be careful who you let in..

viimaks ometi oli mul aega lugeda viimased 180 lk raamatust mille sünnipäevaks sain. sellest, mida ühes vanemas postituses ka mainitud on. ütleks siis kohe ära, et see on kõige haigem raamat mida ma kunagi lugenud olen.

uskumatu tegelikult, kui lihtne on inimestega mängida. neile vastumeelsust teeseldes rääkides seda, mida nad kuulda tahavad, on võimalik ka paadunud küünikud ümber sõrme keerata. ehkki kusagilt raamatu esimese kolmandiku lõpust oli võimalik lõpplahendust järeldada, peab tunnistama, et peategelase asemel olles oleks minuga samamoodi läinud. soov näha kõigis head ja võimet muutuda on inimlik.
fakt on aga see, et kõik kes näivad head, pole seda. ja vastupidi.

( Joy Fielding "Charley's Web" )

püha lehm..

.. just see olevat eurovisioon Liisi jaoks.
eile õhtul sai seda pühadust siis vaadatud. ülivenelikkude vahepalade kiuste oli hea kontsert. võib öelda, et need isegi sobisid. norida võib vaid õhtujuhtide kallal, kes hoolimata oma taustast ( supermodell ning Venemaa stiilseim mees + parim saatejuht? ) olid, parema sõna puudumisel, kohutavad.
ehkki minu lemmikutest vaid üks finaali sai (kõige lemmikum, nagu pärast välja tuli. hommikul ärkasin too lugu peas kumisemas. nii mõnus ^^, ), suutsin üsna hästi ennustada, kes edasi pääsevad - ballaadid, transvestiidid ja ilusad naised, as always. tõmbasin endale ka eurolaulude albumi, et nende võlule pihta saada. siiani ei funka.

viimased kaks päeva on möödunud AOE-d, piljardit ja crime'i mängides ning köhides. üsna nolife. seda tähtsam tundub nädalavahetuseks plaanide tegemine, mis hetkel kuidagi õnnestuda ei taha. võiks jälle sõita kuhugi, aga ükski linn ei ahvatle hetkel.

peaks uurima, kas on olemas rohtu, mis unenägusid peletaks. see pole enam üldse tore, mis öösiti mu peas toimub. ilusad unenäod ei ole enam kontrastiks vahvate inimeste ja olukordade pidevale nägemisele, vaid juhtuvad nii kord nädalas. kui veab. hästi.. düm tek tek !

leidsin täna mingi blogi, kuhu pole kirjutatud enam umbes aasta, kuid mis, olgugi et räägib vaid ühe inimese tegemistest, peegeldab mulle mu enda elu mõtet. kõlab uskumatuna, et sellist hingesugulust on võimalik tunda võhivõõraga. nali on selles, et tema andmeid pole võimalik saada. jääb ainult teadmine ta olemasolust. :)


Regina - Bistra Voda

a fucked up week.

terve see nädal on olnud otsast lõpuni masendav. peaaegu iga päev on keegi otsustanud oma lahkarvamust millegi kohta minu peale karjumisega väljendada, mis koostöös maikuu melanhoolse iluga mõjub eriti kurvastavalt. mind ei soovi enam mu kitarriõpetaja, koolis on probleemid klassijuhatajaga ning mu ema on ka pissed off kogu aeg. lisaks sellele suri täna hommikul mu kääbushamster. : (

SIISKI on midagi ikka kontrastiks ka. reede-laupäev sai veedetud taaskord Läsna kandis, seekord järve ääres, megailusa täiskuu, tähtede ja lõkketule seltsis koos heade inimestega. tagasi jõudes külastasin vanavanemaid ning Sakus olles sain megauudise: mind ootab pilet Green Day kontsertile Stockholmis, kui ma seda vaid soovin. uskumatu, kui aastate vanused plaanid kunagi teoks võivad saada. leppisime ju selle inimesega kunagi väga ammu kokku, et kui eelpoolmainitud bänd kunagi Euroopasse peaks tulema, siis läheme, no matter what. nüüd on käes võimalus kunagine unistus teoks teha.

Apoptygma Berzerk - Shadow

26. aprill

loodetavasti loevad mu blogi ka kõik mittesoovitavad isikud, sest kõik, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, on need vhklaste põhihuvialad. mitte õppimine ega jumala teenimine, vaid alkoholi, tubaka ja mu meelisinstrumendiga seotud tegevused. tavaliselt saab alustatud keset nädalat, näiteks neljapäeval, ning jätkatud järgmise esmaspäevani. teisipäev-kolmapäev on mõeldud kodus puhkamiseks ning siis võib uuele ringile minna.

võimalik, et selline peabki olema seitseteist-tuul-ja-torm-elu, ikkagi ju viimane samm enne täisealiseks saamist. siiani tundusid imelikud need, kes igal võimalikul juhul lähitulevikus 18 saamise üle pahameelt avaldasid, kuid nüüd tundub hirm nii vana olemise ees liigagi reaalne. iga hetkega suureneb soov olla jälle eelkooliealine, mitte midagi teada täiskasvanumaailma "võludest" ning nautida liivakastimängude probleemitust.

Madli kinkis mulle raamatu, mida ammu juba lugeda tahtnud olen, kuid mida väliskirjanduse raamatukogus ei eksisteerinud. mul on nüüd päris oma Joy Fielding'u romaan, millega.. kahte järgmist ööd sisustada, et seda teisipäeval esimeses tunnis poolsurnuna homereadinguks vastata. oh, happy days ^^ , i am perfectly vain.

N-euro - Ära Viska Prügi Maha

appi !

öelda oleks väga palju, kuid ei tohi. mõelda enam ei julge, äkki saavad mõtted lõpuks teoks. muidu läheb ässdi.

2. aprill

alustasime täna nädalavahetuseks varustuse muretsemist. enam-vähem ühele poole sai Saara kingiga, mida me kõigepealt tunde mööda Tallinna suuremaid kaubanduskeskusi otsisime (jah, ma olen nii šoppaja tüüpi, eks), kuid lõpuks ikkagi kergema vastupanu teed läksime. et mu kingipartneriks on Diana, kellel on kunstiannet, kuulus kingituse tuunimise juurde mõnus läbustamine viru keskuse kõige rotimas wc-s, mille olemasolust mul ausalt öeldes aimugi polnud. tõsiselt weird koht. lõpuks saavutasime rahulolu ning kingitus ise viibib hetkel ühe hea inimese kodus, voodi all.

ehkki on tõenäosus, et kõik meist pärast nädalavahetust enam elus pole, on hea oodata midagi, mille käigus kõigest eemale saab. see on viimasel ajal ainuvõimalikuks muutunud. homme-ülehomme tuleb toime panna.. mitte mõrv, vaid viimased ostud ning (pärast tänast on see sõna inside..) tuleb meie tripp vesse-läsna-..tallinn :)

nii uskumatu kui see ka poleks, pärast homset olen ma kahe nädala jooksul iga päev kooli jõudnud ja vähemalt enamikes tundides käinud. see on arvatavasti selle aasta rekord. ma olen nii uhke enda üle ^^ . lisaks sellele on mind kolme päeva jooksul neli korda avalikult hulluks sõimatud. ma hakkasin mõtlema, et kes teab, äkki see polegi paljas sõim, võib-olla on see valus tõde, mida me kunagi kuulda ei taha?

ma sain emalt suure rohelise stressipalli. tal on kurjad silmad ja ta vilgub.

Good Charlotte - Something Else

austerlane, kellel pole karmavõlga.

on teil kunagi juhtunud nii, et välismaal olles kaotate juhuslikult (või meelega?) oma pangakaardi ja keegi heasüdamlik kodanik peab enda kohuseks teavitada sellest teie kodupanka, et teatada oma leiust ning jätab sinna oma kontaktandmed, et oma vara kindlasti kätte saaksite? ei ole? siis mõelge hoolikalt järele, miks teil mingi karmavõlg on. sest kindlasti on minusarnaseid inimesi veel.

täna pärast tunde oli meil Saaraga sada asja teha. pärast mööda linna ringi tõmblemist (well, selle juurde kuulus ka tund aega niisama hessis passimist), läksime macdonald'sist üle tee asuvast pangaautomaadist Saara hetkeressursse kontrollima. pilku juhuslikult maha langetades leidsime sealt pangakaardi, mis lähemal uurimisel kuulus Hans Morawegile, kes on austerlane. see oli põhjus, miks ma hetke ajendil otsustasin helistada austriasse ja teavitada sealset panka oma leiust. teenindaja, kellega ma rääkisin, valdas suurepärast inglise keelt ja nii jõudsime kokkuleppele, et nad teavitavad Hansu ning kui too oma kaarti tagasi soovib, võib ta mulle helistada. siiamaani kannan oma telefoni igal pool kaasas, lootuses, et "mein Prinz auf einem weissen Pferd või misiganes" mulle helistab ning kaunis saksa keeles minuga kõneleb, sest inglise keelt ta minu.. unistustes? mõtetes? .. ei oska. seega ma ütlen talle, et "wo bist du? am welchen Strasse? stehe da! ich komme in vierzig Minuten!". ma ei taha teada, kui ebakorrektne väljendusviis see on, aga palju enamaks ma suuteline pole :D

siiski, see pani punkti tänasele muidu igavale päevale. või noh, pärast kooli tsillimine oli üsna fun, aga tunnid olid igavad, sest Saara oli unine. ah jaa, känguruülesannetega oli skoor. tark tunne oli korraks.

Good Charlotte - Something Else

"muu nolk" olen.

et siis kool ja.. tore on.
täna oli mõnus päev. üle pika aja sai skoorida, isegi prantsuse keele vestluskursuses suutsin millestki aru saada. ülejäänud tundides ma naersin niisama. homme enam ei naera, kui kõik õppimata on. ma siiralt ei viitsi praegu.

ah jaa, Krissul on sünnipäev täna. palju õnne! :) ikkagi inimene, tänu kellele tuli Simple Plani sabas umbes kolmveerand tundi vähem seista.

..mul tuli ka üks geniaalne ja täiesti realistlik idee, kuidas rikkaks ja kuulsaks saada. nüüd vajab see vaid teostamist enne aprilli lõppu. arvestades seda, kui palju selleks teostamiseks potensiaali on.. kes teab.

vaheajaks plaanitud kitarritunniks harjutamisega peab ka täna ühele poole saama. homme on tund ja mul pole KUMPARASITASÜDASÜDA peas. aga ma ei viitsi seda ka. ma kuulan muusikat nimelt. eesti klassikat. (appi, mu valuvaigistid laksivad..) "hiihihhiimaaalajaaa.."(8) oeh. kas ma..? jah, rääkisin küll, eelmises postituses oma vaheajast. nii palju siis mälust. .. *naerab*. "KÕIK EI OLE AJUVÄHK, MIS MÕISTUSE SULT SÖÖB" oli nali. üks tänase päeva kilde. huvitav.. kui mul pole ajuvähki, mis mu mõistuse siis ära sõi? ma ei suuda isegi õigete sõnadega rääkida enam. vähemalt leiutasin ma eesti keelde uue sõna - ponnid. pottide ja pannide koondnimetus, mida ma mitu korda täiesti kogemata kasutanud olen (emale puhastuslappe soovitades: "aga see siin on ponni jaoks..", uut rimi kampaaniat märgates: "nüüd saab ponne kleepsude eest!!"). I'm going slightly mad.. OH. ma saan Queeni nüüd kuulama hakata.

but still, Fix - Vana Pildiraam

mu h ja y klahvid on omavahel kinni kiilunud.

ÄRA VISKA RAHA MINEMA!! majandussurutis siiski.

asi, mida ma ei taha, on esmaspäev. see on ülehomme. ( juba seda lauset oli piisavalt raske y-tähy.. tähy.. tähti vahelt ära kustutades.) õudusunenäod igavatest koolipäevadest, mis viimastel öödel traditsiooniks on saanud, ei suurenda ka soovi neid päriselus kogeda. siiski, on kevad ja kõik on pidevas muutumises. see on ainult positiivne. liiga kauaks ei saa ka edasi liikumata ühte punkti jääda, vastasel juhul muutub see olek ainuvõimalikuks. ja tegelikult on ju võimalusi palju.

hea vaheaeg oli. ses mõttes, et.. kui midagi halba ei juhtu, siis peab ju järelikult hea olema? puhata võiks muidu veel, aga kahe kuu pärast on suvi. kui ainult selle klassiga ühele poole saaks. ehkki motivatsioonipuudus on suurim ever, üritan mitte käega lüüa, eriti kui lõpp juba nii lähedal on. natukene veel..

Apoptygma Berzerk - Black vs White

plirts-plärts, käes on märts.

hell of an originaalne pealkiri tuli, aga tõsi ta on. positiivsust lisab ka fakt, et vaheajani on vaid kaks päeva. nüüd tuleb see veel kuidagi sisustada. kellel on pakkumisi, andke märku :)

muidu on nii, et maailma kokku kukkumist ja kõike muud nõmedat leevendavad väikesed positiivsed hetked, mida on pea igas päevas ("väike päike igas päevas".. mis reklaam see oligi?). Ikka on keegi, kellel on mõni hea sõna öelda. tahaks neile vähemalt samaga vastata. küllap on nii mõnigi inimene, kes ei pruugi teada, kuivõrd tähtis ta on.

ja veel, Apoptygma Berzerk - Apollo (Live On Your TV).
kuigi ma kontsertil ei käinud, on see bänd olnud minu jaoks üks parimaid läbi aegade :)

p.s. minu ja Liisi arvates meenutab uue saatesarja "Unistuste Printsess" Pablo või Francesco või kes iganes, lasteahistajat. täielik pedobear. ja naised on ka koledad, eriti see, kes nagu tagurpidi parukaga transvestiit on.
(ma pidin siia midagi kirjutama ju, et postitusel sisu ka oleks..)

heade tagajärgede nimel võib lausa usklikuks ja palvetama hakata.

tere. ma käisin täna koolis üle saja aasta. hea oli tagasi olla, kuigi hommikul pidin siiski Kirillile helistama, kes ei lubanud mul kooli minemise asemel Tartu rongile istuda ja minema sõita. ma ise käskisin tal nii öelda. ennast vähegi tundes oli see ainuvõimalik.

eesti keele crap, millele ma ammu tagasisidet ootasin, tuli viis. sellele jamale, mille ma hiljem lisasin, et pikem tuleks, oli juurde kirjutatud, et huvitavad mõtted ja küsimused. hea tunne on, kui õpetaja, keda kõrgelt hindad, essee kommentaariks paneb, et "edasi samas vaimus!", mis siis kui juba esimeses reas on kaunis kirjaviga "miga iganes" :) düsgraafikute ja niisama keelevärdjate viga, mis tega.. teha.

üle pika aja on ilus ilm. kevad läheneb ja sellega seoses ka megapalju sünnipäevi, kaasa arvatud minu oma. sel aastal jääb vist suurem pidamine vahele. pole kohta ja.. üldse, 17 pole nagu eriti tähtis sünnipäev ka.

homme on mul kaunis kauaoodatud arenguvestlus. seal öeldakse mulle lõpuks näkku, kui nõme ma olen, et koolis ei käi ja kui väga nad tahaks mind välja visata, kuid see pole juriidiliselt võimalik. kurb. vähemalt saab teada, mida erinevad õpetajad minust arvavad. hiljem on nendega suhtlemisel hea sellest lähtuda. eks näis, eks näis.

Blur - Song 2

reidis feimin sajaga..

KUULUTUS : "Otsin endale väljavalitud vanuses 19-21.armastav,ei peta,ei valeta,s6ima,solva,on aus,raagib t6tt kaib minuga igal pool ja on minuga alati koos teeb mulle valja,kutsub mind ise kuhugi,kaitseb,aitab,m6istab,saab aru,ei jata mind mitte kunagi maha ,jne pikkade või natuke pikkade juuksetega kirjutage mulle postikasti või siia samaootan poiste kirju kes on blondid või brünettid pikkade või natuke lühikeste juuksetega siia või enda postikasti."

sattusin üht vähemtuntud tutvumisportaali külastama. :)


mu angiin on peaaegu surnud. antibiootikumid rokivad, seriously nagu. pole midagi paremat sellest, kui saab jälle magada ilma keset ööd killer-kurguvalu või palavikusegaste unenägude peale ärkamata.

Hetkel üritan ma leida lahendust oma majanduslikele probleemidele. kusagilt tuleb välja võluda laupäevaks emale sünnipäevakink ja Apoptygma Berzerki kontserti jaoks piletiraha. kust, see on juba päris hea küsimus. kogu aeg on rahaga mingi jama. kas see ongi see peatselt algav täiskasvanuelu?

masendav. kõik on masendav. aga tore ka, sest varsti on kevad :)

world tour is coming soon

ma nägin väga inspireerivat unenägu täna öösel. põhiteemaks oli see, et meie bänd sai endale esinemise järgmise nädala laupäevaks. sellest läks lahti paanika, kuna me ei oska ju eriti midagi tegelikult. veel ärgates töötas mu aju paaniliselt välja valemeid, kuidas võimalikult palju proove teha ja milliseid lugusid valida..

üles tõustes avastasin, et olen üksi kodus ja on hea võimalus proovida midagi, mis juba ammu plaanis oli. oma riidekapist (don't ask..) leidsin ma paki vahukomme, tegin pliidi alla tule, ning ühendasin need. tulemus oli muljetavaldav. ainult üks komm läks põlema ja sedagi pärast tiku pikaajalist leegi sees hoidmist. kokkuvõtteks - SKOOR!

täna on mul võimalus minna vaatama 1,5-kuuseid kolmikuid, mille ma arvatavasti ka realiseerin. selle tarvis oleks vaja midagi kaasa küpsetada näiteks, nii et sellega ma praeguseks ka lõpetan.

Argentina tango "Kumparasita" aeglasem versioon (8)

life's sick.

ausõna, täna oli üle pika aja üks haigemaid päevi ning ma kardan, et see pole veel läbi.

üle päris mitme päeva käisin täna koolis. kõikides tundides (wow!). Kaaviari tund (ladina keel siis) oli täis klassikaks kujunenud keelevigu ja ilusaid lauseid ("Leiba meie igapäevane anna meile täna." ; "Inimesi ja veoloomi päästad."). miskipärast oli mul kogu aeg naljakas. võib-olla polnud ma lihtsalt harjunud nende inimestega, kes taaskord mu ümber olid.

Inglise keeles ma enam nii väga ei naernud, kuna esitada tuli kõne, millega ma Potti impressima pidin, kuna ta ootas minu avanemist enda jaoks. avanemise kohalt ma pole kindel, kuid kõne polnud ei skoor ega feil, täpselt sellele ma lootsingi. osavõtt kõnevõistlusest poleks minu puhul väga läbi läinud ning ma poleks viitsinud sellest kõrvale hiilimiseks mingit grippi otsida.

Eesti keele õpetaja andis mulle võimaluse teha kontrolltöö järele, mis tähendab küll lisakohustusi arvestuste nädalaks, kuid võimaldab mul perioodihindeks üle kahe saada. tahvli ees skoorisin ka.. peaaegu.

Enne matemaatikatundi leidis aset kahe sugupoole võitlus, milles jäi peale Saara, mu pinginaaber, kelle enesekaitse vaid pastaka abil vastase tooli vastu oli muljetavaldav. SKOOR! ühe ebameeldiva inimese ego jälle veidi alandatud. järgmiseks vast võetakse ette minu oma..

Hiljem kooli poole tagasi minnes, et sealt oma pusa võtta (õues oli metsikult külm lihtsalt), köitis mu tähelepanu üks vanem meesterahvas, kes palus abi välgumihkli tööle saamisel. et ma tema arvatavasti mõne pronksiaja metallikunstniku valmistatud seadeldisega suurt midagi peale hakata ei osanud, pakkusin talle tuld enda omast ning suure palumise ning pika venekeelse vestluse peale andsin viis krooni ka. tuli ju vaest inimest aidata..
ootamatult haaras ta minust kinni nind üritas mind tänutäheks suudelda. ja oleks see siis vaid põsemusina plaanitud olnud.. kolm korda pidin ma ta "njet, njet, njet!" karjudes eemale lükkama enne kui ta mu vabastas ning päästev telefonikõne mu ebameeldivast olukorrast päästis.
Arvatavasti just sellest liialt erutatuna pillasin maha ka oma viimase raha, mille üks pruunis jopes neiu rõõmsalt üles korjas. õnneks juhtis üks sõbralik naine mu tähelepanu sellele ja ma jooksin tüdrukule järele. üsna häbi oli seletada minu raha õnnelikule leidjale, et ma seda tagasi tahan. kui see poleks olnud mu taaskord kes teab kui pika aja söögiraha, oleks ma arvatavasti asja sinnapaika jätnud.
tänu sõbralikele inimestele ning minu eneseületamisele leidsid seekord Rimi singi-juustupirukad tagasitee minuni ^^

the new style is hip-hop .

viimasel ajal on mu everydaylisti üsna palju uusi tegemisi lisandunud, mis seda va õppimist päevakavast aina rohkem eemale lükkavad.kõige uuem neist on plaan minna hip-hopitrenni.

see oli õigupoolest annu idee. mul pole aimugi, kust ta sellisele mõttele tuli, kuid kuna ma olin selles mul-on-ükskõik-mida-ma-praegu-teen-tujus, viis tühipaljas mõte mõne telefonikõneni ja juba olimegi end registreerinud, alguses küll ainult vaatama, mingisse hetkel minu jaoks noname tantsustuudiosse, mida me reedel otsima läheme. tean vaid, et see asub kusagil G. Otsa tänava kandis. aadressi tean ka.
eks näis, mis sellest välja tuleb, sest olgem ausad, päris minu stiil see siiski pole, kuid et paar aastat tagasi mingis showtantsus käidud sai, siis äkki isegi saab hakkama ja võib-olla hakkab meeldimagi. olgu see siis hoiatuseks, et ma võin ootamatult ghettoks muutuda.

haige olen ma ka, kuid see on teisejärguline. kui mul tekiks hädavajalikke tegemisi (v.a. kool, i'm really not into it atm ), siis küllap ma ennast ka voodist välja saaksin ja paari coldrexiga ehk kodustki kaugemale. kolmapäeval peab seda nagunii tegema, sest siis on bändiproov taaskord.

kui me midagi parajasti teha viitsime, siis polegi nii hull. viimane kord sai midagi isegi minu telefoniga lindistatud. kahjuks ei saa kõiges ka Joey helikvaliteeti süüdistada, nii et kui poole salvestuse jooksul ähvardasid meie kopsud lämbumise tõttu üles ütelda, siis lõpuks oli asi ikka päris masendav. samas, juba viiendal kuulamiskorral polnudki nii hull, isegi paljulubav. isegi mu ema toetas mind paari hea sõnaga, öeldes et soome eurolauluvõistlusel kolmandaks tulnud naine olevat rohkem mööda laulnud kui mina. samas, tolsamal õhtul põhjendas ta minu algavat haigust sellega, et ma olen päris kindlasti rase, mis tema meeldivust minu silmis jälle kahandas, kuna mulle ei meeldi, kui minu kulul nalja tehakse, kui mul paha olla on. või siis on asi lihtsalt mu peaaegu olematukskulunud närvides.


nüüd järgneb üle pika aja AOE-mängimine, milleks ammu aega pole olnud. õigemini see sai plaanitud laupäevaõhtuks, kui ma teatavatel põhjustel veidi ebaadekvaatses olekus enne magama suutsin jääda, kui arvutisse jõudsin. kuid see selleks.

the world is paranoid, it's not just me.

Hoolimata sellest, kui palju vaba aega mul viimasel ajal (vähese viina..ei, koolis käimise, viga) on, pole ma selle aastanumbri sees siia kirjutada jõudnudki. õigupoolest oli see, nagu ma tallegi ütlesin, üks ägedamaid inimesi keda ma tean, kes mulle meelde tuletas, et mul ka blog on. siis see hittiski mind, et tegelikult toimub minu maailmas üsna palju, mis väärib salvestamist. loogiliselt võttes võiks kirjutada ju ka mittevirtuaalsesse (mulle ei meenu hetkel sõna "virtuaalne" antonüüm, seega kasutan sellist kujundit) päevikusse, kuid see on vist hetkel end ammendanud, või on asi selles, et ma näen seda alati hetk enne magama minemist ja enamasti pole siis viitsimist enam midagi sinna kribama hakata. Lisaks sellele viitsimatusele on kadunud kõik mu pastakad. üks mu paralleelklassivend rääkis mõni aeg tagasi midagi verega kirjutatud armastuskirjadest, milledest ainult mõte minus õõvastust ja hirmu sellise austaja ees tekitas, kuid salapäeviku jaoks oleks enda veristamine veel rohkem üle pingutatud. pealegi oleks vist üsna raske kirjutada verega arusaadavaid sõnu. õõh.. ma ei taha mõeldagi selle peale.

selle sisutu teksti kirjutamisega läksid mul meelest kõik asjad, millest ma kirjutada oleks tahtnud. nii tüüpiline minu mälule on .. täpselt. ma ei mäleta seda lauset enam -.-

igatahes peaks mõnus nädalavahetus tulema. ema on kusagil Rapla kandis ära, kodu vallutab mu armas vägivaldne vanaema, kellega koos ma siin hea meelega ei viibi. õnneks on olemas Madli vanemad, kes just selleks nädalavahetuseks kodust lahkuda otsustavad.
mõnus chill tarbimistootavate ainete, kvaliteetmuusika ja -huumori ning heade inimestega on garanteeritud. :)

me käisime eile bowlingus ka. ma isegi skoorisin täiega ühes mängus.

jõul

kahe tuhande kaheksas aasta on peaaegu läbi. seega on aeg kokku võtta kõik sellega saavutatu. nüüd tagasi vaadates.. pole paha. mu elu on teinud kui mitte 180-kraadise, siis vähemalt 90-kraadise pöörde ning mul pole aimugi, kuhu see nüüd välja võib viia.
lõppev aasta oli täis unistuste täitumist. ehkki miski pole võimatu, poleks ma eladeski arvanud, et minu elus sellised filmilikud sündmused aset leida võiksid. olgu see siis õpetuseks kõigile, kes oma elu igavaks ja üksluiseks peavad.

esimest korda elus tunnen ma ka jõulude ajal, et mul on olemas kõik, mida tahta. rahulolematu inimloomuse kohta on see suur saavutus, kas pole? alati on midagi, mida veel tahta, kuid kui ma praegu sellele mõtlen, ei tule midagi pähe.

mõtlemine on üldse tegevus, millest on saanud viimasel ajal üks mu sagedamaid ajaveetmismeetodeid. ma tean ka, miks. lõpuks ometi leidsin ma kellegi, kes KA mõtleb sarnaseid mõtteid, kuid veel kõrgema loogika tasandil kui mina. finally some challenge! ka täna öösel vahetasime umbes kolmeni mõtteid, mis seekord peaaegu normaalsuse piiridesse jäid. normaalne pole küll päris õige omadussõna, kuid ma ei leia siinkohal midagi sobivamat. siiski on lausa uskumatu, et on keegi, kellega edasi arendada mõtteid, mille alusel mu ema mul psühholoogi poole pöörduda soovitas. Ja sellel "keegi"-l on vastused.. tundub, et kõigile mu küsimustele. ta suudaks mulle ära defineerida mu enda olemuse ja missiooni elus, millest mul aimugi pole, kui ma ta vaid nõusse saaksin. lahendada tema mõistatus oleks raskeim missioon, mis ma ette võtta saaksin, sest inimene, kes temast ükskord sajaprotsendiliselt aru saab, valdab midagi nii suurt, et seda võib pidada ebamaise loogika aluseks. jah, ma mõtlen temast just nii suurelt, sest tänu temale võin ma jõuda ükskord enda minani. hetk tagasi taipasin ma Poets Of The Fall'i laulusõnade I'll seek you out, just to find myself tähendust.

sellest pidi küll tulema jõulutervitus kõigile, kuid seekord läks teisiti. häid jõule siis või midagi ?

Kjaarupaigaldaaja.

See on juba läbi . Kaks elu kõige kiiremini möödunud nädalat vist. Viimased päevad olid "the worst day of melleeiivv", nagu kõigis salvestamist vajavates paikades ("panna alnult", puuviljaosakonna ladu, kell LEET all, töötava Nora taustal jne) vääraka hääle ja ilmega kaamera ees lauldud sai, sest töölt puudusid need kõige tähtsamad - Niks kelle perekonnanimi ei olnud tema kapil meeste riietusruumis, mkm, ja "eeto ftoroi molodoi.. kem tõ rabotaješ? kak eto zovut? (-"kjaarupaigaldaaja").. da, eto.", kolmas Konstantin kärulükkajate seas , Karp:) . Aga suva, ma tean (nännännää,) ta nime nüüd. Kui Pervert mulle just vale tüübi nime ei öelnud. Kui järele mõelda , siis kui loogiline on, et seal KOLM Konstantini on ? Arvatavasti tuleb seda siiski kontrollida veel.
Aga Rimis töötada on tõepoolest lahe. Eelmise aasta hüüdnimedele tuli täiendust.. Pats ( mu südasüda kaastöötaja ), Tsikk ( kes Niksist rase on või wtf.. nagu kalkungi. Niks on litsmees ), ahvid Värd ja Blondy ( meie kallid kaasmalevlased, kes meile armsaid pildikesi bluetoothiga saatsid ), siis eelpoolmainitud Pervert ( nokamütsiga vahtimishuvilisest halekas kärulükkaja ).. ja kindlasti meenuvad need, kelle ma praegu ära unustan, öösel.
mis siis veel.. Loomulikult oleme me suutnud igasugu vahvaid repliike kõige õigematele inimestele näkku hüüda. Nagu hiljem on selgunud, on need ikka väga, VÄGA targad olnud. Kuidas suhtuksid sellesse, kui keegi iga kord "Äss!" hüüaks, kui sa midagi lahedat teed? :D
Lahedad kliendid on meil ka. Et suurem osa neist ei valda eesti keelt, siis tuleb meil praktiseerida oma olematut vene keele oskust, millest enamasti siiski ei piisa. Seda näiteks siis, kui vene naisterahvas hullumeelse pilguga "hrjieen, hrjieen!" karjub, või soovitakse midagi, mis hiljem Katja või Larissa käest küsides heeringaks osutub. Mõnel korral õnnestus meil isegi klient õige tooteni või vähemalt enam-vähem õiges suunas juhatada. Paaril korral koosnes mee-või kakaoteemaline vestlus isegi mitmest lausest. Liiaolen oleks uhke meie üle :)
Järgmisel aastal jälle, nagu ma oma osakonnajuhatajale lubasin. Sel suvel kahjuks enam üheski vahetuses vabu kohti ei ole. Tuleb leppida vaid külaskäikudega.

Boys Like Girls - Learning To Fall.

kill me , please , with butter and cheese !

.. ja see ongi läbi. Happy days with vhk 13. lend are over.. :/ vähemalt sellisel kujul nagu siiani. meie lõpuks ometi pea täielikult ühte hoidev klass aetakse laiali. lõpuläbul , kus lisaks teistele headele ideedele võeti kõik mis võtta annab ja prooviti erinevaid asju esimest-teist korda ( vesipiip , savu , lakilahusti.. ), tuli meil ka mõte , et meie klass võiks just selles koosseisus jätkata ka gümnaasiumis , kui see võimalik oleks . mida see kahjuks pole . njah , all good things come to an end .. *melanhoolsetes toonides mõttepaus* , aga nii on ju.. :/

Boys Like Girls - Thunder :)

ma olen norm

Oli kord üks kärbes. Täiesti tavaline kärbes. Tema nimi oli Tiit.
Tiit elas ühe täiesti tavalise maja täiesti tavalises köögis. Tema jaoks oligi täiesti tavaline, et seesama köök ongi terve maailm. Laualt leidis ta söögiks toidujäänuseid ja öösel puhkas seinapraos (jah, kärbsed magavad ka öösiti).
Ühel päeval tegi Inimene, kellele see köök kuulus, lahti akna ja hetkega sattus Tiit koos õhuvooluga teisele poole akent. Saamata aru, mis toimub, vaatas ta eredat valgust, mis oli palju suurem kui Lamp, millega ta harjunud oli. Kiiresti-kiiresti tiibu lehvitades tahtis ta Suure Lambini jõuda. Tiit lendas ja lendas.. ja lendas.. ja siis läks kõik pimedaks. Üks varblane, kelle nimi iroonilisel kombel samuti Tiit oli, sõi Tiidu (kärbse) ära.