challenge - day 12

day 12: share your bucket list:

mõned aastad tagasi käisin oma esimesel Poeetide laivil. pärast seda ütlesin L'ile, et võin nüüd rahuliku südamega surra, kui väga vaja on. eelnevalt oli Poeetide päriselus nägemine mu to-do-listis esikohal olnud. õnneks järgnes sellele korrale siiski ka teine ja kolmas, elu ei saanud otsa ning saavutamist vajavate staatusesse tõusis veel eesmärke.

• elada mõnda aega mõnes muus riigis, eelistatult Austrias, Viinis. igatsen sinna tagasi 2006. aastast saati, kuid miskipärast pole siiamaani jõudnud. teine koht, kus võiks elada, on Helsingi. 
• kirjutada mõnes väljaandes oma kolumni. selle nimetasin oma pikemas perspektiivis eesmärgiks ka sisseastumisvestlusel. Hõbemägi leidis veel, et mu idee, et selleks, et keegi mind lugeda/kuulata viitsiks (ehk siis alandlikult vihjan siin justkui arvamusliidri staatusele vms), tuleb end kõigepealt tõsiseltvõetavaks inimeseks üles töötada. nojah.
• soojal maal tahaks ära käia. miskipärast pole meie peres kunagi olnud kombeks palmi all puhkamas käia, olgem ausad, üldse reisida. nooremana põdesin veel ka rasket päikeseallergiat, mistõttu rannaliival peesitamine endast sugugi puhkust ei kujutanud. nüüd, sel talvel hakkasin aga kohutavalt päikest igatsema, eriti kuna viimasel suvel rannamõnud praktiliselt nautimata jäid, ning tegin plaani järgmisel aastal üks tore soojamaareis ette võtta.
• omaenda kodu leidmine on ka mulle väga oluline. ma ei mõtle suvalist üürikat ja vanematekodust pääsemist, vaid päris oma pesa, kus ISE olla. pärast sünnikodust ära kolimist pole seda nn kodutunnet ka tunda saanud, ehk tuleks siis seegi tagasi.
• kiirendada kalli sportautoga tippkiiruseni. no comments needed.
• sõita suure kruiisilaevaga. sellisega, nagu need, mis näiteks Ameerikast Euroopasse sõidavad ja kindlates riikides natukeseks peatuvad. sellisega, nagu see suuuuuur ilus lumivalge laev, mille reisijatega ma eelmisel kevadel intervjuud tegin...
• now a really cheesy one: kohata Härra Õiget :D no võiks ju ometi! miskipärast usun, et kusagil ta ikka eksisteerib, see keegi, kes viitsib minu pärast ka pingutada ning kellega koos olles pole tunne, et teen talle sellega teene. 
• ning Regina tahan heaks ja õnnelikuks inimeseks kasvatada. 

tegelikult on ka hästi palju asju, mis veel mõni aasta tagasi oleks siia listi kuulunud, kuid millega olen juba hakkama saanud. võib-olla unistan liiga realistlikult, aga võib-olla hoopis elan unistused reaalsuseks :)

challenge - day 11

day 11: your favorite 10 songs right now?

appi, see on raske ju! :D kümmet lugu välja valida kõigist... ilmselt unustan paljud olulised ära, aga annan oma parima.

• Poets Of The Fall - Carnival Of Rust
• Journey - Don't Stop Believing
• Green Day - Good Riddance (Time Of Your Life)
• Sunrise Avenue - Only
• Billy Talent - Try Honesty
• Poets Of The Fall - War
• Young Guns - Brother In Arms
• Puddle Of Mudd - Blurry
• Eminem - Going Through Changes
• Green Day - Boulevard Of Broken Dreams 

ühtegi neist ma oma top10-st ära ei võtaks, paar lugu ilmselt paneks juurde.

challenge - day 10

day 10: share old photo(s) of yourself:

tere, olin kolm. ja keskmine, kui polnud obvious.

tere, olin 13 või 14. awkward.

 

 

 

 

 

 

ja olin 17. miss that haircut..

 

 

 

 

 

 

 

tänud orkutile.

vahel on nostalgia eriti hull asi

selle kevade jäised varahommikud on eriti magusvalusad. kui päike tõuseb nii oranžilt ja õhk on kergelt udune, põen mina igatsusvalu kõige selle järele, mida tundub, et ma enam kunagi ei tee..

aga pole hullu, sest mul tuleb igal kevadel kohutav igatsus peale. ja iga kord pisut teistmoodi.

joosta läbi hommikuse sudu viimasel hetkel rongile ja tunda oma kopsudes seda vabastavat värskust. logistada vana elektriraudtee rongiga balti jaama, seista uste juures inimestel ees ja vaadata, kuidas nad üksikute istekohtade nimel korraga vagunisse pressivad. tunda, kuidas kõrvad valutavad balta trammipeatuses vihisevast tuulest ja sõita eriti aeglaselt ülikooli, teades juba ette, et jääd hiljaks. lubada endale, et järgmisel hommikul ärkan varem ja võtan teepealt kohvi.

vabal päeval ärgata vara. loksuda selle sama rongiga linna, hea muusika klappidest mängimas. süüa koos L'iga müürivahe revalis munaputru peekoniga ning juua cappuccinot ja värskelt pressitud apelsinimahla. tunda, kuidas mahe lounge-muusika süvendab varahommikust unisust. 
jalutada rotermanni kvartalis läbi sealsed poed ning siis istuda keset sealset platsi päikese kätte. kuulata, kuidas kajakad hüüavad ning tunda, et on kevad.

challenge - day 9

day 9: (women) what's in your purse?

kõik, kes kunagi mu kotti piilunud, teavad, et see meenutab prügimäge. vähemalt pooled tšekid, flaierid, visiitkaardid ja muu näppu sattuva träni suskan alati kotiluku vahelt sisse ning suur osa sellest jõuab prügikasti alles koos laguneva kotiga. tundub üsna õudne, kuid sellel on üks kasulik funktsioon: kui raha hakkab otsa saama, siis leidub paberikuhja all alati peotäis sinna veerenud münte ning selle eest saab vähemalt korra poes käia :D

 

mainin ära, et ikka päris prügi viskan kotist prügikasti ka vahepeal, et te ei arvaks, et ma prükkariks hakanud olen. enamik sodi tundub esmapilgul vajalik.

 

aga veel võib sealt leida: võtmed, neli nätsupakki, seitse patsikummi, väike tühi kilekott, kaks juukseklambrit, rahakott, nahkkindad, poolik pakk šokolaadikomme, Regina vaktsineerimispass, kaks ilma võiduta kiirloteriipiletit, salfakad, plaastrid, kaks pastakat, ripsmetušš, kõrvaklapid, vana sinine nokia, silki menüü, astmaravim, puuder, huulepulk, katkised päikeseprillid (aga kõik tükid on kotis, nii et saab kokku panna!), neli tabletti Renniet ja juba leidsin natuke sente ka.

challenge - day 8

day 8: currently reading anything?

oh ei. igatsen küll vahepeal sellist vaba aega, et hea raamatuga aega veeta. riiulis on järge ootamas näiteks selle naissarimõrvari, kellest film "monster" tehtud on, elulugu ja üks vana hea CSI krimka. muide, ma viskan vabal ajal õnnest tagurpidisaltosid, sest CSI Kriminalistid hakkas alates kõige esimesest osast sony entertainmenti pealt! tegu on mu esimese kõigelemmikuma sarjaga siiski. nii mõnus :)

 

aga muidu, täna lugesin kabuumi kataloogi ka. 

challenge - day 7

day 7: memories: what's your earliest one?

mul pole kuigi palju ilusaid mälestusi lapsepõlvest kahjuks. miskipärast on eredamalt meeles ainult sellist stiili asjad:

 

võisin olla nii kahe-kolmene. vanaema käskis mänguasjad kokku korjata. tegelesingi sellega, kui vanaema tuli küsima, kas edeneb. ma ei teadnud, mis see sõna tähendab, aga kusagilt kontekstist oli nagu meelde jäänud, et midagi halba.. vastasin igaks juhuks "ei" ja sain korraliku litri kirja. üks varasemaid mälestusi siis.

 

ei tahaks, et ükski laps peaks oma lapsepõlvest selliseid asju mäletama. kuigi, eks tegu on natuke mu enda iseloomu eripäraga ka, hoida meeles halbu ja valusaid kogemusi, see tuleb täiesti tahtmatult. väikestviisi masohhist olen vist.

 

ja tegelikult on ikka ilusaid asju ka meeles, hetki mõnest lõbustuspargis või loomaaias käigust jne, aga need on hilisemad juba.

puhkus

pakkisime koduse karja kokku ja sõitsime viimsisse spaamõnusid nautima. oleks ma enne teadnud, et koos beebiga sedasi puhata on võimalik, siis oleks juba ammu läinud ilmselt. mis siis, et tuttava sõnul jõudis antud hotell tallinna kümne kehvema edetabelisse, meie teenindus oli väga heal tasemel, saime kõik mis tahtsime, kuigi meiega oli ilmselt keskmisest enam jamamist. staff oli kenasti vastutulelik. 

 

nii hea oli vahelduseks lasta enda eest hoolitseda, süüa kellegi teise valmistatud head toitu, mitte koristada ega tõmmelda. jõmm pidas ka end väga hästi üleval terve selle aja. tahan veel!

 

mõte läks nüüd absoluutselt mujale, sest üritasin mingit x-ray visionit kasutades linnupiima karbist valge sisuga kommi leida. mingi hetk tundus, et leidsin loogika - pruunid on kõige õhemad, kollased keskmised ja valged kõige paksemad (obviously on värviga kallimad/väiksemad) aga ei, siis oli üks suur kollane :/ first world problem. damnit, jälle kollane!

 

viimasel ajal sööks ainult aasia köögi toite, kui saaks. kokkasin täna tšilli ja sojaga wok-nuudleid veiseliha, krevettide ja suvikõrvitsaga. lihtsalt nagu muuseas. hakkab see koduperenaise-haigus ilmet võtma :D

challenge - day 6

day 6: something for your kids to know

uskumatu, aga elu ilma uue meedia seadmeteta on ka täiesti võimalik. sõpradega saab rääkida silmast silma, kohtumised saab kokku leppida ja siis oma sõna pidada ning õigel ajal kohale ilmuda ja mis kõige huvitavam - tunnis/loengus olles ei sure ära ka siis, kui ei ole terve aja ninapidi telefonis või tahvelarvutis.

 

päriselt ka ma tahaks, et mu lapsed ei oleks tehnika- ja internetisõltlased. god knows, mis seadmeid ja süsteeme selle aja peale veel leiutatakse. kes on wall-e filmi näinud, saab aru, mida ma mõtlen. palun, ei..

 

ja teise olulise asjana et võiks teada-tunda elementaarset viisakust. eks see tuleb enamjaolt kasvatusega, aga natuke on ikka loomuliku intelligentsiga kaasa sündinud ka. oskus normaalselt suhelda on, eriti tänapäeva kommunikatsioonil põhinevas maailmas, ülioluline.

 

kokkuvõtteks: tõsta pilk nutifonist ja suuna oma kaaslasele, naerata ja ongi parem elada :)



challenge - day 5

day 5: share the best advice you've ever got

ma ei küsi eriti nõu. ja mind ajab närvi, kui keegi, kes asjast midagi ei tea, proovib end tähtsaks teha ja kukub õpetama. kuna ma olen ilmselt emalt pärinud mõtteviisi, et tean nagunii ise kõige paremini, vähemalt tunnen kõige paremini iseennast ning olukorda, milles olen, siis pole, jah, kerge anda mulle nõu, mida ma kuulda võtaks. 

mõnikord jääb inimestele mulje, nagu ma küsiks nõu, kui ma vingun. tegelikult ma enda meelest lahkan situatsiooni ja räägin, mis värk on. see ei tähenda, et peaks kohe hakkama mingeid primitiivseid lahendusi pakkuma, kuna, surprise-surprise, ma olen suure tõenäosusega selle sama asja JUBA VÄLJA MÕELNUD. ma olen üsna hea lahenduste välja mõtlemises. ja järelikult see lahendus ei sobinud.

aga et küsimus päris tühja ei läheks, siis mu lemmik relationship quote: 

Any relationship that lasts longer than a breath mint is gonna have challenges, but if a relationship doesn't work out, it's usually not because of the challenges, it's usually because the relationship wasn't strong enough to begin with.

-Castle

oh so social

sain täna aru, et facebook on minu jaoks end täielikult ammendanud. no ei viitsi lihtsalt enam kirjutada mingeid... asju sinna. panna pilte oma lõunasöögist või soovida kuhugi õhku head uut aastat, sõbra- või rukkimaarjapäeva. see tundub nii ülimõttetu.

 

vaatasin, kuidas kõik järjest "head vabariigi aastapäeva!" kirjutasid. kellele? milleks? ma tean ka, et on aastapäev, jah. panen lipu lehvima, teen kiluvõileibu ja vaatan pingviinide paraadi. võõrustan sageli üsna prominentset seltskonda. soovin ka ehk head aastapäeva neid kallistades.. siit tulebki konks.

soovin inimestele häid pühi või õnne sünnipäevaks personaalselt. oma facebooki seinale näiteks "häid jõule" kirjutada on mu jaoks sama nagu iga päev "palju õnne sünnipäevaks" kirjutada. lihtsalt niisama, õhku. samamoodi tekib küsimus, kellele sa seda soovid, iseendale või?

piltide üles laadimine käib viimasel ajal ka nii, et kõigepealt kuu aega mõtlen, et peaks. muidu arvatakse, et ma surnud olen või midagi. asi polegi ainult selles, et ei näeks mõtet oma elu avalikult jagada vms, lihtsalt ei viitsi. aga sotsiaalne surve on. I can feel the pressure! :D

muidu paneks üldse kinni selle nalja, aga sellega saab läbi telefoni tasuta suhelda inimestega ju! tean jah, et whatsapp on olemas, aga kõigi telefonidega see koostööd teha ei soovi. aga sellest, miks ma oma praegust telefoni vihkan, teinekord pikemalt.

soovin iseendale ilusat kevadet

challenge - day 4

day 4: your favorite 5 blogs?

on vist üsna loogiline, et olen viimasel ajal beebiblogide lainel. kõige sümpaatsem neist on Aili blogi väikesest Oliverist. teine hästi tore beebi- ja elublogi asub siin, selle avastasin alles üsna hiljuti. kuulsa Malluka blogiga on mul omamoodi love-hate relationship. kuna meie lapsed on vaid kahepäevase vanusevahega, siis on paljud teemad hästi asjakohased ja tuttavad ning selle suure lugejaskonna kommentaaridest saab sageli huvitavat infot. aga samas ajavad mõned vaated ja käitumine mind vahel jube närvi :D seda pole teiste blogijatega juhtunud. aga eks igaüks ole omamoodi.

 

tavamaailma blogidest loen juba aastaid huviga Hetlini kiivriotsingust, autor on mulle kuidagi üsna suureks eeskujuks muutunud oma positiivsusega, üldse läbi ja lõhki ilus inimene on. ja Leika seiklusi loen ka. tore on kellegi tuttava elust sellist mõnusalt muhedat juttu lugeda. kaks viimast on ainsad, mille uute postituste kohta mulle teade ka tuleb.

 

ülejäänud lugemised jäävad pigem aeg-ajalt sirvimisteks.

challenge - day 3

day 3: why do you blog?

sest nii ma saan rääkida täiesti avameelselt nii nagu tahan sellest, millest tahan. tavaelus tuleb ikka mingi viisakus või muu tsensuur vahele, või siis on teemad, mida ei hakka kellegagi arutama. vahel ei viitsigi kedagi teist vestlusesse kaasata.

mul kipub vahel nii olema, et arutlus läheb kiiresti käest ära vaidluseks, sest ma ei suuda oma seisukohti piisavalt kiiresti seletada/põhjendada. see ajab kohutavalt närvi ja ma pigem ütlen vestluskaaslasele, et las see teema jääda ja lähen blogin sellest. hea rahulik on nii. närvid jäävad alles ja ei pea mingit jama kuulama.

 

enne kui ma seitse ja pool aastat tagasi blogima hakkasin, pidasin ma päevikut vihikutesse. nii kaua kui ma mäletan, on mingi salamärkmik ikka kusagil sahtlipõhjas olnud. huvitav on tagantjärele lugeda, kui suuri tundeid tekitasid praeguseks ununenud olukorrad ja üldse pisiasjad.

 

ja põhjusest, miks ma pole nende aastate jooksul uut blogi teinud, kui siin on omajagu täielikku jama ka kirjas.. see blogi on kokkuvõte minu elust, sellest, kes ma olen. minevikku ei saa ju muuta, kustutada ega uuesti alustada.

kuna ma tavaelus pole ka suurem asi endast sügavuti rääkija, no pole seda avameelsust, ainult pealiskaudselt, siis leiab siit huvi korral kõik vastused. ma usun, et inimene, kes viitsib nii palju süveneda, et lugeda läbi viimaste aastate postitused, saab üsna hästi aru, kes ma selline olen.

 

endal tuleb ka vahel uuesti meelde.

recipe of the day

ma sain eile oma kodupoest kastaneid! neid söödavaid loomulikult. ffs, kui kaua ma olen neid taga ajanud nagu päkapikk ja maja (mingi nõukaaegne multikas oli selline), kui mul vähegi on kaubamajas või stockis meeles vaadata, siis neid pole, muidu kindlasti on. igatahes ma olin nii õnnelik kui õnnelik toidu pärast olla saab, röstisin neid ahjus ja see viis mind kohe Viini omadega. üks asi, mida ma kohutavalt igatsen on Viini kastanimüüjad. ja no üldse selle linna atmosfäär. aga kastanid ka.

 

igatahes, kes pole proovinud, try them! tee teravasse otsa ristikujuline sisselõige, siis saab pärast koorida normaalselt, ja küpseta 225 kraadi juures 20 min. söö kuumalt, serveerida võid koos või ja soolaga või niisama.

 

rohkem häid retsepte mul pole, võin rääkida, kuidas pelmeene praadida või purgisuppi teha!

 



challenge - day 2

day 2: meaning of your blog name?

kui ma (aasta oli siis noa laev, eksole) oma blogile pealkirja panema hakkasin, siis oli parajasti katy perry lugu hot n cold hästi populaarne ja see parajasti kohutavalt kummitas mind. vot selles loos on read

we used to be

just like twins

so in sync

the same energy

now's a dead battery

ja kuna oli mingit vasturääkivust ka vaja, siis genereeris mu geniaalne mõistus kusagilt (nagunii duracelli reklaam vms) sinna otsa turboboosti.

ehk siis päris ausalt on tegu hetke ajendil kirja pandud ja siiamaani jäänud vaimusünnitisega. läbimõeldud tagamõte puudub täiesti.

challenge - day 1

day 1: introduction & recent photo

kõigi viimasel ajal avastatud blogide juures on mu lemmikuks osaks kujunenud blogging challenge'id. niisama möla kõrvale straight up fakte ka. põnevat avastamist nii lugejale kui endale (selle lausega peaks reklaame tegema). igatahes tundus põnev, proovin ka. et mitte teha sohki ja meelepäraseid postitusi ette planeerida, avasin google, trükkisin sisse "blog challenge" ja võtsin esimese pildi.

olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et ilmselt ei saa ma iga päev postitamisega hakkama, aga proovin need 31 punkti võimalikult ausalt järjest ära täita.

aeg on kolmandat korda oma algse pildivaba blogi reegli vastu eksida:

 mul on seriously parema kaameraga telefoni vaja.

valentine's

nii armas oli täna vaadata, kuidas igas vanuses meessoo esindajad koogikarp või lilled näpus ringi tormasid. paistab, et komme 14. veebruari puhul kellelegi kallile ilus üllatus teha juurdub vaikselt aga kindlalt ka meie riigis, kaaludes üle naistepäeva tähtsuse. viimasel on kuidagi nõukalik maik juures, kuigi lilli on tore saada. kui on kedagi, kes kingib loomulikult. eelmisel naistepäeval võisime koos töökaaslasega terve leti päeva jooksul saadud lilli täis laduda näiteks.
sõbrapäeval pole mul veel sellist juhust olnud. nüüd järele mõeldes pole ma ühelgi aastal sattunud sõbrapäeval olema suhtes kellegagi kes vana hea romantikakombe kohaselt paneb puhta särgi selga, toob lilli ja kommi.. ainsa valentinimõmmi sain ka sõbranna ekspeikalt. muide, tsiteerin ühte oma isiklikku eksi: "ma ei teadnud, et sulle lilled meeldivad." no wonder, et me lahku läksime :D

nagu vallalisele naisele kohane, veetsin siis õhtu eesti laulu poolfinaali vaadates. kui L enne ütles, et pole mõtet, siis suhtusin üsna kurjalt tema negatiivsusesse. mis mõttes nagu. see on ainus eesti kanalitelt tulev saade, mis mind natukenegi huvitab. aga no olgem ausad, tal oli jälle õigus. SEE OLI JU KOHUTAV! õõhhh. ei tööta see eesti muusika mu jaoks. võib-olla tehakse kusagil midagi sellist ka, mis pole nii hull, aga paneb kahtlema.

aga herr vaheoja huumor on tasemel, I must say. 

ära üle ka mõtle!

järsku on kusagilt hirmus kari igasuguseid vandenõuteoreetikuid lahti lastud. inimeste kiibistamise lugu (ameerikas juba toimub, päriselt ka!!) pani muigama küll, aga kui keegi nüüd reaalselt uskus seda jama, siis võis ikka eluvaimu seest ehmatada. mäletan, kui casino royale filmis bondile kiip kätte pandi, mille paha tegelane pärast noaga välja urgitses, siis imestasin kohe, et miks ta seda ise välja ei koukinud. eks mind häirib see ka, et mobiiltelefoni asukoht on tuvastatav, aga selle ma võin välja minnes koju jätta. oma kätt ei jäta ju.

 

nüüd loen, et laste vaktsineerimine on kuritegu, sest rockefeller.. jeez, kui ma ühe korra veel kuulen seda nime, siis lähen ilmselt kallale sellele, kelle suust see kõlab. absoluutselt igale poole annab linkida seda idiootsust, mõtlemata siis, et kui selline jumalataoline olevus absull kõike kontrollib, siis oleks ammu ära koristatud need, kelle kuldne hääl lollidele lammastele tõde kuulutab. et kui olen sunnitud näiteks trammiga sõitma ja seal mõni asotsiaal oma lahtise tuberkuloosi mu vaktsineerimata lapsele peale köhib, siis mõtlen ikka, et vähemalt ei saanud rockefellerid mu raha endale, jess! päriselt ka?

 

vandenõud on nagu ateistlike inimeste religioonid, kus jumalikud võimed antakse kellelegi keda kardetakse. samamoodi läheb asi mingil hetkel üle piiri ja hakatakse lolli juttu ajama. raha ajab ikka täitsa segaseks.

 

mõtlen nüüd, kas ikka tahan rikkaks hakata...

simple math

kui eralastesõime kuutasu on ca 400€, siis millist tööd tuleks ülikooli kõrvalt teha, eeldusel, et tuleb tasuda ka õppemaks 1852€ aastas? vot selle üle murran hetkel pead. lisagem veel kriteeriumid, et tavasõimekohti ei piisa soovijatele ega leidu mu elukoha läheduses ning lasteaia vanuseni oodates tühistatakse õppekoht ülikoolis.

 

tegelikult on fun, kui saad aru, kelleks hakkama pead. rikkaks, duh :D

do as I say not as I do

mõnikord juhtub, et teine inimene hakkab närvidele käima. isegi ilma otsese kokkupuuteta hakkab häirima. ja sellest hetkest tundub, et ta figureerib kogu aeg igal pool, kuhu ka ei vaataks, on ta seal juba kuidagipidi ees. ja siis närib see ebameeldivus vastikult sees ja pole enam võimalik et "ära vaata, kui ei meeldi", kuna siis peaks lihtsalt silmad kinni ringi käima või end elust ära lõikama.

mul on täpselt selline tunne praegu. ja see on nii tobe, kuna mulle ju inimesed meeldivad.. aga pinda käib kui keegi suure häälega igal pool kuulutab oma kohati väga taunitavaid vaateid, suhtudes ala et torgake silmad peast välja kui ei meeldi. ja eriti totter on vaadata neid kaasa kaagutajaid kes isikliku tutvuse või murust madalama enesehinnangu tõttu abivalmilt orgid peos valmis selle ümber seisavad.

 

ja kui keegi nüüd mõtleb end teadvat, kellest ma räägin, kuna siinkirjutatu võiks vabalt kehtida mõne arvamusliidri vms tuntud tegelase kohta, siis peate pettuma, täitsa minu isiklik tuttav wannabe-tegija, kes teinekord tähelepanuvajadusega üle piiri läheb. aga järelikult relate'isite kellegagi ise ka, kui mõte liikuma hakkas ;)

 

see on ka suht nõme muidu, kui siirupipudel on nii kõvasti kinni, et seda pole võimalik avada ja kui noaga surve vähendamiseks augu sisse torkad, siis purskab see täis riided, näo ja terve seina. köök on nagu criminal mindsi mõrvapaik praegu ja ma ise nägin välja nagu oleks kedagi just tulistanud.