oma eeskujusid for better or for worse usaldada ja armastada, naiivid ja naiivitarid!

positiivse poole pealt seda, et ma leidsin noorte püsside kodukalt ideaalse pusa, mis on rohkem kui kindlalt vaja ära tellida. selline supernunnu, must-lilla ja ainult minu suurust müüakse ka. ausalt noh, kui te seda näeksite, siis näeksite ka mind selle sees!
seda ka, et homme kolistan ma kogu oma maise varandusega kodust välja ja parimal juhul naasen esmaspäeva õhtul. see on see hetk, kui noored peavad ruumi tegema vanadele, aka on küll maad vanadele meestele.

lisaks kurb uudis soome õllejoojatele - tervishoiu inimesed alandada õlle maksimaalset alkoholisisaldust 3,5%-le, selle asemel, et hakata kontrollima inimeste vanust neile alkoholi müümisel. palju õnne ja minge jooge parem vett :)

young guns - stitches

idiocracy

- film, mis tuleb reede õhtul lõpuks ära vaadata.

mingil seletatamatul põhjusel on google hakanud mult uuesti parooli küsima. turvameetmed on toredad muidugi, kuid olles täiesti harjunud sisenema igale poole automaatselt, ehmatas ära see, kui oma blogi küsib, kes sa oled ja mida sa siit tahad. pärast viieaastast (või noh, paari päeva pärast saab viis aastat päevast mil ma alustasin. tuleb tähistada!) koos eksisteerimist.. aa ei, see on see, mida inimesed ühiskonnas teevad. sellest räägime mõnes järjekordses ühiskonnakriitilises postituses. pärast viieaastast vahelduva eduga küllaltki lähedast suhet - teineteisele oma probleemide kurtmist, rõõmude jagamist ja ohtrat klatši võiks ju ometi ära tunda. aga see selleks.

ehkki võib öelda, et eelmine postitus oli üks igavamaid ever, tuli sellele üllatavalt positiivset vastukaja. hea on teada, et lugejad leiavad siit ka midagi kasulikku :) teeb minu kui lihtsa ühiskonnateenri ka pisut tähtsamaks!

kui ma unustasin kellelegi mainida, siis meie aktus on 1. septembril kell neli õhtul ja koolipäevad väidetavalt samad mis eelmisel aastal. väidetavalt seepärast, et alati võib juhtuda mingeid uuendusi. nagu eelmisel aastal kui üks neiu alles kolmandal koolipäeval kohale ilmus. ta lihtsalt ei teadnud, et päevi muudeti. enivei, tuleme kõik jälle siis toredasti kokku, vaatame üle, kes alles jäänud on, hirmutame natuke uusi nägusid ja siis paneme eesti eest ühise lõpuni!

the vaccines - wolf pack - AUSALT, kuulake neid!

suvel võib!

kui Sherlockil oli Watson ja Crusoel Reede, siis mul on L. üheskoos käisime tutvumas suuremate kauplusekettide poolt pakutava koolikaubaga ning koostasime saadud andmete põhjal pingerea hinna-kvaliteedi suhtest lähtuvalt. testist jäi kahjuks välja Büroomaailm, kuna selle reklaam tolle väikese patsidega tüdrukuga mõjub liialt hirmutavalt. ei julgenud sinna minna.
nagu tarbijasaate testides ikka, alustan minagi viimasest kohast:
*kõige nõrgemaks kvalifitseerus seekord Kaubamaja koolilaat oma hirmsate hindade ja kehva valikuga. eelmisest aastast meelde jäänud Ed Hardy kujundusega vihikuid, mida olime jahtima läinud, polnud enam saada, ning praktiliselt kogu kaup oli algkooliealistele lastele mõeldud filmide aineline.
*tagantpoolt teiseks jäi Selver, kust polnud lihtsalt praktiliselt midagi saada. vihikud ja päevikud olid mittemidagiütleva kujundusega ning meenutasid eelmiste aastate ülejääke. positiivse küljena võib välja tuua kauba madala hinna.
*üldkokkuvõttes neljandaks platseerus üllataval kombel Stockmann. valik oli üle keskmise, isegi huvitav, kuid hinda vaadates asetas käsi paratamatult märkmiku tagasi riiulile.
*kolmanda koha saavutas Bauhofi sisustuskaubamaja. suur oli mu üllatus ka sealt koolikaupu leides, eriti veel mõistliku hinnaga ilusaid vihikuid. koolikaupa oli müügil siiski vähe, tervet vajalikku komplekti kokku panna polnud võimalik.
*teine koht - Apollo raamatukauplus. olemas olid mõistliku hinnaga vihikud, kenad päevikud ja head pastakad. siiski oli mul vaja ideaalset pastakat, erilisi vihikuid ning suuremat kui 5x10cm märkmikku, et lisaks tunniplaanile ka midagi mõistlikku sinna kirjutada.
*nii sai esimese koha meie mõlema hinnangul Rahva Raamat, kus oli kõike. absoluutselt kõike! ja lisaks ägedaid raamatuid, aga see selleks.
KOKKUVÕTTEKS: ostukorvi sisu: taaskasutatud paberist a4 ning a5 kaustikud, kompaktne kuue aine kaustik, ideaalne märkmik, Ed Hardy jäljendajast kunstniku kujundatud a4 kaustik ning kaks superpastakat. kokku: 11,38 eurot. lisaks viieprotsendiline soodustus ükskõik millise suurema panga noorte- tudengi- või õpetajakaardiga.
ülejäänud kooliostudeks mõeldud raha kulus lõunale, though.. aga siit moraal - kui valida, mida ostad, siis saab süüa ka!

Revalis polnud kevadest saati käinud. hea oli näha tuttavaid sõbralikke nägusid cappuccinot tegemas ja naeratamas nagu üle pika aja häid sõpru nähes. Müürivahe Reval Cafe tekitab alati selle mõnusa sooja tunde, see on koht, kus sind alati oodatakse. mulle meeldib üle kõige külmadel talvehommikutel astuda sisse sooja lõhnavasse kohvikusse kus teenindaja hõikab juba enne kui letini jõuad:"tuleb cappuccino, jah? tuleb veel midagi?" - see on lihtsalt nii hea tunne.

ma unustasin kuupäeva vaadata (leim vabandus..) ja seeläbi läks meelest ühe kiisu sünnipäev. anna andeks, kallis, ja palju õnne Sulle! kuigi kaugel eemal, olen ma ikka olemas Sinu ja meie sinise sõbra jaoks :)

taking back sunday - sad savior

happiness is no mystery, it's here and now, it's you and me

proovipäeva järgne kaineksmagamine (unevarude taastamine pärast kahetunniseks jäänud öö pealt estonias passimist ja linnas ringi jauramist - toim.) lõppes täna hommikul oodatust kummalisemal ajal, nii olin sunnitud päeva alustama vanade noortefilmidega, kuna Vabaduse Laulu kordus enam pinget ei pakkunud. esimeseks filmiks oli Lizzie McGuire, tüüpiline tüdruk-läheb-rooma-kohtub-popstaariga-things dont work out-lõpuks armub oma parimasse sõpra-tüüpi film. aastal 2003, kui film kinno jõudis, oli see noorte tüdrukute seas, ka minu ja L'i jaoks, ÜLIVINGE film iga tüdruku unistustest. nüüd oli see lihtsalt halenaljakas.
ka järgnev, Olseni kaksikutega muuvi oli tobe, kuid seal möllas Simple Plan, jällegi midagi kaugetest noorusaegadest (I'm Just A Kid? c'mon..). poisid olid nii noored seal veel. neli aastat hiljem kui mul oli au neid rock cafes näha, oli laulja juba paksuks läinud. Igatahes oli tegu armsa lapsepõlvemeenutusega :)

mu fotomälu rokib täiega - see, et New York Minute 2004. aasta film oli, mäletasin ma kogemata teleinfost, wiki polnudki eluvajalik! tavaliselt tuleb ikka tunnistada tõsiasja, et ilma wikipedia ja google'ita poleks elu võimalik.

naljakas on see, et rattaga koju vändates võiksin ma blogida lõputult. kõikvõimalikud ideed jooksevad ideaalses sõnastuses peast läbi, kuid lõpuks koju jõudes on täiesti mõmm olla. peaks vist ikka taskusse pistma pisikese diktofoni nagu kõik targemad (aja)kirjanikud. pisut imelik oleks küll toidupoes mingisse jullasse möliseda, kuid lõppkokkuvõttes osutuks sama kasulikuks nagu märkmik, mille ma asjade meeles pidamiseks endale hankima pidin. unustasin.

nädalavahetusel tuleb mu emale külla itaallasest peigmees, mis tähendab seda, et mul tuleb uttu tõmmata. nüüd on kõik olulisemad suvelõputegemised planeeritud kolme-nelja päeva, välja jääb küll kolm elutähtsat poetuuri. homme hommikul on neist esimene - esmaspäevahommik L'iga vanalinnas, mida pole juhtunud kevadest saati. kummaline on taastada tüütute argipäevade meeldivamaks muutmise rutiini, see on nagu nende olemasoluga jälle leppimine ja suvehooaja lõpetamine. well, life's a bitch and then you die.

aga et postitust positiivsemalt lõpetada - ahvid väntasid presidendidebati käima ning ma arvan endiselt, et presidenti võiks rahvas otse valida.

young guns - after the war
kui vanasti läks pealkirja idee kokku päeva lauluga, siis viimasel ajal see ei tööta.

well I don't wanna wake up in the morning, but I've got to face the day..

.. laulavad Vaktsiinid, kui ma playlist "õ" tööle panen. tõsi on, et hommikused ärkamised aina ebameeldivamateks muutuvad, ja et reaalsus peksab kuvaldaga pähe.

väidetavalt möödub aeg seda kiiremini, mida vanemaks inimene saab. sellest tulenevalt võib oletada, et mul on käes segased seitsmekümnendad ning suved ja talved jooksevad mööda nagu küülikud paaritumishooajal. alles see oli, kui tundus hirmus kurb kõik klassikaaslased suveks kuhugi mälu tagumisse soppi suruda, kuid nüüd tundub palju jubedam end jälle proua Hurmuri tundideks ette valmistada. olgugi, et on viimane aasta ning see pingutus lõppeb paaniliste kleidiotsingute, soenguapsakatest tingitud närvivapustuse ja lõpuks salme kultuurikeskuses totakalt direktrissilt saadud lõputunnistusega, ei suuda mina enne kella kahte päeval ärgata ega L rannaplätusid mõne vähem suvise jalatsi vastu vahetada. kahe sõnaga: ei morjenda.

et mu Auväärt Emal on kätte jõudnud keskeakriis, mis hõlmab abielus itaallasest peikat, lõputut sõpradega väljas lällamist ning kummalisi oste toidupoodi minnes (muusikakeskus, röster, diivan.. midagi uut igas päevas!), siis on minu uus missioon hankida mingigi sissetulek ja võimalik, et tuleb ka kinnisvaraturul silmad lahti hoida. mitte ainult selle pärast, et mu toast garderoobi teha soovitakse, vaid arvatavasti on mingi kinnisvaramaakler reklaaminud end minu telefoninumbrit kasutades. olles saanud mitmeid kõnesid inimestelt, kes "sooviksid seda kesklinna korterit vaatama tulla", tekib lõpuks endalgi huvi tolle elamispinna vastu.

internetiavarustest lekkisid ka kaheaastatagused pildid issi suurest comebackist - kontserdist, millelt saadud trummipulk signeeritult mu mänguasjade sahtlis istub. too üritus toimub käesoleval aastal juba kolmandat korda ning on omandanud üllatavalt suured mõõtmed. tegu on vist ühe raplamaa suve suursündmusega. siiski on naljakas vaadata, kuidas MLD-bänd palub, et neid sinna esinema lubataks, üritusele, mis minu jaoks on vaid ühe suurusehullustusega peretuttava sünnipäevapidu. too bad, T, kui sa oleksid viitsinud mulle pässa metsas toimunud laivi järel jou öelda, siis ma saaks sebida teid iga kell sinna esinema :) but it's tooooo laaaatttee.. *evil laugh*

eeldades, et üks tüdruk siiski ei hakka dublinisse kolima ja ma ei pea ennast kadedusest kapinurga otsa pooma ning et midagi muud olulist ka lähima kaheksa tunni jooksul ei toimu, lähen ma nüüd magama.

p.s. ma ei hakka suvest üksikasjalikult kirjutama, feissbukis on pildid.


yellowcard - with you around loomulikult, kuna see on viimase albumi kõige seksikam lugu :3

mulle meeldib prügiiii... KKOOORRJJAAATTTTAAAA!

.. meenus mulle ilus lauluke tänasest pärastlõunast, kui harjumuspäraselt telefoni öökapile asetasin leidsin, et selle tagune on täis mingeid kirjeldamatuid väärtusetuid asju, mis sinna kohe kindlasti ei käi. ma ei suuda meenutada, millal mu tuba viimati nii koristatud sai, et kõik asjad õiges kohas olid ning kusagil sodi ja pudeleid ei vedelenud. tundub, et ma käingi siin parimal juhul magamas ja oma asju hoidmas.

kooli lõpp võiks kiiremini tulla. ma ei viitsi olla mingi mölisev ja jaurav naine, kelle mõistus on ununenud kuhugi unetutesse öödesse ja kelle närvid on nii pingul, et ükski muusik ei julgeks sedasi pingutatud pilliga mängida, vähemalt siis, kui talle nägemine armas on.

aga mul päris tõsiselt on pärast tükk aega tujutu ja nõme olla, kui ma olen kellegagi vastikult käitunud :(
see läheb jälle jauramise alla, eksju?

sunrise avenue - sex & cigarettes mängib :)

ma neil õitsen, kurat!

iga-aastane "mul-on-kakskümmend-neli-järeltööd-teha-ma-ei-lõpeta-ära-seda-klassi-paanika koos kevadise allergiapuhanguga on lõpuks ometi kohal - kõigi aegade traagilisim, nagu igal aastal :) samas on seekord paljud asjad teisiti, ma olen leidnud endas mingi enneolematu kindluse.
praegu on hea hetk teha viimase aasta kokkuvõtet, leida, et hea on kaalunud üle kõik halva, uudishimu võitnud hirmu ja kõik oluline on omal kohal.

kahe päeva pärast on sunrise ave'i kontsert rock cafe's. arvestades seda, kui väga mulle nende viimane album on hinge läinud, ja kui naine ma viimasel ajal olen peast (teadjamad teavad lähemalt rääkida..), siis ma kindlasti nutan jälle seal. mingi kohutav emotsioonidelaine on peal viimasel ajal. ma ei suutnud aastaid, võib-olla isegi üle kümne aasta kordagi nutta ja nüüd on kõik asjad nii kurvad, isegi "tõe ja õiguse" teine osa.

et 11 päeva pärast saabub maailmalõpp, siis pole vist väga mõtet blogile elu sisse puhumisega pingutada. ma ei hakka igaks juhuks avalikustama seda nalja, mis meil maailmalõpu kuupäevaga tekkis, kuid Kala sõnade kohaselt tuleks puhastada maailm ebavajalikust, et saaks edasi elada. ja millisel muul põhjusel ikka see elu meie planeedil otsa saaks..

29 päeva pärast on läbi : )

sunrise avenue - the right one

I can't sleep but I'm not awake

no kuulge, see pole normaalne, et 30. märtsi hommikul on täpselt samasugune ilm nagu jõululaupäeval. ükskõik kui tore ka poleks lumes möllata, siis aprilliks läheb igasugune lumeisu ära. ja ma tõesti lootsin, et homme on soe ja ilus ilm.

igaaastane kevadine jõu- ja motivatsioonipuudus võtab järjest enam võimust, küll veidi leebemalt kui paaril eelmisel aastal, kuid on siiski häiriv. õnneks olen ma viimase aastaga juba harjunud magamatuse ja selle tagajärgedega.


ja ma usun siiski, et inimesed ei räägi sellest, mis neile tõeliselt tähtis on, kuna kui juba rääkida, siis sedasi, et saab kõik sõnadesse pandud ning see on pea võimatu.

sunrise avenue - angels on a rampage

can you hear me?

et kevad on muutuste, enamasti positiivsete, aeg, siis olen minagi üritanud oma elukorralduses uuendusi läbi viia.
basically tähendab see siis rohkem aega meeldivatele tegevustele ja, nagu paljud juba teavad, hüvastijättu Zööm pizzeriaga. lahkhelid tööandjaga ei pruugi alati olla piisav põhjus töölt lahkumiseks, kuid kui avastad, et oled tööl käimisele kulutanud rohkem kui palka saanud, siis on vist midagi valesti.

raske on tunnistada iseenda rumalust, kuid fakt on see, et vähem kui aasta jooksul on mind üle lastud rohkem kui tuhande euroga (võrdluseks, et asi korrektne oleks, umbes 20 000 eek). see on nüüd kurja naeru ja parastamise koht, olen rumal ja naiivne ning usun ikka veel poolpimesi, et inimesed on ilusad ja head.

samas pole mul nüüd elu, seega ma võin istuda tunde ja jälgida, kuidas lumi mu akna taga tõuseb veeauruna õhku, pildistada.. ja kirjutada. sest kevad ongi inspiratsioon.

James Morrison ft. Nelly Furtado - Broken Strings

2 14/15

tahaks, et oleks aega KÕIK siia kirja panna..


ei. ma lasen oma mõtetel vajuda kuskile death cabi diskograafia sügavustesse, mis tekitab jälle selle hämarasse tuppa kuuluva pannkoogihommikutele eelnevate tundide tunde.



death cab for cutie - title and registration

S stands for sleep!

talve võlumaa pole enam sugugi nii muinasjutuline, vaid külm ja igav - sõnakooslus, mis kaugetest põhikooliaegadest mälusoppi jäänud. tookord kirjeldas see matemaatikatunni tüüpilist olustikku. elu on töine ja kiire-kiire-kiire, harv on juhus, kus saab sooja joogiga maha istuda ja omaenda mõtteid segamini journey ballaadidega kuulata. need klapivad praegu ideaalselt.

ma ei oska jälle kirjutada. vähemalt mitte blogi. õige väljund on kusagil mujal, aga ma ei leia ka seda. hullumise piir läheneb.


kooli jõulupidu on kohustuslik. ma olen tööl sel ajal.


journey - open arms

me olime teismelised lumememmed

jalutasin enne kodu poole, kuulasin emoporri ja mõtisklesin inimeste rahulolematuse põhjuste üle. ennast näiteks toomatagi võin väita, et kõik on suhteline. kui natukenegi viitsida oma mõistust õigel otstarbel kasutada, leiab igast olukorrast alati ka midagi head. aga miskipärast on juba ammu teada, et tüüpiline eestlane käib tuima näoga ringi, nördimusekorts otsaees ja tigetseb omaette elu raskuse üle. tavaline itaallane samas naeratab vist pidevalt uneski ning on alati kõigile avatud. loomulikult on itaalias soe ja päike paistab ja kõik on hästi tore, but let's face it - nii see oli, on ja jääb, seega pole meil erilist mõtet siin omaette jaurata ja mingit valget laeva oodata, elu jääb selliseks jamaks nagu ta kogu aeg on olnud, lõpuni välja.

tõesti pole kuigi lõbus kodu poole uisutada nii, et jalad all lihtsalt ringi käivad, ise kätega nagu tuuleveski vehkida ja tuuleveski kombel ka mitte paigalt liikuda, aga meil on selline talv, mida kellelgi teisel pole. sama ilus kui põhjanaabritel, aga talutavama kliimaga. kui see oleks minu teha, siis peaks jõuluvana koos oma põdra.. põhjapõdrakarjaga ka eestisse kolima. iga kell eelistaksin ma rumeenia mustlaste asemel vabaduse väljakul näha telkimas jõuluvana.


inimesed räägivad nii õnnelikult asjadest, millest nad arugi ei saa ja ma ei oska nendega kaasa rääkida..


poets of the fall - the beautiful ones

kui kõik hääbuv on hääbunud, surev surnud ja mälestused tuhmunud, langeb valge loor neile peale ja hävitab kõik jäljed. vaid juhul, kui oled suutnud kogu selle halli sombuse niiskuse keskele teha lõkke, võib see kattesse augu kõrvetada ja edasi põleda. ja nii oled ühel hetkel üksi oma tulega, kõnnid mööda valkjat pinda ja su jalad trambivad puruks viimasedki jäägid, mis sügavustesse surutuna veel alles on.

ja see kõik tähendab valusat uuestisündi, taaskordset algust, unistamist unustusest, lootusetu lootmist, kättesaamatu kätte saamist ja olematu olemist, kus sinust saab keegi hoopis teine, keda sa veel päris hästi ei tunne, kuid kes võibki olla sina.. tegelikult. ja sa ei tunne enam kedagi, ainult midagi, mis juhib sind pimesi ja sind ei huvita sugugi, kas hukatusse või nirvaanasse, sa tead vaid, et ei suuda sellele vastu panna ja allud, ehkki olid viimati allutamatu.

ja su sees kisendab see, mis oli varem vaikus ja elab miski, mida pidasid elutuks.



dave feldstein - invisible

nii mõnegi asja teeb keeruliseks selle lihtsus.

mul pole õiget tunnet. on sügis, aga kõik on omadega viltu nagu pisa torn. olgugi et PEALTNÄHA on kõik hästi, PEALTNÄHA on mul pidevalt hea tuju, siis PEALTNÄHA on asjad hoopis teisiti kui tegelikkuses. ja mul on hea meel selle üle, kui kergeusklikud on mind ümbritsevad inimesed ja VEEL ÕNNELIKUMAKS teeb mind see, et nad ei tea MITTE MIDAGI sellest, mille teadmine neile kasuks tuleks. see on hea, et usutakse seda, mis PEALTNÄHA on, ega viitsita süveneda sellesse, mis pealispinna all peidus, kuna pole ju vaja loogilise mõtlemisega oma roosat mulli lõhkuda.

edu kõigile naiivitaridele, mina olen skeptik edasi.


muidu vabandaks sapise postituse eest, kuid ma mõtlesin seda kõike päris tõsiselt.

K looks like K

ehkki mul oli eelmist sissekannet postitades juba üsna kindel veendumus, et saadan selle blogimise kus kurat ja keskendun reaalsele elule, mitte sellest kirjutamisele, siis paratamatult tekib blogimissoov üsna ruttu tagasi.

tahtsin tegelikult kirjutada koolist. sellest, millisesse keskkonda ma sattunud olen.
ausalt öeldes ei arvanud ma, et tavamaailm vehaka omast nii palju erineb. loomulikult on kõik uus, aga väga, VÄGA teistsugune. harjumine võtab küll oma aja, aga juba esimesed emotsioonid on ainult positiivsed. klass on hea, õpetajad täiesti talutavad. siiani on ainult ajalooõpetaja ebameeldiv olnud ja sedagi vaid seetõttu, et ta oma hääletooni talitseda ei suuda. andke andeks, aga see kriiskamine paneb väga ruttu pea valutama.

see on armas, kui palju sõpru-tuttavaid sinna kooli sattunud on. peaks mainima, et ma poleks vist elusees osanud arvata, et mõne neist endale koolikaaslaseks saan :D vähemalt on tunniväline ajasisustus garanteeritud.

nii et kokkuvõttes on tore. suudaks ma poolteist tundi rahulikult ühe koha peal paigal ka istuda, siis oleks kõik lihtne. püsimatu ja hüperaktiivne nagu ma olen, siis see saab keeruline olema :D

õnneks on nädalavahetus. juba ammu pole ma kahest vabast päevast niiii palju rõõmu tundnud. arvatavasti veedan nad magades. :D


lõpetuseks mingi hea lugu.. mm..

Eminem - going through changes

I'm not afraid

kõik tundub liiga tühine või siis liiga suur, et seda siia kirjutada.


kohtume parematel aegadel!


Alexxx

I want my music back

ma tean nüüd, mis tunne on vaadata maailma serva poole. ta oli ju seal, vaid paar sammu ja ma oleks kukkunud üle ääre. kuid ma ei astunud edasi. seisin põlvini laineis ja pildistasin erkroosat loojuvat kera. mul puudus julgus minna talle järele, nii ma siis ainult seisin lummatult ja vaatasin.

juba paar päeva olen veetnud hullumajast eemal. närvid taastuvad, tuju paraneb. kallid inimesed tulevad pealinna tagasi. kooliaeg läheneb. ka too viimane on positiivne, ehkki ma rutiini dislike'in, on see parem, kohe hästi hästi palju parem sellest, millega lõppes see, et ma jälle usaldasin. teisiti kui tavaliselt küll, kuid siiski.

mu kõrvaklapid on katki. see on katastroof.

Kõik on jäänud vaikseks
Kätte jõudnud õhtu tund
See laul ja kuupaiste
Toovad rahu toovad und
See on just siin praega
Mitte olnud mitte ees
See pole head aega
Sest unenäos me kohtume


ilus, kas pole?