valentine's

nii armas oli täna vaadata, kuidas igas vanuses meessoo esindajad koogikarp või lilled näpus ringi tormasid. paistab, et komme 14. veebruari puhul kellelegi kallile ilus üllatus teha juurdub vaikselt aga kindlalt ka meie riigis, kaaludes üle naistepäeva tähtsuse. viimasel on kuidagi nõukalik maik juures, kuigi lilli on tore saada. kui on kedagi, kes kingib loomulikult. eelmisel naistepäeval võisime koos töökaaslasega terve leti päeva jooksul saadud lilli täis laduda näiteks.
sõbrapäeval pole mul veel sellist juhust olnud. nüüd järele mõeldes pole ma ühelgi aastal sattunud sõbrapäeval olema suhtes kellegagi kes vana hea romantikakombe kohaselt paneb puhta särgi selga, toob lilli ja kommi.. ainsa valentinimõmmi sain ka sõbranna ekspeikalt. muide, tsiteerin ühte oma isiklikku eksi: "ma ei teadnud, et sulle lilled meeldivad." no wonder, et me lahku läksime :D

nagu vallalisele naisele kohane, veetsin siis õhtu eesti laulu poolfinaali vaadates. kui L enne ütles, et pole mõtet, siis suhtusin üsna kurjalt tema negatiivsusesse. mis mõttes nagu. see on ainus eesti kanalitelt tulev saade, mis mind natukenegi huvitab. aga no olgem ausad, tal oli jälle õigus. SEE OLI JU KOHUTAV! õõhhh. ei tööta see eesti muusika mu jaoks. võib-olla tehakse kusagil midagi sellist ka, mis pole nii hull, aga paneb kahtlema.

aga herr vaheoja huumor on tasemel, I must say. 

ära üle ka mõtle!

järsku on kusagilt hirmus kari igasuguseid vandenõuteoreetikuid lahti lastud. inimeste kiibistamise lugu (ameerikas juba toimub, päriselt ka!!) pani muigama küll, aga kui keegi nüüd reaalselt uskus seda jama, siis võis ikka eluvaimu seest ehmatada. mäletan, kui casino royale filmis bondile kiip kätte pandi, mille paha tegelane pärast noaga välja urgitses, siis imestasin kohe, et miks ta seda ise välja ei koukinud. eks mind häirib see ka, et mobiiltelefoni asukoht on tuvastatav, aga selle ma võin välja minnes koju jätta. oma kätt ei jäta ju.

 

nüüd loen, et laste vaktsineerimine on kuritegu, sest rockefeller.. jeez, kui ma ühe korra veel kuulen seda nime, siis lähen ilmselt kallale sellele, kelle suust see kõlab. absoluutselt igale poole annab linkida seda idiootsust, mõtlemata siis, et kui selline jumalataoline olevus absull kõike kontrollib, siis oleks ammu ära koristatud need, kelle kuldne hääl lollidele lammastele tõde kuulutab. et kui olen sunnitud näiteks trammiga sõitma ja seal mõni asotsiaal oma lahtise tuberkuloosi mu vaktsineerimata lapsele peale köhib, siis mõtlen ikka, et vähemalt ei saanud rockefellerid mu raha endale, jess! päriselt ka?

 

vandenõud on nagu ateistlike inimeste religioonid, kus jumalikud võimed antakse kellelegi keda kardetakse. samamoodi läheb asi mingil hetkel üle piiri ja hakatakse lolli juttu ajama. raha ajab ikka täitsa segaseks.

 

mõtlen nüüd, kas ikka tahan rikkaks hakata...

simple math

kui eralastesõime kuutasu on ca 400€, siis millist tööd tuleks ülikooli kõrvalt teha, eeldusel, et tuleb tasuda ka õppemaks 1852€ aastas? vot selle üle murran hetkel pead. lisagem veel kriteeriumid, et tavasõimekohti ei piisa soovijatele ega leidu mu elukoha läheduses ning lasteaia vanuseni oodates tühistatakse õppekoht ülikoolis.

 

tegelikult on fun, kui saad aru, kelleks hakkama pead. rikkaks, duh :D

do as I say not as I do

mõnikord juhtub, et teine inimene hakkab närvidele käima. isegi ilma otsese kokkupuuteta hakkab häirima. ja sellest hetkest tundub, et ta figureerib kogu aeg igal pool, kuhu ka ei vaataks, on ta seal juba kuidagipidi ees. ja siis närib see ebameeldivus vastikult sees ja pole enam võimalik et "ära vaata, kui ei meeldi", kuna siis peaks lihtsalt silmad kinni ringi käima või end elust ära lõikama.

mul on täpselt selline tunne praegu. ja see on nii tobe, kuna mulle ju inimesed meeldivad.. aga pinda käib kui keegi suure häälega igal pool kuulutab oma kohati väga taunitavaid vaateid, suhtudes ala et torgake silmad peast välja kui ei meeldi. ja eriti totter on vaadata neid kaasa kaagutajaid kes isikliku tutvuse või murust madalama enesehinnangu tõttu abivalmilt orgid peos valmis selle ümber seisavad.

 

ja kui keegi nüüd mõtleb end teadvat, kellest ma räägin, kuna siinkirjutatu võiks vabalt kehtida mõne arvamusliidri vms tuntud tegelase kohta, siis peate pettuma, täitsa minu isiklik tuttav wannabe-tegija, kes teinekord tähelepanuvajadusega üle piiri läheb. aga järelikult relate'isite kellegagi ise ka, kui mõte liikuma hakkas ;)

 

see on ka suht nõme muidu, kui siirupipudel on nii kõvasti kinni, et seda pole võimalik avada ja kui noaga surve vähendamiseks augu sisse torkad, siis purskab see täis riided, näo ja terve seina. köök on nagu criminal mindsi mõrvapaik praegu ja ma ise nägin välja nagu oleks kedagi just tulistanud. 

local news

L käis üle pika aja külas. sushitasime ja vaatasime vanu sarju nagu siis kui meid veel kaks oli. nüüd on ju väike tegelane ka, kes iga kord kinki saab kui tädi L käib. mul tuleb vaikselt juba kadedus peale, mulle ei too keegi kinki :D

 

tegime uue plaani sellest nädalavahetusest trennis käima hakata. ehk õnnestub paremini kui detsembrist ja 1. jaanuarist alustamise ideed..

 

ühtlasi avastasin endas meisterguugeldaja! nimelt jaurasin juba tükk aega, et mul on vaja leida mõni viljandi tuttav, kes ostaks ja saadaks mulle sealsest kaubamajast paar kindlat sorti beebijakikest, mida ma ainult sealt olen leidnud. meie oma jäi väikseks, aga oli parim mis meil oli. aga ühe ideevälgatuse ajendil guugeldades leidsin selle firma netipoe, kust saab neid samu asju tellida ja veel väga odavalt ka! nii et ma tegin happy dance'i ja valisin hunniku asju kohe välja.

 

uued naabrid lubasid kellegi "vaikse noormehe" siia kütma ja nende majaosa eest hoolitsema saata. saab näha, kas meie vannitoa veevärk sulab siis lahti ja köögis ei kasva enam lumi läbi seina tuppa.. ehk läheb elu siin siis huvitavamaks ka. sest let's face it, ümberringi elavate 40-aastaste koduste emmedega pole mul eriti midagi teha :(

sunrise avenue - letters in the sand

weird blogger

lõhkusin ära oma uue telefoni, täpselt kolm kuud pidas vastu. nüüd kuni tuludeki raha laekumiseni olen sunnitud kasutama vana lg-d, millel on 101 häda ja mis ajab mind kogu aeg närvi. #1 probleem on see, et mõttetu vidin ei leia enam mälukaarti, mistõttu mahub siia täpselt üks funktsioon - facebook, messenger või siis antud juhul blogger. #2 probleem on laadimine - see peab toimuma juhet kindla nurga all hoides (mina riputan selle üle kella), muidu tõmbab aku hoopis tühjemaks. ja alati see riputamine ei aita ka. oeh. viimane normaalne telefon oli mul nokia 6101, klapi ja antenniga väike junn. mugav ja ilus ka. minu telefon peab ära mahtuma taskusse! alles hiljuti sõitsin ühes bussis neiuga, kellel selleks, et tahvelarvutist muusikat kuulata, oli vastava suurusega taskutega jope. jabur ju! paluks mulle normaalsuuruses helistamisvahend, mis laseb mul ühtaegu kirjutada ja muusikat kuulata, aitäh. või iphone, aga mitte 5

lost in translation

kuna mu blogil on lugejaid ka usas ja saksamaal näiteks, siis lõin eilse postituse läbi google translate, et näha, millist juttu nemad lugeda saavad. vana hea google translate nali, aga oma kirjutatud juttu tõlkides lihtsalt priceless :D
olen jah laisk ja igav, aga kahes keeles kirjutamine pole minu teema. hetkeemotsiooni ja mõtete vahetult pikema ümbersõnastuseta üles kirjutamine on. ja siit tuli jälle tõlkimatu lause.

lihtsalt lambist.// just a lamp.

need ei vaata tagasi

tagantjärele mõeldes oli 2013 ilmselt kõige kummalisem aasta mu elus. sellesse sattus päris mitu sellist must-happen sündmust, mis mu eluplaanis kindlasti olemas olid, aga ikkagi.. veider aasta. panin paar ööd tagasi kokku sellise pingerea möödunud aasta kõige meeldejäävamatest sündmustest:

1. Regina sünd, mis on ühtlasi ilmselt suurim saavutus mu elus siiani. ikka veel on natuke uskumatu, eriti see, et ma selle 52 tunni valutamise kätte maha ei surnud ja adekvaatsuse säilitasin. ei mäleta kahjuks enam, mitu ööpäeva kokku ma järjest oma adekvaatsusega üleval olla põrutasin, rekordiliselt igatahes.

2. Green Day kontsert lauluväljakul. ma olin seda oodanud täpselt 10 aastat ja nüüd nad olid siin. time of my life, noh! esimene kontsert siiani, kuhu olen raatsinud fännisektori pileti osta (esimene armastus ikkagi ju!). nii ilus ja hea oli olla tol õhtul :)

3. Praktika ja väike tööots Postimehes. tegu teadagi mu unistuste töökohaga realistliku maailmavaate läbi. nii hea tunne on, kui miski, ongi täpselt nii hea kui ette kujutasid. võrdluseks kaks emotsiooni: enne praktikale minekut küsisin endalt, miks ma üldse lähen sinna lolli mängima, kuna kevadised praktilised ained jäid tegemata - ettevalmistus oli null. praktika viimasel päeval tundsin end valmis ajakirjanikuna ning saadud tagasiside kohaselt olin ka.

4. Robbie Williamsi kontsert lauluväljakul. ei saanudki esiti aru, miks see mulle nii oluline oli. ehk kuna olin kogu aeg veendunud, et kaheksandal kuul enam ei jaksa sellistel üritustel käia, aga seda rohkem ma tahtsin ja kurvem olin.. otsus minna tuli ikkagi samal hommikul ja spontaanselt. olin tol õhtul seal nii õnnelik! lihtsalt lambist. siiamaani tuleb mingi eriline tunne sellele mõeldes.

5. Esimene ametlik tööleping, mis on teeninduse alal miskipärast rariteet. nojah. oluliselt kindlam on olla teades, et olemas on mingigi töökoht, kuhu naasta. loodan ainult, et kõik töökaaslased vahepeal ära ei lähe, kuna tegelikult on kollektiiv väga minu maitse.

6. Hiiumaa tripp, eriti mõnus ja spontaanne ettevõtmine. ma polnud kunagi hiiumaal käinud. ma polnud kunagi kusagil nii jabura seltskonnaga käinud. see kokku oli nii hirmus naljakas!

tegelikult pidi top 5 tulema, aga ei saanud ühtegi neist välja jätta. nagu ma ütlesin - uskumatult uskumatu aasta. aga väga mõnus ka :)

uhh, ma näen, kuidas mu sõnavara alaareneb iga päevaga. vähese suhtlemise tagajärjed on jubedad. aga no ei ole aega...

varsti olen koopainimene.

kohustuslik jõulupostitus

ma pole sel aastal kuulanud veel ühtegi jõululaulu, vaadanud ühtegi jõulufilmi ega -teemalist episoodi mõnest seriaalist. väljas on 4 kraadi sooja, torm ja vihm. teises toas laual on pooleli kartulisalat ja mina laman siin, mängides suurt kaisulooma või sooja patja.. mida iganes vaja on, sest õue ei saa minna.

ja mul pole kunagi sellist jõulutunnet olnud.

võib-olla päris väiksena kui jõulude ärevusttekitav maagia veel säilinud oli. igatahes olin ma tänase öö peaaegu magamata, sest, uskuge või mitte, PÕNEVUS oli nii suur :D

homsest algab vähemalt viiepäevane külalisteralli. natuke stressan juba ette, kuna kellegi küllatulek, tegelikult isegi see, et ema praegu päeval kodus on, lööb meie päevaplaani täiega sassi. aga kalleid inimesi on ju nii tore näha! (ja kinki saada)


ma annan alla. ainus, kes siin magama jääb, olen mina, aga ma pean süüa tegema.

timmy!

edit jõuluvanale: mu kingisoovi leiad

siit! :D timmy on lihtsalt nii armas tegelane, et ma vist ostaks endale kõik tema fänninänni. täielik minu nunnumeetri nõrk koht. kui oleks selle poe varem leidnud, siis ilmselt saatnuks eilse jõulušopingu kuu peale.

hea, et ei leidnud. teistele on ka tore kinke teha.

1X2

üldiselt ma ei ehmu kergesti. mitte nii palju et võpatada või õhku hüpata. ühe korra jah rapsisin ja karglesin nagu segane kui dušikardinat ette tõmmates sellelt suur ämblik käe peale maandus. nagu reaalselt väga suur. pidin teda pärast veel kogu aeg pritsides tõrjuma, et pisut privaatsust saada.

 

viimasel ajal ehmatab mind poolsurnuks töölt naasev naabrimees. ei, ta pole ise sugugi hirmus, vastupidi. asi on tema autos.

miskipärast eelistab ta praegu oma vähemalt kuue auto seast (mille hulka kuuluvad näiteks ka porsche carrera ja mingi tumeroheline vanem mersu kabriolett) seda hirmsa välimusega nissan leafi. teatavasti popp elektriauto sõidab üldiselt hääletult, aga pidurdab justkui.. nagu keegi pidurdaks jalgrattaga täpselt selja taga hästi suure hoo pealt täiest jõust. ja iga kord ma hüppan selle kriiksatuse peale õhku, sest 21 aastat on see heli mu jaoks midagi muud kui autot tähendanud. nii et tänks, kristjan, iga kord kui satun härra saabudes õues olema, saan südamerabanduse. lihtsalt seepärast, et lumega ei kõlba porschega sõita. kui tüütu!

 

ma polnud mitu kuud triobeti sattunud, aga pideva unibeti reklaami mõjul tegin täna mõned panused. esimene kohe võitis. hasartmängud on alati mu jaoks hea meelelahutus olnud. mitte et ma ajaks suurt jackpoti taga, vaid see mängurõõm - teha mitu 1-2 eurost panust lähtuvalt enda teadmistest ja loogikast ja oodata-vaadata, kui palju täppi läheb. hah, üks tuttav pidi juba ammu live pokkeri õhtu korraldama. nii palju siis sellest.

 

ma ei tea, mida jõuluvanalt tahta.

 

netikaubamajad ftw!

nägin unes, et jätsin oma koti raamatukogu ette maha ja sealt varastati kõik mu dokumendid ja sularaha, mu õudusttekitavalt katkine rahakott pandi tagasi ning alles jäid ka võtmed ning miskipärast tundus väga oluline, et ka nätsupakk! ning feissbukki otsingukuulutuse üles panemiseks pidin tegema selleteemalise ettekande võõrastele põhikoolivanuses "klassikaaslastele". mida kõike ka aju välja ei mõtleks, et vaheldust tekitada..

hea oli muidugi ärgata ja avastada, et ma polegi nii puudega, et käekoti tänavale maha jätan. pealegi on lähenev jõuluaeg mu eelarvesse nii suure augu söönud, et ei saaks toda varast eriti millegagi rõõmustada. kui, siis ehk selle naeruväärse pildiga 13-aastasest helinast, mille seb-pank igal aastal rõõmsasti mu tudengikaardile kleebib. olen selles suhtes juba ammu alla andnud. paar aastat tagasi võtsin isegi pildi kontorisse kaasa, aga kaart oli juba valmis tehtud. ja tegelikult pole ju vahet, millega ma viibutan.

tunnistan nüüd ausalt üles, et olen ikka ise ka süüdi oma ressurssidega toimunud hävingus. esiteks kipun, kui nädalas korra poodi või pakile järgi õnnestub minna, igasugu naljakaid asju kokku ostma. viimati oli mul hirmsasti tarvis nunnut teesõela, mida anti komplektis 15€ maksnud jõuluteega. random fact: mul oli kodus enne juba vähemalt kolme erinevat jõuluteed..
teiseks: mulle meeldib kohutavalt endale kingitusi teha. noh, sünnipäevaks ja jõuluks ja nii. väiksena oli väga oluline ikka see, et kingitused oleks üllatus ja tundusid alati jube head. mingist hetkest kui oma raha hakkas liikuma, siis aga hakkas mulle rohkem meeldima ise endale kingitusi osta. võtta mingi suurem summa raha ja panna see millegi ainult meeldiva alla, hoolimata asja praktilisusest, lihtsalt soetada midagi plaanivälist ja meeldivat. ilmselt kui ma nüüd tunnistan, et need kingid mulle ka teistest lõpuks rohkem meeldivad, siis ei too jõuluvana mulle sel aastal midagi.. aga pole hullu, sest mu enda jõulukink sõidab juba austriast siiapoole :)

btw, kas ma olen ainus, kellele laima reklaam lihtsalt õõvastav tundub? tekitab minus tungiva soovi annetada puudega noortele, mitte šokolaadi süüa. ja seda ka läbi mingi šokiteraapia. õõhhh.

my heart stops when you look at me

ja mul lihtsalt ei ole aega blogida.. kui harjumatu see on! parim, milleks suuteline olen, on igapäevaselt paar hetke söömiseks leida ning kord nädalas ehk mõnd külalist võõrustada.

 

kui kunagi sai lubatud, et siia pilte ei postita (olen selle reegli vastu täpselt kahe väga erilise tähendusega jäädvustusega eksinud), siis seekord otsustasin, et ei lase sellel kohal imalaks beebiblogiks muutuda. pealegi sain täna kingiks suure nahkköites memuaariraamatu, kuhu reaalset päevikut pidada. see mõte oli mul juba jessas kui kaua, aga, nagu ikka, päevad muudkui lähevad ja midagi tehtud ei saa.

 

töökaaslasi vaatamas käies tuli jälle kohutav igatsus peale. enamik kaadrit on sama ja polekski nagu midagi muutunud peale selle et ma ise seal pikka aega käinud pole. nii pikka, et A algul teeskles, et ei tunne mind äragi. nojah, ma ikka teinekord sealt mööda rallides tuttavat kukalt näen ja eks mul mälu ole ka dekaadi jagu värskem.

 

lugesin meenutuseks kahe aasta taguseid samasuguseid öiseid heietusi ja peab tunnistama, et tegelikult on see novembrikuine jõulu(eel)romantiline olek ikka täpselt sama. need kindlad mõtlikumad ajad aastas vist ei muutu kunagi, ükskõik, milliseid muutusi elu toob.

 

näiteks selliseid, et mul pole enam aega teadlikult muusikat kuulata ja nüüd song of the day rubriik selle pärast kannatab.

hullud tondid lehvitavad

..ja sinna läks taaskord idee pikaks ja sisukaks postituseks. täpselt nii see käibki: uus telefon ei lase valida õiget fonti ning mõte läheb mujale.

teeme siis nii, et see on lihtsalt igaks-juhuks-update neile, kes küsida ei julge. lugege ajaviiteks ühte head arvamuslugu siit (see naine on minu arvates lihtsalt geniaalselt aus) ja nautige viimaseid sooje sügispäevi!

istun oma lemmikus inspiratsioonikohas, kuid mu tavaline laud oli kinni. et mu lunch date mu üles leiaks, olin sunnitud istuma "inimeste sekka", mis siinkohal tähendab kõrval kohvitavat põhiõppejõu koopiat, kellel küll peamise tunnuse asemel sama tooni särk hoopiski, ning kes omaette ümiseb. see tapab mõttelendu ikka omajagu..

avastasin täna, et mulle ei meeldi tüümian. vastik kuusk on.

the usual after midnight show

tahtsin teile, armsad lugejad, lihtsalt öelda, et oleks hästi armas, kui kommentaarides sisalduks ka vihje teie isiku kohta :) nagu mõned lähedasemad mul teavad, siis, ebaromantiline nagu ma olen, ei salli ma üllatusi ning vihkan südamest äraarvamismänge. eks ma ühtteist oskan välja lugeda ka sõnastusest, aga ikka oleks ju põnev teada, kes te olete.

mul on praegu jube palju plaane. kohe väga palju ja enamik neist on isegi entusiastlikult edasipüüdlevad. olles saanud häid ideid mõnda inspireerivat inimest jälgides, usun, et elu läheb aina värvilisemaks ja huvitavamaks. 

blogimine siin keskkonnas on miskipärast alati käinud intervallidena. pole kunagi olnud minust seda oma igapäevaste tegemiste kohta jutustajat ja väga palju olulist on jäänud mainimata lihtsalt seetõttu, et õige hetk või emotsioon on enne mööda saanud. veel üheks põhjuseks on kindlasti kunagi ammu mainitud mõte, et need kõige olulisemad, kõige suuremaid tundeid põhjustavad asjad on liiga suured, et neid lihtlabaselt sõnadega kokku võtta. minu puhul käivad sellised tunded eelkõige kokku muusikaga. juba seda on küüniliselt sarkastiliseks muutumata raske sõnastada, aga.. kõik ilus, mida mul inimsuhetest pole õnnestunud leida, võib minu jaoks peituda mõnes loos. 

ja see annab lootust, et ehk ma polegi veel kivist.

poets of the fall - carnival of rust

kaheksas sügis Poeetidega.

it's just a moment, this time will pass

eks ma olen üsna easily amused ka, aga lõbustav on vaadata, kuidas ennast millegi suhtes ülepea sisse räägitakse ning siis sellest välja rabeleda üritatakse. kusjuures sageli nii paaniliste läbimõtlematute võtetega, et tahaks küsida "kallis inimene, kas sa oledki nii loll või loodad, et teised on?". tõsi, eks ole igaühe tutvusringkonnas vaimuhiiglasi..

lühidalt - üks ammu ununenud persoon minevikust tegi pisut huumorit. 

mu elukoha alumine pool otsib juba mõnda aega uusi elanikke. seeläbi olen kohtunud üsna üllatavate huvilistega. mulle jääb nimelt absoluutselt mõistmatuks, miks peaksid neljaliikmelised (+ loomad) perekonnad tahtma kolida kahetoalisesse esimese korruse putkasse, mis nõuab elamisväärseks muutumiseks remonti vähemalt majaosa enda hinna väärtuses. ja kirjeldatud huvilisi on niivõrd palju, et sinatamisfetišiga proua maakler pole pidanud vajalikuks isegi müügikuulutust avaldada.

Sunrise Avenue uus album tuleb kohe-kohe välja! ^^

Ja Arrow season 2. 

An autumn full of highlights. 

greet the dawn

kui räägid kellelegi midagi kellestki, siis võid kindel olla, et see jõuab ka temani. seega ei hakka ma üldse tõsiselt võtma neid tühje sõnu, vähemalt sama tühje kui need vastupidised, mis ilmselt minu kõrvadele mõeldud polnud.

mõtle. mõtle enne, kui kellelegi midagi räägid!

kusjuures scrabble on äge. ma olen väga palju väga tobedaid uusi ingliskeelseid sõnu avastanud viimastel päevadel. ja taasavastanud wordi funktsioone. öelge veel et ei ole produktiivne.

bedtime stories

käisin nädalavahetusel ühte hästi ägedat lugu tegemas. eriti mõnus on kirjutada, kui teema ja lugu endale erilist huvi pakuvad. jutt oli manchesteri patriootidest koosnevast bändist, elektrilistest tähtedest, kelle üks tark tüdruk meie maale videot filmima tõi. 

tundus, et kuttidel endil oli vähemalt sama huvitav kui mul ja teemad kippusid vägisi offtopicuks minema (you're a CHELSEA fan??? maybe you shouldn't come to the gig tonight then..) aga kokkuvõttes arenes sellest juhusest üsna asjalik tutvus. 

pärast von krahli laivi hüvastijätuks kallistades mõtlesin küll, et seiklus läbi ning viisakusest saadan neile ära meie loo juurde tehtud pildid ja albumi review, mida minult kui ainsalt tuttavalt eesti reporterilt paluti, aga eksisin. kohe, kui bändi official lehekülg facebookis oli kirjutanud, et jõuti edukalt kodumaale tagasi, tekkis ka mu teadetesse uus sõbrakutse.

ehkki ma üldiselt sellist.. ma ütlen selle kohta vägabritilik muusika, ei kuula, leidsin albumilt endale meelepäraseid lugusid. nii et mine tea, ehk leiaksite teiegi. albumi nimi on sonic candy soul, otsige, uurige. võin uhkust tunda, et olen ilmselt üks paarist-kolmest eestlasest, kellel selline huvitav originaalalbum plaadiriiulis eksisteerib.

viimastesse päevadesse mahtus veel briti muusikat - robbie williams tallinna lauluväljakul. pean seekord nõustuma nende skeptikutega, kelle sõnul "päästsid" kontserdi välismaalastest fännid, kes fännitsoonis laulsid ja möllasid ning mujal õhkkonna rohkem festarilaadse hoidsid. 

loomulikult oli eestlasena ilus vaadata tuhandeid pisikesi sinimustvalgeid ja olla taasiseseisvumispäeval üks kümnete tuhandete tähistajatega, aga mõeldes vaese seljahaige "katkise kauboi" peale laval, käis pidevalt peast läbi, et loodetavasti need peamiselt soomlased ja leedukad, kes filmiks esirea hõivamise nimel värava ees telkisid, ei seisa tuimalt õlletops käes. Angels'i video kukkus igatahes hingematvalt ilusti välja.

ah jaa, chelsea'st rääkides.. ehmatasin täna täiesti, et olen ajast maha jäänud. leidsin mängu vaadates koosseisust tundmatu blondi saksa päritolu ründaja. õnneks selgus, et ta oli alles teist korda meeskonna eest platsil. A tänased mõnitused said tõenäoliselt tugeva hoobi, kuna me nimelt võitsime. luban nüüd, et hoian end edaspidi ka paremini kursis.

kui hea on üle mitme kuu jälle tööd teha!

sõitsime eelmisel nädalal eesti kontserdi tumepruuni mersuga mööda hiiumaad ja mängisime olulist seltskonda orelifestivalilt. olin veendunud, et see on mu viimane põnev ettevõtmine sel suvel, kuna robbie williamsi pileti jaoks pole lotovõitu veel tulnud ja üldse pressib sügis väga peale.

niisiis võite ette kujutada mu imestust, kui järsku helistas võõras number. noh, see, et number võõras oli, pole imelik, kuna mu armas telefon enam ühtegi kontakti salvestama ei soostu ning kogu kontaktiraamat hetkel koosneb neist numbritest, mis mul peas on.

helistati toimetusest, kus kevadel praktikal käisin, et davai, homme lugu tegema! ee.. nojah, jõuan ju öösel tagasi tallinna. vabalt!

ja ma olen tagasi selle juures, mis mulle meeldib. sel nädalal ootab veel paar lugu ees, mida vast nädalavahetusel juba lugeda saab. ma olen kirjeldamatult uhke enda üle, et valisin praktikaks oma lemmikväljaande, ehkki algul tundus, et pole mõtet selle uksestki sisse minna, kuna kaks olulisemat praktilist ainet jäid kevadel võtmata ning seeläbi igasugune kogemus nö päris tööst saamata. mäletan, kuidas lugesin pulleritsu õpikut ja põdesin eesootavat.. 

nüüd on see päris naljakas mälestus, kuigi enne igat lugu tuleb ikka praegugi väike erutus sisse. 

kuigi, ilma selle erutuseta ei viitsikski tööd teha ju ;)

reckless love - night on fire