floating on a tidal wave

leidsin niisama nalja pärast guugeldades üles kohviku, mis sügisesest rootsis käigust eriliselt meelde jäi. tegu on vanaaegse klaasmajakesega mille saalist kasvab läbi elus puu, nimeks on café söderberg. tegu on tõepoolest kummalise kohaga, ka üks hollandi turist imestab kommentaarides, et pidi krediitkaardiga wc kasutamise eest tasuma, kuid selle muinasjutulist atmosfääri ei saaks minu jaoks küll ükski asi rikkuda. loodan südamest, et kolmapäeval õnnestub seda imelikku mustanahalise mehe ja aasia päritolu naise juhatatavat värviliste klaasvitriinseintega kooslust külastada.

justjust, trippimisaeg on jälle käes. tekib tunne, nagu kevad oleks juba algamas, üheskoos suure rändamisvajadusega (oi, milliseid reisiplaane me L'iga tulevaks suveks kokku pannud oleme..). ja ma tean, et see jutt siin hetkel pole absoluutselt omavahel seotud, aga kell on mingisugune öö ja kui iluund magada ei saa, tee või tina, siis polegi muud teha kui Olli joogipudeliga tõtt vaadata ja elu üle järele mõelda. ja pole see elugi nüüd teab mis pikk olnud.

ma kirjutan liiga kõnekeelselt. enne emakeele lõpueksamit on see suur probleem, kuna ainus, millelt ma viimasel ajal punkte kaotan, on stiilivead ja paar üksikut puuduvat koma.
peaks eksamiainetega rohkem tegelema.
mille kuradi pärast ma matemaatika eksamit tegema hakkan? idiootseid asju teen mõnikord. väga sageli, mitte mõnikord.

ma ei julge vist kunagi kõiki oma suuri soove kõva häälega välja öelda.

coldplay - X&Y

200

juubelipostitusega saab tähistada seda, et lugesin ka täna end inimeseks. nagu ka kiivrit otsival hetlinil (üks huvitavamaid blogisid, mida jälgin. igaks juhuks linki ei jaga, pannakse veel vangi, mis siis saab), läks ka mul 15-20 minutit ja nii ma ei saagi koos teiste h8teritega rahvaloendust kiruda. korraliku internetiühendusega inimestel ei tohiks nii loogilistele küsimustele nagu "kas olete kuni 2011. aastani sünnitanud elusaid lapsi?" ja "kas tegelete põllumajandusega pidevalt? arvesse läheb, kui omate vähemalt kolme viljapuud, kuut marjapõõsast etc." vastamine ju eriti palju aega võtta.

päeva looga seostuv arutelu tõi meelde ühe elu parima laivi. see fiiling, noored inimesed, palju energiat ja tuhanded inimesed kes on kogu hingest samadesse emotsioonidesse sisse elanud..
tahaks heale kontserdile.

good charlotte - the young and the hopeless

hear me when I say, when I say I believe

pärast kahepäevast mässamist minust lahti öelnud messengeriga, olen lõpuks suutnud enam-vähem kõik kontaktid uude ümber kolida (kontrollige oma msni teateid plz!) ja unustada algse suure viha sex-botide vastu, kes mu messengeri oma koloonia luua otsustasid, mulle lähenemiskeelu hankisid ja siis rõõmsalt mu sõbralistile umbkeelset mesijuttu ajama hakkasid. blokeerisin küll konto ära, kuid selle jõustumine võtab aega. vabandan kogu südamest kõigi ees, kellele kuri wannabe-mina jälle külge üritab lüüa..

et täna oli üldkokkuvõttes produktiivne päev, siis lubasin endale pisut aega iseendaga veetmiseks. võtsin kätte selle aastanumbri esimese raamatu, ameerika väidetava menukirjaniku Christiane Heggan'i romaani "Nüüd sa sured" ja veetsin paar tundi punapäise eradetektiivist koomiksikangelanna ja tema looja, tegelasega äravahetamiseni sarnase kunstnikuga mõrvalugu lahendades.
üldiselt meeldib mulle raamatuid originaalkeeles lugeda. ma ei tea miks, kuid sageli tundub eestikeelne tõlge kuidagi tobe, justkui oleks kasutatud valesid sõnu, jutt on pingutatud ja kohati lonkav. antud juhul häirib mind sama asi, samas süžee polegi kõige hullem. Joy Fielding'ga ei anna loomulikult võrrelda.


ma kardan, et see vabaduse ja iseolemise tunne, mis hetkel kõike võimalikuks peab, hääbub niipea kui on vaja edasisi õpinguid rahastama hakata. see pole siiski hetkel oluline. praegu olen veel kõikvõimas!

avril lavigne - keep holding on hakkas üle mitme aasta täna mõtete taustaks mängima :)

you're just someone new I don't want to talk to

the vaccines on inspireeriv, kuid veel inspireerivam on.. aga ma ei teagi. ma olen hetkel lihtsalt nii inspireeritud. kõik on lihtne, sujuv ja loogiline, ning ma tean, et nüüd, kui prioriteedid paigas, läheb elu üht või teist teed pidi õiges suunas.

veel aasta tagasi polnud mul aimugi, mis pärast keskkooli saab. segaseks jäi, kes ma olen ja kuhu lähen. nüüdseks on paljud vanad mured, mõtted ja, kui aus olla, siis ka inimesed muutunud nii tühisteks ja esikohale on tõusnud vaid üks mõte - tulevik ja OMA elu, mida nüüd just kujundama hakata.

üks uusaastalubadus võiks olla ka haige selja ja põlvedega midagi ette võtta, see pidev valu muutub juba kurnavaks.

hea, et eile L'iga suusatamas ära käisime, täna sajab mingit rõvedust alla jälle. võib-olla nädalavahetusel saab jälle "my heart will go on"'i lauldes metsas pingeid välja möllata.

taking back sunday - faith(when i let you down)

(W)

eks ole vist tavaline, et enda probleemid tunduvad ületamatud täpselt nii kaua, kuni kellegi teisega midagi päriselt hirmsat juhtub. alles siis, kui keegi lähedane kaotab endale olulise inimese, mõistad, kui habras on tegelikult elu ning kui väga armastad oma lähedasi.

TLU, I love you

vaimuvaesus on jälle peal ning see teeb kirjutamise võimatuks. nii ei saagi ju sõnastada elu keerdkäike, kõiki tegemisi, uudiseid, klatši.. ma vihkan, kui nii juhtub.

vaheaeg sai liialt kinni planeeritud. ainsad vabamad päevad läksid tühistel põhjustel raisku, nelja kuu jagu eksamiks valmistumise ülesandeid ootab oma aega ja kohe hakkab see rappimine jälle pihta. homme tuleb terve tallinna kirikumuusikutele mingi pidu leiutada ja emme leidis, et ta ei saa kahes kohas korraga olla, ning et mina võiks vägesid juhatada. ülejäänud kolm päeva koosnevad pässa-laagri-kesklinna marsruudi jooksmisest ning siis ongi käes see suur, ähvardav, miljon triljon biljon aastat kestev esmaspäev TOPELTarvutiõpetusega. keegi lasteraamatutegelane ütles taolises situatsioonis "ennem surm".

lootkem nüüd kõik, et tegelikult ikkagi ithaka-maria ja tudebergi vanamehe vahel midagi susiseb, siis saame varsti ithakaga metsas jooksmas ja suusatamas käima hakata ;)

biffy clyro - many of horror

back to the ****

võtsime L'iga ette suure meenutusteretke, et praegust hetke hägusemaks muuta. lappasime ükshaaval läbi kõik CD-d, mis tema juurde ostnud oleme (ainult Simple Plan on esindamata meile olulisimast), meenutasime üritusi kus läbi aastate käinud oleme (Lordi live @ Haapsalu American Beauty Car Show, aasta unknown? wth.) ja uurisime kõikvõimalikke pilte. planeerisime Ideaalset Päeva (eat ALL the food!)...

nii mõttetu seis on hetkel. nagu kuradi külm sõda. nagu mingis rõvedas kohas toppama jäänud youtube'i video, mis enam edasi ei lae.

lubasin endale kunagi, et ei lase mingitel draamadel end enam kätte saada, nüüdseks on asi nii kaugel, et tigedad või kannatada saanud on sellised inimesed, keda peaks olema üsna võimatu mõjutada. homme peab E'le põhjendama hakkama. ta naerab mu välja. ma naeraks ise ennast välja, kui naerutuju oleks.

..mu 70-aastane mati nuude fännist naabrimees on hakanud metalit kuulama??

jonas brothers - SOS

does anybody hear me scream?

milleks me seda kõike teeme? iseendale? teistele näitamiseks või harjumusest?

ei tahaks uskuda, et see kõik niimoodi lõpebki. valus on vaadata lootusi ja unistusi purunemas, tunnistada endale, et ootasin liiga palju head, leppida sellega, et inimesed võivad drastiliselt muutuda.

ma ei tea, kas eraldatus teeb head, kuid vahel on vaikus parem kui tühjad sõnad.

yellowcard - hang you up

f u, sweet heavens

et ka nii palju nõmedust ja nii palju headust korraga jõuluaea mahub.
terve öö sai nüüd asjade üle järele mõelda.. ja ega targemaks ei saanudki. lihtsalt jälle raisata uneaega, mis on niigi rariteet. aga mõned põhjused on osavad sellist olukorda põhjustama. ma ei viitsi vinguda igal pool nähtavalt, pigem istun omaette, kannatan, kui ei soovita asju selgeks rääkida, ning räägin vaid nendega, kes mõistavad ja kellel on juba ammu kõrini.

telefon lendab seina varsti, selle vilkumine ajab hirmsasti närvi.

coldplay - the hardest part

uus blogipilt on sellest, kus ma tahaksin alati oma jõulud ja aastavahetuse ning üldse peaaegu kogu aja veeta. Viin on võluvaim, koduseim ja kutsuvaim linn maailmas.

kommertspüha(päev)

jõulupostitus tuleb sel aastal pisut veinine, natuke tige ja natuke rõõmus ka. esiteks, neile, kes suudavad jõule nautida kui ilusat perekeskset tähtpäeva, südamlike kingituste ja soojustundega südames - te olete õnnelikud inimesed ja ärge eales laske ühelgi küünikul seda enda jaoks ära rikkuda.
teistele mõttekaaslastele - ilusat rahvusvahelist sotsiaalpornot! (või siis kaastunne üksi veedetud masendava aja pärast. I SO feel your pain..) eriti äge on veel, kui keegi suudab tuju veel rohkem sinnasamusesse keerata kui see suurima perekondliku püha üksi veetmisest juba on. aga ei, me ei süüdista siin kedagi, lihtsalt juhime tähelepanu sellele, mida muidu ei märgata. jah, ma juba teietan ennast.

siiski, L on pühadekuninganna, kes päästis mu päeva ja jõulud ja elu ja.. siit tuleb nüüd see suur kiidukõne, mida ma IDEAALSET jõulukinki vastu võttes ei suutnud kokku panna. jäägu see siiski hetkel veel privaatseks. lihtsalt et Sa teaksid - Su kingitus oli kirjeldamatult ilus ja südamlik :)
üllataval kombel oli jõuluõhtu emaga ka positiivne. oli see siis odava peetveini tekitatud õhkkond või juhuslik klapp, aga nii hästi pole me ammu läbi saanud ja isegi mu kinginali läks tema huumoriga seekord kokku.

kord aastas võib neid jõule pidada küll, vähemalt jõuluõhtut.

wham - last christmas

you burn the books you've never read

mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.

sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?

pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.

..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.

muse - muscle museum

all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up

vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)