challenge - day 6

day 6: something for your kids to know

uskumatu, aga elu ilma uue meedia seadmeteta on ka täiesti võimalik. sõpradega saab rääkida silmast silma, kohtumised saab kokku leppida ja siis oma sõna pidada ning õigel ajal kohale ilmuda ja mis kõige huvitavam - tunnis/loengus olles ei sure ära ka siis, kui ei ole terve aja ninapidi telefonis või tahvelarvutis.

 

päriselt ka ma tahaks, et mu lapsed ei oleks tehnika- ja internetisõltlased. god knows, mis seadmeid ja süsteeme selle aja peale veel leiutatakse. kes on wall-e filmi näinud, saab aru, mida ma mõtlen. palun, ei..

 

ja teise olulise asjana et võiks teada-tunda elementaarset viisakust. eks see tuleb enamjaolt kasvatusega, aga natuke on ikka loomuliku intelligentsiga kaasa sündinud ka. oskus normaalselt suhelda on, eriti tänapäeva kommunikatsioonil põhinevas maailmas, ülioluline.

 

kokkuvõtteks: tõsta pilk nutifonist ja suuna oma kaaslasele, naerata ja ongi parem elada :)



challenge - day 5

day 5: share the best advice you've ever got

ma ei küsi eriti nõu. ja mind ajab närvi, kui keegi, kes asjast midagi ei tea, proovib end tähtsaks teha ja kukub õpetama. kuna ma olen ilmselt emalt pärinud mõtteviisi, et tean nagunii ise kõige paremini, vähemalt tunnen kõige paremini iseennast ning olukorda, milles olen, siis pole, jah, kerge anda mulle nõu, mida ma kuulda võtaks. 

mõnikord jääb inimestele mulje, nagu ma küsiks nõu, kui ma vingun. tegelikult ma enda meelest lahkan situatsiooni ja räägin, mis värk on. see ei tähenda, et peaks kohe hakkama mingeid primitiivseid lahendusi pakkuma, kuna, surprise-surprise, ma olen suure tõenäosusega selle sama asja JUBA VÄLJA MÕELNUD. ma olen üsna hea lahenduste välja mõtlemises. ja järelikult see lahendus ei sobinud.

aga et küsimus päris tühja ei läheks, siis mu lemmik relationship quote: 

Any relationship that lasts longer than a breath mint is gonna have challenges, but if a relationship doesn't work out, it's usually not because of the challenges, it's usually because the relationship wasn't strong enough to begin with.

-Castle

oh so social

sain täna aru, et facebook on minu jaoks end täielikult ammendanud. no ei viitsi lihtsalt enam kirjutada mingeid... asju sinna. panna pilte oma lõunasöögist või soovida kuhugi õhku head uut aastat, sõbra- või rukkimaarjapäeva. see tundub nii ülimõttetu.

 

vaatasin, kuidas kõik järjest "head vabariigi aastapäeva!" kirjutasid. kellele? milleks? ma tean ka, et on aastapäev, jah. panen lipu lehvima, teen kiluvõileibu ja vaatan pingviinide paraadi. võõrustan sageli üsna prominentset seltskonda. soovin ka ehk head aastapäeva neid kallistades.. siit tulebki konks.

soovin inimestele häid pühi või õnne sünnipäevaks personaalselt. oma facebooki seinale näiteks "häid jõule" kirjutada on mu jaoks sama nagu iga päev "palju õnne sünnipäevaks" kirjutada. lihtsalt niisama, õhku. samamoodi tekib küsimus, kellele sa seda soovid, iseendale või?

piltide üles laadimine käib viimasel ajal ka nii, et kõigepealt kuu aega mõtlen, et peaks. muidu arvatakse, et ma surnud olen või midagi. asi polegi ainult selles, et ei näeks mõtet oma elu avalikult jagada vms, lihtsalt ei viitsi. aga sotsiaalne surve on. I can feel the pressure! :D

muidu paneks üldse kinni selle nalja, aga sellega saab läbi telefoni tasuta suhelda inimestega ju! tean jah, et whatsapp on olemas, aga kõigi telefonidega see koostööd teha ei soovi. aga sellest, miks ma oma praegust telefoni vihkan, teinekord pikemalt.

soovin iseendale ilusat kevadet

challenge - day 4

day 4: your favorite 5 blogs?

on vist üsna loogiline, et olen viimasel ajal beebiblogide lainel. kõige sümpaatsem neist on Aili blogi väikesest Oliverist. teine hästi tore beebi- ja elublogi asub siin, selle avastasin alles üsna hiljuti. kuulsa Malluka blogiga on mul omamoodi love-hate relationship. kuna meie lapsed on vaid kahepäevase vanusevahega, siis on paljud teemad hästi asjakohased ja tuttavad ning selle suure lugejaskonna kommentaaridest saab sageli huvitavat infot. aga samas ajavad mõned vaated ja käitumine mind vahel jube närvi :D seda pole teiste blogijatega juhtunud. aga eks igaüks ole omamoodi.

 

tavamaailma blogidest loen juba aastaid huviga Hetlini kiivriotsingust, autor on mulle kuidagi üsna suureks eeskujuks muutunud oma positiivsusega, üldse läbi ja lõhki ilus inimene on. ja Leika seiklusi loen ka. tore on kellegi tuttava elust sellist mõnusalt muhedat juttu lugeda. kaks viimast on ainsad, mille uute postituste kohta mulle teade ka tuleb.

 

ülejäänud lugemised jäävad pigem aeg-ajalt sirvimisteks.

challenge - day 3

day 3: why do you blog?

sest nii ma saan rääkida täiesti avameelselt nii nagu tahan sellest, millest tahan. tavaelus tuleb ikka mingi viisakus või muu tsensuur vahele, või siis on teemad, mida ei hakka kellegagi arutama. vahel ei viitsigi kedagi teist vestlusesse kaasata.

mul kipub vahel nii olema, et arutlus läheb kiiresti käest ära vaidluseks, sest ma ei suuda oma seisukohti piisavalt kiiresti seletada/põhjendada. see ajab kohutavalt närvi ja ma pigem ütlen vestluskaaslasele, et las see teema jääda ja lähen blogin sellest. hea rahulik on nii. närvid jäävad alles ja ei pea mingit jama kuulama.

 

enne kui ma seitse ja pool aastat tagasi blogima hakkasin, pidasin ma päevikut vihikutesse. nii kaua kui ma mäletan, on mingi salamärkmik ikka kusagil sahtlipõhjas olnud. huvitav on tagantjärele lugeda, kui suuri tundeid tekitasid praeguseks ununenud olukorrad ja üldse pisiasjad.

 

ja põhjusest, miks ma pole nende aastate jooksul uut blogi teinud, kui siin on omajagu täielikku jama ka kirjas.. see blogi on kokkuvõte minu elust, sellest, kes ma olen. minevikku ei saa ju muuta, kustutada ega uuesti alustada.

kuna ma tavaelus pole ka suurem asi endast sügavuti rääkija, no pole seda avameelsust, ainult pealiskaudselt, siis leiab siit huvi korral kõik vastused. ma usun, et inimene, kes viitsib nii palju süveneda, et lugeda läbi viimaste aastate postitused, saab üsna hästi aru, kes ma selline olen.

 

endal tuleb ka vahel uuesti meelde.

recipe of the day

ma sain eile oma kodupoest kastaneid! neid söödavaid loomulikult. ffs, kui kaua ma olen neid taga ajanud nagu päkapikk ja maja (mingi nõukaaegne multikas oli selline), kui mul vähegi on kaubamajas või stockis meeles vaadata, siis neid pole, muidu kindlasti on. igatahes ma olin nii õnnelik kui õnnelik toidu pärast olla saab, röstisin neid ahjus ja see viis mind kohe Viini omadega. üks asi, mida ma kohutavalt igatsen on Viini kastanimüüjad. ja no üldse selle linna atmosfäär. aga kastanid ka.

 

igatahes, kes pole proovinud, try them! tee teravasse otsa ristikujuline sisselõige, siis saab pärast koorida normaalselt, ja küpseta 225 kraadi juures 20 min. söö kuumalt, serveerida võid koos või ja soolaga või niisama.

 

rohkem häid retsepte mul pole, võin rääkida, kuidas pelmeene praadida või purgisuppi teha!

 



challenge - day 2

day 2: meaning of your blog name?

kui ma (aasta oli siis noa laev, eksole) oma blogile pealkirja panema hakkasin, siis oli parajasti katy perry lugu hot n cold hästi populaarne ja see parajasti kohutavalt kummitas mind. vot selles loos on read

we used to be

just like twins

so in sync

the same energy

now's a dead battery

ja kuna oli mingit vasturääkivust ka vaja, siis genereeris mu geniaalne mõistus kusagilt (nagunii duracelli reklaam vms) sinna otsa turboboosti.

ehk siis päris ausalt on tegu hetke ajendil kirja pandud ja siiamaani jäänud vaimusünnitisega. läbimõeldud tagamõte puudub täiesti.

challenge - day 1

day 1: introduction & recent photo

kõigi viimasel ajal avastatud blogide juures on mu lemmikuks osaks kujunenud blogging challenge'id. niisama möla kõrvale straight up fakte ka. põnevat avastamist nii lugejale kui endale (selle lausega peaks reklaame tegema). igatahes tundus põnev, proovin ka. et mitte teha sohki ja meelepäraseid postitusi ette planeerida, avasin google, trükkisin sisse "blog challenge" ja võtsin esimese pildi.

olgu sissejuhatuseks kohe öeldud, et ilmselt ei saa ma iga päev postitamisega hakkama, aga proovin need 31 punkti võimalikult ausalt järjest ära täita.

aeg on kolmandat korda oma algse pildivaba blogi reegli vastu eksida:

 mul on seriously parema kaameraga telefoni vaja.

valentine's

nii armas oli täna vaadata, kuidas igas vanuses meessoo esindajad koogikarp või lilled näpus ringi tormasid. paistab, et komme 14. veebruari puhul kellelegi kallile ilus üllatus teha juurdub vaikselt aga kindlalt ka meie riigis, kaaludes üle naistepäeva tähtsuse. viimasel on kuidagi nõukalik maik juures, kuigi lilli on tore saada. kui on kedagi, kes kingib loomulikult. eelmisel naistepäeval võisime koos töökaaslasega terve leti päeva jooksul saadud lilli täis laduda näiteks.
sõbrapäeval pole mul veel sellist juhust olnud. nüüd järele mõeldes pole ma ühelgi aastal sattunud sõbrapäeval olema suhtes kellegagi kes vana hea romantikakombe kohaselt paneb puhta särgi selga, toob lilli ja kommi.. ainsa valentinimõmmi sain ka sõbranna ekspeikalt. muide, tsiteerin ühte oma isiklikku eksi: "ma ei teadnud, et sulle lilled meeldivad." no wonder, et me lahku läksime :D

nagu vallalisele naisele kohane, veetsin siis õhtu eesti laulu poolfinaali vaadates. kui L enne ütles, et pole mõtet, siis suhtusin üsna kurjalt tema negatiivsusesse. mis mõttes nagu. see on ainus eesti kanalitelt tulev saade, mis mind natukenegi huvitab. aga no olgem ausad, tal oli jälle õigus. SEE OLI JU KOHUTAV! õõhhh. ei tööta see eesti muusika mu jaoks. võib-olla tehakse kusagil midagi sellist ka, mis pole nii hull, aga paneb kahtlema.

aga herr vaheoja huumor on tasemel, I must say. 

ära üle ka mõtle!

järsku on kusagilt hirmus kari igasuguseid vandenõuteoreetikuid lahti lastud. inimeste kiibistamise lugu (ameerikas juba toimub, päriselt ka!!) pani muigama küll, aga kui keegi nüüd reaalselt uskus seda jama, siis võis ikka eluvaimu seest ehmatada. mäletan, kui casino royale filmis bondile kiip kätte pandi, mille paha tegelane pärast noaga välja urgitses, siis imestasin kohe, et miks ta seda ise välja ei koukinud. eks mind häirib see ka, et mobiiltelefoni asukoht on tuvastatav, aga selle ma võin välja minnes koju jätta. oma kätt ei jäta ju.

 

nüüd loen, et laste vaktsineerimine on kuritegu, sest rockefeller.. jeez, kui ma ühe korra veel kuulen seda nime, siis lähen ilmselt kallale sellele, kelle suust see kõlab. absoluutselt igale poole annab linkida seda idiootsust, mõtlemata siis, et kui selline jumalataoline olevus absull kõike kontrollib, siis oleks ammu ära koristatud need, kelle kuldne hääl lollidele lammastele tõde kuulutab. et kui olen sunnitud näiteks trammiga sõitma ja seal mõni asotsiaal oma lahtise tuberkuloosi mu vaktsineerimata lapsele peale köhib, siis mõtlen ikka, et vähemalt ei saanud rockefellerid mu raha endale, jess! päriselt ka?

 

vandenõud on nagu ateistlike inimeste religioonid, kus jumalikud võimed antakse kellelegi keda kardetakse. samamoodi läheb asi mingil hetkel üle piiri ja hakatakse lolli juttu ajama. raha ajab ikka täitsa segaseks.

 

mõtlen nüüd, kas ikka tahan rikkaks hakata...

simple math

kui eralastesõime kuutasu on ca 400€, siis millist tööd tuleks ülikooli kõrvalt teha, eeldusel, et tuleb tasuda ka õppemaks 1852€ aastas? vot selle üle murran hetkel pead. lisagem veel kriteeriumid, et tavasõimekohti ei piisa soovijatele ega leidu mu elukoha läheduses ning lasteaia vanuseni oodates tühistatakse õppekoht ülikoolis.

 

tegelikult on fun, kui saad aru, kelleks hakkama pead. rikkaks, duh :D

do as I say not as I do

mõnikord juhtub, et teine inimene hakkab närvidele käima. isegi ilma otsese kokkupuuteta hakkab häirima. ja sellest hetkest tundub, et ta figureerib kogu aeg igal pool, kuhu ka ei vaataks, on ta seal juba kuidagipidi ees. ja siis närib see ebameeldivus vastikult sees ja pole enam võimalik et "ära vaata, kui ei meeldi", kuna siis peaks lihtsalt silmad kinni ringi käima või end elust ära lõikama.

mul on täpselt selline tunne praegu. ja see on nii tobe, kuna mulle ju inimesed meeldivad.. aga pinda käib kui keegi suure häälega igal pool kuulutab oma kohati väga taunitavaid vaateid, suhtudes ala et torgake silmad peast välja kui ei meeldi. ja eriti totter on vaadata neid kaasa kaagutajaid kes isikliku tutvuse või murust madalama enesehinnangu tõttu abivalmilt orgid peos valmis selle ümber seisavad.

 

ja kui keegi nüüd mõtleb end teadvat, kellest ma räägin, kuna siinkirjutatu võiks vabalt kehtida mõne arvamusliidri vms tuntud tegelase kohta, siis peate pettuma, täitsa minu isiklik tuttav wannabe-tegija, kes teinekord tähelepanuvajadusega üle piiri läheb. aga järelikult relate'isite kellegagi ise ka, kui mõte liikuma hakkas ;)

 

see on ka suht nõme muidu, kui siirupipudel on nii kõvasti kinni, et seda pole võimalik avada ja kui noaga surve vähendamiseks augu sisse torkad, siis purskab see täis riided, näo ja terve seina. köök on nagu criminal mindsi mõrvapaik praegu ja ma ise nägin välja nagu oleks kedagi just tulistanud. 

local news

L käis üle pika aja külas. sushitasime ja vaatasime vanu sarju nagu siis kui meid veel kaks oli. nüüd on ju väike tegelane ka, kes iga kord kinki saab kui tädi L käib. mul tuleb vaikselt juba kadedus peale, mulle ei too keegi kinki :D

 

tegime uue plaani sellest nädalavahetusest trennis käima hakata. ehk õnnestub paremini kui detsembrist ja 1. jaanuarist alustamise ideed..

 

ühtlasi avastasin endas meisterguugeldaja! nimelt jaurasin juba tükk aega, et mul on vaja leida mõni viljandi tuttav, kes ostaks ja saadaks mulle sealsest kaubamajast paar kindlat sorti beebijakikest, mida ma ainult sealt olen leidnud. meie oma jäi väikseks, aga oli parim mis meil oli. aga ühe ideevälgatuse ajendil guugeldades leidsin selle firma netipoe, kust saab neid samu asju tellida ja veel väga odavalt ka! nii et ma tegin happy dance'i ja valisin hunniku asju kohe välja.

 

uued naabrid lubasid kellegi "vaikse noormehe" siia kütma ja nende majaosa eest hoolitsema saata. saab näha, kas meie vannitoa veevärk sulab siis lahti ja köögis ei kasva enam lumi läbi seina tuppa.. ehk läheb elu siin siis huvitavamaks ka. sest let's face it, ümberringi elavate 40-aastaste koduste emmedega pole mul eriti midagi teha :(

sunrise avenue - letters in the sand

weird blogger

lõhkusin ära oma uue telefoni, täpselt kolm kuud pidas vastu. nüüd kuni tuludeki raha laekumiseni olen sunnitud kasutama vana lg-d, millel on 101 häda ja mis ajab mind kogu aeg närvi. #1 probleem on see, et mõttetu vidin ei leia enam mälukaarti, mistõttu mahub siia täpselt üks funktsioon - facebook, messenger või siis antud juhul blogger. #2 probleem on laadimine - see peab toimuma juhet kindla nurga all hoides (mina riputan selle üle kella), muidu tõmbab aku hoopis tühjemaks. ja alati see riputamine ei aita ka. oeh. viimane normaalne telefon oli mul nokia 6101, klapi ja antenniga väike junn. mugav ja ilus ka. minu telefon peab ära mahtuma taskusse! alles hiljuti sõitsin ühes bussis neiuga, kellel selleks, et tahvelarvutist muusikat kuulata, oli vastava suurusega taskutega jope. jabur ju! paluks mulle normaalsuuruses helistamisvahend, mis laseb mul ühtaegu kirjutada ja muusikat kuulata, aitäh. või iphone, aga mitte 5

lost in translation

kuna mu blogil on lugejaid ka usas ja saksamaal näiteks, siis lõin eilse postituse läbi google translate, et näha, millist juttu nemad lugeda saavad. vana hea google translate nali, aga oma kirjutatud juttu tõlkides lihtsalt priceless :D
olen jah laisk ja igav, aga kahes keeles kirjutamine pole minu teema. hetkeemotsiooni ja mõtete vahetult pikema ümbersõnastuseta üles kirjutamine on. ja siit tuli jälle tõlkimatu lause.

lihtsalt lambist.// just a lamp.

need ei vaata tagasi

tagantjärele mõeldes oli 2013 ilmselt kõige kummalisem aasta mu elus. sellesse sattus päris mitu sellist must-happen sündmust, mis mu eluplaanis kindlasti olemas olid, aga ikkagi.. veider aasta. panin paar ööd tagasi kokku sellise pingerea möödunud aasta kõige meeldejäävamatest sündmustest:

1. Regina sünd, mis on ühtlasi ilmselt suurim saavutus mu elus siiani. ikka veel on natuke uskumatu, eriti see, et ma selle 52 tunni valutamise kätte maha ei surnud ja adekvaatsuse säilitasin. ei mäleta kahjuks enam, mitu ööpäeva kokku ma järjest oma adekvaatsusega üleval olla põrutasin, rekordiliselt igatahes.

2. Green Day kontsert lauluväljakul. ma olin seda oodanud täpselt 10 aastat ja nüüd nad olid siin. time of my life, noh! esimene kontsert siiani, kuhu olen raatsinud fännisektori pileti osta (esimene armastus ikkagi ju!). nii ilus ja hea oli olla tol õhtul :)

3. Praktika ja väike tööots Postimehes. tegu teadagi mu unistuste töökohaga realistliku maailmavaate läbi. nii hea tunne on, kui miski, ongi täpselt nii hea kui ette kujutasid. võrdluseks kaks emotsiooni: enne praktikale minekut küsisin endalt, miks ma üldse lähen sinna lolli mängima, kuna kevadised praktilised ained jäid tegemata - ettevalmistus oli null. praktika viimasel päeval tundsin end valmis ajakirjanikuna ning saadud tagasiside kohaselt olin ka.

4. Robbie Williamsi kontsert lauluväljakul. ei saanudki esiti aru, miks see mulle nii oluline oli. ehk kuna olin kogu aeg veendunud, et kaheksandal kuul enam ei jaksa sellistel üritustel käia, aga seda rohkem ma tahtsin ja kurvem olin.. otsus minna tuli ikkagi samal hommikul ja spontaanselt. olin tol õhtul seal nii õnnelik! lihtsalt lambist. siiamaani tuleb mingi eriline tunne sellele mõeldes.

5. Esimene ametlik tööleping, mis on teeninduse alal miskipärast rariteet. nojah. oluliselt kindlam on olla teades, et olemas on mingigi töökoht, kuhu naasta. loodan ainult, et kõik töökaaslased vahepeal ära ei lähe, kuna tegelikult on kollektiiv väga minu maitse.

6. Hiiumaa tripp, eriti mõnus ja spontaanne ettevõtmine. ma polnud kunagi hiiumaal käinud. ma polnud kunagi kusagil nii jabura seltskonnaga käinud. see kokku oli nii hirmus naljakas!

tegelikult pidi top 5 tulema, aga ei saanud ühtegi neist välja jätta. nagu ma ütlesin - uskumatult uskumatu aasta. aga väga mõnus ka :)

uhh, ma näen, kuidas mu sõnavara alaareneb iga päevaga. vähese suhtlemise tagajärjed on jubedad. aga no ei ole aega...

varsti olen koopainimene.

kohustuslik jõulupostitus

ma pole sel aastal kuulanud veel ühtegi jõululaulu, vaadanud ühtegi jõulufilmi ega -teemalist episoodi mõnest seriaalist. väljas on 4 kraadi sooja, torm ja vihm. teises toas laual on pooleli kartulisalat ja mina laman siin, mängides suurt kaisulooma või sooja patja.. mida iganes vaja on, sest õue ei saa minna.

ja mul pole kunagi sellist jõulutunnet olnud.

võib-olla päris väiksena kui jõulude ärevusttekitav maagia veel säilinud oli. igatahes olin ma tänase öö peaaegu magamata, sest, uskuge või mitte, PÕNEVUS oli nii suur :D

homsest algab vähemalt viiepäevane külalisteralli. natuke stressan juba ette, kuna kellegi küllatulek, tegelikult isegi see, et ema praegu päeval kodus on, lööb meie päevaplaani täiega sassi. aga kalleid inimesi on ju nii tore näha! (ja kinki saada)


ma annan alla. ainus, kes siin magama jääb, olen mina, aga ma pean süüa tegema.

timmy!

edit jõuluvanale: mu kingisoovi leiad

siit! :D timmy on lihtsalt nii armas tegelane, et ma vist ostaks endale kõik tema fänninänni. täielik minu nunnumeetri nõrk koht. kui oleks selle poe varem leidnud, siis ilmselt saatnuks eilse jõulušopingu kuu peale.

hea, et ei leidnud. teistele on ka tore kinke teha.

1X2

üldiselt ma ei ehmu kergesti. mitte nii palju et võpatada või õhku hüpata. ühe korra jah rapsisin ja karglesin nagu segane kui dušikardinat ette tõmmates sellelt suur ämblik käe peale maandus. nagu reaalselt väga suur. pidin teda pärast veel kogu aeg pritsides tõrjuma, et pisut privaatsust saada.

 

viimasel ajal ehmatab mind poolsurnuks töölt naasev naabrimees. ei, ta pole ise sugugi hirmus, vastupidi. asi on tema autos.

miskipärast eelistab ta praegu oma vähemalt kuue auto seast (mille hulka kuuluvad näiteks ka porsche carrera ja mingi tumeroheline vanem mersu kabriolett) seda hirmsa välimusega nissan leafi. teatavasti popp elektriauto sõidab üldiselt hääletult, aga pidurdab justkui.. nagu keegi pidurdaks jalgrattaga täpselt selja taga hästi suure hoo pealt täiest jõust. ja iga kord ma hüppan selle kriiksatuse peale õhku, sest 21 aastat on see heli mu jaoks midagi muud kui autot tähendanud. nii et tänks, kristjan, iga kord kui satun härra saabudes õues olema, saan südamerabanduse. lihtsalt seepärast, et lumega ei kõlba porschega sõita. kui tüütu!

 

ma polnud mitu kuud triobeti sattunud, aga pideva unibeti reklaami mõjul tegin täna mõned panused. esimene kohe võitis. hasartmängud on alati mu jaoks hea meelelahutus olnud. mitte et ma ajaks suurt jackpoti taga, vaid see mängurõõm - teha mitu 1-2 eurost panust lähtuvalt enda teadmistest ja loogikast ja oodata-vaadata, kui palju täppi läheb. hah, üks tuttav pidi juba ammu live pokkeri õhtu korraldama. nii palju siis sellest.

 

ma ei tea, mida jõuluvanalt tahta.

 

netikaubamajad ftw!

nägin unes, et jätsin oma koti raamatukogu ette maha ja sealt varastati kõik mu dokumendid ja sularaha, mu õudusttekitavalt katkine rahakott pandi tagasi ning alles jäid ka võtmed ning miskipärast tundus väga oluline, et ka nätsupakk! ning feissbukki otsingukuulutuse üles panemiseks pidin tegema selleteemalise ettekande võõrastele põhikoolivanuses "klassikaaslastele". mida kõike ka aju välja ei mõtleks, et vaheldust tekitada..

hea oli muidugi ärgata ja avastada, et ma polegi nii puudega, et käekoti tänavale maha jätan. pealegi on lähenev jõuluaeg mu eelarvesse nii suure augu söönud, et ei saaks toda varast eriti millegagi rõõmustada. kui, siis ehk selle naeruväärse pildiga 13-aastasest helinast, mille seb-pank igal aastal rõõmsasti mu tudengikaardile kleebib. olen selles suhtes juba ammu alla andnud. paar aastat tagasi võtsin isegi pildi kontorisse kaasa, aga kaart oli juba valmis tehtud. ja tegelikult pole ju vahet, millega ma viibutan.

tunnistan nüüd ausalt üles, et olen ikka ise ka süüdi oma ressurssidega toimunud hävingus. esiteks kipun, kui nädalas korra poodi või pakile järgi õnnestub minna, igasugu naljakaid asju kokku ostma. viimati oli mul hirmsasti tarvis nunnut teesõela, mida anti komplektis 15€ maksnud jõuluteega. random fact: mul oli kodus enne juba vähemalt kolme erinevat jõuluteed..
teiseks: mulle meeldib kohutavalt endale kingitusi teha. noh, sünnipäevaks ja jõuluks ja nii. väiksena oli väga oluline ikka see, et kingitused oleks üllatus ja tundusid alati jube head. mingist hetkest kui oma raha hakkas liikuma, siis aga hakkas mulle rohkem meeldima ise endale kingitusi osta. võtta mingi suurem summa raha ja panna see millegi ainult meeldiva alla, hoolimata asja praktilisusest, lihtsalt soetada midagi plaanivälist ja meeldivat. ilmselt kui ma nüüd tunnistan, et need kingid mulle ka teistest lõpuks rohkem meeldivad, siis ei too jõuluvana mulle sel aastal midagi.. aga pole hullu, sest mu enda jõulukink sõidab juba austriast siiapoole :)

btw, kas ma olen ainus, kellele laima reklaam lihtsalt õõvastav tundub? tekitab minus tungiva soovi annetada puudega noortele, mitte šokolaadi süüa. ja seda ka läbi mingi šokiteraapia. õõhhh.

my heart stops when you look at me

ja mul lihtsalt ei ole aega blogida.. kui harjumatu see on! parim, milleks suuteline olen, on igapäevaselt paar hetke söömiseks leida ning kord nädalas ehk mõnd külalist võõrustada.

 

kui kunagi sai lubatud, et siia pilte ei postita (olen selle reegli vastu täpselt kahe väga erilise tähendusega jäädvustusega eksinud), siis seekord otsustasin, et ei lase sellel kohal imalaks beebiblogiks muutuda. pealegi sain täna kingiks suure nahkköites memuaariraamatu, kuhu reaalset päevikut pidada. see mõte oli mul juba jessas kui kaua, aga, nagu ikka, päevad muudkui lähevad ja midagi tehtud ei saa.

 

töökaaslasi vaatamas käies tuli jälle kohutav igatsus peale. enamik kaadrit on sama ja polekski nagu midagi muutunud peale selle et ma ise seal pikka aega käinud pole. nii pikka, et A algul teeskles, et ei tunne mind äragi. nojah, ma ikka teinekord sealt mööda rallides tuttavat kukalt näen ja eks mul mälu ole ka dekaadi jagu värskem.

 

lugesin meenutuseks kahe aasta taguseid samasuguseid öiseid heietusi ja peab tunnistama, et tegelikult on see novembrikuine jõulu(eel)romantiline olek ikka täpselt sama. need kindlad mõtlikumad ajad aastas vist ei muutu kunagi, ükskõik, milliseid muutusi elu toob.

 

näiteks selliseid, et mul pole enam aega teadlikult muusikat kuulata ja nüüd song of the day rubriik selle pärast kannatab.

hullud tondid lehvitavad

..ja sinna läks taaskord idee pikaks ja sisukaks postituseks. täpselt nii see käibki: uus telefon ei lase valida õiget fonti ning mõte läheb mujale.

teeme siis nii, et see on lihtsalt igaks-juhuks-update neile, kes küsida ei julge. lugege ajaviiteks ühte head arvamuslugu siit (see naine on minu arvates lihtsalt geniaalselt aus) ja nautige viimaseid sooje sügispäevi!

istun oma lemmikus inspiratsioonikohas, kuid mu tavaline laud oli kinni. et mu lunch date mu üles leiaks, olin sunnitud istuma "inimeste sekka", mis siinkohal tähendab kõrval kohvitavat põhiõppejõu koopiat, kellel küll peamise tunnuse asemel sama tooni särk hoopiski, ning kes omaette ümiseb. see tapab mõttelendu ikka omajagu..

avastasin täna, et mulle ei meeldi tüümian. vastik kuusk on.

the usual after midnight show

tahtsin teile, armsad lugejad, lihtsalt öelda, et oleks hästi armas, kui kommentaarides sisalduks ka vihje teie isiku kohta :) nagu mõned lähedasemad mul teavad, siis, ebaromantiline nagu ma olen, ei salli ma üllatusi ning vihkan südamest äraarvamismänge. eks ma ühtteist oskan välja lugeda ka sõnastusest, aga ikka oleks ju põnev teada, kes te olete.

mul on praegu jube palju plaane. kohe väga palju ja enamik neist on isegi entusiastlikult edasipüüdlevad. olles saanud häid ideid mõnda inspireerivat inimest jälgides, usun, et elu läheb aina värvilisemaks ja huvitavamaks. 

blogimine siin keskkonnas on miskipärast alati käinud intervallidena. pole kunagi olnud minust seda oma igapäevaste tegemiste kohta jutustajat ja väga palju olulist on jäänud mainimata lihtsalt seetõttu, et õige hetk või emotsioon on enne mööda saanud. veel üheks põhjuseks on kindlasti kunagi ammu mainitud mõte, et need kõige olulisemad, kõige suuremaid tundeid põhjustavad asjad on liiga suured, et neid lihtlabaselt sõnadega kokku võtta. minu puhul käivad sellised tunded eelkõige kokku muusikaga. juba seda on küüniliselt sarkastiliseks muutumata raske sõnastada, aga.. kõik ilus, mida mul inimsuhetest pole õnnestunud leida, võib minu jaoks peituda mõnes loos. 

ja see annab lootust, et ehk ma polegi veel kivist.

poets of the fall - carnival of rust

kaheksas sügis Poeetidega.

it's just a moment, this time will pass

eks ma olen üsna easily amused ka, aga lõbustav on vaadata, kuidas ennast millegi suhtes ülepea sisse räägitakse ning siis sellest välja rabeleda üritatakse. kusjuures sageli nii paaniliste läbimõtlematute võtetega, et tahaks küsida "kallis inimene, kas sa oledki nii loll või loodad, et teised on?". tõsi, eks ole igaühe tutvusringkonnas vaimuhiiglasi..

lühidalt - üks ammu ununenud persoon minevikust tegi pisut huumorit. 

mu elukoha alumine pool otsib juba mõnda aega uusi elanikke. seeläbi olen kohtunud üsna üllatavate huvilistega. mulle jääb nimelt absoluutselt mõistmatuks, miks peaksid neljaliikmelised (+ loomad) perekonnad tahtma kolida kahetoalisesse esimese korruse putkasse, mis nõuab elamisväärseks muutumiseks remonti vähemalt majaosa enda hinna väärtuses. ja kirjeldatud huvilisi on niivõrd palju, et sinatamisfetišiga proua maakler pole pidanud vajalikuks isegi müügikuulutust avaldada.

Sunrise Avenue uus album tuleb kohe-kohe välja! ^^

Ja Arrow season 2. 

An autumn full of highlights. 

greet the dawn

kui räägid kellelegi midagi kellestki, siis võid kindel olla, et see jõuab ka temani. seega ei hakka ma üldse tõsiselt võtma neid tühje sõnu, vähemalt sama tühje kui need vastupidised, mis ilmselt minu kõrvadele mõeldud polnud.

mõtle. mõtle enne, kui kellelegi midagi räägid!

kusjuures scrabble on äge. ma olen väga palju väga tobedaid uusi ingliskeelseid sõnu avastanud viimastel päevadel. ja taasavastanud wordi funktsioone. öelge veel et ei ole produktiivne.

bedtime stories

käisin nädalavahetusel ühte hästi ägedat lugu tegemas. eriti mõnus on kirjutada, kui teema ja lugu endale erilist huvi pakuvad. jutt oli manchesteri patriootidest koosnevast bändist, elektrilistest tähtedest, kelle üks tark tüdruk meie maale videot filmima tõi. 

tundus, et kuttidel endil oli vähemalt sama huvitav kui mul ja teemad kippusid vägisi offtopicuks minema (you're a CHELSEA fan??? maybe you shouldn't come to the gig tonight then..) aga kokkuvõttes arenes sellest juhusest üsna asjalik tutvus. 

pärast von krahli laivi hüvastijätuks kallistades mõtlesin küll, et seiklus läbi ning viisakusest saadan neile ära meie loo juurde tehtud pildid ja albumi review, mida minult kui ainsalt tuttavalt eesti reporterilt paluti, aga eksisin. kohe, kui bändi official lehekülg facebookis oli kirjutanud, et jõuti edukalt kodumaale tagasi, tekkis ka mu teadetesse uus sõbrakutse.

ehkki ma üldiselt sellist.. ma ütlen selle kohta vägabritilik muusika, ei kuula, leidsin albumilt endale meelepäraseid lugusid. nii et mine tea, ehk leiaksite teiegi. albumi nimi on sonic candy soul, otsige, uurige. võin uhkust tunda, et olen ilmselt üks paarist-kolmest eestlasest, kellel selline huvitav originaalalbum plaadiriiulis eksisteerib.

viimastesse päevadesse mahtus veel briti muusikat - robbie williams tallinna lauluväljakul. pean seekord nõustuma nende skeptikutega, kelle sõnul "päästsid" kontserdi välismaalastest fännid, kes fännitsoonis laulsid ja möllasid ning mujal õhkkonna rohkem festarilaadse hoidsid. 

loomulikult oli eestlasena ilus vaadata tuhandeid pisikesi sinimustvalgeid ja olla taasiseseisvumispäeval üks kümnete tuhandete tähistajatega, aga mõeldes vaese seljahaige "katkise kauboi" peale laval, käis pidevalt peast läbi, et loodetavasti need peamiselt soomlased ja leedukad, kes filmiks esirea hõivamise nimel värava ees telkisid, ei seisa tuimalt õlletops käes. Angels'i video kukkus igatahes hingematvalt ilusti välja.

ah jaa, chelsea'st rääkides.. ehmatasin täna täiesti, et olen ajast maha jäänud. leidsin mängu vaadates koosseisust tundmatu blondi saksa päritolu ründaja. õnneks selgus, et ta oli alles teist korda meeskonna eest platsil. A tänased mõnitused said tõenäoliselt tugeva hoobi, kuna me nimelt võitsime. luban nüüd, et hoian end edaspidi ka paremini kursis.

kui hea on üle mitme kuu jälle tööd teha!

sõitsime eelmisel nädalal eesti kontserdi tumepruuni mersuga mööda hiiumaad ja mängisime olulist seltskonda orelifestivalilt. olin veendunud, et see on mu viimane põnev ettevõtmine sel suvel, kuna robbie williamsi pileti jaoks pole lotovõitu veel tulnud ja üldse pressib sügis väga peale.

niisiis võite ette kujutada mu imestust, kui järsku helistas võõras number. noh, see, et number võõras oli, pole imelik, kuna mu armas telefon enam ühtegi kontakti salvestama ei soostu ning kogu kontaktiraamat hetkel koosneb neist numbritest, mis mul peas on.

helistati toimetusest, kus kevadel praktikal käisin, et davai, homme lugu tegema! ee.. nojah, jõuan ju öösel tagasi tallinna. vabalt!

ja ma olen tagasi selle juures, mis mulle meeldib. sel nädalal ootab veel paar lugu ees, mida vast nädalavahetusel juba lugeda saab. ma olen kirjeldamatult uhke enda üle, et valisin praktikaks oma lemmikväljaande, ehkki algul tundus, et pole mõtet selle uksestki sisse minna, kuna kaks olulisemat praktilist ainet jäid kevadel võtmata ning seeläbi igasugune kogemus nö päris tööst saamata. mäletan, kuidas lugesin pulleritsu õpikut ja põdesin eesootavat.. 

nüüd on see päris naljakas mälestus, kuigi enne igat lugu tuleb ikka praegugi väike erutus sisse. 

kuigi, ilma selle erutuseta ei viitsikski tööd teha ju ;)

reckless love - night on fire

today, I lost a friend to honesty

hold your breath and count to four

kuna M hiljuti mulle veel lähemale kolis, plaanisime juba mitu päeva trehvata ja näiteks jalutama minna. täna õhtul saime aja ja plaani lõpuks klappima. thanks to meie incredibly usaldusväärne ühistransport, oli ta veendunud, et jäi bussist maha ning leppisime kokku poolel teel kohtuda. et saatus oli natuke minu kasuks, tahtsin teha sohki ja talle ühe peatuse bussiga vastu sõita.. aga bussist maha minnes tundsin, et midagi on valesti. et keegi ebameeldiv võõras üritab end minu mulli suruda. suutmata uskuda, et keegi mind jälitada sooviks (kell oli ka piisavalt palju ning väljas üsna pime), ületasin teed, kui nägin silmanurgast enda kõrvale ilmumas kummalist blondide lokkidega noormeest, kes vestlust alustas. ma polnud vaimustuses, kuna tundmatu ei küündinud minu mõõdupuul isegi keskmise välimusega meesolevuseks, seda kõhedusttekitavamalt mõjus tema jutt, et "mõtlesin, et võiks minna jalutama" hilisõhtuses metsaveeres. tol hetkel ajas mind naerma mõte, et just see üks kord aastas, kui ma reaalselt olen teel kellegagi jalutama, tehakse selline ettepanek. vastasin, et kahjuks tõesti on selline plaan juba tehtud. veidrik küsis selle peale ka mu tähtkuju ning paistis, et just see veenis teda lahkuma. või ehk hoopis asjaolu, et olin kiiruga kõndinud vastassuuna bussipeatuseni, kuna nägin sinna parajasti bussi saabumas. õnneks leidsin sealt ka M'i ja võisin end pisut kindlamalt tunda. 

alles tagantjärgi sain aru, kui vastik see olukord tegelikult oli. täie mõistusega inimesed ei tohiks mitte kunagi kellegagi niiviisi vestlust alustada, ükskõik kui socially awkward isikuga tegu on. paratamatult tekib esimene paralleel mõne criminal mindsi osaga näiteks. ja kaob igasugune soov hilisel kellaajal jalgsi ringi liikuda. creepy. 

4 days

“Naise probleemi lahendus pole see, kui Sa pool tundi räägid, kui loll ta on ja tema probleem pole mingi õige probleem. Seni, kuni naisel on tema arvates probleem, on ka Sul probleem.”- seda ütles üks päris tark meesterahvas muide ning minuni jõudis tsitaat ühe teise samasuguse kaudu. tuleb välja, et 25 abieluaastat ikkagi nii palju mõjuvad, et selle aja peale juba ühtteist taipab küll. ma usun, et kui taolise targa ja kogenud tüübi loengud uue kõrgharidusreformi käigus õppekavadesse toppida kogu muu seal leiduva üldteadusliku kraami kõrvale, oleks tänapäeva paarisuhetel kohe hoopis teine nägu. 

nali naljaks, ma vaatan ja imestan seda praegust haridussüsteemi mõrvamist. kui on üks asi, milles toompea rahvas piisavalt pädev pole, siis just nimelt tolle süsteemi ehitamises. veelgi enam, ei võeta ju ka kuulda neid, keda see otseselt.. jah, ma olen sellel teemal juba vingunud ja oma kimbatust väljendanud. vaadates aga aina tobedamaid uusi seadusi tõuseb teema paratamatult uuesti päevakorda. 

tean, et tuleval sügisel antakse võimalus meie eriala õppimiseks 28 tudengile. seda on poole vähem kui alustas meie kursusel. ma ei saaks sugugi väita, et selline osa meist oleks ülearune või poleks piisavalt oskuslikud, juba seeläbi saame aru, et kaotatakse väga palju potentsiaalselt andekaid ajakirjanikke. 

vaevalt, et gümnaasiumilõpetanu, kelle unistuseks oleks saada kasvõi näiteks ajakirjanikuks, erialalt välja jäädes it-tehnikuks või tisleriks õppima läheb. kui erialast õpet ei leia.. siis ju ikka välismaale! ma siiralt loodan, et siis keegi ei imesta, miks noored kodumaal tulevikku ei näe. 

green day - letterbomb

reverse for good luck

oeh, kohe kui elu hakkab natukene paika loksuma ja päike tuleb pilve tagant välja, siis on kohe vaja teha midagi õaaahhh, kui rõvedat. ja nii ma ei saagi jagada oma rõõmu praktika läbimise suhtes või selle üle, et suvi on õigesti alanud.. ikka peab kusagil olema see vastikusttekitav aga. 

aina süveneb tunne, et õige lahenduse nimel pingutamine ei ole seda väärt. et siinkohal tuleks kasutada mõistust ja usaldada sisetunnet, mitte mängida ema teresat et kõigil tore oleks. it's not going to work out. 

so yeah, go ahead and judge me. not like you haven't done it enough. 

billy talent - try honesty

I can't forgive, can't forget

igaüks meist usub midagi, millessegi, kellessegi. on loonud endale visiooni eksistentsi tagamaist. kuid kui see usk mingil põhjusel kaob, jääb inimesest tühipaljas kest. segaduses, kergesti mõjutatav ja veel lihtsamini purunev kujutis sellest, kes ta kunagi oli. 

veetsin terve öö oma kõikuma löönud usuga asju selgeks rääkides. kas ma veel kunagi usaldan? seda ma ei tea.

otsin endiselt sisemust närivale põlgusele ja vastikusele seaduslikku väljundit. irooniline mõelda, et nii tugevat emotsiooni vast polegi kellegi suhtes kunagi tundnud. nii palju siis usust inimeste ilusse ja headusesse. 

sum 41 - still waiting

with silence comes peace

tahaks nii palju öelda, aga see rääkimise värk on hetkel üsna raskendatud. ei teagi, kas häälepaelte põletik on organismi viis välja elada viimasel ajal kogunenud halvad emotsioonid või pingutasin tööl lihtsalt üle. 

kodus olemine mõjub aina enam nagu vangla. samamoodi ei saa põgeneda ebameeldivuste eest sinna, kus on parem, vaid lihtsalt.. oled selle keskel. ja siis veel mihkel imestab, miks hääl ei taastu. jälle oli kellelgi vaja üles kiskuda kaks kuud vana teema ja hakata ülekuulajat mängima. jälle pidin andma seletusi, samu mida ikka siiani. no kurat. äkki kasvaks suureks. 

solvumine, viha - need on väga suured emotsioonid. ühtlasi on need ka nii halvad, et neid tuleks vältida. kui seda teed, siis oled hoolimatu, südametu. kui haavud, oled nõrk. võta siis kinni, mis see õige on. 

miski peab muutuma ja ruttu.

thank you

täna tahan kirjutada ühest väga heast inimesest, kes on mu elus esmalt tuttava,  siis hea tuttava ja lõpuks väga hea sõbrana figureerinud juba aastaid. ta ise pakuks vahemikuks 4-5 aastat. olles näinud teineteise õnnestumisi ja läbikukkumisi teismeea suhteseiklustes, töökohtade valikul ja igapäevaelus oleme jõudnud mingi huvitavat tüüpi teineteisemõistmiseni, selliseni, mis on võimalik vaid väga erinevate inimeste vahel. tean, et võime teineteist usaldada ilma vääritimõistmiseta.

täna sain temalt hilinenud sünnipäevaõnnitluse. loomulikult soovis ta mulle ka minutipealt õigel hetkel õnne, arvestades välja isegi ajatsoonivahe, kuid täna leidsin oma postkastist kirja. sisu kohta ütlen vaid niipalju, et nukratel hetkedel leian sellest kindlasti lohutust ja positiivsust. lisaks saab L kindlasti viimaste ridade üle naerda. 

ja taaskord olen rabatud. päevakangelane on seda nii mitmel korral suutnud, et.. soovin, et suudaksin kellelegi ka nii palju anda. ja ma ootan üle kõige tema lubatud külaskäiku! :)

teine naljakas sünnipäevajuhtum oli tundmatut päritolu lillekimp, mida kohale toimetada soovinud kullerfirmaga peaaegu tülli läksime - ei saanud ma ju ometi end väljamaalt seepärast koju teleportida. ainus, mille ekspertidega kindlaks tegime, oli, et saatja on suhteliselt võõras ning pole tõenäoliselt mulle varem lilli kinkinud. ja see teeb asja päris huvitavaks. 

päeva lugu oleks tõenäoliselt siiani midagi soome punkbändi Klamydia repertuaarist, kuna just seda vaatasime-kuulasime mu sünnipäevaööl 

cya, mofo's

täna on see päev, kui mulle kõik meeldib. meeldib see, mida ma peeglist vastu vaatamas näen, meeldivad mu jalad ja see erepunane küünelakk. meeldivad uued saapad, millel postkontoris järel käisin. meeldib outfit, mille saabaste juurde kokku panin. meeldib see jura, mille varahommikuks arvamuslookujuliseks sain ja tunne, mida minus üle pika aja millegi kooli suhtes produktiivse korda saatmine tekitas. oh, kui väga mulle meeldis  taaskordne huvitav vestlus isaga.. ja see õhtune restoraniskäik! 

ja mulle meeldib sellise emotsiooniga minna vastu vähemalt sama mõnusatele eesootavale kümnele päevale. ma juba ootan, et võiksin kuue tunni pärast ärgata ja taas tegutseda. hetkel on lihtsalt hea olla. 

loodetavasti on see emotsioon sama pikaajaline kui... jamh. 

päikest! :*

Alex

mono

sattusin täna pisikest tellimusjälitustööd tehes ühele eestikeelsele tutvumissaidile. kuna polnud varem selleotstarbelistele veebilehekülgedele tähelepanu pööranud, uurisin läbi mõne lehekülje jagu tekste ja.. ikka natuke hirmus oli küll. esiteks (küllap mitte päris uudis, aga): seal otsitakse ainult armukesi või väga ühemõttelist suhet. sellest võib isegi aru saada, ega tutvumiskuulutusele vastuseks muud vast pakutagi. kuid teiseks, mis mu päris ära hirmutas, oli aru saamine, et suurem osa salasuhte otsijaid olid noored, alla kolmekümneaastased püsisuhtes mehed, kes seda ka süüdimatult kirjutasid. kas tõesti tahaks siis üldse kedagi usaldada, kui loed, kuidas 22-aastane vabaabielus/püsisuhtes noormees otsib naist, kellega oma voodielu vürtsitada? kas tõesti ollakse sellises vanuses juba nii tüdinenud ja samas mandunud, et.. ma ei saa siiamaani aru. kurb on. juba omaenda naiivsust teades mõtlen, et vaevalt sellise asja läbi hammustaksin. 

vastuseks teile, kes te nõuate võrdõiguslikkust ja mõtlete praegu endamisi, et naised on ju samasugused - on. kuid kuna ma hetkeseisuga naisterahvaga koos elama hakata ei plaani, jäävad sookaaslased põhiideest välja. 

-  -  -  -  -  -  

pidin täna tööl peaaegu räuskama ja lahkumisega ähvardama hakkama. lihtsalt uskumatu, kuidas mõnele on lihtsalt kõik lubatud ning hakkamegi nüüd kõik teised selle järgi jooksma. ma lihtsalt nii ei kannata selliseid olukordi, kus pahaaimamatult alustan ilusat päeva ning järsku selgub, et keegi on mu selja taga minuga konsulteerimata otsustanud, kuidas mina nüüd elama hakkan, sest talle nii sobib. ma isegi ei tea, miks ma seda alla surun ja talle näkku ei paiska, et kurat, sedasi ikka ei otsusta ilma kokku leppimata! vahva võitlus kahe iseloomujoone vahel - üks ei taha kellegagi tülli minna, kõige vähem töökaaslastega, ning teine tahaks tulihimgeliselt, vahendeid valimata ebaõigluse vastu võidelda. fml.

only know you love her when you let her go

üleväsimus jõudis tänaseks sellesse staadiumi, kus kõik on haiglaselt naljakas. and I mean it, see päev mõjus nagu nooruseeliksiir. RM tootis tavalisest külastusest enam kulda ning jagas salaja seiku viimasest reisist. suuremeelselt lubasin A teinekordki tema hoolde usaldada. lisaks üritati mind ungaritripiks koosseisu värvata igasuguste heade lubadustega, kuid see ei muuda ajastuse ebasobivust..

tegelik idee oli hoopiski jagada lugu, mille esitaja-pealkirja läbi suure valu ja vaeva A korduva küsimuse peale üles otsisin (me kumbki ei suutnud ka süvendatud kuulamisel tuvastada laulu sõnu). nüüd on see loomulikult ainus, mis mu peas muudkui end korrates mängib. ja nüüd juba koos ilmselgete sõnadega, kuna neid näitab piltmälu valgele seinale juurde. 

passenger - let her go

one way or another..

viimastel päevadel tundub nagu päris mitu inimest oleks võtnud oma südameasjaks mind endast välja ajada. pingutused, mis selleks tehakse, on tohutud! poleks tarvis nii palju vaeva näha, tööstress teeb nagunii oma töö. kuid mis teha, inimmõistuse võimekus debiilsuseks on piiritu.

siiski on igal asjal kaks poolt. nii paneb hetkeolukord veel enam hindama kalleid lähedasi, vabu hetki ja isegi loengutes veedetud aega. on hea, kui keegi ütleb, et sind on hea näha.

siia kirjutamine on uskumatu. läbi paari sõna kirjeldatud negatiivsed emotsioonid on justkui välja elatud, kuigi pole öelnud (karjunud) ega teinud otseselt midagi. kuna aga tegu on ajutise teraapiaga, siis.. ah, ei, ma ei hakka end kordama. :)

green day - st jimmy

i'll never admit how much you ruined

võika unenäoga sisse juhatatud päev ei muutunudki lõppkokkuvõttes paremaks. segased tunded, pingul närvid ja negatiivsed emotsioonid troonisid lõppkokkuvõttes ikka kõrgemal kui ilusad hetked. küllap on vaja ka selliseid päevi, mis püüavad pisikeste negatiivsete asjade kokku kuhjamise rekordit.

L suutis taas tarkusetera sõnastada: "sa ju tegelikult tahaksid lihtsalt vaba olla ja otsida seda, mida tegelikult elult tahad."

ja nii ongi. 

black velvet - soolo

I need to know what's worth the fight

sattusin hiljuti kummaliselt päevakajalisse olukorda. ütlen kohe ära, et see pani mu end väga veidralt tundma. võimalik, et pisut vähem vabameelsena kui siiani. 

olukord järgmine: klient, neljakümnendates, pisut jõukama välimusega naisterahvas, on tellimas letist süüa. 

-kas soovite midagi juua ka? 

-jah, vist sooviksin küll... *pöörab pilgu unelevalt riiuli suunas*

-ja mida ma võin teile pakkuda? 

*pilk pöördub, vaatab mulle otse silma* 

-teil on nii ilusad silmad! *veetlev naeratus* ja nii ilus meik..

nii flirtivalt pole seda mulle ammu öeldud. veel vähem nii sobimatult. kogu see situatsioon oligi lihtsalt sobimatu. ja seda "situatsiooni" tuli käsitleda terve antud kliendi külastuse jooksul. M ja S said muidugi naerda.

mõni inimene on ikka nii vapustavalt spontaanne, et kui plaan teoks saab, siis tuleb sünnipäevatripp oluliselt ägedam kui plaanitud sai! tahaks juba tõmmata selle pika kriipsu aprillikuu graafikusse ja lennata minema sinna kus on soe ja uus ja huvitav. iga päev mööda kiilasjäist tänavat tööle koperdades, elu pärast kartes ja kirudes, et peres kedagi pole, kes autoga sõidaks, hoian motivatsiooni vaid tolle ettekujutusega. 

ja mu mahl on külm ja õues on külm ja toas on ka külm. 

green day - kill the dj

and no one will know..

nonii, algusest siis. eelmine kord mainitud kirjake sai parema vastuse kui ma loota julgesin ning andis seeläbi palju positiivsust juurde. niimoodi polegi hull see purutalviselt alanud mängukevad surmahirmu tekitavalt jääs tänavate ja selle hirmsa tuulega, mis vägisi trajektoorilt minema tahab viia. ja kesklinn on juba päris liigeldav!

ühena oma paljudest ennustustest lubas A aga palavat suve, mis selleaastast must-go festarite arvu arvestades kasuks tuleks. üldse sai täna koos lõunatades tarku asju arutatud ja kõigi vaba päeva veetmise plaanide luhtumise kiuste oli tegu produktiivselt kulutatud ajaga. 

tõenäoliselt mõistan alles homme õhtul, kui kade ma nende peale olen, kes hollandi-eesti kohtumist amsterdami vaatama sõitsid. mõningase seletamise peale sai D ka väga hästi aru, miks tuleb nii keerulistele päevadele eelnev õhtu sisustada millegi kohutavalt vaimuvaesega ning öösel korralikult magada, kas või unerohu või muude kunstlike vahendite abiga. 

jaaaa... seotud tekst jääb täna vist vaid unistuseks, kuna mõtted hüppavad liialt kiiresti. 

ja ma tean, et.. :)

mul pole enam päeva looks midagi panna. playlist vajab ilmselgelt välja vahetamist. 

you could be my someone

"nõtkelt astub kuninganna, laadimata relvad vööl.." ümisesin hommikul veel poolunes. lühikest aega mäletasin isegi veidrast unenäost pärit loo klaverisaadet, mis siis, et antud instrument mu jaoks küllaltki võõras on. nii selgelt nägin nooti üle autori õla, kes mulle kirjutatud lugu koos saatega esitas. nii reaalne oli loo viis.. ja tegu pole mu viimaste päevade ainsa taustamuusikaga unega. paar ööd tagasi sattusin mingile välismaa üritusele, kus mängiti kohalikku lugu, milles saalis viibinud eestlased tundsid ära Vinteri "Laul põhjamaast" ning taas ärkasin iseenda ümina peale, kuna unes kõik üheskoos seda laulma hakkasime. peaaegu ärkvel olles jõudsin veel imestada, et näe, kõik salmid olid ilusti meeles.

keerasin siiamaani peas ühte ideed, mis on suure tõenäosusega läbinisti halb. mis ei saa tuua muud kui õnnetust või vähemalt võimalus, et see midagi paremaks muudaks, on alla protsendi. samas teadis L ja teadsin minagi, et ma jäängi seda peas keerama. nii panin nõrkushetke ajendil mõned minutid tagasi kirjakese teele. kirja, kus ütlesin nii palju vähem kui tahtnuks, sest arvatavasti loevad seda kirja ka valed silmad, sellisel juhul mida neutraalsem, seda parem. samas valede silmade alla sattumise korral võib mind ees oodata üsna ebameeldiv vastus, nii et siin ma nüüd istun ja muretsen, igatsen ja ootan. ei teagi, kas pigem seda, et vastus tuleks, või seda, et mitte. seesamune "mitte" mõjuks arvatavasti samamoodi nagu ebameeldiv vastus, pessimist nagu ma olen. 

niisiis ei oskagi midagi muud teha kui istuda ja liikumatut ekraani põrnitseda.

vähemalt Chelsea tegi täna ilusa mängu. 

I wonder what you're doing
imagine where you are
there's oceans in between us
but that's not very far

i'm loving angels instead

avastasin enda kohta uue fakti: nimelt ei maitse mulle ÜLDSE sidrunijäätis. enam ei saa nõustuda väikevenna väitega, et õige vastus küsimusele "mis on su lemmikjäätis?" on, et kõik jäätised. tuleb proovida sidrunisorbeed ja arvamus muutub kohe.

oma varahommiku olime sunnitud täna sisustama toiduhügieenikoolitusega. loengu lugemisega sai tädi väga vingelt hakkama, sisuks oli kolme kuni kuue tunni jagu elementaarset reeglistikku, napilt kahe tunni sisse surutult. ehk siis ei tunduks koolitus sugugi midagi hullu olevat, kui aga poleks eile elutegevust lõpetanud meie kallis kohvimasin. ei julgenud koos mõnede teistega hommikusi tööülesandeid täitma ka hiilida, kuna olin üks väheseid kellel sel koolitusel varem käimata, nii oli pärastlõunaks ikka silm päris loojas ning terve õhtu unistasin vaid oma armsast voodist.

nägin ööl vastu eilset tohutult armsat unenägu. seal figureeris keegi, kes on lubanud, klišee või mitte, mu jaoks igavesti olemas olla. jäin pärast mõtlema, et see vist ongi hingesuguluse puhul normaalne, et ükskõik kui kaugel sa inimesest oled, kui pikalt te pole rääkinud, ikka kui sul on raske, siis leiab ta viisi sulle toeks olla. antud juhul siis end unenäos ilmutades. 

ma väga loodan, et tegurid, mis on viimase paari aasta jooksul meie omavahelist suhtlemist raskendanud, ei ole jäävad ning ehk ühel päeval saame taas nii paljut jagada nagu varem. 

Yellowcardil on mitu väga teemakohast lugu. veider lausa, kui täppi saab üks suvaline bänd lugusid kirjutada. 

We'll be miles apart

I'll keep you deep inside

You're always in my heart

A new life to start

I may be leaving but you're always in my heart

rewind just a little bit

pidin täna pärast lõunavahetust tulema koju, kokkama ja pesu pesema - ühe sõnaga tubli naine olema. pidin. reaalsus muidugi pöördus selle vastu. T rahaline seis muutus positiivseks, mistõttu oli tema kord välja teha ning baribali ja mängude vahet undamine lõppes napilt viimasele bussile jõudmisega. 

homne saab samuti vahva olema, tõenäoliselt võõrustame MMi finaali mõõtu seltskonda õhtuse manu-reali mängu ajal. laupäeva kogemustest õppides nõuab sellega hakkama saamine küll rohkem kui neljatunnist und, kuid kust siis üldse võtta aega eraeluks kui mitte öötundidest?

L'il olid samuti head plaanid nädalavahetuseks. loodetavasti saab selleks ajaks kellegi tööle leiutada ning nautida hilistalvise Tallinna võlusid ja seda harvaesinevat ühist aega.. uhkusega märkusin graafikusse ei-saa-tulla-päevaks ka ammulubatud 29. õhtule järgneva päeva. seda ju ometi mööda lasta ei saa!

uhkusega reklaamin siin ka välja meie kursuse uudisteportaali kuhu noored ajakirjanikeks pürgijad oma enamasti koolitöödeks valminud artikleid üles riputavad. tegu on küll alles algusjärgus oleva projektiga, kuid usinamad-auahnemad on esimesed märked teinud ning oma saiti on ikka uhke vaadata küll :)

hoobastank - remember me

when I...

A ajas mu varakult koju, et vastu kaheksandat järjestikust tööpäeva välja magaksin. ehkki nädalavahetus oli selle aasta väsitavaim, pole sülle kukkunud vabadust millekski produktiivseks kasutanud. ainus, mida vaatasin, olid tööasjad. 

suurim süüdlane väsimuses olen muidugi ma ise (aga reali-barca mäng ikka ka!). miskipärast oli lihtsalt hirmsasti vaja üleeile terve öö piljardit mängida, komplektide kõrval maailmaasju arutada ja hommikul kella kuueks M'i saatel koju jaurata. üle hiiu kuulus meeskoor ning T ja M, kes ükshaaval nende peale kurjaks said, on päris ausalt sellisteks öödeks parim seltskond. asja juurde kuulus loomulikult ka putka burks, millega meid isegi sisse lubati, sest.. noh, vipid, kelle jaoks 24/7 eralaud reserveeritud on, on lihtsalt eelisseisus :) 

T on üldse pidevaks seltsiliseks muutunud, pärast seda kui meist niivõrd-kuivõrd töökaaslased said. ikka on ühel kahest vaja arutada mingit tööasja, süüa, kedagi kellega teha paar drinki pärast rasket päeva, mängu vaadata või lihtsalt rääkida. ja hästi tasakesi tunnistan, et kui keegi küsib, kas oled väsinud, kas oled täna midagi söönud või midagi muud taolist, siis on see päris armas. armas, kui on selliseid sõpru.

ma ei saa aru, miks head mõtted meelest ära peavad minema. just millalgi viimase paari päeva jooksul (ajataju on küll allpool arvestust) ütlesin kellelegi tema geniaalse mõttetera peale, et lihtsalt pean teda tsiteerima. kes see oli või milles seisis mõttetera? fakt, et olen viimased kolm päeva sunniviisiliselt kaamerat kaasas kandnud ja pole märganud midagi, mida pildistada, ilmestab vist veelgi kõigi meelte tuhmumist. jõuaks vaid aprilli lõpp rutem kätte..

hoobastank - too little too late

with a f you

iga kord, kui hakkab tekkima kahtlus, et ehk on lammutustööd vale tee, ilmneb taas midagi uut tülgastavat. (tsiteerides:) "tuhande" inimese kaasamine kahe probleemidesse on ilmselgelt midagi niisugust. rääkimata täit lugu, hõlmamata mõlemat osapoolt. ja ega mulle ei tulegi ju keegi midagi ütlema, hoopis kuulen: räägivad. mõistavad hukka nagu kohane. seevastu vaatan neid paari enda lähedast, kes looga kursis on. arutlevad. kahtlevad.  annavad objektiivseid soovitusi (mida ma ise teinekord kuulata ei pruugi või mille ebasobivaks liigitan). 

ja mida vähem ma tean sellest, kellele mind kui koletist serveeritud on, seda parem, pole nii valus. muidugi kättemaksuplaanina on tehtu lausa geniaalselt personaalne. vaevalt et keegi isegi nii kümnesse sünnipäevakingi mulle kunagi teinud on. 

jah, naljakas. hetkeks käis peast läbi A sõnadest inspireeritud mõte, et äkki ikkagi.. ja juba viis minutit hiljem lõin endale käega otsaette - ikka päris lolliks läinud peast. kui algselt veel imestasin enda emotsioonitust, siis tänu no päris geniaalsele käitumisele kuhjub seda halba emotsiooni juurde isegi mitte päevade vaid tundidega. 

ja seda vähem ma soovin, et Tulevik oleks sellega seotud. 

I feel so FUCKING alone

reamonn -moments like this

why you?

üks lemmikumaid õppejõude, mees, kelle vastu mul vast suurim aukartus on, suutis nii vastikult tuju ära rikkuda, täiesti põhjendamatult vastikult mu suhtes käitudes nimelt. iga tunniga, mis saadud meilist möödunud, olen end aina rohkem üles keeranud, kardan, et öösel, kui keerukas koolitöö talle valmis kirjutatud, leiab tema e-mail samaväärse vastuse. ausõna, seda proovin vältida, omaenda heaolu nimel. aga tõepoolest, põhjendamata ebameeldiv suhtumine on üks väheseid asju, mis mu täiesti endast välja viib. nagu.. ma räägin sulle viisakalt, alandlikult oma kurva loo ja sa tuled lihtsalt ülbitsema? austus tolle inimese vastu langes kahjuks kolinal. 

no sleeeeep... no sleep.

ma isegi ei taha vaadata eelmises postituses antud lubadusi.

fakt on see, et unerohi sai otsa ja ülehelikiiruselise tempo kiuste ei taha see magamise värk siiski õnnestuda. kevadsemestri õppekava esitamise tähtajani on jäänud kolm päeva. mida võtan ja millal, on siiani selgusetu. et ka tööl on segased ajad, ei julge graafikut väga täis toppida, samas kõik ägedad ained kattuvad kohustuslikega ning valikained töögraafikuga. 

naljakas, mida vähem on töölt vaba aega, seda meeldivamaks pubi muutub. viimase ekstreemse poole nädalaga, mil M puhkusel on olnud, olen A-ga nii ära harjunud, et lausa imelik oleks kellegi teisega ühes vahetuses olla. see on vist see, kui veedad kellegagi sunniviisiliselt nii palju aega koos, et paratamatult harjud kõigi tema veidrustega ning ühel hetkel käib klikk ära ja olete parimad partnerid, midagi sellist nagu actionfilmides. eks ma ole ju suvest saati rääkinud, et me hea tiim oleme, aga olgem ausad - ikka kuradi hea tiim!

inimene, kelle tõttu 8. klassi keemiatunnid pidevalt itsitama ajasid, käis eile tööl külas. üle pika aja näha oli.. tegelikult üsna mõnus. kui nii kaua inimese elu vahelduva eduga kaugemalt-lähemalt jälgida, on sellised kord aastas silmast silma trehvamised aina huvitavamad. jeez, kui kaua too inimene siin blogis figureerinud pole..

tahaks, et järgmine nädalalõpp saabuks rutem. selleks ajaks tean juba nii palju rohkem edaspidise kohta!

ja bloggerile tahaks praegu jalaga anda. selle postituse kirjutamine mingi kohaliku ajudenussi tõttu, mis mind mu enda blogiga enam ära ei ühenda (tahaks karjuda siinkohal juba), on nii kuradima võimatu, võimatum kui loonakaks'ga koos töötamine. no päriselt. 

teie Alex

It's a new life.. for me.

Uue aasta esimese kuu eesmärgid:

*õppida magama ilma igaõhtuse insomnia vs unerohu poksimatšita, mis on vaimselt üsna kurnav

*vältida juhatuse kohaloleku ajal tobedaid kohmakusest tekkinud intsidente (nt cocapurskkaev, tänase tööpäeva tipphetk. mul on tunne, et ma kleepun ikka veel..)

*anda tappa motivatsioonipuudusele, mis tahab mu semestri viimasel kahel eksamil läbi kukutada. tema trumbiks on ka see hea tunne, mis mul juba kätte saadud 34 EAP tõttu on.

*tõestada endale, et olen 200 töötunni kõrvalt selles kuus võimeline leidma aega ka eraeluks. Seda peaksid rõhutama:
-Mellowed live's akustilisel Kernu DeRoonil 19. kuupäeval, setis vaid uued lood!
-rootsi tripp, tunnistan südamest, lemmikute tripikaaslastega, 25.-29. käesoleva kuu päeval.

*panna kokku kevadsemestriks võimalikult lebo loenguplaan ning kooskõlastada see saja erineva skeemiga - ehk siis viia kokku töögraafiku veidrused loenguaegadega nii, et ka kolmanda komponendi ehk eraelu sisse miksimisel tuleks, kui mitte päris minu maitse järgi, siis vähemalt tarbitav kokteil.

*panna paika kõige eelneva läbi prioriteedid ja elukorraldus esimese kursuse edukalt lõpetamiseks muul viisil kui vaimse ja füüsilise tervise hinnaga.

*eirata hääli mu sees, mis muutusi ja seiklusi soovitavad. Kaine mõistus leiab, et nende häälte plaanid on küll ahvatlevalt intrigeerivad, kuid ei too pikemas perspektiivis midagi head.

Ja eesmärgiks siin blogis:

*püüda arendada oma sõnastusoskust niikaugele, et siit ka reaalselt midagi välja oleks võimalik lugeda. Tekkida võivate küsimuste jaoks on igaks juhuks allpool väikesed kommenteerimisvõimalused ka.

Võite kindlad olla - siinne klounaaž jätkub!

Teie Alex

olgem moodsad

Kuna kõik teevad aastalõpukokkuvõtteid igasuguste uue meedia kanalite kaudu, ei saa minagi kehvem olla. Ikka selleks, austet lugejad, et teilgi huvitavam oleks.

Aasta 2012 oli minu jaoks täis katsumusi, uusi olukordi ja kogemusi. Suurimaks saavutuseks võib vast pidada keskhariduse omandamist ning väga heade punktidega sisse saamist tallinna ülikooli oma unistuste erialale. Suurimaks tagasilöögiks oli hetk, kui selgus, et õppemaksu tasumiseks laenu ei anta. Seetõttu pidin suurema koormusega keskenduma tööl käimisele, mis loomulikult mõjutas ka esimese semestri õppetulemusi. Ometi sain endale püsiva töö kohas, kus tunnen end hinnatuna ning tean, et teen õiget asja. Kuna pubitöö on mulle alati meeldinud võimaluse tõttu suhelda igasuguste inimestega, on see antud eluetapiks päris mõnus valik ja ma ei kahetse. Eriti kuna olen leidnud nii klientide kui töökaaslaste seast uusi toredaid sõpru-tuttavaid.

Ka kursusega on vedanud. Kohe on näha, et tegu on kambaga, kes on kindlad selles, mida teevad ja oskavad oma asja. Ja on muidu ägedad. Ausalt, te meeldite mulle väga

Aastalõpuemotsioonidest tundlikuna mainin ka ära, et te kõik, kellega lõppev aasta koos läbi käidud sai, olete väga kallid.

Lõpetame pauguga ja ilusat uut!

Teie Alex

oh it's f*cking holidays again

sain täna tööl lõpuks aru, kuivõrd ühel pool mu närvisüsteem omadega ikkagi on. vahetusekaaslane pidas pika rahustava monoloogi, kui talle mingit mõttetut reklaami lahti seletades täiesti endast välja läksin. tahtsin tooliga virutada vene vanamehele, kelle kõnekeelsest jutust esimese hooga läbi manu fännide kisa aru ei saanud, mille peale too tigedaks sai. kombineerides üleväsimusetaolise ebareaalsustundega, mis tulnud eiteakust, vihastas mind iga pisimgi detail nii teiste kui enda juures. 

iseenesest ju puhkasin kolm päeva. pidasin pühi kui nii võib öelda. siiski nüüd, nii järsult strike'is mingi õudus, mis ei lase olla nii, nagu tahaks. see on korraga tüdimus, väsimus, pidev närvid püsti olek ja rahulolematus. rahulolematus! kõige ümbritseva suhtes. 

mis kõige hullem, sellega kaasneb pohhuism kõige selle suhtes, mida ma räägin, see omakorda põhjustab väga kummalisi olukordi, hetki, mil ma ütlen midagi sellist, mida enamasti isegi purjus peaga ei ütleks. süüdimatult. siinkohal vabandan vist igaks juhuks nende ees, kellele mu viimaste päevade tuimad nilbed naljad imelikena on mõjunud. vabandan, kui olete häiritud või haavunud. vabandan jällegi sama tuimalt kui neid nalju teen. hah, ja kusjuures, see kõik pole mulle ka üldse naljakas, pigem masendav.

tegu polegi tüüpilise iga-aastase jõuludepressiooniga, vaid tuima ükskõiksusega. 

ma arvan, et vajaksin midagi teistsugust. uut ja huvitavat, intrigeerivat. ja ma ei tea, kas tean, kust seda leida.

oh the holiday joy

avastasime A'ga, et soovime jõuludeks sama asja. eks ole siis näha, mida elul meile lähiajal pakkuda on :)

et oleks rahu..

täna tahan rääkida teile sellest, mis tunne on elada siin maailmas, kui oled kaotanud endale kõige lähedasema elusolendi. see on soov üldse mitte eksisteerida. see on tobeda tundetu juurvilja tunne, mis on külmast kõlbmatuks muutunud ja lihtsalt vedeleb peenras..

mõned päevad tagasi matsin oma koera. ta ei surnud vanadusse, vaid äkitselt välja löönud kaasasündinud defekti, mida varem ei avastatud. ma usun, et kõik, kes temaga kokku puutunud olid, teadsid, et nii heasüdamlikku ja empaatiavõimelist looma rohkem pole. ta oli ainus, kes alati mõistis, kui olin kurb ning lakkus mu kätt niikaua kuni tema tugevasse turja oma mured kurtnud/nutnud olin. siiamaani paneb muigama tema sallimatus suitsetajate vastu - nende suunas ta aevastas demonstratiivselt. 

siis sain korraks sellest valusast maailmast eemale. sain sinna, kus oli hea ja ilus, see oli nagu unenägu, suur ja hea emotsioon, millest on järel vaid pilt, mida vaadates saan hetkeks tagasi.. 

"reaalsus, Helina, reaalsus!" ütleks T jälle selle peale. jah, on tõsi, et see on läbi, minevik. aga ma ei taha seda reaalsust. reaalsus on valus ja ebameeldiv, keerukas ja pidevas muutumises, nii et milleski ei saa lõpuni kindel olla. jällegi tuleb tegutseda võimete piiril. 

kõik koerad lähevad taevasse, lubasin ma talle enne, kui arstitädi süsti tegi. väga, oi, kui väga tahan uskuda, et see nii on.

Young Guns - Brother In Arms, sest see lugu on lihtsalt väga tähtis.

turbokiirusel efadasi

Ehkki töökoha klatšiveski jahvatab taas täie hooga, muutes olemise pisut ebamugavaks, kuid see ei takista ometi enda pooleks töötamist pisikese taskuraha nimel, mis õppemaksust üle jääb. Vahel tuleb lihtsalt alla neelata ebameeldivused ja keskenduda isiklikele eesmärkidele.

Täna õhtul mängib meie kursuse võrkpallimeeskond nimega Võrguekspress oma esimese kohtumise. Arvtavasti läheb meil vaja kogu võimalikku edu, sest tipptasemel meie mängijad just pole ning esimene kokkumäng ongi kohtumine Psühholoogiliste Võrgutajatega. Pean tunnistama ausalt, et liitusin võistkonnaga suuresti seetõttu, et tegu oli ühega.vähestest kursaettevõtmistest, mis mu ajakavaga klappis ning mis huvitav tundus. Pole muidugi hea, et kolm tundi enne mängu pean surmavõitlust pealetükkiva unega. Kuid ehk jõuavad õhtul meie saavutused ka teieni. Kui just väga masendav pole :D

as every year flies by, time stands still

Jälle on "going through changes" olla. See lugu iseloomustab iga sügise erinevust eelmisest, seda melanhooliat ja imelikku tunnet, mida päris hästi kirjeldada ei oska, ning uut algust.

Piir suutlikkuse ja suutmatuse vahel on õhkõrn. Vaba nädalavahetusega magasin oma teadvusesse kogu selle väsimuse ja masenduse, millest enne arugi ei saanud. Elu muutub aina keerulisemaks, tempo kiiremaks.. ja ühel hetkel endalt küsides: "on mul seda üldse vaja?" jääd vastuse võlgu. Ehk on ette nähtud midagi hoopis muud, kui see, mille nimel pingutan ka vastutuult, pidevalt kodarast kaikaid ära tirides?
Ma ei saa vastust.

Pidevalt kinnitades endale ja lähedastele, et peagi selgub kõik, torman silmaklapid peas edasi murdumiseni. On ju teada, et see tuleb, ehkki pean end mõnikord kõikvõimsaks. Sellest, mis peaks olema püsiv, saab jälle üks huvitav kogemus ning tuleb uus sügis.

Milleks siis üldse?

living a dream, a strange one

mul on aeg-ajalt tunne, et lähemale eesmärgile liigun läbi unistuste. nimelt teen veel tänases kuupäevas oma elu esimese intervjuu ning seda ei kellegi teise kui ühe oma erialase iidoliga. mul jäi konkreetselt hing kinni, kui jaatava vastuse sain. veelgi enam, ta mainis mind ka oma blogis, mis siiani on mu jaoks olnud justkui kõige huvitavam raamat, milles esinevatele tegelastele ja eriti kangelannale kaasa elada. nüüd olen ka ise pisike kõrvaltegelane.

see ongi täpselt sama uskumatu kui kohtuda päriselt oma lemmikraamatu peategelasega. keegi, kes on kohustatud mulle aeg-ajalt komplimente tegema, leidis, et me pidavat sarnased olema. küllap on siin tõetera sees, mul on raske leida vastastikust sümpaatiat endast väga erinevate inimestega.

naljakas, ma polegi ülikoolist veel kirjutanud. well, inimesed tunduvad praegu ikka väga ägedad. eks siin ole väike panus ka sellel, et mulle väga inimesed meeldivad, aga esmapilgul tundub, et kursusega on vedanud. eks pärast ülehomset tutvumisõhtut teab rohkem ka. praegu on nii mõnigi loeng töö tõttu kaotsi läinud, mis vähendab ka võimalust kõiki tundma õppida. 

õnneks oli täna õhtul aega ka L'i ja M'iga aega veeta, mis andis energiat ja positiivset emotsiooni, mida nii-nii väga hetkel vaja oli. kuna sattus olema ideaalne suveilm, siis istusime kuni pimedani veini ja grilliga õues ning huumor oli puhas kuld. oleks vaid selliseid õhtuid rohkem..