all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up

vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)

pictures in an exhibition

panin taskuräti enda kõrvale, ajasin selja sirgu, võtsin läppari sülle, hakkasin kirjutama. nihkusin mugavuse mõttes pisut, kaotasin taskuräti, istusin läbi voodi ja aevastasin. annan alla, lähen magama.

aa, seda ka ikka, et võsapetsi uus missioon või hoolekandeaktsioon "tasuta ekskursioon toompea lossis vähekindlustatud õpetajatele" avaldas muljet.

hooornnsttuuuullll!

tahes-tahtmata oleme tagasi tsivilisatsioonis. jääme igatsema seda hirmsat wc-puhastusvedelikumaitselist cappuccinot, erikut, frjieedrrjihhhi, na-na-na-na-na'd ja jeesust, "lasnamäge" ja muidugi elupäästjat coop nära. aastakümnete parim kvaliteethuumor jäi mainimata? kõik oli täpselt nii mõttetu, jabur, spontaanne, naljakas, juhuslik ja ideaalne nagu vaja oli. natuke kurb oli lahkuda ja mingi pisike tüüp närib ikka alateadvusesse mõtet, et oleks võinud veel paremini aega ja võimalusi kasutada, et niipea ei tule peale argirutiini midagi, aga see on pigem vist ainult nukrus mis jääb, kui midagi ilusat leiab oma lõpu.

oasis - wonderwall ühendas inimesi :)

NII kaua ootasin, et saaks minema, eemale, puhata.. aga nüüd, kui hetk on käes, siis nagu ei tahakski. järsku on hakanud asjad jälle ülesmäge minema, nii et kahju on ära minna. jah, tean, et seda on mulle endale vaja, aga ei tahaks.. paar päeva on juba raske. mis siis veel pikemaajalise lahusoleku korral saaks? edasiste valikute tegemine muutub aina keerulisemaks. ei teagi, kas unistused ja ideaalid on väärt praegusest loobumist või selle muutmist.

märtsiks on vaja uus rootsi tripp orgunnida, noored püssid ikka üle vaadata. muud ei viitsigi praegu mõelda.

keane - we might as well be strangers

"My wings are clipped but even if they weren't
I've not the guts to fly and leave behind the earth
There's no poetry in my soul
Just a list of lies I've told
And I don't know how much longer I can hold on"

..is how I feel. Again someone else has already written it down. Ty, Young Guns!

asdklpdbff

kuu peale! enam ei jaksa.

inimesed käituvad ka nii uskumatult, et see on jabur lausa. võtke ajud pähe, palun!


green day - redundant

when you feel so tired but you can't sleep

vahel tahaks lihtsalt kõigile käratada, et jätku mind rahule ja tegelegu oma asjadega. mõnikord on vaja lihtsalt hingata, aga mida sa teed siis, kui keegi on su mulli sees ja hingab sealt kogu hapniku ära?

ma ei suuda enam magada ka, stress on nii suur. üle kuue tunni ööpäevas ilma õudusunenägudeta ei tööta.

aga õnneks teen ma jälle natuke oma kultuurset tööd, mis viib mõtted mujale ja tänu millele saab juba homme (!!!) ära osta Young Gunsi piletid ^^ ja A saab tulla ja see on ülihea!

coldplay - fix you

ooooooops..

blogger paneb segast natuke. postitus, mis "üles ei jõudnud", ilmus teise septembri kuupäeva all kuhugi kaugustesse. praeguseks hetkeks on viga parandatud, nii et vabandan teemakorduste pärast :)

the killers - smile like you mean it

just like the leaves - smiles change, but i never do

kui hea on, olles eeldanud, et tuleb kohutavalt pikk ja raske päev, jõuda tagasi koju enne, kui hommikukohv tassis on jahtuda jõudnud :) kui veel eile käis M'ile vastuseks "ei tule ekskursioonile" lõppu kurb smiley ja hommikul pidin keelduma J-K'le matemaatika õpetamisest ja kahetsusega sama ütlema, siis kell pool 12 koju minnes oli pidu minus eneses, kuna arvutiõpetus jäi ära! ja seeläbi on elu kuradi ilus. ega see Vargamäe ka kuhugi kaduma hakka.

ja nii ma vajun jälle oma muusikast tulvil maailma, kus on pehme diivan ja palju süüa, kaklen bloggeriga (jälle..) ning planeerin. asju. sest mulle meeldib planeerida.

young guns - endless grey

into the endless grey..

nähtavasti ei jõudnudki eelmine postitus bloggeri errori tõttu kohale. lühidalt kokku võttes kirjutasin, et öölaulupidu oli vinge, blink 182 uuel albumil on ainult üks hea lugu, matemaatikaeksamil võiks lahendada hiina riisikorjajate ja nende mütside teemalist ülesannet ning 22. oktoobril on stockholmis Young Gunsi kontsert kuhu lihtsalt PEAB minema.

väga-väga armas on üle pika aja vaadata, kuidas imemees macgyver traadist ja kandikutest mingit käru ehitab. eriti laupäevalõunase kohvi kõrvale. oli ikka omal ajal häid sarju küll..

unenäod on hirmus segaseks muutunud viimasel ajal, kummalised inimesed eksivad sinna ära ja sündmused on veel kahtlasemad. mainisin klassivennale unenägu kus ma olin surnud ja nägin, mida tuttavad selle kohta facebookis ja sõnumites kirjutasid. ta soovitas mulle xanaxit.

vähem kui kahe tunni pärast sõidan linnast ära, nii et hakkan parem liigutama.

ja meeleolu tekitamiseks: poets of the fall - no end, no beginning

diskreetne matemaatika on see, kus pole vastust antud!

-täna ma ei blogi, täna ma magan.
-blogin ikka küll!

juba vähemalt nädala olen ringi joostes pidevalt oma suuuurde tudengipäevikusse märkmeid teinud selle kohta, millest järgmine kord kindlasti blogida on vaja.

teeme nii, et karmim muusikakriitika tuleb siis, kui Poeedid oma uue albumi valmis saavad. tahaksin seda siiski kuulda, enne kui need blinki fännid, kellele bändi uus kraam hirmsasti meeldib, mu maha löövad. nii palju siiski muusikast, et 22. oktoobril möllab Young Guns Stockholmis ja, äkkivõibollaplzmavõikstappaselleeest, annaks neid vaatama minna ka. nad on, ausõna, parim asi, mida ma viimase paari aasta jooksul kuulnud olen!

esmaspäeval oli öölaulupidu ja see oli VINGE!
piraadi krõpsu tehakse ikka veel ja ma tõestasin Liisile ka seda!
kui ma kunagi ajakirjanikuks hakkan, siis saan ma ka tunde reval café's istuda ja kirjutada ning keset päeva solarise ümber jõlkuda nagu kõik targad mehed!
üks tuttav tegi endale ask-me-anything-lehe, mille reklaam suhtlusportaalides meenutab väga pornosaiti..

note to self: edaspidi kirjutan ainult päevakajalistest teemadest, siis tekivad seotumad laused. btw, täna on vastupanuvõitluse päev. ajaloo töös küsiti, google aitas :)

et on sügis - seljavalude ja nukrama muusika aeg, siis päeva looks midagi uuesti avastatud vanadest lemmikutest:
keane - somewhere only we know


see muide on mu klassivend! sellepärast ma seal end nii koduselt tunnengi :D

paint me the colors of sky and rain

tegime koolis testi, mis ütles, et ma olen miski koleeriku ja melanhooliku vahepealne asi - skeptiline ja egoistlik seltskonnainimene, kuid samas ennasthaletsev ja emotsionaalne introvert. avaldan siinkohal siirast kaastunnet inimestele, kes seda haiglast kooslust välja kannatama peavad. endal ka on raske olla kriitik, kes ise kriitikat ei kannata. ja näe, siin lööbki välja see nartsissistlik värdjas! räägib ainult endast.
k o h u t a v.

kohutavalt tigedaks ajab mind üks neiu. nimelt piidles ja püüdis ta juba eelmisest suvest saati ühelt mu kallilt inimeselt kaaslast üle lüüa ja nüüd see ka õnnestus. too tüdruk oli ise vahepeal kihlatud muide. kurb on tollest poisist, kahju on sõbrannast ja üldse on vastik, et selliseid asju juhtub. kui veel aasta tagasi saime tolle neiuga hästi läbi, siis nüüd on kogu mu austus kadunud nagu poleks seda kunagi olnudki. vaevalt, et ta seda lugema satub, kuid kui siiski.. siis mul lihtsalt pole sõnu ega suutlikust Sulle midagi öelda, G. see on lihtsalt uskumatu, kui vastik see kõik on. vastik, vastik, vastik on ainus, mida ma mõelda oskan.

arvutiõpetus, tuli välja, on ka vastik. katkend õpilase ja õpetaja vahelisest vestlusest:
õpilane: siin kolmandas punktis on öeldud, et ma pean selles lauses sõna "TALLINNA" kirjutama selle käsklusega, aga kust ma selle leian? ma ei tea seda..
õpetaja: lause on see, mis sa kirja panid sinna.
loogiline, kas pole? taaskord oleme sattunud hurmuri otsa ja seekordset ei saa üle ka lasta.

aga sügis on minu aeg, seega ma olen ikka rõõmus ja ma sain endale uued papud ka balta turult, mis on TÄIEGA VINGE tegelikult! ma teadsin küll, et mõned inimesed sealt megaägedaid asju endale saanud on, aga polnud siiani väga kedagi kellega sinna niisama tuulama minna. täna tegime vanaemaga lihtsalt aega parajaks ja sattusime sinna ringi vaatama ja no tervist! toredad papud on :)

ja sügisel möllavad ikka ja alati Sügisepoeedid.
poets of the fall - roses

put it in your head, baby, Hollywood is dead

ma ei viitsi kaasa tunda inimestele kellel pole pooltki nii halvasti kui mul. ma ei taha, et minu eest võetaks vastu otsuseid. ma VIHKAN, kui mulle sõnu suhu pannakse.

mõtlesin mõnda aega tagasi, et pean hakkama selgemalt ja ühemõttelisemalt kirjutama, muidu loevad igasugused inimesed siit igasuguseid asju välja. või mõtlevad neid välja, your choice. siiski, avalik laim tundub hullem kui mitmeti mõistetav tekst, nii et tundke end vabalt lugemaks enda kohta palju huvitavat, mille peale ma elusees ei tulekski. (oh, c'mon, see on nii jabur lihtsalt!)

tegelikult on K looks like K vol 2 ja seekord on tegu peaaegu nimekaimudega. uskumatu, kui sarnased inimesed võivad olla. ma peaaegu uskusin, et inimene, kellega mõnda aega suhelnud pole, on vahepeal kõvasti trenni teinud ja päikest võtnud ning oleme uuesti sattunud kokku hoopis teises kontekstis. naljakas, et mõlema K puhul olen ma, teise puhul siiani, veendunud olnud, et ta pole hetero, ehkki kummalgi juhul on ilmselgelt tegu paljude tüdrukute unistuste mehega. seriously, what's with girls liking obviously gay guys?

vastikult tõbine on olla ka. istusin terve päeva koolis turtsudes ja läkastades ja nuusates ja löristades. ikka natuke hirmus on palavikust purjus peaga jüri ja mari armastuslugu leiutada. L ei tulnud ka kooli.

sel nädalavahetusel sain ma taaskord aru, kui ilus kõik on. kui hea on elada ja tunda.. aitäh, et olemas oled! :)

poets of the fall - all the way/4U