S stands for sleep!

talve võlumaa pole enam sugugi nii muinasjutuline, vaid külm ja igav - sõnakooslus, mis kaugetest põhikooliaegadest mälusoppi jäänud. tookord kirjeldas see matemaatikatunni tüüpilist olustikku. elu on töine ja kiire-kiire-kiire, harv on juhus, kus saab sooja joogiga maha istuda ja omaenda mõtteid segamini journey ballaadidega kuulata. need klapivad praegu ideaalselt.

ma ei oska jälle kirjutada. vähemalt mitte blogi. õige väljund on kusagil mujal, aga ma ei leia ka seda. hullumise piir läheneb.


kooli jõulupidu on kohustuslik. ma olen tööl sel ajal.


journey - open arms

me olime teismelised lumememmed

jalutasin enne kodu poole, kuulasin emoporri ja mõtisklesin inimeste rahulolematuse põhjuste üle. ennast näiteks toomatagi võin väita, et kõik on suhteline. kui natukenegi viitsida oma mõistust õigel otstarbel kasutada, leiab igast olukorrast alati ka midagi head. aga miskipärast on juba ammu teada, et tüüpiline eestlane käib tuima näoga ringi, nördimusekorts otsaees ja tigetseb omaette elu raskuse üle. tavaline itaallane samas naeratab vist pidevalt uneski ning on alati kõigile avatud. loomulikult on itaalias soe ja päike paistab ja kõik on hästi tore, but let's face it - nii see oli, on ja jääb, seega pole meil erilist mõtet siin omaette jaurata ja mingit valget laeva oodata, elu jääb selliseks jamaks nagu ta kogu aeg on olnud, lõpuni välja.

tõesti pole kuigi lõbus kodu poole uisutada nii, et jalad all lihtsalt ringi käivad, ise kätega nagu tuuleveski vehkida ja tuuleveski kombel ka mitte paigalt liikuda, aga meil on selline talv, mida kellelgi teisel pole. sama ilus kui põhjanaabritel, aga talutavama kliimaga. kui see oleks minu teha, siis peaks jõuluvana koos oma põdra.. põhjapõdrakarjaga ka eestisse kolima. iga kell eelistaksin ma rumeenia mustlaste asemel vabaduse väljakul näha telkimas jõuluvana.


inimesed räägivad nii õnnelikult asjadest, millest nad arugi ei saa ja ma ei oska nendega kaasa rääkida..


poets of the fall - the beautiful ones

kui kõik hääbuv on hääbunud, surev surnud ja mälestused tuhmunud, langeb valge loor neile peale ja hävitab kõik jäljed. vaid juhul, kui oled suutnud kogu selle halli sombuse niiskuse keskele teha lõkke, võib see kattesse augu kõrvetada ja edasi põleda. ja nii oled ühel hetkel üksi oma tulega, kõnnid mööda valkjat pinda ja su jalad trambivad puruks viimasedki jäägid, mis sügavustesse surutuna veel alles on.

ja see kõik tähendab valusat uuestisündi, taaskordset algust, unistamist unustusest, lootusetu lootmist, kättesaamatu kätte saamist ja olematu olemist, kus sinust saab keegi hoopis teine, keda sa veel päris hästi ei tunne, kuid kes võibki olla sina.. tegelikult. ja sa ei tunne enam kedagi, ainult midagi, mis juhib sind pimesi ja sind ei huvita sugugi, kas hukatusse või nirvaanasse, sa tead vaid, et ei suuda sellele vastu panna ja allud, ehkki olid viimati allutamatu.

ja su sees kisendab see, mis oli varem vaikus ja elab miski, mida pidasid elutuks.



dave feldstein - invisible

nii mõnegi asja teeb keeruliseks selle lihtsus.

mul pole õiget tunnet. on sügis, aga kõik on omadega viltu nagu pisa torn. olgugi et PEALTNÄHA on kõik hästi, PEALTNÄHA on mul pidevalt hea tuju, siis PEALTNÄHA on asjad hoopis teisiti kui tegelikkuses. ja mul on hea meel selle üle, kui kergeusklikud on mind ümbritsevad inimesed ja VEEL ÕNNELIKUMAKS teeb mind see, et nad ei tea MITTE MIDAGI sellest, mille teadmine neile kasuks tuleks. see on hea, et usutakse seda, mis PEALTNÄHA on, ega viitsita süveneda sellesse, mis pealispinna all peidus, kuna pole ju vaja loogilise mõtlemisega oma roosat mulli lõhkuda.

edu kõigile naiivitaridele, mina olen skeptik edasi.


muidu vabandaks sapise postituse eest, kuid ma mõtlesin seda kõike päris tõsiselt.

K looks like K

ehkki mul oli eelmist sissekannet postitades juba üsna kindel veendumus, et saadan selle blogimise kus kurat ja keskendun reaalsele elule, mitte sellest kirjutamisele, siis paratamatult tekib blogimissoov üsna ruttu tagasi.

tahtsin tegelikult kirjutada koolist. sellest, millisesse keskkonda ma sattunud olen.
ausalt öeldes ei arvanud ma, et tavamaailm vehaka omast nii palju erineb. loomulikult on kõik uus, aga väga, VÄGA teistsugune. harjumine võtab küll oma aja, aga juba esimesed emotsioonid on ainult positiivsed. klass on hea, õpetajad täiesti talutavad. siiani on ainult ajalooõpetaja ebameeldiv olnud ja sedagi vaid seetõttu, et ta oma hääletooni talitseda ei suuda. andke andeks, aga see kriiskamine paneb väga ruttu pea valutama.

see on armas, kui palju sõpru-tuttavaid sinna kooli sattunud on. peaks mainima, et ma poleks vist elusees osanud arvata, et mõne neist endale koolikaaslaseks saan :D vähemalt on tunniväline ajasisustus garanteeritud.

nii et kokkuvõttes on tore. suudaks ma poolteist tundi rahulikult ühe koha peal paigal ka istuda, siis oleks kõik lihtne. püsimatu ja hüperaktiivne nagu ma olen, siis see saab keeruline olema :D

õnneks on nädalavahetus. juba ammu pole ma kahest vabast päevast niiii palju rõõmu tundnud. arvatavasti veedan nad magades. :D


lõpetuseks mingi hea lugu.. mm..

Eminem - going through changes

I'm not afraid

kõik tundub liiga tühine või siis liiga suur, et seda siia kirjutada.


kohtume parematel aegadel!


Alexxx

I want my music back

ma tean nüüd, mis tunne on vaadata maailma serva poole. ta oli ju seal, vaid paar sammu ja ma oleks kukkunud üle ääre. kuid ma ei astunud edasi. seisin põlvini laineis ja pildistasin erkroosat loojuvat kera. mul puudus julgus minna talle järele, nii ma siis ainult seisin lummatult ja vaatasin.

juba paar päeva olen veetnud hullumajast eemal. närvid taastuvad, tuju paraneb. kallid inimesed tulevad pealinna tagasi. kooliaeg läheneb. ka too viimane on positiivne, ehkki ma rutiini dislike'in, on see parem, kohe hästi hästi palju parem sellest, millega lõppes see, et ma jälle usaldasin. teisiti kui tavaliselt küll, kuid siiski.

mu kõrvaklapid on katki. see on katastroof.

Kõik on jäänud vaikseks
Kätte jõudnud õhtu tund
See laul ja kuupaiste
Toovad rahu toovad und
See on just siin praega
Mitte olnud mitte ees
See pole head aega
Sest unenäos me kohtume


ilus, kas pole?

ma EI TEA, mida teha. tõesti ei tea.

there ain't no possible possibility

ma ei tea, mida mõelda või arvata. võib-olla polegi vaja kõige üle juurelda, ehk on parem mõne asja välja selgitamine aja hooleks jätta.

vastandlikud signaalid on vastikud ja ma tean nüüd, mis tunne on neil, kes arvavad, et neil võib olla lootust küündida millenigi mis on väljaspool nende liigat.


Sul on ilusad silmad <3

äikesepilv

tõeliselt lill on olla, kui igal pool ümberringi on ainult probleemid, su elu üritavad kontrollida mingid kriminaalidest väljapressijad ning siis ilmub veel keegi, kes tundus sulle hea inimene, jutuga, et sa oled tühi koht ja sinuga pole mõtet rääkidagi. suured tänud päeva ilusaks tegemise eest! :)

õnneks on palju inimesi kes ei plõksi sedasi. inimesi, kes on olemas kui vaja ja ka siis, kui otsest vajadust ei ole. ja ma tean, et kui vaenlane oma rünnakuplaanid taaskord reedab, on just nemad minu kõrval esirindel neid vastu võtmas.

viimane kolmandik suvest on alanud. ehk tuleb varsti ka see nädalane puhkus, mida ma endale nii kaua juba lubanud olen. selle aja jooksul tuleb vaim valmis panna juba hoopis teistsuguseks elukorralduseks.

raviks köha ka välja, siis oleks juba päris okei.

head ööd.

olen kõikvõimas

töö, töö, töö, muud ei olegi. palju inimesi ja draamat. väsitab. 12 minuti pärast peame ka seal olema, lubasin ülemusele. tegelikult istume endiselt kahe ristmiku kaugusel, kuna nende ületamine tundub liiga raske ettevõtmisena.
täna jään küll tööl magama...

millalgi lähiajal pikemalt.

(W) Oxi

mida sa lubad endale?! KES SA ENDA MEELEST OLED?!

hoolimata mõningasest vastuseisust, olen viimastel päevadel täielikult oma missioonile keskendunud. inimene, kes mind inspireeris, on küll teadmata kadunud, kuid abiväge jätkub. suur aitäh neile, kes jõu ja nõuga toetavad. kes teab, äkki saamegi hakkama :)

ilmselgelt ei suuda kuumalaine mind segada. nähtavasti võiksin isegi soojemas kliimas edukalt ellu jääda. veidi jahedust oleks siiski vahelduseks hea, samas ajab igahommikune külm dušš ka asja ära.

viimased kümme päeva on olnud nagu mingi unenägu või film, kus sa tead, et saad kõigega hakkama. kogu selle aja olen käinud ringi naeratus näol ning kõrvaklappides mängimas vaid üks, 27st loost koosnev playlist. see ongi asi, mis mind töös hoiab. justkui usuks samuti mingi kõrgema jõu abiks ja olemasolusse, kuid erinevalt mõnest ei pea mina oma saatjat kartma või kummardama; ta lihtsalt on kogu aeg minuga nagu truu kaaslane.

poets of the fall - change

omfg

ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud.. mis siis, et tulin tagasi kõrge palavikuga ja väsinult, SEE õhtu oli elu parim.

nad tegid war'i ja illusion and dream'i. ma nutsin pool tundi pärast kontserti. nende bassimehel olid eri värvi sokid. ma sain temaga pärast rääkida. ta lubas, et nad tulevad varsti eestisse.

seda pole võimalik sõnadesse panna.


poets of the fall - war

merry-go-round

uskumatu, aga hotell on broneeritud, laevapiletid olemas ning vaid loetud tundide pärast oleme teel. pole mõtet kirjeldada, kui tähtis see minu jaoks on, ma lihtsalt ei oskaks seda sõnadesse panna.

kirjutamine on kuidagi veidraks tegevuseks muutunud. kõik mis siia ilmub, tundub sunnitud emotsioonide välja pressimisena, kuna see võiks sama hästi ka minu sisse jääda. iga paari lause järel jään mingisse imelikku transiseisundisse - sisenen oma maailma, millest arvuti, kõik helid peale hetkel mängiva loo ja kogu ümbritsev väljapoole jäävad.

it's nice to just watch the world pass by for a change.

1/5 tundmatu suurusega pudeli mahust?

ikka ja jälle jõuan oma mõtisklustega tulemuseni, et kõik on suhteline. nii võin silmagi pilgutamata ära kuulata möla, mis sealt poolt tuleb ning rahulikult vastu naeratada - mida see paar halba sõna ikka mulle teeb, eriti juhul, kui nende lausujal selle võrra kergem hakkab. sellest hoolimata võtsin hetkel puhkuse. veidi aega iseenda jaoks kuluks ära. kusagilt ajusopist on välja ilmunud filosoofilised mõtted, mis vestluskaaslaste puudumise tõttu sinna vedelema on jäänud. Nüüd hiljuti olen avastanud enda ümbert mõtlevaid inimesi, kes on mind väga positiivselt üllatanud. tuleb välja, et inimesed, kes on üleüldse mõelnud või filosofeerinud elu ja olu üle, on jõudnud üksteisega küllaltki sarnasele järeldusele, millest võib ühtlasi arvata, et kõiges on loogika, mida jonnakamad ei taha; rumalamad ei oska näha, kuid nii mõnigi aktsepteerib elu osana ning suudab sellega kohaneda, mis ühtlasi teeb kõik palju lihtsamaks.

ma kardan, et ei suuda kaua töölt eemal püsida, kuna igatsen juba praegu meie mõttevahetusi. vähe on neid, kes mu loogikat ja mõtteid mõistavad.

mr. scruff vs kirsty almeida - pickled spider (vaadake siis juba videot ka, soovitavalt täisekraanilt ;) )

midagi pole ju otseselt halvasti, aga vahelduseks võiks midagi head ka olla.

ma töötan nagu masin, seda lihtsalt selleks, et oleks midagi teha. taaskord tuttav tunne - lihtsalt oled, eksisteerid, tiksud ringi. emotsioonideta, tuim ja elutu. naeratus näol varjamaks sisimas valitsevat tühjust. tänapäeval on inimlikkusele vähe ruumi.

ma hakkasin kokkuhoidlikuks, mis tähendab, et Forssa tripp on aina reaalsem.

I'm a fucking pink unicorn

mms-e palun mulle lähiajal mitte saata, kuna mu nokia 3310 nende vastu võtmist ei toeta. fml :D

meil on pubis kass, kellele me Tiiger nimeks panime. uued kokad on ka. neil võiks vabalt bob marley ja kanepileht otsaette tätoveeritud olla, it wouldn't make any difference.

kassid on huvitavamad kui koerad. ma ei tea, kas asi on minus, aga suurem osa kasse on lähemal tundmaõppimisel koerteks osutunud.

üks kutsu tõi mulle täna kolm ilusat roosi, lihtsalt, et mu tuju parandada. need leidsid koha mu kummutil ja teevad iga kord meele rõõmsaks, kui sinnapoole vaatan :)

juhul kui kõik hästi läheb, siis saame juuli alguses poeetide ja samu laivile ka ^^

pwnt

avastasin just, et olen aastate jooksul mitmeid postitusi vaid draftidena salvestanud, isegi aru saamata, miks. igatahes on tegu parimate ja sisukaimate postitustega terves mu blogis.. ainult et neid ei saa enam avaldada, kuna see oleks liiga random.

yeah, I like teasing people ;)

garaažibänd, kõige otsesemas mõttes.

kolme ja poole tunni pärast saab minust mõneks päevaks vanemateta laps. iseenesest polekski selles midagi imelikku, kuid minu kalli ema poolt on see lausa uskumatu - minna linnast välja ning jätta oma täisealine tütar ÜKSI koju. jah, ma sarkastitsen niisama. nagu välja tuleb, siis viimasel ajal pidevalt. endiselt väidan, et mul pole aimugi, mis lahti on ja mu elufilosoofia ütleb sellistel puhkudel enamasti, et kõik, mis on iseenesest tekkinud, hävib/kaob samuti ise.

saime L'ile kingi ka ostetud. homme saab natuke kokata ja siis pidu :) S tuleb ka, mis tähendab taaskohtumist üle.. liiga pika aja. igatahes on hea teda lõpuks näha, eriti kuna minu sünnipäevale too neiu ei jõudnud.

linnud laulavad juba. peaks vist unemaale rändama..

poets of the fall - 3am