kevad on meil südamees...

lõpuks! kevaad^^. mingi päike paistab otse silmaauku kogu aeg, õues on soe.. suvetunne tuleb... ja sellele vastukaaluks siis veerandi lõpp, mornid õpetajad ja lugematu arv järeltöid. mis tuleb teha peale 8-tunnist koolipäeva.:) mis tuletabki meelde mulle, et mul praegu sellises toredas aines nagu History hinded 1 ja 2 on.. ahjaa, selles ei panda selleks veerandiks hinnet ju. jess! aga kevad on küll jah. paar päeva tagasi otsustasime mina ja Liis, minu alatine ustav kaaslane.. vähemalt siis kui ta on purgi dünamit'i joonud.. minna metsa et tabada kevadet.. midagi eriti pildile me küll ei saanud, aga naerukrampe küllaga.. kevadel, kust siis kui on kõige kiirem, ei ole midagi paremat kui põgeneda linnast kuhugi loodusesse ja unustada kõik mured - kool, kodu jms..
kahjuks kaasneb sellega ka õppimistaseme langus, mille üle pole eriti rõõmsad meie armsad vanemad.. tegelikult võiks nagu aru saada, et kevadstressi tekkimine on vägagi võimalik. mitte koolist, vaid just sellest kui ei saa kevadet nautida. väga jube on koju õppima kiirustades vaadata inimesi kellel pole kuhugi kiiret ja kes niisama jalutavad või midagi.. vähemalt selliste nägudega on küll mingid nõudlikema koolide (ma arvan) õpilased kes meile linnas vastu tulevad..:D

Klass..

niih.. v2ikeidi sai täna ühe.. parema sõna puudumisel võib seda ka elamuseks kutsuda.. võrra rikkamaks igatahes.:D nimelt ma käisin Klassi vaatamas CC Plazas. Tegelikult võib piisava loomuliku intelligentsiga inimene seda ka pealkirjast järeldada ;). Film iseenesest oli hea, polnudki eriti üle pingutatud, nagu eestlastele, no offence, tavaliselt kombeks. Võib-olla oli asi noortes näitlejates, kes filmi palju vastuvõetavamaks tegid, suur kummardus neile.:) Üks asi jäi kuidagi häirima - kiusatavad nägid välja niivõrd ebasümpaatsed, et kaasa tunda neile oli raske, kui jälle palju kenamad meessoo esindajad lõpus külmavereliselt maha lasti selle eest, et nad ei julgenud ühele tüübile vastu astuda, kui sealjuures oli ka näha mis neist saanud oleks, kui nad seda teinud oleksid. Neid oleks pekstud, alandatud ja mida kõike veel.. hmh.:/
igatahes soovitan vaadata:)

tere tulemast tagasi :)

kuna suur osa minu sõpradest on alustanud nüüd või tegelevad juba pikemat aega blogimisega, siis otsustasin üles otsida ka enda vana blogi ja seda ka juusima hakata. mis mõtet on niisama blogi omada? nii et lugejatele tere tulemast tagasi. V2ikeidi is back in action! (või midagi sellist).

algab päev, algab päev, algab päev...

See oli üks varajane juulihommik, kell oli umbes 3. Ja mina.. unetu nagu ma olen, lamasin oma mõtetes voodis, võtsin kätte voodi kõrval olnud pliiatsi ja paberi ja kirjutasin üles kuidas see päike siis tõusis, et pimedatel talvehommikutel enne masendavat kooli minekuks üles tõusmist seda meenutada.

Kustus esimene täht. Ja seejärel teine. Lõpuks jäi järele vaid tühjus, selline tühjus mis on hingele mõistmatu aga siiski olemas... Järsku.. lõi taevas särama tuleleekides ja aeglaselt, peaaegu märkamatult hakkas sinna kerkima suur oranž kera. Kõik vidistavad sulelised tervitasid Päikest valju kisaga.. Ja uus päev oli taaskord alanud.

See oli siis näide minu paariaastatagusest kirjandusoskusest. Kommentaare? :D

the saints are coming

täna on teine jõulukuu päev. laupäev on. väljas sajab laia valget lund ja on 10 kraadi külma. Tõeline jõulutunne on. Väikesed lapsed kelgutavad ja suusatavad. Mändide oksad on kaetud suurte lumehunnikutega mis vahepeal kerge mütsatusega maapinnale langevad. Valitseb täielik vaikus.
Romantiline, ennastületav vaikus.
KAS TÕESTI?! on jah teine detsember, aga see erineb natuke eelpoolkirjeldatust. Nimelt sajab väljas tõesti, aga mitte lund, vaid vihma. 10 kraadi on ka, aga mitte külma vaid sooja. Jõulutundega on niiviisi et... seda nagu ei ole. Ja jõuluvaikuse asemel on kuulda ainudt mööda vuravate autode pidurikriiksatusi. Jah, jõulud on meil südames :)

et siis...linna?

hilissuvi. on esmaspäev. vahet pole tegelt. täpselt kell 12 hommikul väljub ühest kivimajast inimene. huvitav, onju? ta astub paar sammu majast eemale ja avastab siis et väljas sajab. padukat. ta pöördub ringi ja hakkab kotis sorima. kui ta vaid teaks et ta pani võtme taskusse... leiab taskust võtme. topib lukuauku. annab uksele jalahoobi ja ütleb valju sisinaga, aga ikkagi arusaadavalt "no tyra küll!!!" ja kortsutab kulmu. võtab vale võtme lukuaugust, topib õige sisse, keerab ja kaob natukeseks ajaks silmist. mõne minuti pärast väljub inimene teistkordselt. võib öelda et tegu on tüdrukuga. suht lühikese, musta peaga tüdrukuga. tal on suur kirju vihmavari. ta teeb selle lahti ja astub värava poole. vihma ei saja enam. ta paneb vihmavarju uuesti kinni ja lööb väravat jalaga. "aiiiiiiiii....FAKKK!!!" kostab üle tänava. tüdruk kargleb koomiliselt ühel jalal ja lonkab siis väravast välja. enam ta ei löö raudväravat jalaga. tänavaotsale jõudes möödub temast buss. see pidigi sealt mööduma. ainult tema pidi seal sees olema. ta tahaks öelda midagi suht roppu, aga midagi ei tule enam pähe. ta võtab taskust telefoni ja valib numbri. kutsub. "hallo?" kostub teiselt poolt. " tsau, kuule ma tahtsin öelda et ma ei tule tä..." piip-piip-piip. mida nüüd?!! ah nii. aku sai tühjaks. tore... siis tuleb ikka linna minna. ta suundub bussipeatuse poole. tuleb buss..
..nii. linnas siis. kus ta nüüd on siis? ahaa. seisab tänavanurgal ju. võtab taskust telefoni jälle. lülitab sisse. oi, töötab. telefon heliseb. "jaah..?" tuttav hääl teiselpool ütleb: "tead, mul plaanid muutusid, ma ei tule ikka täna linna. sorry..." tüdruk langetab aeglaselt telefoni hoidva käe. teda ei huvita enam miski mis tal öelda on. aeglaselt lülitab ta telefoni uuesti välja ja vajub tänavakivile istuma. langetab pea ja vaatab oma ketsipaelu. teda on alt veetud. olgugi et üsnagi tühine asi, aga teda on alt veetud. üksainus pisar langeb tumeda nirena mööda põske kaasa viies endaga osa silmalainerist. inimesed kiirustavad mööda ja kas ei märka, või ei tahagi märgata üksildast masenduses kogu tänavaservas. ma ei tea kui kaua ma seal istusin.