.

.

5/30/10

püha lehm '10

maikuusse jääb alati sündmus, mis enamikes ringkondades palju kõneainet pakub - eurovisioon. sel aastal olid tulemused üsna etteaimatavad ning isegi minu lemmikud, belgia ja serbia, said head kohad. saksamaa üle on muidugi hea meel, tore lugu ja armas tüdruk ka.

elu on viimasel ajal nii kahtlaselt kirju, et ei tea sedagi, mis järgneva tunni aja jooksul juhtuda võib. tekivad uued inimesed, ideed ja inspiratsioon - kolm i-d mis viivad suurte asjadeni.

kui saaks veel natuke magada ka, siis võiks juba suuri tegusid teha.

die antwoord - enter the ninja

5/17/10

rumal noor kuu

läbi unne suikuva pääsküla koju trippides oli nii palju mõtteid, millest kirjutada.. nüüd pole ühtki. kodu on muutunud mingiks depressiooni mekaks, kus kaob kogu inspiratsioon ja mõnus meeleolu.

arutlesin just omaette, millal saab inimene aru, et ta ei ela enam oma kodus. kas siis, kui välisjalatseid enam millegi vastu vahetada pole, kuna toasussid on kuhugi kappi paremaid aegu ootama pandud, kui oma toa lõhn on täiesti võõras ning külmiku menüüga pole juba ammu tuttav?

kus ja kas ma siis üldse elan?

soad - metro

5/16/10

salut!

tundub, et algav suvi hakkab juba vaikselt välja kujunema. istusime vippidega rõõmsate inimeste pubi ees ja tegime lähiaja plaane, selliseid, mis nähtavasti iganädalaseks kujunevad. viimasel ajal ongi selline sitting here, watching the world pass by olek. midagi erilist teha ei viitsigi, või kui, siis ainult teades, et see on ajutine. püsivad-jäävad asjad pole minu tass teed. vanasti oli teisiti. siis otsisin ma kindlust ja vihkasin muutusi. I wonder what happened..

sain jälle ühe tööpakkumise. seekordsest võib ka suvel abi olla, nii et asi areneb. homme on arvatavasti esimene päev, kui hästi läheb, siis saan teinekordki oma lemmikkohas viibimisega raha teenida.


nad mõlemad räägivad, kuid kumbki ei kuula.

valeri meladze - salut vera

5/15/10

ma olen kogu aeg siin olnud. naudi nüüd mu täiuslikkust nii nagu mina naudin sinu oma.

depeche mode - in your room


5/11/10

pipraportree

ma hakkan vaikselt uskuma sõnu, mis S mulle kunagi ütles. see tõstab mu enesehinnangu lakke varsti. tuleb kasuks püüeldes täiuslikkuse poole.

ma soovin, soovin, soovin, et..


teaksin, kui koos on koos ja kui eraldi on eraldi?

5/10/10

plastic hearts

leidsin nädalavahetusel mitu inimest, kes minuga väga tähtsates asjades nõustuvad. palju huvitavaid vestlusi ja häid inimesi, natuke bitchimist ka, mis õnneks lõppes mõnede isikute varajase lahkumisega :)
ma ei tea, kas kõne californiasse oli hea mõte arvestades mu ema suhtumist telefoniarvetesse,
kuid päeva looks oleks see, mille ajal eile hommikul ärkasin -

the eagles - hotel california

5/7/10

nobody needs your fake smile

poolikud inimesed tunnevad end terviklikult siis, kui on leidnud teise samasuguse. loomulikult on tore, kui teineteist täiendatakse, kuid lihtsam oleks olla ise täielik, siis poleks vaja veeta oma elu otsides seda, kelles on olemas kõik, mis sinus endas puudub.

raske oli vaadata teda nutmas, teades et ei saa teha tema heaks midagi. teadmatus ongi see kõige hullem - sa oletad, loodad, pabistad, mõtled kohutavalt üle ja lõpuks pole ikkagi midagi.


tühi vingumine ajab närvi. see, kui otsitakse probleemi ainult selleks, et saaks ka teistega koos kiruda, et elu on ikka vana mõrd ja midagi head pole.( on küll ja paljugi, ka siis kui seda ei nähta.) õnneks või kahjuks on inimene ikka piisavalt loll, et pärast vingumist neid samu vigu korrata, võtta uusi riske, mis ennast ära ei tasu ning ikka ja jälle algusesse tagasi jõuda. vähesed õpivad. nemad leiutavad juurde uusi vigu, et teised ka neid proovida saaksid.

ma ajan täielikku jama täna. sobib hästi päevaga kokku. well, tegelikult oli tore ka :)

madsen - du schreibst geschichte

5/2/10

igal hetkel olen valmis murduma ja tegema midagi otsustavalt valet. tean, et ei tohi, tean, et kahetsen, kuid ma ei oska olla nii nagu praegu. tahaks lüüa käega kõigele ilusale, maha kanda oma ego ja unistused ning leppida sellega, et mitte midagi ei ole. ma ei tea, mida mõelda. loll on see kes vabandust ei leia, nüüd ootan seda tarkust, mis olukorra ära põhjendaks. asjatult?

võimalik, et asi on needuses - 12. kuupäev läheneb, võib-olla olen ise rumal, olen alati olnud. roosade klaaside taga on ka päris maailm, naiivitar! it's never too late to learn all that, kuid see laul ei ole minu helistikus.

vähem kui kaksteist tundi lahutab mind millestki, milleks ammu võimalust olen soovinud, kuid hetkel on see hirmutav, ähvardav, hukatust tõotav. i know, why.

where are you?

5/1/10

emotsionaalsuse mõttes pole vist õige aeg blogida, samas pole ma ammu endast märku andnud. nagu pole ka K, kellelt pilte tahaks üritusest, mis tõepoolest tore oli. sellega algas ka vist suvehooaeg - kõik nädalavahetused on nüüd sarnast viisi veetmisel. järgmine nv possibly linnast väljas. yeah! (H)

mõned inimesed tõestavad end ikka ja jälle :) hea on uuesti avastada, et neis on olemas kõik see, mida vanasti tundsid, just siis, kui hakkad parajasti pettuma. tuleb välja, et võõrdumine oli asjatu ning kõik on jälle nii nagu kunagi oli.

kusagil ootab mind mu kolmeliitrine šampus. arvatavasti jõuame sellega inimese juurde, kes, nagu ilmneb, eelistab, et teda hüütaks nimepidi, mille minagi enda pojale paneksin.

üks hea inimene ütles just midagi väga tabavat. kui nii on, siis olen ma saavutanud võidu. igas mõttes.

radiohead - creep

4/19/10

*cheers*

you can always count on the retarded 5. veerand tunniga oli sünnipäev made. :D

aitäh ^^,

4/17/10

bunny venom aka whatta day?!

smilersi "tantsin sinuga taevas" peas kummitamas, mõtlen paarile viimasele päevale tagasi. tore on olnud, A sai täisealiseks, mida eile tähistasime sushi ja smilersi kontsertiga. paduvihmas koos heade sõpradega tuttavaid laule laulda oli ülihea. ja nad mängisid A'le tema lugu, mille juurde me E'ga ilusa tantsu leiutasime. rahva seas oli üks fänn, kes väga J'd meenutas. kohutavalt lausa, ainult et ta oli liiga lühike.
õhtul jõudsime E'ga mu elukaaslase juurde ning hävitasime hirmsa kiirusega oma joogitagavara; hommikul oli huvitav pilte kokku panna. kahju, et ma tolle sõbraliku tüübi nime ei mäleta, kes minu heihei'le samamoodi vastas. igatahes polnud minu mälestused üllataval kombel veel kõige huvitavamad.
tänane päev küll oli. huvitav, s.t. me ostsime burksi ja käisime poes. ja naersime. ohjeldamatult. miks? küllap jääknähtudest. igatahes pole ma vist kunagi sedasi naerda saanud. polnud vahet, mida keegi ütles, kõik naersid. hetk hiljem küsiti, miks naerdi. kehitati õlgu ning naerdi uuesti. see kestis terve päeva. wtf.

tänasest algab sünnipäevahooaeg, õhtul tulevad esimesed külalised tähistama mu kaheksateistkümnendat. ehkki ma sügavalt pettusin omaenda perekonnas, on loota.. ah, mida ma ikka valetan. igavat õhtut ja seltskonda. vähemalt saab kingitusi vms. oeh, ükskõiksusism ftw! aa, K, sa pidid mulle juba päris mitu päeva tagasi helistama :D

smilers - armid jäävad

4/12/10

algas jooksuaeg!

mõtlesin enda meelest originaalse nalja välja, siis ilmnes, et sarnast motiivi oli kasutatud mingi raba- vms jooksu reklaamis. feil.

kuidagi järsku tuli kevad. ühel hetkel olid väljas miinuskraadid ja mul talveune tunne.. ja siis ärkasin ma sooja kevadpäikse käes ja nägin liblikat. liblikad on minu jaoks alati olnud suvekuulutajad, mitte tänavatele ilmuvad narkomaanid, nagu uudistes väidetakse. liblikad on sellised õrnad olevused, kes enne oma peidikutest ei välju, kui on möödas oht, et ilmataat neile liiga võib teha. oma värvide ja muretu lennuga toovad nad suvetunde, mis enam naljalt ei kao :)

ma ei oska midagi postitada. juba tundide viisi vaheldumisi kirjutan uusi lõike ning hävitan kirjutatut.

mõnikord on tunne, justkui elaksin kellegi teise loodud maailmas, karakterina, kellele jäetud vaba voli võitmatuks loodud ümbruskonna vastu viimase veretilgani omal viisil lahingut pidada; samas teinekord on päris hea tunne.

yellowcard - ocean avenue

4/4/10

I hate it when you agree to meet someone the next day and then when you call her, it's "the mobile phone you just called is either switched off or..." -_-

mu läpaka laadija juhtme küljes on mingi tobe julla, mis hullult närvi ajab, kuid mida ära võtta ei saa. vähemalt ilma mootorsaeta.
vaatasime reedel filmi sellest, kuidas tommy oma parima sõbra leidis. sissejuhatus tundus isegi hirmus, kuid enamuse filmist veetsime arutades, kuidas inimesed nii rumalad võivad olla.

eile oli hullumeelne päev. vaevalt mõne tunni maganud, jooksin koju, asjatult, nagu hiljem selgus. mõni hetk hiljem olin teel mustamäele, kuna sai lubatud ette võtta poodlemistuur A-ga. loomulikult saime igal pool sõimata ja kurje pilke, kuid see käib asja juurde. läbi mingi tobeda juhuse sain isegi kingad endale.

hetkel ootan reaktsiooni inimeselt, kellega pidime täna kohtuma, kuid mobiiltelefoni funktsioonist ta vist aru ei saa..

salapärane lugu, mis alati maaniat kuulates kummitama jääb - uurisin ka nime välja:
dommin - my heart, your hands

3/25/10

järk-järgult ja aeglaselt, nagu avaneva õie kroonlehed, koorub välja see vana mina, kes ma aastaid tagasi olin. ma polekski vist ise märganud, kui mõni, kes nii tollal kui ka praegu mu lähedaste hulka kuulub, sellele tähelepanu juhtinud ei oleks.
mida õnnelikum ja avatum, seda haavatavam, kuid liiga kaua olen peitnud end selle kibestunud pessimisti maski taga.

tänane õhtu oli all about xtreme. kes õigel ajal õiges kohas olid, said teada, J sai näha ka ja talle meeldis. ma ei olekski vist muidu julgenud, kui L, J ja üks arvukatest K-dest poleks soovitanud.
( A avastas just, et müügile on tulnud uued durexid, või siis pole ta neid ammu kasutanud. )
ka lilla vakstu sai minu omaks. poolthääled olid enamuses. 3:1.

homme linna.

3/23/10

neli nädalat veel.

since when do people piss me of? ma pole juba viis päeva kesklinna sattunud, mu social life on nullilähedane ning ma olen päevade viisi istunud L'i juures ning elanud mingis filmimaailmas. nüüd tulles koju, logisin end harjumuspäraselt messengeri sisse, küllaltki mitu akent hüppas lahti ning veel mõne tuttavaga pidasin ise vajalikuks rääkida.. ja siis oli kõik. inimesed tunduvad justkui mingid tühjad kestad kellel pole oma elu ja kes toituvad oma ohvrite energiast.

võib-olla on minuga toimunud mingi muutus ja ma ei taha, et keegi minust valesti aru saaks, kuid see kõik toimub väga äkki. ma tahan hingata, vaadata maailma ja näha selle ilu. ma ei taha kõigist oma tunnetest ja tegudest kellelegi aru anda, ma tahan olla mina ise, ilma et keegi selle sobivuse kahtluse alla seaks. ma tahan spontaansust ja vabadust, kuid mitte üksindust. ma tahan mõistmist, kuid mitte haletsemist. ma tahan elada ja nautida seda, et eksisteerin.

vaid hingesugulane saab seda mõista ja ma olen kindel, et ta seda ka teeb.

puddle of mudd - blurry

3/20/10

ma olen vist viimase paari päeva jooksul ära vaadanud umbes pooled olemas olevad (romantilised) komöödiad. "mamma mia" lood kummitavad siiamaani. ma ei kujuta ette, miks selle filmiga selline suhe on tekkinud, aga isegi umbes kümnendat korda vaadates on see sama hea kui esimesel korral.
oo, mul on mälu. nagu ka mälukaart, millel "peeglid" peal on. iseenesest võiks seda vaadatagi, kuid hetkel üksi pimedas toas pisikeselt läpakaekraanilt õudusfilmi vahtida ei tundu just parim idee olevat.

mina taasavastasin äsjamöödunud päeval pohmelli, J leidis hingesuguluse kõhugripiga. L kukkus lugematu arvu kordi lumehange. A feilis täiega; teisel A-l oli paha olla ning ta helistas mulle veidi enne keskööd, et küsida, mida ma teen. mul polnud tükk aega õrna aimugi, kes mind välja kutsub, kuni üht tuttavlikku repliiki kuulsin.

vaheaeg on.

blind melon - no rain

3/17/10

it's fucking out!!

poeetide uus album ma mõtlen. vaevalt 20 minutit pärast keskööd oli alanud päev made. algselt mind tabanud šokist, et kuidas ma OMETI ei tea, kuigi liikvel on info selle kohta, kust uusi lugusid saab, sai rahuldustunne, kui ilmnes, et album oli välja lastud seitsmeteistkümnendal kuupäeval, ehk siis päeval, mis oli olnud enne toda 20 minutit. enne jõudsin ma end loomulikult korralikult sõimata.

lisaks oma lemmikute uute lugude nautimisele tegelen hetkel ka mingite ajuvabade saksa keele sõnade õppimisega, millele ükski normaalse mõistusega inimene sobivat konteksti ei leiaks, ning vaatan euroopa kaarti üle. on veel paar kahtlase pealinnaga või sellist riiki, mida ma päris õigele kohale asetada ei suuda. minu mõistuse kohaselt peaks näiteks albaania ilmtingimata kusagil mujal olema.

küllaltki väsinud on olla, mistõttu homne päev algab vast espresso ja püsti seistes linna loksumisega, muidu jään keset sõnade tööd magama, ega jõua õigeks ajaks oma semuga deidile kaasa.

*kirjutab hommikuks note'i*

päeva looks läheks kindlasti midagi Twilight Theaterilt, kuid valik on hetkel veel keeruline.

3/15/10

a perfect pickup-line

lõpetasin just tohutult armsa videokõne ^^. ma ei tea, millest me nii mitu tundi rääkisime, aga.. who cares. peaks enda veebika ka korda tegema või teha laskma.
mitte et mul hetkel nagu midagi kirjutada oleks, aga lihtsalt. had nothing else to do.

käisin koolis. arutasime õppedirektoriga erinevaid variante ning minu hinnete seisu. panime paika rõveda graafiku, mille kätte ma küll ära suren, aga EHK on võimalik midagi päästa. sure hope so. sure.. sure ära, haha.

julma nädala esimene päev on möödas, mis tähendab, et aina julmemaks läheb. alles reedest saab veidi vabamalt võtta. või noh, ainult reedel, sest laupäeval on kurikuulus piano lesson.

journey - don't stop believing


3/13/10

kuu peal on ka sokid aka tasuta sarvepikendused!

täna oli jube tegus, aga tohutult mõnus päev. hommikul ärkasin oma lemmikkohas, jõin rahulikult kohvi ja rääkisime L'iga juttu.
trippisin koju, ajasin väikevennaga üle pika aja juttu ning leppisime kokku, et järgmise klaveritunni teen talle mina, kuna mu ema on tallinnast ära. tahaks näha, kuidas ma kellelegi klaverit õpetan. seriously :D
helistas A. arutasime pikalt, mida täna ette võtta, kuni jõudsime ideeni sõita kuhugi ilusasse kohta pildistama. paar tundi hiljem (mille jooksul ma end hingetuks tormasin ning napilt surmast pääsesin) kohtusime kesklinnas. päike oli siis veel väga valel kõrgusel ning ma ei tahtnud pilti, kus see lumelt peegelduks, seega haarasime midagi süüa ning seejärel sõitsime kadriorgu.
õhk oli jäine, kuid ümbrus oli sobiv ning taevas imeline, seega saime lühikese ajaga paarsada head pilti. et rohkem õues passida ei tahtnud, kuid koju minna ka ei viitsinud, jalutasime tagasi ning võtsime pargikohvikus ühed kakaod. supikausi mõõtu tassi täis sooja jooki oli uskumatult mõnus, niisiis istusime selle taga päris pikalt ning arutasime maailma ja elu üle. mõnusalt hubane oli :)
tagasi linna sõitsime trammiga, mis oli tegelikult rong, mis tuli venemaalt, vähemalt arvasid seda mõned kaasreisijad. nagu ka seda, et A on gena ning mina potsataja.
pääskülla jõudes pakkus L mulle vaarikateed ja huvitavaid vestlusteemasid, milleni me siiani jõudnudki pole. arvatavasti annab seda arutelu homme jätkata.
tulin koju, rääkisin J'ga, lasin D'l tuju hetkeks alla viia, tõstsin selle üles tagasi ning nüüd ootan, et mu ainus öine vestluskaaslane teatrist naaseks.

kurk valutab.