the world is paranoid, it's not just me.

Hoolimata sellest, kui palju vaba aega mul viimasel ajal (vähese viina..ei, koolis käimise, viga) on, pole ma selle aastanumbri sees siia kirjutada jõudnudki. õigupoolest oli see, nagu ma tallegi ütlesin, üks ägedamaid inimesi keda ma tean, kes mulle meelde tuletas, et mul ka blog on. siis see hittiski mind, et tegelikult toimub minu maailmas üsna palju, mis väärib salvestamist. loogiliselt võttes võiks kirjutada ju ka mittevirtuaalsesse (mulle ei meenu hetkel sõna "virtuaalne" antonüüm, seega kasutan sellist kujundit) päevikusse, kuid see on vist hetkel end ammendanud, või on asi selles, et ma näen seda alati hetk enne magama minemist ja enamasti pole siis viitsimist enam midagi sinna kribama hakata. Lisaks sellele viitsimatusele on kadunud kõik mu pastakad. üks mu paralleelklassivend rääkis mõni aeg tagasi midagi verega kirjutatud armastuskirjadest, milledest ainult mõte minus õõvastust ja hirmu sellise austaja ees tekitas, kuid salapäeviku jaoks oleks enda veristamine veel rohkem üle pingutatud. pealegi oleks vist üsna raske kirjutada verega arusaadavaid sõnu. õõh.. ma ei taha mõeldagi selle peale.

selle sisutu teksti kirjutamisega läksid mul meelest kõik asjad, millest ma kirjutada oleks tahtnud. nii tüüpiline minu mälule on .. täpselt. ma ei mäleta seda lauset enam -.-

igatahes peaks mõnus nädalavahetus tulema. ema on kusagil Rapla kandis ära, kodu vallutab mu armas vägivaldne vanaema, kellega koos ma siin hea meelega ei viibi. õnneks on olemas Madli vanemad, kes just selleks nädalavahetuseks kodust lahkuda otsustavad.
mõnus chill tarbimistootavate ainete, kvaliteetmuusika ja -huumori ning heade inimestega on garanteeritud. :)

me käisime eile bowlingus ka. ma isegi skoorisin täiega ühes mängus.

jõul

kahe tuhande kaheksas aasta on peaaegu läbi. seega on aeg kokku võtta kõik sellega saavutatu. nüüd tagasi vaadates.. pole paha. mu elu on teinud kui mitte 180-kraadise, siis vähemalt 90-kraadise pöörde ning mul pole aimugi, kuhu see nüüd välja võib viia.
lõppev aasta oli täis unistuste täitumist. ehkki miski pole võimatu, poleks ma eladeski arvanud, et minu elus sellised filmilikud sündmused aset leida võiksid. olgu see siis õpetuseks kõigile, kes oma elu igavaks ja üksluiseks peavad.

esimest korda elus tunnen ma ka jõulude ajal, et mul on olemas kõik, mida tahta. rahulolematu inimloomuse kohta on see suur saavutus, kas pole? alati on midagi, mida veel tahta, kuid kui ma praegu sellele mõtlen, ei tule midagi pähe.

mõtlemine on üldse tegevus, millest on saanud viimasel ajal üks mu sagedamaid ajaveetmismeetodeid. ma tean ka, miks. lõpuks ometi leidsin ma kellegi, kes KA mõtleb sarnaseid mõtteid, kuid veel kõrgema loogika tasandil kui mina. finally some challenge! ka täna öösel vahetasime umbes kolmeni mõtteid, mis seekord peaaegu normaalsuse piiridesse jäid. normaalne pole küll päris õige omadussõna, kuid ma ei leia siinkohal midagi sobivamat. siiski on lausa uskumatu, et on keegi, kellega edasi arendada mõtteid, mille alusel mu ema mul psühholoogi poole pöörduda soovitas. Ja sellel "keegi"-l on vastused.. tundub, et kõigile mu küsimustele. ta suudaks mulle ära defineerida mu enda olemuse ja missiooni elus, millest mul aimugi pole, kui ma ta vaid nõusse saaksin. lahendada tema mõistatus oleks raskeim missioon, mis ma ette võtta saaksin, sest inimene, kes temast ükskord sajaprotsendiliselt aru saab, valdab midagi nii suurt, et seda võib pidada ebamaise loogika aluseks. jah, ma mõtlen temast just nii suurelt, sest tänu temale võin ma jõuda ükskord enda minani. hetk tagasi taipasin ma Poets Of The Fall'i laulusõnade I'll seek you out, just to find myself tähendust.

sellest pidi küll tulema jõulutervitus kõigile, kuid seekord läks teisiti. häid jõule siis või midagi ?

Kjaarupaigaldaaja.

See on juba läbi . Kaks elu kõige kiiremini möödunud nädalat vist. Viimased päevad olid "the worst day of melleeiivv", nagu kõigis salvestamist vajavates paikades ("panna alnult", puuviljaosakonna ladu, kell LEET all, töötava Nora taustal jne) vääraka hääle ja ilmega kaamera ees lauldud sai, sest töölt puudusid need kõige tähtsamad - Niks kelle perekonnanimi ei olnud tema kapil meeste riietusruumis, mkm, ja "eeto ftoroi molodoi.. kem tõ rabotaješ? kak eto zovut? (-"kjaarupaigaldaaja").. da, eto.", kolmas Konstantin kärulükkajate seas , Karp:) . Aga suva, ma tean (nännännää,) ta nime nüüd. Kui Pervert mulle just vale tüübi nime ei öelnud. Kui järele mõelda , siis kui loogiline on, et seal KOLM Konstantini on ? Arvatavasti tuleb seda siiski kontrollida veel.
Aga Rimis töötada on tõepoolest lahe. Eelmise aasta hüüdnimedele tuli täiendust.. Pats ( mu südasüda kaastöötaja ), Tsikk ( kes Niksist rase on või wtf.. nagu kalkungi. Niks on litsmees ), ahvid Värd ja Blondy ( meie kallid kaasmalevlased, kes meile armsaid pildikesi bluetoothiga saatsid ), siis eelpoolmainitud Pervert ( nokamütsiga vahtimishuvilisest halekas kärulükkaja ).. ja kindlasti meenuvad need, kelle ma praegu ära unustan, öösel.
mis siis veel.. Loomulikult oleme me suutnud igasugu vahvaid repliike kõige õigematele inimestele näkku hüüda. Nagu hiljem on selgunud, on need ikka väga, VÄGA targad olnud. Kuidas suhtuksid sellesse, kui keegi iga kord "Äss!" hüüaks, kui sa midagi lahedat teed? :D
Lahedad kliendid on meil ka. Et suurem osa neist ei valda eesti keelt, siis tuleb meil praktiseerida oma olematut vene keele oskust, millest enamasti siiski ei piisa. Seda näiteks siis, kui vene naisterahvas hullumeelse pilguga "hrjieen, hrjieen!" karjub, või soovitakse midagi, mis hiljem Katja või Larissa käest küsides heeringaks osutub. Mõnel korral õnnestus meil isegi klient õige tooteni või vähemalt enam-vähem õiges suunas juhatada. Paaril korral koosnes mee-või kakaoteemaline vestlus isegi mitmest lausest. Liiaolen oleks uhke meie üle :)
Järgmisel aastal jälle, nagu ma oma osakonnajuhatajale lubasin. Sel suvel kahjuks enam üheski vahetuses vabu kohti ei ole. Tuleb leppida vaid külaskäikudega.

Boys Like Girls - Learning To Fall.

kill me , please , with butter and cheese !

.. ja see ongi läbi. Happy days with vhk 13. lend are over.. :/ vähemalt sellisel kujul nagu siiani. meie lõpuks ometi pea täielikult ühte hoidev klass aetakse laiali. lõpuläbul , kus lisaks teistele headele ideedele võeti kõik mis võtta annab ja prooviti erinevaid asju esimest-teist korda ( vesipiip , savu , lakilahusti.. ), tuli meil ka mõte , et meie klass võiks just selles koosseisus jätkata ka gümnaasiumis , kui see võimalik oleks . mida see kahjuks pole . njah , all good things come to an end .. *melanhoolsetes toonides mõttepaus* , aga nii on ju.. :/

Boys Like Girls - Thunder :)

ma olen norm

Oli kord üks kärbes. Täiesti tavaline kärbes. Tema nimi oli Tiit.
Tiit elas ühe täiesti tavalise maja täiesti tavalises köögis. Tema jaoks oligi täiesti tavaline, et seesama köök ongi terve maailm. Laualt leidis ta söögiks toidujäänuseid ja öösel puhkas seinapraos (jah, kärbsed magavad ka öösiti).
Ühel päeval tegi Inimene, kellele see köök kuulus, lahti akna ja hetkega sattus Tiit koos õhuvooluga teisele poole akent. Saamata aru, mis toimub, vaatas ta eredat valgust, mis oli palju suurem kui Lamp, millega ta harjunud oli. Kiiresti-kiiresti tiibu lehvitades tahtis ta Suure Lambini jõuda. Tiit lendas ja lendas.. ja lendas.. ja siis läks kõik pimedaks. Üks varblane, kelle nimi iroonilisel kombel samuti Tiit oli, sõi Tiidu (kärbse) ära.

Something pushed and I fell .

tere.
ma viitsin hästi palju eksamiteks õppida, eks?
soovi veel enne viimast, inglise keele eksamit, midagi korrata on tugevalt vähendanud ka asjaolu, et eksamis, milleks ma absoluutselt ei õppinud, sain ma 98% ja teises, milleks ma õppisin nagu idioot, oli tulemuseks 31 punkti 50-st ja hinne "3". palju õnne.
pealegi on vabastav suvi juba käegakatsutav ning palju meelsamini veedaks oma päevad õues seigeldes kui siin, umbses ja palavas toas. Okei, arvuti olemasolu on küllaltki positiivne, kuid see ei trumpa üle värsket õhku ja pehmet suvetuult. ja vihma. ma armastan äikesevihma. just sellist nagu see, mis paar päeva tagasi järsku, peaaegu selgest taevast tuli. loomulikult jooksin ma täielikus eufoorias õue ja tulin hiljem, õnneliku ja tilkuvana tagasi, et minu kallis vanema generatsiooni perekonnaliige oma hääle(tugevuse)ulatust mu peal katsetada saaks :). aga see käib nähtavasti asja juurde. vähemalt viimasel ajal olen ma sellega harjunud..

ma leidsin endale uue iidoli kirjanduses. ta nimi on Alex ja ta kirjutab luuletusi. häid luuletusi.


"Weird Al" Yankovic - Trapped in the Drive-Thru

*noogutab* ei??

nagu pealkirjast näha , on uus skisotuur täies hoos . koos kevadega saabus ka see , et koolist ja kõigest muust piinavast on kopp ees ja peatselt saabuvatest eksamitest on täiesti suva . neist ei olene ka midagi ju . ainult enesehinnang tõuseb lakke või langeb maanteetolmu . ei midagi rohkemat :).
tegelikult on tore . minu laused puudega ei?? kuu aja pärast ei ole lõpetamine??? norm . 9. klass saab läbi nagu . mida veel . meie tulevane 13. lend ja gümnasistid ? need hullud ? :D kahju on tegelikult sellest , et parim klass ever laiali läheb . neid ühiseid aegu ei unusta meist vist keegi .. :)

muide , kevadeti on nii-nii ilus . täpselt aasta tagasi kirjutasin ma selle toomingaõite-teema . umbes nädal tagasi oli täpselt sama ilus kui siis . minu lemmiklemmikaeg aastas :).
Jah , hetkel ma olen õnnelik .

Simple Plan - Take My hand .

kell 01.11 : )

mõnikord teeb saatus, või misiganes meie elusid juhib, ikka väga huvitavaid asju. küllap ei saagi lõpuni aru, mis on siis hea ja mis halb. šokist, mille osaliseks ma täna sain, kuulevad arvatavasti vaid üksikud ja sedagi siis, kui õige aeg on. teistel pole vajadust pettuda/solvuda.. kõik seigad mu elust polegi laiemale avalikkusele teadmiseks.
ma paluks siiski veidi mõistvamat suhtumist. saada teada, et sul on.. jah, ma kunagi räägin.

ma muide abiellun järgmisel nädalal. oma sünnipäeval. x)
porgand on parem kui pesumasin.

head ööd.

kevad?

tere. üle pika aja siis.
hetkeks oli mul plaanis minna jäädvustama oma mällu ja võib-olla ka mõne fotofailina seda imekaunist.. ee.. kevadet, kuid minu kalli vanaema ilmumisega mu koju muutus see kahjuks võimatuks. ma olen nimelt "taaskord palavikuga kodus ja ei saa kahjuks tundi tulla", nagu ma kallile käbitartsile teatasin. seega ka koduarestis. lavli.
on vist piisavalt tähelepanuväärne, et 25. märtsil katab maad paks lumekiht ja on kuskil 5 kraadi külma? numps^^. kuigi jah. minul pole selle vastu ausalt öeldes midagi. ei teki niiii suurt tahtmist väljas hulkuda, kui tuleb end pühendada mõnele toredale esseele, arutlusele või referaadile. (ma olen kahe päevaga tervelt ühe sissejuhatuse valmis saanud).

muide, mind ajab närvi, kui keegi mulle närvidele käib. tere?

Apoptygma Berzerk - Until The End Of The World. mõnikord kuulan ma träna ka.

the fall .

kui kedagi peaks huvitama, siis: Good Charlotte feat. Weezer - the fall. küllaltki valus on kuulata seda. kõik need mälestused ja nii. täpselt nagu endale meelega haiget tegemine. ainult mitte füüsiliselt. :/
kuid siiski. see lugu tähendab mulle väga palju. see tähendab .. kedagi. tähendab päris mitut kuud mu elus. suve.. sügist.. =/

ma ei tahaks olla selline, aga lihtsalt.. ülikõrini on kõigest. ma ei jaksa enam olla selline, millisena mind nähakse - positiivne ja nii. I fell for you and now I'm falling apart.. ma vihkan ennast praegu niiniiväga.

andke andeks, et selline olen. :/

surprise ! : )

tere. mõned külastajad on märganud, et ma pole ammu kirjutanud. põhjus pole sugugi selles, et ma oleks unustanud või midagi. lihtsalt pole nagu midagi, või on sündmused liiga isiklikud, et neid laiema avalikkusega jagada. teavad need, kes teavad.
muide, järgmisel nädalal on projektinädal. see tähendab, et mõnedel päevadel on mingid üritused, nagu nt. uisutamine ja mingi film vms. õnneks või kahjuks ei tea ma sellest eriti midagi, nii et kahju küll, kui ma neist ilma jään.
ee. mind kummitab 50 cent feat. Justin Timberlake & Timbaland - AYO Technology. haige, kas pole ? xD

mul pole öelda midagi rohkem . küllap varsti saate rohkem teada vms . olge tublid, ;**

Väikeidioot.

lahesoenguga mees .

Viimased päevad on olenemata lähenevast veerandilõpust ja juba harjumuspäraseks saanud tegemata töödest möödunud idiootlikult naermise tähe all. Just seda me pidevalt teeme. See algas põhjusel, et.. igatahes kellelgi oli ägenz soeng. Keegi, kelle *krudinkrudinkrudin* *JOON! (OVI)* matemaatikaolümpiaadil närvidele käis. Kes aru ei saanud, siis järelikult polnudki see teile mõeldud.
Igatahes me olime valmis koheselt endale sama seksikad soengud lõikama, kuid miskipärast vajus see mõte unustusehõlma. Kui kurb.
Ma suudan isegi magamatusest hoolimata koolis käia. Minu puhul lausa imekspandav. Olgu, mu aju otsustas lõplikult kokku joosta, nii et ma lõpetan.

Black Velvet - Velveteen on hea lugu, muide .

Sleep.

Juba poolteist nädalat kestnud vaheaeg on segi ajanud minu režiimi, või õigemini on see muutunud selliseks, nagu minu puhul normaalne oleks. öö kestab varastest hommikutundidest, ajast, mis varem oli mõeldud ärkamiseks, ajani, mil ma tavaliselt koolis lõpetama hakkasin. hetkel on see vägagi positiivne, kuna öisel ajal pole vaja nii palju tegeleda arvutis olemise segavate tegurite (loe: mõttetute segavate troppidega).
Selle tulemusena jäävad unenäod aega, mille mu organism on harjunud ärkvel veetma. unenäost saab tegelikkus ja vastupidi.. ausalt öeldes ma sellist vahetust eelistaksingi, sest mu uned on viimasel ajal palju positiivsemad ja isegi reaalsemad, kui tegelikkus, mille ma, kui mingi nõme juhus mind hommikul varakult äratanud on, pooluimases olekus veedan. kõhklemata vahetaksin ma unenäod tegelikkuse vastu. eriti, kui seal juhtub asju, mida tegelikkuses üle kõige sooviks. tähendab see siis kaugel viibivate kallite inimestega kohtumist, väikeste soovide täitumist, erakordseid kogemusi või lihtsalt midagi põnevat. igapäevane rutiinne elu võiks jääda vaid öö möödasaatmiseks. siis ärkaks igaüks ju entusiastlikult uude päeva. võimalik, et see "elu kui unenäos" tüütaks lõpuks ära, kuid mõnda aega oleks huvitav.
ja mõnda unenägu tahaks vägaväga tegelikkuseks.. :/
aga see selleks. varsti saab taaskord hakata "öösel" koolis käima ja "päeval" niisama üleval olema. kas pole tore? :)

Insomnia .

In the deepest night you come to me, make me feel alright again, hold me through my pain, make everything okay. Promise me that one day we'll be together, no one between us, no hate, no lies. Your words bring smile upon my face, my tears turn to laughter. I know you'll be there every night, in my own deceptive world of dreams.
You're my nightmare, the one I fear the most.You've taken my sanity and everything I had. You give back nothing. You make me depend on you, but I don't want to. Why can't you just let me free?

Because you know, i'd never survive ?

nothing ever changes.

Ühes asjas võib siis lõplikult veendunud olla - inimesed ei muutu kunagi, ükskõik kui väga kas nemad ise, või keegi teine seda ei tahaks.
Öeldakse muidugi, et aeg muudab kõik. Kas selle peale tulebki lootma jääda siis? Lootma, et äkki aeg midagi muudab? Lootus olevat niigi lollidele.. Mida teevad siis need, kes ei looda?
Läheb nagu läheb. Elu on mäng. Tuleb elada hetkes ja võtta mis võtta annab. Mis mõtet on elada tulevikus ja teha plaane, kui kõik nagunii teistmoodi läheb? Annab see siis kindlustunde? Palju põnevam on ju elada, kui sa ei tea kunagi, mis edasi saab. Kõik lihtsalt juhtub. Piirangutete, reegliteta elu. Elu mis on ainult sulle endale. Juhtigu seda siis saatus, juhused, või mida iganes sa oma eluteed kujundavaks faktoriks pead. Mina olen öelnud selle kohta "I like my life. it's unpredictable." :)

pain .

"I'd rather feel pain than nothing at all" on rida 3 days grace'i laulust Pain. noh, ütleme nii, et minu puhul see ei kehti. ma teeks praegu kõik, et sellest lahti saada. the pain inside me - it's killing me. Jah, sellest on üle kuu möödas, aga.. kuradi valus on ikka. isegi teatud kohtades viibimine toob mälestused meelde ja... somebody please, help me.. get me out of this life, it's killing me.
Hell U tabletid oleks vägagi asjakohased praegu. ainus probleem on see, et ma pole neid leiutanud veel. fucking sad. ma olen väga palju inglise keeles rääkima/mõtlema/kirjutama hakanud viimasel ajal. peaks kodakondsust vahetama vist.
Krt, jälle ma masetsen. tegelikult on ju elu ilus ja.. tundkem igast hetkest rõõmu ja.. ah, keda ma petan?! iseennast? ma ei suuda sedagi ju. kunagi suutsin.. suutsin ka seda kõike enda sees hoida ja.. well, i'm not the girl i was before. jällegi - fucking sad.
Where the hell are you, when i need you..? that's the question. Ainult selle "you" isiksus on.. kindlaks tegemata. ma pole päris kindel endas, mida ma siis õigupoolest tahaksin. kui realistlikult mõelda, siis ei saa mälestustes elada, ükskõik, kui valus olevik ka poleks. so let's dress in this deceptive happiness again, to lie to everyone, including myself..

The Twins Inside Me.

Ma tahaks olla jälle see väike armas süütu tüdruk, kes ma kunagi olin.. Tüdruk, kes naeris. Tüdruk, kes armastas ühtmoodi kevadet ja sügist, suve ja talve. Tüdruk, kes ei valetanud, ega teinud kellelegi haiget ei oma käe, ega sõna läbi. Tüdruk kes armastas maailma. Ta naeratas sellele nii, et maailm ka vastu naeratas. Tüdruk, kes hoolis. Kõigist ja kõigest. Tüdruk, kelle maailm on soe ja värviline. Tüdruk, kes ei teadnud, mis on masendus, või mis tunne on haiget saada..
Ma nägin teda täna, kui pärast meigi maha võtmist ja niiskete juuste kahte patsi punumist peeglisse vaatasin. Ta oli seal ja ta naeratas mulle. Tema silmades oli puhas rõõm. Ta sirutas mulle käe, et mind endaga mängima kutsuda, ent mina puutusin käega vaid külma klaasi.. Selle peale rõõmsa tüdruku ilme muutus. Tema silmist hakkasid voolama pisarad ning ma nägin peegelpildis taaskord ennast..

Happy 1st september, kids!

Täna oli esimene september. Paljud koolid otsustasid, et täna, hoolimata sellest, et on laupäev, on õige päev aktuseks. Nii jäi mõnelgi väljaspool Tallinna elaval õpilasel tulemata Tele 2 Go Live'le. Aga meie kes me käime palju ägedamas koolis kui teised,(nännännää.. :D) siis meil seda probleemi ei tekkinud. Meie aktus on esmaspäeval, kui teiste koolide õpilased juba keemia ja matemaatikatundides piinlevad, haha.
Aga gõulaiv on äge. ja.. mul on igav.
Jess, ülehomme kooli :)))))))))))))))).
Keemia (L) ja mar.. mis see sõna oli? Matemaatika. :) aru ei saa, et me ei taha kooli minna?! school no-no! eem.. jamh. Head ööd, ;**

Armastus päästab maailma. See nimelt hukutab inimkonna...

...Õigemini küll selle puudumine.
Viimase aja filosofeerimise, kui nii võib öelda, tulemusena võin ma seda üpriski kindlalt väita. See, et tänapäeval sellist asja nagu tõeline armastus peaaegu ei eksisteerigi, on väga kurb. Jah, ma olen otsustanud väita, et armastust enam ei ole. Ja teate miks? Sest inimesed muutuvad järjest egoistlikemateks.
Öeldakse, et armastus on see, kui sa oled selle inimese nimel valmis ohverdama kõik, kasvõi oma elu. Aga kes meist siis tahaks oma elust kellegi teise nimel loobuda? Oma elu peab ikka jätma endale, et vajadusel ähvardada selle endalt võtmisega.. Ega siis asjatult üks mu sõpradest ei öelnud, et praegu on emoajastu.
Kui ma selle väite ühele oma lähedasele perekonnaliikmele esitasin, vaatas ta mind suurte silmadega ja küsis, kuidas ma ometi saan arvata, et armastust ei ole.. Et ma vaadaku neid 80aastasi vanapaare kes on jõudnud juba kuldpulmadeni ja ikka veel on koos.. Kas nende vahel siis ka pole armastust? Selle kohta on mul kaks arvamust.
Üks variant on see, et sellel ajal veel oli armastus. ilus ja lilleline :) . Nad ju ometi räägivad, et kui nemad noored olid, siis oli rohi rohelisem ja.. miks ei võinud siis ka armastust olla?
Teine variant on see, et nende vahel on hoolimine ja nad on teineteisega harjunud niivõrd, et ei suudakski teineteiseta elada.
Mitte et hoolimine halb oleks, :/
Armastus on üldse asi, millest viimasel ajal palju räägitakse. Kahjuks on ka nii, et mida rohkem öeldakse, et armastatakse, siis seda vähem seda tõepoolest tehakse, öeldakse ju ikka selleks, et igaksjuhuks kinnitada, et see ka tõepoolest nii on.. Tõepoolest, armastus pole see, kui sinu msnis on näiteks Marko(L). Või mida iganes..
Armastus.. on see, kui sa ei suuda selle inimeseta elada. Kui iga lahus oldud minut on piin, kui sa ei suuda magama jääda ilma temast mõtlemata, kui tema nägemine on ainus mida sa õnneks vajad ja sa oled valmis ohverdama tema eest kõik, isegi oma elu...
Täiesti võimalik, et kõike seda on noortele, peaaegu lastele liiga palju. Aga iga armumist, meeldimist, kiindumist, hoolimist ei saa kohe armastuseks pidada ju..
Armastus.. neile õnnelikele, kes seda tunda saavad.. see juhtub kõige rohkem kord elus, kui sa leiad tõepoolest inimese, kellele sa saad südamest öelda "Ma armastan Sind".

peatage maailm, ma tahan maha minna..

Argh,(see on viimasel ajal mu tunnussõnaks saanud. Arvatavasti ka põhjusega). Teeks nüüd äkki nii, et võtaks korraks minu elus aja maha? Ma tahaks elu üle järele mõelda natukene.. palun?
Viimasel ajal on kõik kuidagi.. sassis. Või olen seda mina? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea mida teha..
Kõik oleks ju iseenesest hästi, aga.. ma vist ei tunne ikka ennast piisavalt, et teada, mis mulle kõige parem oleks. Aga kui mina otsustada ei suuda, kes siis seda minu eest teeb? Vastus: mitte keegi..
Hüppaks viru katuselt alla, aga.. esiteks poleks lõpp garanteeritud ja teiseks.. mõned inimesed hakkaksid nutma siis ja ma ei taha, et keegi MINU pärast kurb oleks.. :/
Ma ikkagi ei saa aru, miks.. ahh, ma ju tean vastust. See olen ju mina, mis siin ikka imestada.. Persse.
Kui keegi kõike seda ajuvaba jama lugeda viitsis, siis edu teile. Kui kahetsete selle 5 minuti kaotust, siis tuletage meelde, et mina pole teil lugeda palunud. Arvatavasti. Ah, pohhui. Mind võite ikka süüdistada..