and no one will know..

nonii, algusest siis. eelmine kord mainitud kirjake sai parema vastuse kui ma loota julgesin ning andis seeläbi palju positiivsust juurde. niimoodi polegi hull see purutalviselt alanud mängukevad surmahirmu tekitavalt jääs tänavate ja selle hirmsa tuulega, mis vägisi trajektoorilt minema tahab viia. ja kesklinn on juba päris liigeldav!

ühena oma paljudest ennustustest lubas A aga palavat suve, mis selleaastast must-go festarite arvu arvestades kasuks tuleks. üldse sai täna koos lõunatades tarku asju arutatud ja kõigi vaba päeva veetmise plaanide luhtumise kiuste oli tegu produktiivselt kulutatud ajaga. 

tõenäoliselt mõistan alles homme õhtul, kui kade ma nende peale olen, kes hollandi-eesti kohtumist amsterdami vaatama sõitsid. mõningase seletamise peale sai D ka väga hästi aru, miks tuleb nii keerulistele päevadele eelnev õhtu sisustada millegi kohutavalt vaimuvaesega ning öösel korralikult magada, kas või unerohu või muude kunstlike vahendite abiga. 

jaaaa... seotud tekst jääb täna vist vaid unistuseks, kuna mõtted hüppavad liialt kiiresti. 

ja ma tean, et.. :)

mul pole enam päeva looks midagi panna. playlist vajab ilmselgelt välja vahetamist. 

you could be my someone

"nõtkelt astub kuninganna, laadimata relvad vööl.." ümisesin hommikul veel poolunes. lühikest aega mäletasin isegi veidrast unenäost pärit loo klaverisaadet, mis siis, et antud instrument mu jaoks küllaltki võõras on. nii selgelt nägin nooti üle autori õla, kes mulle kirjutatud lugu koos saatega esitas. nii reaalne oli loo viis.. ja tegu pole mu viimaste päevade ainsa taustamuusikaga unega. paar ööd tagasi sattusin mingile välismaa üritusele, kus mängiti kohalikku lugu, milles saalis viibinud eestlased tundsid ära Vinteri "Laul põhjamaast" ning taas ärkasin iseenda ümina peale, kuna unes kõik üheskoos seda laulma hakkasime. peaaegu ärkvel olles jõudsin veel imestada, et näe, kõik salmid olid ilusti meeles.

keerasin siiamaani peas ühte ideed, mis on suure tõenäosusega läbinisti halb. mis ei saa tuua muud kui õnnetust või vähemalt võimalus, et see midagi paremaks muudaks, on alla protsendi. samas teadis L ja teadsin minagi, et ma jäängi seda peas keerama. nii panin nõrkushetke ajendil mõned minutid tagasi kirjakese teele. kirja, kus ütlesin nii palju vähem kui tahtnuks, sest arvatavasti loevad seda kirja ka valed silmad, sellisel juhul mida neutraalsem, seda parem. samas valede silmade alla sattumise korral võib mind ees oodata üsna ebameeldiv vastus, nii et siin ma nüüd istun ja muretsen, igatsen ja ootan. ei teagi, kas pigem seda, et vastus tuleks, või seda, et mitte. seesamune "mitte" mõjuks arvatavasti samamoodi nagu ebameeldiv vastus, pessimist nagu ma olen. 

niisiis ei oskagi midagi muud teha kui istuda ja liikumatut ekraani põrnitseda.

vähemalt Chelsea tegi täna ilusa mängu. 

I wonder what you're doing
imagine where you are
there's oceans in between us
but that's not very far

i'm loving angels instead

avastasin enda kohta uue fakti: nimelt ei maitse mulle ÜLDSE sidrunijäätis. enam ei saa nõustuda väikevenna väitega, et õige vastus küsimusele "mis on su lemmikjäätis?" on, et kõik jäätised. tuleb proovida sidrunisorbeed ja arvamus muutub kohe.

oma varahommiku olime sunnitud täna sisustama toiduhügieenikoolitusega. loengu lugemisega sai tädi väga vingelt hakkama, sisuks oli kolme kuni kuue tunni jagu elementaarset reeglistikku, napilt kahe tunni sisse surutult. ehk siis ei tunduks koolitus sugugi midagi hullu olevat, kui aga poleks eile elutegevust lõpetanud meie kallis kohvimasin. ei julgenud koos mõnede teistega hommikusi tööülesandeid täitma ka hiilida, kuna olin üks väheseid kellel sel koolitusel varem käimata, nii oli pärastlõunaks ikka silm päris loojas ning terve õhtu unistasin vaid oma armsast voodist.

nägin ööl vastu eilset tohutult armsat unenägu. seal figureeris keegi, kes on lubanud, klišee või mitte, mu jaoks igavesti olemas olla. jäin pärast mõtlema, et see vist ongi hingesuguluse puhul normaalne, et ükskõik kui kaugel sa inimesest oled, kui pikalt te pole rääkinud, ikka kui sul on raske, siis leiab ta viisi sulle toeks olla. antud juhul siis end unenäos ilmutades. 

ma väga loodan, et tegurid, mis on viimase paari aasta jooksul meie omavahelist suhtlemist raskendanud, ei ole jäävad ning ehk ühel päeval saame taas nii paljut jagada nagu varem. 

Yellowcardil on mitu väga teemakohast lugu. veider lausa, kui täppi saab üks suvaline bänd lugusid kirjutada. 

We'll be miles apart

I'll keep you deep inside

You're always in my heart

A new life to start

I may be leaving but you're always in my heart

rewind just a little bit

pidin täna pärast lõunavahetust tulema koju, kokkama ja pesu pesema - ühe sõnaga tubli naine olema. pidin. reaalsus muidugi pöördus selle vastu. T rahaline seis muutus positiivseks, mistõttu oli tema kord välja teha ning baribali ja mängude vahet undamine lõppes napilt viimasele bussile jõudmisega. 

homne saab samuti vahva olema, tõenäoliselt võõrustame MMi finaali mõõtu seltskonda õhtuse manu-reali mängu ajal. laupäeva kogemustest õppides nõuab sellega hakkama saamine küll rohkem kui neljatunnist und, kuid kust siis üldse võtta aega eraeluks kui mitte öötundidest?

L'il olid samuti head plaanid nädalavahetuseks. loodetavasti saab selleks ajaks kellegi tööle leiutada ning nautida hilistalvise Tallinna võlusid ja seda harvaesinevat ühist aega.. uhkusega märkusin graafikusse ei-saa-tulla-päevaks ka ammulubatud 29. õhtule järgneva päeva. seda ju ometi mööda lasta ei saa!

uhkusega reklaamin siin ka välja meie kursuse uudisteportaali kuhu noored ajakirjanikeks pürgijad oma enamasti koolitöödeks valminud artikleid üles riputavad. tegu on küll alles algusjärgus oleva projektiga, kuid usinamad-auahnemad on esimesed märked teinud ning oma saiti on ikka uhke vaadata küll :)

hoobastank - remember me

when I...

A ajas mu varakult koju, et vastu kaheksandat järjestikust tööpäeva välja magaksin. ehkki nädalavahetus oli selle aasta väsitavaim, pole sülle kukkunud vabadust millekski produktiivseks kasutanud. ainus, mida vaatasin, olid tööasjad. 

suurim süüdlane väsimuses olen muidugi ma ise (aga reali-barca mäng ikka ka!). miskipärast oli lihtsalt hirmsasti vaja üleeile terve öö piljardit mängida, komplektide kõrval maailmaasju arutada ja hommikul kella kuueks M'i saatel koju jaurata. üle hiiu kuulus meeskoor ning T ja M, kes ükshaaval nende peale kurjaks said, on päris ausalt sellisteks öödeks parim seltskond. asja juurde kuulus loomulikult ka putka burks, millega meid isegi sisse lubati, sest.. noh, vipid, kelle jaoks 24/7 eralaud reserveeritud on, on lihtsalt eelisseisus :) 

T on üldse pidevaks seltsiliseks muutunud, pärast seda kui meist niivõrd-kuivõrd töökaaslased said. ikka on ühel kahest vaja arutada mingit tööasja, süüa, kedagi kellega teha paar drinki pärast rasket päeva, mängu vaadata või lihtsalt rääkida. ja hästi tasakesi tunnistan, et kui keegi küsib, kas oled väsinud, kas oled täna midagi söönud või midagi muud taolist, siis on see päris armas. armas, kui on selliseid sõpru.

ma ei saa aru, miks head mõtted meelest ära peavad minema. just millalgi viimase paari päeva jooksul (ajataju on küll allpool arvestust) ütlesin kellelegi tema geniaalse mõttetera peale, et lihtsalt pean teda tsiteerima. kes see oli või milles seisis mõttetera? fakt, et olen viimased kolm päeva sunniviisiliselt kaamerat kaasas kandnud ja pole märganud midagi, mida pildistada, ilmestab vist veelgi kõigi meelte tuhmumist. jõuaks vaid aprilli lõpp rutem kätte..

hoobastank - too little too late

with a f you

iga kord, kui hakkab tekkima kahtlus, et ehk on lammutustööd vale tee, ilmneb taas midagi uut tülgastavat. (tsiteerides:) "tuhande" inimese kaasamine kahe probleemidesse on ilmselgelt midagi niisugust. rääkimata täit lugu, hõlmamata mõlemat osapoolt. ja ega mulle ei tulegi ju keegi midagi ütlema, hoopis kuulen: räägivad. mõistavad hukka nagu kohane. seevastu vaatan neid paari enda lähedast, kes looga kursis on. arutlevad. kahtlevad.  annavad objektiivseid soovitusi (mida ma ise teinekord kuulata ei pruugi või mille ebasobivaks liigitan). 

ja mida vähem ma tean sellest, kellele mind kui koletist serveeritud on, seda parem, pole nii valus. muidugi kättemaksuplaanina on tehtu lausa geniaalselt personaalne. vaevalt et keegi isegi nii kümnesse sünnipäevakingi mulle kunagi teinud on. 

jah, naljakas. hetkeks käis peast läbi A sõnadest inspireeritud mõte, et äkki ikkagi.. ja juba viis minutit hiljem lõin endale käega otsaette - ikka päris lolliks läinud peast. kui algselt veel imestasin enda emotsioonitust, siis tänu no päris geniaalsele käitumisele kuhjub seda halba emotsiooni juurde isegi mitte päevade vaid tundidega. 

ja seda vähem ma soovin, et Tulevik oleks sellega seotud. 

I feel so FUCKING alone

reamonn -moments like this

why you?

üks lemmikumaid õppejõude, mees, kelle vastu mul vast suurim aukartus on, suutis nii vastikult tuju ära rikkuda, täiesti põhjendamatult vastikult mu suhtes käitudes nimelt. iga tunniga, mis saadud meilist möödunud, olen end aina rohkem üles keeranud, kardan, et öösel, kui keerukas koolitöö talle valmis kirjutatud, leiab tema e-mail samaväärse vastuse. ausõna, seda proovin vältida, omaenda heaolu nimel. aga tõepoolest, põhjendamata ebameeldiv suhtumine on üks väheseid asju, mis mu täiesti endast välja viib. nagu.. ma räägin sulle viisakalt, alandlikult oma kurva loo ja sa tuled lihtsalt ülbitsema? austus tolle inimese vastu langes kahjuks kolinal. 

no sleeeeep... no sleep.

ma isegi ei taha vaadata eelmises postituses antud lubadusi.

fakt on see, et unerohi sai otsa ja ülehelikiiruselise tempo kiuste ei taha see magamise värk siiski õnnestuda. kevadsemestri õppekava esitamise tähtajani on jäänud kolm päeva. mida võtan ja millal, on siiani selgusetu. et ka tööl on segased ajad, ei julge graafikut väga täis toppida, samas kõik ägedad ained kattuvad kohustuslikega ning valikained töögraafikuga. 

naljakas, mida vähem on töölt vaba aega, seda meeldivamaks pubi muutub. viimase ekstreemse poole nädalaga, mil M puhkusel on olnud, olen A-ga nii ära harjunud, et lausa imelik oleks kellegi teisega ühes vahetuses olla. see on vist see, kui veedad kellegagi sunniviisiliselt nii palju aega koos, et paratamatult harjud kõigi tema veidrustega ning ühel hetkel käib klikk ära ja olete parimad partnerid, midagi sellist nagu actionfilmides. eks ma ole ju suvest saati rääkinud, et me hea tiim oleme, aga olgem ausad - ikka kuradi hea tiim!

inimene, kelle tõttu 8. klassi keemiatunnid pidevalt itsitama ajasid, käis eile tööl külas. üle pika aja näha oli.. tegelikult üsna mõnus. kui nii kaua inimese elu vahelduva eduga kaugemalt-lähemalt jälgida, on sellised kord aastas silmast silma trehvamised aina huvitavamad. jeez, kui kaua too inimene siin blogis figureerinud pole..

tahaks, et järgmine nädalalõpp saabuks rutem. selleks ajaks tean juba nii palju rohkem edaspidise kohta!

ja bloggerile tahaks praegu jalaga anda. selle postituse kirjutamine mingi kohaliku ajudenussi tõttu, mis mind mu enda blogiga enam ära ei ühenda (tahaks karjuda siinkohal juba), on nii kuradima võimatu, võimatum kui loonakaks'ga koos töötamine. no päriselt. 

teie Alex

It's a new life.. for me.

Uue aasta esimese kuu eesmärgid:

*õppida magama ilma igaõhtuse insomnia vs unerohu poksimatšita, mis on vaimselt üsna kurnav

*vältida juhatuse kohaloleku ajal tobedaid kohmakusest tekkinud intsidente (nt cocapurskkaev, tänase tööpäeva tipphetk. mul on tunne, et ma kleepun ikka veel..)

*anda tappa motivatsioonipuudusele, mis tahab mu semestri viimasel kahel eksamil läbi kukutada. tema trumbiks on ka see hea tunne, mis mul juba kätte saadud 34 EAP tõttu on.

*tõestada endale, et olen 200 töötunni kõrvalt selles kuus võimeline leidma aega ka eraeluks. Seda peaksid rõhutama:
-Mellowed live's akustilisel Kernu DeRoonil 19. kuupäeval, setis vaid uued lood!
-rootsi tripp, tunnistan südamest, lemmikute tripikaaslastega, 25.-29. käesoleva kuu päeval.

*panna kokku kevadsemestriks võimalikult lebo loenguplaan ning kooskõlastada see saja erineva skeemiga - ehk siis viia kokku töögraafiku veidrused loenguaegadega nii, et ka kolmanda komponendi ehk eraelu sisse miksimisel tuleks, kui mitte päris minu maitse järgi, siis vähemalt tarbitav kokteil.

*panna paika kõige eelneva läbi prioriteedid ja elukorraldus esimese kursuse edukalt lõpetamiseks muul viisil kui vaimse ja füüsilise tervise hinnaga.

*eirata hääli mu sees, mis muutusi ja seiklusi soovitavad. Kaine mõistus leiab, et nende häälte plaanid on küll ahvatlevalt intrigeerivad, kuid ei too pikemas perspektiivis midagi head.

Ja eesmärgiks siin blogis:

*püüda arendada oma sõnastusoskust niikaugele, et siit ka reaalselt midagi välja oleks võimalik lugeda. Tekkida võivate küsimuste jaoks on igaks juhuks allpool väikesed kommenteerimisvõimalused ka.

Võite kindlad olla - siinne klounaaž jätkub!

Teie Alex

olgem moodsad

Kuna kõik teevad aastalõpukokkuvõtteid igasuguste uue meedia kanalite kaudu, ei saa minagi kehvem olla. Ikka selleks, austet lugejad, et teilgi huvitavam oleks.

Aasta 2012 oli minu jaoks täis katsumusi, uusi olukordi ja kogemusi. Suurimaks saavutuseks võib vast pidada keskhariduse omandamist ning väga heade punktidega sisse saamist tallinna ülikooli oma unistuste erialale. Suurimaks tagasilöögiks oli hetk, kui selgus, et õppemaksu tasumiseks laenu ei anta. Seetõttu pidin suurema koormusega keskenduma tööl käimisele, mis loomulikult mõjutas ka esimese semestri õppetulemusi. Ometi sain endale püsiva töö kohas, kus tunnen end hinnatuna ning tean, et teen õiget asja. Kuna pubitöö on mulle alati meeldinud võimaluse tõttu suhelda igasuguste inimestega, on see antud eluetapiks päris mõnus valik ja ma ei kahetse. Eriti kuna olen leidnud nii klientide kui töökaaslaste seast uusi toredaid sõpru-tuttavaid.

Ka kursusega on vedanud. Kohe on näha, et tegu on kambaga, kes on kindlad selles, mida teevad ja oskavad oma asja. Ja on muidu ägedad. Ausalt, te meeldite mulle väga

Aastalõpuemotsioonidest tundlikuna mainin ka ära, et te kõik, kellega lõppev aasta koos läbi käidud sai, olete väga kallid.

Lõpetame pauguga ja ilusat uut!

Teie Alex

oh it's f*cking holidays again

sain täna tööl lõpuks aru, kuivõrd ühel pool mu närvisüsteem omadega ikkagi on. vahetusekaaslane pidas pika rahustava monoloogi, kui talle mingit mõttetut reklaami lahti seletades täiesti endast välja läksin. tahtsin tooliga virutada vene vanamehele, kelle kõnekeelsest jutust esimese hooga läbi manu fännide kisa aru ei saanud, mille peale too tigedaks sai. kombineerides üleväsimusetaolise ebareaalsustundega, mis tulnud eiteakust, vihastas mind iga pisimgi detail nii teiste kui enda juures. 

iseenesest ju puhkasin kolm päeva. pidasin pühi kui nii võib öelda. siiski nüüd, nii järsult strike'is mingi õudus, mis ei lase olla nii, nagu tahaks. see on korraga tüdimus, väsimus, pidev närvid püsti olek ja rahulolematus. rahulolematus! kõige ümbritseva suhtes. 

mis kõige hullem, sellega kaasneb pohhuism kõige selle suhtes, mida ma räägin, see omakorda põhjustab väga kummalisi olukordi, hetki, mil ma ütlen midagi sellist, mida enamasti isegi purjus peaga ei ütleks. süüdimatult. siinkohal vabandan vist igaks juhuks nende ees, kellele mu viimaste päevade tuimad nilbed naljad imelikena on mõjunud. vabandan, kui olete häiritud või haavunud. vabandan jällegi sama tuimalt kui neid nalju teen. hah, ja kusjuures, see kõik pole mulle ka üldse naljakas, pigem masendav.

tegu polegi tüüpilise iga-aastase jõuludepressiooniga, vaid tuima ükskõiksusega. 

ma arvan, et vajaksin midagi teistsugust. uut ja huvitavat, intrigeerivat. ja ma ei tea, kas tean, kust seda leida.

oh the holiday joy

avastasime A'ga, et soovime jõuludeks sama asja. eks ole siis näha, mida elul meile lähiajal pakkuda on :)

et oleks rahu..

täna tahan rääkida teile sellest, mis tunne on elada siin maailmas, kui oled kaotanud endale kõige lähedasema elusolendi. see on soov üldse mitte eksisteerida. see on tobeda tundetu juurvilja tunne, mis on külmast kõlbmatuks muutunud ja lihtsalt vedeleb peenras..

mõned päevad tagasi matsin oma koera. ta ei surnud vanadusse, vaid äkitselt välja löönud kaasasündinud defekti, mida varem ei avastatud. ma usun, et kõik, kes temaga kokku puutunud olid, teadsid, et nii heasüdamlikku ja empaatiavõimelist looma rohkem pole. ta oli ainus, kes alati mõistis, kui olin kurb ning lakkus mu kätt niikaua kuni tema tugevasse turja oma mured kurtnud/nutnud olin. siiamaani paneb muigama tema sallimatus suitsetajate vastu - nende suunas ta aevastas demonstratiivselt. 

siis sain korraks sellest valusast maailmast eemale. sain sinna, kus oli hea ja ilus, see oli nagu unenägu, suur ja hea emotsioon, millest on järel vaid pilt, mida vaadates saan hetkeks tagasi.. 

"reaalsus, Helina, reaalsus!" ütleks T jälle selle peale. jah, on tõsi, et see on läbi, minevik. aga ma ei taha seda reaalsust. reaalsus on valus ja ebameeldiv, keerukas ja pidevas muutumises, nii et milleski ei saa lõpuni kindel olla. jällegi tuleb tegutseda võimete piiril. 

kõik koerad lähevad taevasse, lubasin ma talle enne, kui arstitädi süsti tegi. väga, oi, kui väga tahan uskuda, et see nii on.

Young Guns - Brother In Arms, sest see lugu on lihtsalt väga tähtis.

turbokiirusel efadasi

Ehkki töökoha klatšiveski jahvatab taas täie hooga, muutes olemise pisut ebamugavaks, kuid see ei takista ometi enda pooleks töötamist pisikese taskuraha nimel, mis õppemaksust üle jääb. Vahel tuleb lihtsalt alla neelata ebameeldivused ja keskenduda isiklikele eesmärkidele.

Täna õhtul mängib meie kursuse võrkpallimeeskond nimega Võrguekspress oma esimese kohtumise. Arvtavasti läheb meil vaja kogu võimalikku edu, sest tipptasemel meie mängijad just pole ning esimene kokkumäng ongi kohtumine Psühholoogiliste Võrgutajatega. Pean tunnistama ausalt, et liitusin võistkonnaga suuresti seetõttu, et tegu oli ühega.vähestest kursaettevõtmistest, mis mu ajakavaga klappis ning mis huvitav tundus. Pole muidugi hea, et kolm tundi enne mängu pean surmavõitlust pealetükkiva unega. Kuid ehk jõuavad õhtul meie saavutused ka teieni. Kui just väga masendav pole :D

as every year flies by, time stands still

Jälle on "going through changes" olla. See lugu iseloomustab iga sügise erinevust eelmisest, seda melanhooliat ja imelikku tunnet, mida päris hästi kirjeldada ei oska, ning uut algust.

Piir suutlikkuse ja suutmatuse vahel on õhkõrn. Vaba nädalavahetusega magasin oma teadvusesse kogu selle väsimuse ja masenduse, millest enne arugi ei saanud. Elu muutub aina keerulisemaks, tempo kiiremaks.. ja ühel hetkel endalt küsides: "on mul seda üldse vaja?" jääd vastuse võlgu. Ehk on ette nähtud midagi hoopis muud, kui see, mille nimel pingutan ka vastutuult, pidevalt kodarast kaikaid ära tirides?
Ma ei saa vastust.

Pidevalt kinnitades endale ja lähedastele, et peagi selgub kõik, torman silmaklapid peas edasi murdumiseni. On ju teada, et see tuleb, ehkki pean end mõnikord kõikvõimsaks. Sellest, mis peaks olema püsiv, saab jälle üks huvitav kogemus ning tuleb uus sügis.

Milleks siis üldse?

living a dream, a strange one

mul on aeg-ajalt tunne, et lähemale eesmärgile liigun läbi unistuste. nimelt teen veel tänases kuupäevas oma elu esimese intervjuu ning seda ei kellegi teise kui ühe oma erialase iidoliga. mul jäi konkreetselt hing kinni, kui jaatava vastuse sain. veelgi enam, ta mainis mind ka oma blogis, mis siiani on mu jaoks olnud justkui kõige huvitavam raamat, milles esinevatele tegelastele ja eriti kangelannale kaasa elada. nüüd olen ka ise pisike kõrvaltegelane.

see ongi täpselt sama uskumatu kui kohtuda päriselt oma lemmikraamatu peategelasega. keegi, kes on kohustatud mulle aeg-ajalt komplimente tegema, leidis, et me pidavat sarnased olema. küllap on siin tõetera sees, mul on raske leida vastastikust sümpaatiat endast väga erinevate inimestega.

naljakas, ma polegi ülikoolist veel kirjutanud. well, inimesed tunduvad praegu ikka väga ägedad. eks siin ole väike panus ka sellel, et mulle väga inimesed meeldivad, aga esmapilgul tundub, et kursusega on vedanud. eks pärast ülehomset tutvumisõhtut teab rohkem ka. praegu on nii mõnigi loeng töö tõttu kaotsi läinud, mis vähendab ka võimalust kõiki tundma õppida. 

õnneks oli täna õhtul aega ka L'i ja M'iga aega veeta, mis andis energiat ja positiivset emotsiooni, mida nii-nii väga hetkel vaja oli. kuna sattus olema ideaalne suveilm, siis istusime kuni pimedani veini ja grilliga õues ning huumor oli puhas kuld. oleks vaid selliseid õhtuid rohkem..

aga mind ajab NII KURADI NÄRVI!!

it's been a ride

avastasin, et sel suvel on blogimine unarusse jäänud, ehkki tulevasel õppejõul kogemata siinset lugeda soovitasin. samuti on postitustest tühjad ülejäänud kontod tumblris ja mujal. miks? 

ehk siis polegi midagi märkimisväärset. käin tööl, kuid olen pruunim kui kunagi varem.. suvi nagu suvi ikka.

sattusime täna L'iga koristustuuri ning leidsin raamatu, mille näol on tegu järjega mu lapsepõlve lemmikkangelanna seiklustele. soovist teada saada, kas neiu jääb lõpuks kokku teatud noormehega pärast seitsmeaastast tutvust, lugesin teose läbi. loodetud info oli nimelt viimasel leheküljel. ajaviitelugemise asemel sattusin mitmel rindel toimuva romantilise draama keerisesse, mis oli läbi põimitud elu keerdkäikudega, mis omakorda mulle enda elu paljuski meenutasid. peategelase lootused, ootused, eluetapp, kus minnakse üle lapsepõlvelt täiskasvanuikka - ma elanuks läbi justkui oma reaalsust teise tegelase kaudu. 

teos lõppes ülikooliga. tunnetega, mis valdavad noort naist, kui ta peab praktiliselt jätma oma lapsepõlvemaa, kodu ja sõbrad selleks, et kindlustada endale tulevik, mille saabumiseni on mitu aastat. siiamaani piinab mind see äratundmisvalu, mis avaldus lugedes neist unetutest öödest, mõtisklustest ja hüvastijättudest.

hetkel on nii palju lahtisi otsi, mis peavad saama kokku sõlmitud enne septembrit ja ma ei kujuta ette, kuidas. sügis on hinges ja süda valutab asjade pärast, mida paljud teist peaksid tühisteks. aga mina olen õrnahingeline maailmapäästja. mul on nii palju tundeid, et lausa halb hakkab. ja mul ongi pidevalt füüsiliselt halb, sest ükski keha ei kannataks sellist kulumist välja. 

ent siiski püüan ma suvest võtta kaasa päikese, mis valgustaks mind ja laeks mu patareisid hallidel sügisõhtutel. ometi on tunded täpselt samad, kui kaks aastat tagasi selle sama päeva loo saatel uut eluetappi alustades.

eminem - not afraid