kell 01.11 : )

mõnikord teeb saatus, või misiganes meie elusid juhib, ikka väga huvitavaid asju. küllap ei saagi lõpuni aru, mis on siis hea ja mis halb. šokist, mille osaliseks ma täna sain, kuulevad arvatavasti vaid üksikud ja sedagi siis, kui õige aeg on. teistel pole vajadust pettuda/solvuda.. kõik seigad mu elust polegi laiemale avalikkusele teadmiseks.
ma paluks siiski veidi mõistvamat suhtumist. saada teada, et sul on.. jah, ma kunagi räägin.

ma muide abiellun järgmisel nädalal. oma sünnipäeval. x)
porgand on parem kui pesumasin.

head ööd.

kevad?

tere. üle pika aja siis.
hetkeks oli mul plaanis minna jäädvustama oma mällu ja võib-olla ka mõne fotofailina seda imekaunist.. ee.. kevadet, kuid minu kalli vanaema ilmumisega mu koju muutus see kahjuks võimatuks. ma olen nimelt "taaskord palavikuga kodus ja ei saa kahjuks tundi tulla", nagu ma kallile käbitartsile teatasin. seega ka koduarestis. lavli.
on vist piisavalt tähelepanuväärne, et 25. märtsil katab maad paks lumekiht ja on kuskil 5 kraadi külma? numps^^. kuigi jah. minul pole selle vastu ausalt öeldes midagi. ei teki niiii suurt tahtmist väljas hulkuda, kui tuleb end pühendada mõnele toredale esseele, arutlusele või referaadile. (ma olen kahe päevaga tervelt ühe sissejuhatuse valmis saanud).

muide, mind ajab närvi, kui keegi mulle närvidele käib. tere?

Apoptygma Berzerk - Until The End Of The World. mõnikord kuulan ma träna ka.

the fall .

kui kedagi peaks huvitama, siis: Good Charlotte feat. Weezer - the fall. küllaltki valus on kuulata seda. kõik need mälestused ja nii. täpselt nagu endale meelega haiget tegemine. ainult mitte füüsiliselt. :/
kuid siiski. see lugu tähendab mulle väga palju. see tähendab .. kedagi. tähendab päris mitut kuud mu elus. suve.. sügist.. =/

ma ei tahaks olla selline, aga lihtsalt.. ülikõrini on kõigest. ma ei jaksa enam olla selline, millisena mind nähakse - positiivne ja nii. I fell for you and now I'm falling apart.. ma vihkan ennast praegu niiniiväga.

andke andeks, et selline olen. :/

surprise ! : )

tere. mõned külastajad on märganud, et ma pole ammu kirjutanud. põhjus pole sugugi selles, et ma oleks unustanud või midagi. lihtsalt pole nagu midagi, või on sündmused liiga isiklikud, et neid laiema avalikkusega jagada. teavad need, kes teavad.
muide, järgmisel nädalal on projektinädal. see tähendab, et mõnedel päevadel on mingid üritused, nagu nt. uisutamine ja mingi film vms. õnneks või kahjuks ei tea ma sellest eriti midagi, nii et kahju küll, kui ma neist ilma jään.
ee. mind kummitab 50 cent feat. Justin Timberlake & Timbaland - AYO Technology. haige, kas pole ? xD

mul pole öelda midagi rohkem . küllap varsti saate rohkem teada vms . olge tublid, ;**

Väikeidioot.

lahesoenguga mees .

Viimased päevad on olenemata lähenevast veerandilõpust ja juba harjumuspäraseks saanud tegemata töödest möödunud idiootlikult naermise tähe all. Just seda me pidevalt teeme. See algas põhjusel, et.. igatahes kellelgi oli ägenz soeng. Keegi, kelle *krudinkrudinkrudin* *JOON! (OVI)* matemaatikaolümpiaadil närvidele käis. Kes aru ei saanud, siis järelikult polnudki see teile mõeldud.
Igatahes me olime valmis koheselt endale sama seksikad soengud lõikama, kuid miskipärast vajus see mõte unustusehõlma. Kui kurb.
Ma suudan isegi magamatusest hoolimata koolis käia. Minu puhul lausa imekspandav. Olgu, mu aju otsustas lõplikult kokku joosta, nii et ma lõpetan.

Black Velvet - Velveteen on hea lugu, muide .

Sleep.

Juba poolteist nädalat kestnud vaheaeg on segi ajanud minu režiimi, või õigemini on see muutunud selliseks, nagu minu puhul normaalne oleks. öö kestab varastest hommikutundidest, ajast, mis varem oli mõeldud ärkamiseks, ajani, mil ma tavaliselt koolis lõpetama hakkasin. hetkel on see vägagi positiivne, kuna öisel ajal pole vaja nii palju tegeleda arvutis olemise segavate tegurite (loe: mõttetute segavate troppidega).
Selle tulemusena jäävad unenäod aega, mille mu organism on harjunud ärkvel veetma. unenäost saab tegelikkus ja vastupidi.. ausalt öeldes ma sellist vahetust eelistaksingi, sest mu uned on viimasel ajal palju positiivsemad ja isegi reaalsemad, kui tegelikkus, mille ma, kui mingi nõme juhus mind hommikul varakult äratanud on, pooluimases olekus veedan. kõhklemata vahetaksin ma unenäod tegelikkuse vastu. eriti, kui seal juhtub asju, mida tegelikkuses üle kõige sooviks. tähendab see siis kaugel viibivate kallite inimestega kohtumist, väikeste soovide täitumist, erakordseid kogemusi või lihtsalt midagi põnevat. igapäevane rutiinne elu võiks jääda vaid öö möödasaatmiseks. siis ärkaks igaüks ju entusiastlikult uude päeva. võimalik, et see "elu kui unenäos" tüütaks lõpuks ära, kuid mõnda aega oleks huvitav.
ja mõnda unenägu tahaks vägaväga tegelikkuseks.. :/
aga see selleks. varsti saab taaskord hakata "öösel" koolis käima ja "päeval" niisama üleval olema. kas pole tore? :)

Insomnia .

In the deepest night you come to me, make me feel alright again, hold me through my pain, make everything okay. Promise me that one day we'll be together, no one between us, no hate, no lies. Your words bring smile upon my face, my tears turn to laughter. I know you'll be there every night, in my own deceptive world of dreams.
You're my nightmare, the one I fear the most.You've taken my sanity and everything I had. You give back nothing. You make me depend on you, but I don't want to. Why can't you just let me free?

Because you know, i'd never survive ?

nothing ever changes.

Ühes asjas võib siis lõplikult veendunud olla - inimesed ei muutu kunagi, ükskõik kui väga kas nemad ise, või keegi teine seda ei tahaks.
Öeldakse muidugi, et aeg muudab kõik. Kas selle peale tulebki lootma jääda siis? Lootma, et äkki aeg midagi muudab? Lootus olevat niigi lollidele.. Mida teevad siis need, kes ei looda?
Läheb nagu läheb. Elu on mäng. Tuleb elada hetkes ja võtta mis võtta annab. Mis mõtet on elada tulevikus ja teha plaane, kui kõik nagunii teistmoodi läheb? Annab see siis kindlustunde? Palju põnevam on ju elada, kui sa ei tea kunagi, mis edasi saab. Kõik lihtsalt juhtub. Piirangutete, reegliteta elu. Elu mis on ainult sulle endale. Juhtigu seda siis saatus, juhused, või mida iganes sa oma eluteed kujundavaks faktoriks pead. Mina olen öelnud selle kohta "I like my life. it's unpredictable." :)

pain .

"I'd rather feel pain than nothing at all" on rida 3 days grace'i laulust Pain. noh, ütleme nii, et minu puhul see ei kehti. ma teeks praegu kõik, et sellest lahti saada. the pain inside me - it's killing me. Jah, sellest on üle kuu möödas, aga.. kuradi valus on ikka. isegi teatud kohtades viibimine toob mälestused meelde ja... somebody please, help me.. get me out of this life, it's killing me.
Hell U tabletid oleks vägagi asjakohased praegu. ainus probleem on see, et ma pole neid leiutanud veel. fucking sad. ma olen väga palju inglise keeles rääkima/mõtlema/kirjutama hakanud viimasel ajal. peaks kodakondsust vahetama vist.
Krt, jälle ma masetsen. tegelikult on ju elu ilus ja.. tundkem igast hetkest rõõmu ja.. ah, keda ma petan?! iseennast? ma ei suuda sedagi ju. kunagi suutsin.. suutsin ka seda kõike enda sees hoida ja.. well, i'm not the girl i was before. jällegi - fucking sad.
Where the hell are you, when i need you..? that's the question. Ainult selle "you" isiksus on.. kindlaks tegemata. ma pole päris kindel endas, mida ma siis õigupoolest tahaksin. kui realistlikult mõelda, siis ei saa mälestustes elada, ükskõik, kui valus olevik ka poleks. so let's dress in this deceptive happiness again, to lie to everyone, including myself..

The Twins Inside Me.

Ma tahaks olla jälle see väike armas süütu tüdruk, kes ma kunagi olin.. Tüdruk, kes naeris. Tüdruk, kes armastas ühtmoodi kevadet ja sügist, suve ja talve. Tüdruk, kes ei valetanud, ega teinud kellelegi haiget ei oma käe, ega sõna läbi. Tüdruk kes armastas maailma. Ta naeratas sellele nii, et maailm ka vastu naeratas. Tüdruk, kes hoolis. Kõigist ja kõigest. Tüdruk, kelle maailm on soe ja värviline. Tüdruk, kes ei teadnud, mis on masendus, või mis tunne on haiget saada..
Ma nägin teda täna, kui pärast meigi maha võtmist ja niiskete juuste kahte patsi punumist peeglisse vaatasin. Ta oli seal ja ta naeratas mulle. Tema silmades oli puhas rõõm. Ta sirutas mulle käe, et mind endaga mängima kutsuda, ent mina puutusin käega vaid külma klaasi.. Selle peale rõõmsa tüdruku ilme muutus. Tema silmist hakkasid voolama pisarad ning ma nägin peegelpildis taaskord ennast..

Happy 1st september, kids!

Täna oli esimene september. Paljud koolid otsustasid, et täna, hoolimata sellest, et on laupäev, on õige päev aktuseks. Nii jäi mõnelgi väljaspool Tallinna elaval õpilasel tulemata Tele 2 Go Live'le. Aga meie kes me käime palju ägedamas koolis kui teised,(nännännää.. :D) siis meil seda probleemi ei tekkinud. Meie aktus on esmaspäeval, kui teiste koolide õpilased juba keemia ja matemaatikatundides piinlevad, haha.
Aga gõulaiv on äge. ja.. mul on igav.
Jess, ülehomme kooli :)))))))))))))))).
Keemia (L) ja mar.. mis see sõna oli? Matemaatika. :) aru ei saa, et me ei taha kooli minna?! school no-no! eem.. jamh. Head ööd, ;**

Armastus päästab maailma. See nimelt hukutab inimkonna...

...Õigemini küll selle puudumine.
Viimase aja filosofeerimise, kui nii võib öelda, tulemusena võin ma seda üpriski kindlalt väita. See, et tänapäeval sellist asja nagu tõeline armastus peaaegu ei eksisteerigi, on väga kurb. Jah, ma olen otsustanud väita, et armastust enam ei ole. Ja teate miks? Sest inimesed muutuvad järjest egoistlikemateks.
Öeldakse, et armastus on see, kui sa oled selle inimese nimel valmis ohverdama kõik, kasvõi oma elu. Aga kes meist siis tahaks oma elust kellegi teise nimel loobuda? Oma elu peab ikka jätma endale, et vajadusel ähvardada selle endalt võtmisega.. Ega siis asjatult üks mu sõpradest ei öelnud, et praegu on emoajastu.
Kui ma selle väite ühele oma lähedasele perekonnaliikmele esitasin, vaatas ta mind suurte silmadega ja küsis, kuidas ma ometi saan arvata, et armastust ei ole.. Et ma vaadaku neid 80aastasi vanapaare kes on jõudnud juba kuldpulmadeni ja ikka veel on koos.. Kas nende vahel siis ka pole armastust? Selle kohta on mul kaks arvamust.
Üks variant on see, et sellel ajal veel oli armastus. ilus ja lilleline :) . Nad ju ometi räägivad, et kui nemad noored olid, siis oli rohi rohelisem ja.. miks ei võinud siis ka armastust olla?
Teine variant on see, et nende vahel on hoolimine ja nad on teineteisega harjunud niivõrd, et ei suudakski teineteiseta elada.
Mitte et hoolimine halb oleks, :/
Armastus on üldse asi, millest viimasel ajal palju räägitakse. Kahjuks on ka nii, et mida rohkem öeldakse, et armastatakse, siis seda vähem seda tõepoolest tehakse, öeldakse ju ikka selleks, et igaksjuhuks kinnitada, et see ka tõepoolest nii on.. Tõepoolest, armastus pole see, kui sinu msnis on näiteks Marko(L). Või mida iganes..
Armastus.. on see, kui sa ei suuda selle inimeseta elada. Kui iga lahus oldud minut on piin, kui sa ei suuda magama jääda ilma temast mõtlemata, kui tema nägemine on ainus mida sa õnneks vajad ja sa oled valmis ohverdama tema eest kõik, isegi oma elu...
Täiesti võimalik, et kõike seda on noortele, peaaegu lastele liiga palju. Aga iga armumist, meeldimist, kiindumist, hoolimist ei saa kohe armastuseks pidada ju..
Armastus.. neile õnnelikele, kes seda tunda saavad.. see juhtub kõige rohkem kord elus, kui sa leiad tõepoolest inimese, kellele sa saad südamest öelda "Ma armastan Sind".

peatage maailm, ma tahan maha minna..

Argh,(see on viimasel ajal mu tunnussõnaks saanud. Arvatavasti ka põhjusega). Teeks nüüd äkki nii, et võtaks korraks minu elus aja maha? Ma tahaks elu üle järele mõelda natukene.. palun?
Viimasel ajal on kõik kuidagi.. sassis. Või olen seda mina? Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea mida teha..
Kõik oleks ju iseenesest hästi, aga.. ma vist ei tunne ikka ennast piisavalt, et teada, mis mulle kõige parem oleks. Aga kui mina otsustada ei suuda, kes siis seda minu eest teeb? Vastus: mitte keegi..
Hüppaks viru katuselt alla, aga.. esiteks poleks lõpp garanteeritud ja teiseks.. mõned inimesed hakkaksid nutma siis ja ma ei taha, et keegi MINU pärast kurb oleks.. :/
Ma ikkagi ei saa aru, miks.. ahh, ma ju tean vastust. See olen ju mina, mis siin ikka imestada.. Persse.
Kui keegi kõike seda ajuvaba jama lugeda viitsis, siis edu teile. Kui kahetsete selle 5 minuti kaotust, siis tuletage meelde, et mina pole teil lugeda palunud. Arvatavasti. Ah, pohhui. Mind võite ikka süüdistada..

I was born to tell You "I love you"

Elas kord üks tüdruk. Ta oli täiesti üksi siin maailmas. Olgugi et tal olid sõbrad, tundis ta end kohutavalt üksikuna. Ühel päeval kohtas ta Teda. Tema üksainus pilk võis panna tüdruku ülekeha värisema, Temaga koos oldud aeg sai tüdrukule kõige tähtsamaks.. Kord ütles tüdruk: "Sa oled siin maailmas ainus kes pole mulle kordagi haiget teinud," Nad olid õnnelikud.. elu lõpuni?
Tüdruk tundis, et midagi on muutunud. Tema ei rääkinud temaga nii nagu varem.. Ta käitus tüdrukuga ülbelt või siis ei rääkinudki temaga.. kui tüdruk lõpuks pisarsilmil küsis, mis toimub, vastas Tema, et tal pole tüdruku jaoks aega, sorry.
Tüdruku maailm varises kokku, ta kahetses hullupööra kunagi öeldud sõnu. Ta süüdistas kõiges ennast, ta oleks pidanud ju aimama, et õnn, see on midagi, mis pole tema jaoks. Pisarad? Jah, need küll..
Ma ei unusta sind kunagi, (L).

Jaanipäev : )

Sõnajalaõis, jaanituli, üle lõkke hüppamine, lillepärgade meisterdamine ja oma tulevase unes nägemine.. kõik see teeb kokku jaanipäeva. Üks kõige erilisemaid pühasid aastas. Minu jaoks see on sissejuhatus suvesse. Õhtu kus võib ükskõik kui kaua õues olla sest on juba soe, see eriline suvine tunne mis hinge poeb.. Korraga õnnelik ja kurb. Tahaks samaaegselt naerda ja nutta..
Sõbrad-tuttavad tulevad kokku.. lauldakse.. grillitakse.. nauditakse alanud suve. Kõik on rõõmsad, hea tujuga minnakse suvele vastu. Samas on hinges selline väike põnevus, kas see suvi tuleb eelmisest parem?

Do you really have to?

Pealkirja kirjutades oli mul kindel nägemus sellest, mida ma kohe kirjutama hakkan. Ent hiirega tühja kasti klikates kõik kadus.
Igatahes tundub et mul kohe ei vea siin elus. Jällegi olen ma vale inimese otsa sattunud. Kas tõesti on vaja mulle haiget teha?! Kas minu elu ei võiks vahepeal normaalne olla? Milline oleks üldse normaalne elu? Ma ei saagi teada, sest mul pole seda. :/
Tahaks lihtsalt teada, miks. Miks ta minuga nii käitub. Millega ma selle ära teenisin? Mitte millegagi enda teada. Maailm ongi ebaõiglane. Nagu ma aru saanud olen, siis haiget saavad ainult need inimesed kes seda mitte millegagi ära teeninud ei ole. Need kõige paremad inimesed. Kes kõige rohkem hoolivad..
Väga vähe on selliseid inimesi. Aga on. On ka selliseid kes, ükskõik kui valus neil endal ei oleks, alati on teistele toeks. Täielikud inglid. Üle kõige tahaksin ise olla selline inimene kelle peale mõeldes mõeldaks, et tema on alati minu jaoks olemas.
Jah, öeldakse, et kuskil on igaühe jaoks keegi. Aga kust teda leida? Kui keegi teab, siis öelge mulle ka, palun. Äkki leian ka mina selle kellegi. Ma ei taha enam haiget saada..

Working Class Hero

'As soon as you're born, they make you feel small, by giving you no time instead of it all, 'til the pain is so big you feel nothing at all.. A working class hero is something to be, a working class hero is something to be..'
Ma otsustasin pühendada postituse bändile kellest ma olen tõsiselt vaimustuses. Selleks on Green Day, nagu igaüks kes mind vähegi tunneb juba arvata võib. Mitte ülihead, täpselt minu stiili väljendavad lood ei ole see millest ma praegu kirjutada kavatsen. Vaid hoopis see mida see bänd stuudiost väljaspool teeb.
Esimene asi mis mulle tõsiselt südamesse läks oli lugu The Saints Are Coming, mille nad tõsi küll tegid koos U2-ga, aga mis oli pühendatud orkaani ja üleujutuste ohvritele.
Teiseks oli väga liigutav jälgida Billie Joe Armstrongi, Green Day lauljat, olemas abiks ühele kodu kaotanud perekonnale maja ehitamisel. Nimelt Billie Joe oma naisega käis iga päev abiks ehitusel ja tegi seal kõike mis vaja alustades lammutustöödest lõpetades seinade värvimisega.
Kolmandaks.. cover John Lennoni loole Working Class Hero. Rassismist, vähemuslastest jne. Ma ei hakka varjama, et seda lugu esmakordselt kuulates, tegelikult selle esmaesituse vaatamist, ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Mulle lihtsalt läheb niivõrd hinge selline asi.
Ma usun et see ei ole viimane kord kui Green Day midagi sellist teeb. Just sellepärast võib öelda, et kui mul üleüldse on mõni eeskuju siis on see Billie Joe. Selliseid kuulsusi on väga vähe, suurem osa neist teevad heategusid ainult oma maine parandamiseks vms. Ma ei usu, et see aafriklastele väga korda läheb kui Angelina Jolie mõne nende kaasmaalase lapsendab. Aga kui mõni rassismi all kannatav mustanahaline satub kuulma kuidas üks populaarsemaid valgete bände on kirjutanud neist loo andes seal selgelt mõista, et rassism on kohutav, siis.. Minu meelest on see väga armas neist. Selle loo järgi tundub, et nad saavad tõesti selle probleemi sügavusest aru, mitte et 'rassism on nõme.. jee jee ' vms. :/
Ma nii kuradi väga armastan seda bändi ja see kõik teeb ta mulle veelgi südamelähedasemaks.. :)
'They hurt you at home, they hit you at school, they hate if you're clever and despise a fool, 'til the pain is so big you feel nothing at all.. '

Ja nii ma tapsingi Nuuskmõmmiku..

Mantli lehvides seisis ta kivisel mererannal, sügavrohelised silmad põrnitsemas vahuseid halle laineid, mis maad tema all neelates aina lähemale tulid. Kui esimesed neist tema jalgu puudutasid, ärkas ta otsekui unest, taganes paar sammu ja tema pilk kinnitus taaskord silmapiirile. Miks see ei tule? Tuuleiil haaras nagu möödaminnes kaabu ta peast, keerutas seda paar korda tumeda tähistaeva all ja asetas selle üksikule akaatsiapõõsale. Pruunid juuksed langesid hetkeks ta õlgadele, kuid asusid kohe mantliga samas rütmis lehvima. Tema näos oli näha jälgi unetutest öödest ja väsimusest. Inimene kes teda ei tundnud oleks võinud öelda, et ta on nutnud. Aga temataolised mehed ei nuta ju kunagi..
Tuul üritas nüüd tal mantlit seljast rebida, ent tundus, et ta ei pannud enda ümber toimuvat tähelegi. Ta taganes veel paar sammu. Miks see ometi ei tule? Ta kartis ennast viimasel hetkel ümber mõtlevat. Tema süda peksis järjest kiiremini. Miljon mõtet ta peas üritasid korraga tähelepanu saada. Miks sa seda teed? Hülgad oma naise ja lapse? Ma olen neile juba niigi palju haiget teinud.. Aga nad ju vajavad su tuge üle kõige. Ei, mitte minu. Ma ei vääri neid. Argpüks! Põgened elu eest.. Kui elu tähendab ainult valu, siis milleks seda taluda? Aga kuidas siis ülejäänud inimesed suudavad? Mina pole nemad ja nemad pole mina.
Tema mõistuse hääl oli tugev. Aga sellel polnud õigus. Seekord mitte..
Vahepeal olid taeva katnud sünged pilved. Vihma piitsutas talle näkku. Ta vaatas kella. See näitas seitse minutit kolm läbi. Hoiatus oli antud kella kolmeks. Ta ei suutnud taluda mõtet, nagu seisaks ta siin täiesti asjatult. Ta oli oma otsuse teinud. Tagasi minna? Mitte iialgi!
Järsult hakkas merepiir taanduma. Ta hingas aeglaselt sisse. Nüüd tuleb lõpp, taganemisteed ei ole, ütles ta endale. Viimase asjana karjus ta tuulde: "KATE, MA ARMASTAN SIND!", hetk hiljem summutas hiiglaslik tsunami kõige elava hääled. Hetkeks pilvede tagant välja tulnud kuu valgustas taanduvat lainet mis viis endaga kaasa kergelt aimatavat inimkogu..

: )

Ma armastan üle kõige kevadet. Maikuud. Õitsevad toomingad ja niiererohelised lehed tekitavad kirjeldamatu tunde. Ma armastan seda maailma. Armastan kõiki ja kõike. Ma olen lõpuks õnnelik. Loomulikult ei tulene õnn ainult kevadest.. aga see aitab suuresti kaasa. Kõik mu ümber on samuti õnnelikud. Kool saab läbi. Algab lõputu suvi.. Vabadus. Kolm kuud ilma keemiatundideta. Kolm kuud ilma vene keeleta. Need kaks nädalat mis sellest kõigest veel lahutavad..
* * *
Ma tegin kõik aknad lahti, ma tahan et mu toas oleks samasugune kevad nagu õues. Ei, ma vist ikkagi lähen õue. Kohutavalt ilus päikeseloojang on praegu. Viimased päikesekiired kaovad õitsvate õunapuude taha.. Oeh..
* * *
Nii soe on õues. Mis siis et kell on mingi 22.00 . Ja nii kohutavalt ilus. Valus hakkab. Võiks istuda terve päeva lihtsalt võrkkiiges ja vaadata kevadet. Teeks seda hea meelega kui aega oleks. Aga ei. Kaks nädalat kooli veel. Selle ajaga kaob see imeilus kevad ju. Temast saab suvi. Aga ma ei taha suve. Ma tahan seda kevadet..

***

Õitsevate toomingate joovastav lõhn tekitas temas imeliku tunde. Nagu terve maailma rõõm ja valu oleks korraga tema väikesesse südamesse pugenud. Seda tunnet tahtis ta jagada vaid ühe inimesega.
"Ma armastan sind." Ta kartis neid sõnu. Ta kartis tunnet mida need sõnad väljendasid. Liiga hästi olid tal meeles aastatagused sündmused. Õnn. Pettumus. Valu. Ta polnud siiani sellest üle saanud. Kuid nüüd algas see otsast peale. Kuidas olla kindel et see ei kordu? "Ma armastan sind," oli talle tookord öeldud. Ainus mis ta valesti tegi oli see, et ta uskus. Uskus siiralt nende sõnade lausujat. Armastus. See oli tookord olnud nii lihtne, lausa endastmõistetav. Kahjuks pidi ta pettuma. Kui selline asi nagu armastus üldse eksisteeris, siis tundus, et temale polnud seda jätkunud. Selle teada saamine tegi väga haiget. Ent ühtki pisarat ei voolanud, ta hoidis kõik endale. Maailm ei vääri seda. Pole mõtet valada pisaraid kellegi pärast kes nii haiget teeb.
Taaskord need sõnad. "Ma armastan sind, ma ei jäta sind kunagi." Ta ju tahtis seda uskuda. Kuid ei suutnud. Ta ei tahtnud uuesti pettuda. "Ma armastan sind ka. Igavesti. Kuid mul on kahju.."