mono

sattusin täna pisikest tellimusjälitustööd tehes ühele eestikeelsele tutvumissaidile. kuna polnud varem selleotstarbelistele veebilehekülgedele tähelepanu pööranud, uurisin läbi mõne lehekülje jagu tekste ja.. ikka natuke hirmus oli küll. esiteks (küllap mitte päris uudis, aga): seal otsitakse ainult armukesi või väga ühemõttelist suhet. sellest võib isegi aru saada, ega tutvumiskuulutusele vastuseks muud vast pakutagi. kuid teiseks, mis mu päris ära hirmutas, oli aru saamine, et suurem osa salasuhte otsijaid olid noored, alla kolmekümneaastased püsisuhtes mehed, kes seda ka süüdimatult kirjutasid. kas tõesti tahaks siis üldse kedagi usaldada, kui loed, kuidas 22-aastane vabaabielus/püsisuhtes noormees otsib naist, kellega oma voodielu vürtsitada? kas tõesti ollakse sellises vanuses juba nii tüdinenud ja samas mandunud, et.. ma ei saa siiamaani aru. kurb on. juba omaenda naiivsust teades mõtlen, et vaevalt sellise asja läbi hammustaksin. 

vastuseks teile, kes te nõuate võrdõiguslikkust ja mõtlete praegu endamisi, et naised on ju samasugused - on. kuid kuna ma hetkeseisuga naisterahvaga koos elama hakata ei plaani, jäävad sookaaslased põhiideest välja. 

-  -  -  -  -  -  

pidin täna tööl peaaegu räuskama ja lahkumisega ähvardama hakkama. lihtsalt uskumatu, kuidas mõnele on lihtsalt kõik lubatud ning hakkamegi nüüd kõik teised selle järgi jooksma. ma lihtsalt nii ei kannata selliseid olukordi, kus pahaaimamatult alustan ilusat päeva ning järsku selgub, et keegi on mu selja taga minuga konsulteerimata otsustanud, kuidas mina nüüd elama hakkan, sest talle nii sobib. ma isegi ei tea, miks ma seda alla surun ja talle näkku ei paiska, et kurat, sedasi ikka ei otsusta ilma kokku leppimata! vahva võitlus kahe iseloomujoone vahel - üks ei taha kellegagi tülli minna, kõige vähem töökaaslastega, ning teine tahaks tulihimgeliselt, vahendeid valimata ebaõigluse vastu võidelda. fml.

only know you love her when you let her go

üleväsimus jõudis tänaseks sellesse staadiumi, kus kõik on haiglaselt naljakas. and I mean it, see päev mõjus nagu nooruseeliksiir. RM tootis tavalisest külastusest enam kulda ning jagas salaja seiku viimasest reisist. suuremeelselt lubasin A teinekordki tema hoolde usaldada. lisaks üritati mind ungaritripiks koosseisu värvata igasuguste heade lubadustega, kuid see ei muuda ajastuse ebasobivust..

tegelik idee oli hoopiski jagada lugu, mille esitaja-pealkirja läbi suure valu ja vaeva A korduva küsimuse peale üles otsisin (me kumbki ei suutnud ka süvendatud kuulamisel tuvastada laulu sõnu). nüüd on see loomulikult ainus, mis mu peas muudkui end korrates mängib. ja nüüd juba koos ilmselgete sõnadega, kuna neid näitab piltmälu valgele seinale juurde. 

passenger - let her go

one way or another..

viimastel päevadel tundub nagu päris mitu inimest oleks võtnud oma südameasjaks mind endast välja ajada. pingutused, mis selleks tehakse, on tohutud! poleks tarvis nii palju vaeva näha, tööstress teeb nagunii oma töö. kuid mis teha, inimmõistuse võimekus debiilsuseks on piiritu.

siiski on igal asjal kaks poolt. nii paneb hetkeolukord veel enam hindama kalleid lähedasi, vabu hetki ja isegi loengutes veedetud aega. on hea, kui keegi ütleb, et sind on hea näha.

siia kirjutamine on uskumatu. läbi paari sõna kirjeldatud negatiivsed emotsioonid on justkui välja elatud, kuigi pole öelnud (karjunud) ega teinud otseselt midagi. kuna aga tegu on ajutise teraapiaga, siis.. ah, ei, ma ei hakka end kordama. :)

green day - st jimmy

i'll never admit how much you ruined

võika unenäoga sisse juhatatud päev ei muutunudki lõppkokkuvõttes paremaks. segased tunded, pingul närvid ja negatiivsed emotsioonid troonisid lõppkokkuvõttes ikka kõrgemal kui ilusad hetked. küllap on vaja ka selliseid päevi, mis püüavad pisikeste negatiivsete asjade kokku kuhjamise rekordit.

L suutis taas tarkusetera sõnastada: "sa ju tegelikult tahaksid lihtsalt vaba olla ja otsida seda, mida tegelikult elult tahad."

ja nii ongi. 

black velvet - soolo

I need to know what's worth the fight

sattusin hiljuti kummaliselt päevakajalisse olukorda. ütlen kohe ära, et see pani mu end väga veidralt tundma. võimalik, et pisut vähem vabameelsena kui siiani. 

olukord järgmine: klient, neljakümnendates, pisut jõukama välimusega naisterahvas, on tellimas letist süüa. 

-kas soovite midagi juua ka? 

-jah, vist sooviksin küll... *pöörab pilgu unelevalt riiuli suunas*

-ja mida ma võin teile pakkuda? 

*pilk pöördub, vaatab mulle otse silma* 

-teil on nii ilusad silmad! *veetlev naeratus* ja nii ilus meik..

nii flirtivalt pole seda mulle ammu öeldud. veel vähem nii sobimatult. kogu see situatsioon oligi lihtsalt sobimatu. ja seda "situatsiooni" tuli käsitleda terve antud kliendi külastuse jooksul. M ja S said muidugi naerda.

mõni inimene on ikka nii vapustavalt spontaanne, et kui plaan teoks saab, siis tuleb sünnipäevatripp oluliselt ägedam kui plaanitud sai! tahaks juba tõmmata selle pika kriipsu aprillikuu graafikusse ja lennata minema sinna kus on soe ja uus ja huvitav. iga päev mööda kiilasjäist tänavat tööle koperdades, elu pärast kartes ja kirudes, et peres kedagi pole, kes autoga sõidaks, hoian motivatsiooni vaid tolle ettekujutusega. 

ja mu mahl on külm ja õues on külm ja toas on ka külm. 

green day - kill the dj

and no one will know..

nonii, algusest siis. eelmine kord mainitud kirjake sai parema vastuse kui ma loota julgesin ning andis seeläbi palju positiivsust juurde. niimoodi polegi hull see purutalviselt alanud mängukevad surmahirmu tekitavalt jääs tänavate ja selle hirmsa tuulega, mis vägisi trajektoorilt minema tahab viia. ja kesklinn on juba päris liigeldav!

ühena oma paljudest ennustustest lubas A aga palavat suve, mis selleaastast must-go festarite arvu arvestades kasuks tuleks. üldse sai täna koos lõunatades tarku asju arutatud ja kõigi vaba päeva veetmise plaanide luhtumise kiuste oli tegu produktiivselt kulutatud ajaga. 

tõenäoliselt mõistan alles homme õhtul, kui kade ma nende peale olen, kes hollandi-eesti kohtumist amsterdami vaatama sõitsid. mõningase seletamise peale sai D ka väga hästi aru, miks tuleb nii keerulistele päevadele eelnev õhtu sisustada millegi kohutavalt vaimuvaesega ning öösel korralikult magada, kas või unerohu või muude kunstlike vahendite abiga. 

jaaaa... seotud tekst jääb täna vist vaid unistuseks, kuna mõtted hüppavad liialt kiiresti. 

ja ma tean, et.. :)

mul pole enam päeva looks midagi panna. playlist vajab ilmselgelt välja vahetamist. 

you could be my someone

"nõtkelt astub kuninganna, laadimata relvad vööl.." ümisesin hommikul veel poolunes. lühikest aega mäletasin isegi veidrast unenäost pärit loo klaverisaadet, mis siis, et antud instrument mu jaoks küllaltki võõras on. nii selgelt nägin nooti üle autori õla, kes mulle kirjutatud lugu koos saatega esitas. nii reaalne oli loo viis.. ja tegu pole mu viimaste päevade ainsa taustamuusikaga unega. paar ööd tagasi sattusin mingile välismaa üritusele, kus mängiti kohalikku lugu, milles saalis viibinud eestlased tundsid ära Vinteri "Laul põhjamaast" ning taas ärkasin iseenda ümina peale, kuna unes kõik üheskoos seda laulma hakkasime. peaaegu ärkvel olles jõudsin veel imestada, et näe, kõik salmid olid ilusti meeles.

keerasin siiamaani peas ühte ideed, mis on suure tõenäosusega läbinisti halb. mis ei saa tuua muud kui õnnetust või vähemalt võimalus, et see midagi paremaks muudaks, on alla protsendi. samas teadis L ja teadsin minagi, et ma jäängi seda peas keerama. nii panin nõrkushetke ajendil mõned minutid tagasi kirjakese teele. kirja, kus ütlesin nii palju vähem kui tahtnuks, sest arvatavasti loevad seda kirja ka valed silmad, sellisel juhul mida neutraalsem, seda parem. samas valede silmade alla sattumise korral võib mind ees oodata üsna ebameeldiv vastus, nii et siin ma nüüd istun ja muretsen, igatsen ja ootan. ei teagi, kas pigem seda, et vastus tuleks, või seda, et mitte. seesamune "mitte" mõjuks arvatavasti samamoodi nagu ebameeldiv vastus, pessimist nagu ma olen. 

niisiis ei oskagi midagi muud teha kui istuda ja liikumatut ekraani põrnitseda.

vähemalt Chelsea tegi täna ilusa mängu. 

I wonder what you're doing
imagine where you are
there's oceans in between us
but that's not very far

i'm loving angels instead

avastasin enda kohta uue fakti: nimelt ei maitse mulle ÜLDSE sidrunijäätis. enam ei saa nõustuda väikevenna väitega, et õige vastus küsimusele "mis on su lemmikjäätis?" on, et kõik jäätised. tuleb proovida sidrunisorbeed ja arvamus muutub kohe.

oma varahommiku olime sunnitud täna sisustama toiduhügieenikoolitusega. loengu lugemisega sai tädi väga vingelt hakkama, sisuks oli kolme kuni kuue tunni jagu elementaarset reeglistikku, napilt kahe tunni sisse surutult. ehk siis ei tunduks koolitus sugugi midagi hullu olevat, kui aga poleks eile elutegevust lõpetanud meie kallis kohvimasin. ei julgenud koos mõnede teistega hommikusi tööülesandeid täitma ka hiilida, kuna olin üks väheseid kellel sel koolitusel varem käimata, nii oli pärastlõunaks ikka silm päris loojas ning terve õhtu unistasin vaid oma armsast voodist.

nägin ööl vastu eilset tohutult armsat unenägu. seal figureeris keegi, kes on lubanud, klišee või mitte, mu jaoks igavesti olemas olla. jäin pärast mõtlema, et see vist ongi hingesuguluse puhul normaalne, et ükskõik kui kaugel sa inimesest oled, kui pikalt te pole rääkinud, ikka kui sul on raske, siis leiab ta viisi sulle toeks olla. antud juhul siis end unenäos ilmutades. 

ma väga loodan, et tegurid, mis on viimase paari aasta jooksul meie omavahelist suhtlemist raskendanud, ei ole jäävad ning ehk ühel päeval saame taas nii paljut jagada nagu varem. 

Yellowcardil on mitu väga teemakohast lugu. veider lausa, kui täppi saab üks suvaline bänd lugusid kirjutada. 

We'll be miles apart

I'll keep you deep inside

You're always in my heart

A new life to start

I may be leaving but you're always in my heart

rewind just a little bit

pidin täna pärast lõunavahetust tulema koju, kokkama ja pesu pesema - ühe sõnaga tubli naine olema. pidin. reaalsus muidugi pöördus selle vastu. T rahaline seis muutus positiivseks, mistõttu oli tema kord välja teha ning baribali ja mängude vahet undamine lõppes napilt viimasele bussile jõudmisega. 

homne saab samuti vahva olema, tõenäoliselt võõrustame MMi finaali mõõtu seltskonda õhtuse manu-reali mängu ajal. laupäeva kogemustest õppides nõuab sellega hakkama saamine küll rohkem kui neljatunnist und, kuid kust siis üldse võtta aega eraeluks kui mitte öötundidest?

L'il olid samuti head plaanid nädalavahetuseks. loodetavasti saab selleks ajaks kellegi tööle leiutada ning nautida hilistalvise Tallinna võlusid ja seda harvaesinevat ühist aega.. uhkusega märkusin graafikusse ei-saa-tulla-päevaks ka ammulubatud 29. õhtule järgneva päeva. seda ju ometi mööda lasta ei saa!

uhkusega reklaamin siin ka välja meie kursuse uudisteportaali kuhu noored ajakirjanikeks pürgijad oma enamasti koolitöödeks valminud artikleid üles riputavad. tegu on küll alles algusjärgus oleva projektiga, kuid usinamad-auahnemad on esimesed märked teinud ning oma saiti on ikka uhke vaadata küll :)

hoobastank - remember me

when I...

A ajas mu varakult koju, et vastu kaheksandat järjestikust tööpäeva välja magaksin. ehkki nädalavahetus oli selle aasta väsitavaim, pole sülle kukkunud vabadust millekski produktiivseks kasutanud. ainus, mida vaatasin, olid tööasjad. 

suurim süüdlane väsimuses olen muidugi ma ise (aga reali-barca mäng ikka ka!). miskipärast oli lihtsalt hirmsasti vaja üleeile terve öö piljardit mängida, komplektide kõrval maailmaasju arutada ja hommikul kella kuueks M'i saatel koju jaurata. üle hiiu kuulus meeskoor ning T ja M, kes ükshaaval nende peale kurjaks said, on päris ausalt sellisteks öödeks parim seltskond. asja juurde kuulus loomulikult ka putka burks, millega meid isegi sisse lubati, sest.. noh, vipid, kelle jaoks 24/7 eralaud reserveeritud on, on lihtsalt eelisseisus :) 

T on üldse pidevaks seltsiliseks muutunud, pärast seda kui meist niivõrd-kuivõrd töökaaslased said. ikka on ühel kahest vaja arutada mingit tööasja, süüa, kedagi kellega teha paar drinki pärast rasket päeva, mängu vaadata või lihtsalt rääkida. ja hästi tasakesi tunnistan, et kui keegi küsib, kas oled väsinud, kas oled täna midagi söönud või midagi muud taolist, siis on see päris armas. armas, kui on selliseid sõpru.

ma ei saa aru, miks head mõtted meelest ära peavad minema. just millalgi viimase paari päeva jooksul (ajataju on küll allpool arvestust) ütlesin kellelegi tema geniaalse mõttetera peale, et lihtsalt pean teda tsiteerima. kes see oli või milles seisis mõttetera? fakt, et olen viimased kolm päeva sunniviisiliselt kaamerat kaasas kandnud ja pole märganud midagi, mida pildistada, ilmestab vist veelgi kõigi meelte tuhmumist. jõuaks vaid aprilli lõpp rutem kätte..

hoobastank - too little too late

with a f you

iga kord, kui hakkab tekkima kahtlus, et ehk on lammutustööd vale tee, ilmneb taas midagi uut tülgastavat. (tsiteerides:) "tuhande" inimese kaasamine kahe probleemidesse on ilmselgelt midagi niisugust. rääkimata täit lugu, hõlmamata mõlemat osapoolt. ja ega mulle ei tulegi ju keegi midagi ütlema, hoopis kuulen: räägivad. mõistavad hukka nagu kohane. seevastu vaatan neid paari enda lähedast, kes looga kursis on. arutlevad. kahtlevad.  annavad objektiivseid soovitusi (mida ma ise teinekord kuulata ei pruugi või mille ebasobivaks liigitan). 

ja mida vähem ma tean sellest, kellele mind kui koletist serveeritud on, seda parem, pole nii valus. muidugi kättemaksuplaanina on tehtu lausa geniaalselt personaalne. vaevalt et keegi isegi nii kümnesse sünnipäevakingi mulle kunagi teinud on. 

jah, naljakas. hetkeks käis peast läbi A sõnadest inspireeritud mõte, et äkki ikkagi.. ja juba viis minutit hiljem lõin endale käega otsaette - ikka päris lolliks läinud peast. kui algselt veel imestasin enda emotsioonitust, siis tänu no päris geniaalsele käitumisele kuhjub seda halba emotsiooni juurde isegi mitte päevade vaid tundidega. 

ja seda vähem ma soovin, et Tulevik oleks sellega seotud. 

I feel so FUCKING alone

reamonn -moments like this

why you?

üks lemmikumaid õppejõude, mees, kelle vastu mul vast suurim aukartus on, suutis nii vastikult tuju ära rikkuda, täiesti põhjendamatult vastikult mu suhtes käitudes nimelt. iga tunniga, mis saadud meilist möödunud, olen end aina rohkem üles keeranud, kardan, et öösel, kui keerukas koolitöö talle valmis kirjutatud, leiab tema e-mail samaväärse vastuse. ausõna, seda proovin vältida, omaenda heaolu nimel. aga tõepoolest, põhjendamata ebameeldiv suhtumine on üks väheseid asju, mis mu täiesti endast välja viib. nagu.. ma räägin sulle viisakalt, alandlikult oma kurva loo ja sa tuled lihtsalt ülbitsema? austus tolle inimese vastu langes kahjuks kolinal. 

no sleeeeep... no sleep.

ma isegi ei taha vaadata eelmises postituses antud lubadusi.

fakt on see, et unerohi sai otsa ja ülehelikiiruselise tempo kiuste ei taha see magamise värk siiski õnnestuda. kevadsemestri õppekava esitamise tähtajani on jäänud kolm päeva. mida võtan ja millal, on siiani selgusetu. et ka tööl on segased ajad, ei julge graafikut väga täis toppida, samas kõik ägedad ained kattuvad kohustuslikega ning valikained töögraafikuga. 

naljakas, mida vähem on töölt vaba aega, seda meeldivamaks pubi muutub. viimase ekstreemse poole nädalaga, mil M puhkusel on olnud, olen A-ga nii ära harjunud, et lausa imelik oleks kellegi teisega ühes vahetuses olla. see on vist see, kui veedad kellegagi sunniviisiliselt nii palju aega koos, et paratamatult harjud kõigi tema veidrustega ning ühel hetkel käib klikk ära ja olete parimad partnerid, midagi sellist nagu actionfilmides. eks ma ole ju suvest saati rääkinud, et me hea tiim oleme, aga olgem ausad - ikka kuradi hea tiim!

inimene, kelle tõttu 8. klassi keemiatunnid pidevalt itsitama ajasid, käis eile tööl külas. üle pika aja näha oli.. tegelikult üsna mõnus. kui nii kaua inimese elu vahelduva eduga kaugemalt-lähemalt jälgida, on sellised kord aastas silmast silma trehvamised aina huvitavamad. jeez, kui kaua too inimene siin blogis figureerinud pole..

tahaks, et järgmine nädalalõpp saabuks rutem. selleks ajaks tean juba nii palju rohkem edaspidise kohta!

ja bloggerile tahaks praegu jalaga anda. selle postituse kirjutamine mingi kohaliku ajudenussi tõttu, mis mind mu enda blogiga enam ära ei ühenda (tahaks karjuda siinkohal juba), on nii kuradima võimatu, võimatum kui loonakaks'ga koos töötamine. no päriselt. 

teie Alex

It's a new life.. for me.

Uue aasta esimese kuu eesmärgid:

*õppida magama ilma igaõhtuse insomnia vs unerohu poksimatšita, mis on vaimselt üsna kurnav

*vältida juhatuse kohaloleku ajal tobedaid kohmakusest tekkinud intsidente (nt cocapurskkaev, tänase tööpäeva tipphetk. mul on tunne, et ma kleepun ikka veel..)

*anda tappa motivatsioonipuudusele, mis tahab mu semestri viimasel kahel eksamil läbi kukutada. tema trumbiks on ka see hea tunne, mis mul juba kätte saadud 34 EAP tõttu on.

*tõestada endale, et olen 200 töötunni kõrvalt selles kuus võimeline leidma aega ka eraeluks. Seda peaksid rõhutama:
-Mellowed live's akustilisel Kernu DeRoonil 19. kuupäeval, setis vaid uued lood!
-rootsi tripp, tunnistan südamest, lemmikute tripikaaslastega, 25.-29. käesoleva kuu päeval.

*panna kokku kevadsemestriks võimalikult lebo loenguplaan ning kooskõlastada see saja erineva skeemiga - ehk siis viia kokku töögraafiku veidrused loenguaegadega nii, et ka kolmanda komponendi ehk eraelu sisse miksimisel tuleks, kui mitte päris minu maitse järgi, siis vähemalt tarbitav kokteil.

*panna paika kõige eelneva läbi prioriteedid ja elukorraldus esimese kursuse edukalt lõpetamiseks muul viisil kui vaimse ja füüsilise tervise hinnaga.

*eirata hääli mu sees, mis muutusi ja seiklusi soovitavad. Kaine mõistus leiab, et nende häälte plaanid on küll ahvatlevalt intrigeerivad, kuid ei too pikemas perspektiivis midagi head.

Ja eesmärgiks siin blogis:

*püüda arendada oma sõnastusoskust niikaugele, et siit ka reaalselt midagi välja oleks võimalik lugeda. Tekkida võivate küsimuste jaoks on igaks juhuks allpool väikesed kommenteerimisvõimalused ka.

Võite kindlad olla - siinne klounaaž jätkub!

Teie Alex

olgem moodsad

Kuna kõik teevad aastalõpukokkuvõtteid igasuguste uue meedia kanalite kaudu, ei saa minagi kehvem olla. Ikka selleks, austet lugejad, et teilgi huvitavam oleks.

Aasta 2012 oli minu jaoks täis katsumusi, uusi olukordi ja kogemusi. Suurimaks saavutuseks võib vast pidada keskhariduse omandamist ning väga heade punktidega sisse saamist tallinna ülikooli oma unistuste erialale. Suurimaks tagasilöögiks oli hetk, kui selgus, et õppemaksu tasumiseks laenu ei anta. Seetõttu pidin suurema koormusega keskenduma tööl käimisele, mis loomulikult mõjutas ka esimese semestri õppetulemusi. Ometi sain endale püsiva töö kohas, kus tunnen end hinnatuna ning tean, et teen õiget asja. Kuna pubitöö on mulle alati meeldinud võimaluse tõttu suhelda igasuguste inimestega, on see antud eluetapiks päris mõnus valik ja ma ei kahetse. Eriti kuna olen leidnud nii klientide kui töökaaslaste seast uusi toredaid sõpru-tuttavaid.

Ka kursusega on vedanud. Kohe on näha, et tegu on kambaga, kes on kindlad selles, mida teevad ja oskavad oma asja. Ja on muidu ägedad. Ausalt, te meeldite mulle väga

Aastalõpuemotsioonidest tundlikuna mainin ka ära, et te kõik, kellega lõppev aasta koos läbi käidud sai, olete väga kallid.

Lõpetame pauguga ja ilusat uut!

Teie Alex

oh it's f*cking holidays again

sain täna tööl lõpuks aru, kuivõrd ühel pool mu närvisüsteem omadega ikkagi on. vahetusekaaslane pidas pika rahustava monoloogi, kui talle mingit mõttetut reklaami lahti seletades täiesti endast välja läksin. tahtsin tooliga virutada vene vanamehele, kelle kõnekeelsest jutust esimese hooga läbi manu fännide kisa aru ei saanud, mille peale too tigedaks sai. kombineerides üleväsimusetaolise ebareaalsustundega, mis tulnud eiteakust, vihastas mind iga pisimgi detail nii teiste kui enda juures. 

iseenesest ju puhkasin kolm päeva. pidasin pühi kui nii võib öelda. siiski nüüd, nii järsult strike'is mingi õudus, mis ei lase olla nii, nagu tahaks. see on korraga tüdimus, väsimus, pidev närvid püsti olek ja rahulolematus. rahulolematus! kõige ümbritseva suhtes. 

mis kõige hullem, sellega kaasneb pohhuism kõige selle suhtes, mida ma räägin, see omakorda põhjustab väga kummalisi olukordi, hetki, mil ma ütlen midagi sellist, mida enamasti isegi purjus peaga ei ütleks. süüdimatult. siinkohal vabandan vist igaks juhuks nende ees, kellele mu viimaste päevade tuimad nilbed naljad imelikena on mõjunud. vabandan, kui olete häiritud või haavunud. vabandan jällegi sama tuimalt kui neid nalju teen. hah, ja kusjuures, see kõik pole mulle ka üldse naljakas, pigem masendav.

tegu polegi tüüpilise iga-aastase jõuludepressiooniga, vaid tuima ükskõiksusega. 

ma arvan, et vajaksin midagi teistsugust. uut ja huvitavat, intrigeerivat. ja ma ei tea, kas tean, kust seda leida.

oh the holiday joy

avastasime A'ga, et soovime jõuludeks sama asja. eks ole siis näha, mida elul meile lähiajal pakkuda on :)

et oleks rahu..

täna tahan rääkida teile sellest, mis tunne on elada siin maailmas, kui oled kaotanud endale kõige lähedasema elusolendi. see on soov üldse mitte eksisteerida. see on tobeda tundetu juurvilja tunne, mis on külmast kõlbmatuks muutunud ja lihtsalt vedeleb peenras..

mõned päevad tagasi matsin oma koera. ta ei surnud vanadusse, vaid äkitselt välja löönud kaasasündinud defekti, mida varem ei avastatud. ma usun, et kõik, kes temaga kokku puutunud olid, teadsid, et nii heasüdamlikku ja empaatiavõimelist looma rohkem pole. ta oli ainus, kes alati mõistis, kui olin kurb ning lakkus mu kätt niikaua kuni tema tugevasse turja oma mured kurtnud/nutnud olin. siiamaani paneb muigama tema sallimatus suitsetajate vastu - nende suunas ta aevastas demonstratiivselt. 

siis sain korraks sellest valusast maailmast eemale. sain sinna, kus oli hea ja ilus, see oli nagu unenägu, suur ja hea emotsioon, millest on järel vaid pilt, mida vaadates saan hetkeks tagasi.. 

"reaalsus, Helina, reaalsus!" ütleks T jälle selle peale. jah, on tõsi, et see on läbi, minevik. aga ma ei taha seda reaalsust. reaalsus on valus ja ebameeldiv, keerukas ja pidevas muutumises, nii et milleski ei saa lõpuni kindel olla. jällegi tuleb tegutseda võimete piiril. 

kõik koerad lähevad taevasse, lubasin ma talle enne, kui arstitädi süsti tegi. väga, oi, kui väga tahan uskuda, et see nii on.

Young Guns - Brother In Arms, sest see lugu on lihtsalt väga tähtis.

turbokiirusel efadasi

Ehkki töökoha klatšiveski jahvatab taas täie hooga, muutes olemise pisut ebamugavaks, kuid see ei takista ometi enda pooleks töötamist pisikese taskuraha nimel, mis õppemaksust üle jääb. Vahel tuleb lihtsalt alla neelata ebameeldivused ja keskenduda isiklikele eesmärkidele.

Täna õhtul mängib meie kursuse võrkpallimeeskond nimega Võrguekspress oma esimese kohtumise. Arvtavasti läheb meil vaja kogu võimalikku edu, sest tipptasemel meie mängijad just pole ning esimene kokkumäng ongi kohtumine Psühholoogiliste Võrgutajatega. Pean tunnistama ausalt, et liitusin võistkonnaga suuresti seetõttu, et tegu oli ühega.vähestest kursaettevõtmistest, mis mu ajakavaga klappis ning mis huvitav tundus. Pole muidugi hea, et kolm tundi enne mängu pean surmavõitlust pealetükkiva unega. Kuid ehk jõuavad õhtul meie saavutused ka teieni. Kui just väga masendav pole :D

as every year flies by, time stands still

Jälle on "going through changes" olla. See lugu iseloomustab iga sügise erinevust eelmisest, seda melanhooliat ja imelikku tunnet, mida päris hästi kirjeldada ei oska, ning uut algust.

Piir suutlikkuse ja suutmatuse vahel on õhkõrn. Vaba nädalavahetusega magasin oma teadvusesse kogu selle väsimuse ja masenduse, millest enne arugi ei saanud. Elu muutub aina keerulisemaks, tempo kiiremaks.. ja ühel hetkel endalt küsides: "on mul seda üldse vaja?" jääd vastuse võlgu. Ehk on ette nähtud midagi hoopis muud, kui see, mille nimel pingutan ka vastutuult, pidevalt kodarast kaikaid ära tirides?
Ma ei saa vastust.

Pidevalt kinnitades endale ja lähedastele, et peagi selgub kõik, torman silmaklapid peas edasi murdumiseni. On ju teada, et see tuleb, ehkki pean end mõnikord kõikvõimsaks. Sellest, mis peaks olema püsiv, saab jälle üks huvitav kogemus ning tuleb uus sügis.

Milleks siis üldse?

living a dream, a strange one

mul on aeg-ajalt tunne, et lähemale eesmärgile liigun läbi unistuste. nimelt teen veel tänases kuupäevas oma elu esimese intervjuu ning seda ei kellegi teise kui ühe oma erialase iidoliga. mul jäi konkreetselt hing kinni, kui jaatava vastuse sain. veelgi enam, ta mainis mind ka oma blogis, mis siiani on mu jaoks olnud justkui kõige huvitavam raamat, milles esinevatele tegelastele ja eriti kangelannale kaasa elada. nüüd olen ka ise pisike kõrvaltegelane.

see ongi täpselt sama uskumatu kui kohtuda päriselt oma lemmikraamatu peategelasega. keegi, kes on kohustatud mulle aeg-ajalt komplimente tegema, leidis, et me pidavat sarnased olema. küllap on siin tõetera sees, mul on raske leida vastastikust sümpaatiat endast väga erinevate inimestega.

naljakas, ma polegi ülikoolist veel kirjutanud. well, inimesed tunduvad praegu ikka väga ägedad. eks siin ole väike panus ka sellel, et mulle väga inimesed meeldivad, aga esmapilgul tundub, et kursusega on vedanud. eks pärast ülehomset tutvumisõhtut teab rohkem ka. praegu on nii mõnigi loeng töö tõttu kaotsi läinud, mis vähendab ka võimalust kõiki tundma õppida. 

õnneks oli täna õhtul aega ka L'i ja M'iga aega veeta, mis andis energiat ja positiivset emotsiooni, mida nii-nii väga hetkel vaja oli. kuna sattus olema ideaalne suveilm, siis istusime kuni pimedani veini ja grilliga õues ning huumor oli puhas kuld. oleks vaid selliseid õhtuid rohkem..

aga mind ajab NII KURADI NÄRVI!!

it's been a ride

avastasin, et sel suvel on blogimine unarusse jäänud, ehkki tulevasel õppejõul kogemata siinset lugeda soovitasin. samuti on postitustest tühjad ülejäänud kontod tumblris ja mujal. miks? 

ehk siis polegi midagi märkimisväärset. käin tööl, kuid olen pruunim kui kunagi varem.. suvi nagu suvi ikka.

sattusime täna L'iga koristustuuri ning leidsin raamatu, mille näol on tegu järjega mu lapsepõlve lemmikkangelanna seiklustele. soovist teada saada, kas neiu jääb lõpuks kokku teatud noormehega pärast seitsmeaastast tutvust, lugesin teose läbi. loodetud info oli nimelt viimasel leheküljel. ajaviitelugemise asemel sattusin mitmel rindel toimuva romantilise draama keerisesse, mis oli läbi põimitud elu keerdkäikudega, mis omakorda mulle enda elu paljuski meenutasid. peategelase lootused, ootused, eluetapp, kus minnakse üle lapsepõlvelt täiskasvanuikka - ma elanuks läbi justkui oma reaalsust teise tegelase kaudu. 

teos lõppes ülikooliga. tunnetega, mis valdavad noort naist, kui ta peab praktiliselt jätma oma lapsepõlvemaa, kodu ja sõbrad selleks, et kindlustada endale tulevik, mille saabumiseni on mitu aastat. siiamaani piinab mind see äratundmisvalu, mis avaldus lugedes neist unetutest öödest, mõtisklustest ja hüvastijättudest.

hetkel on nii palju lahtisi otsi, mis peavad saama kokku sõlmitud enne septembrit ja ma ei kujuta ette, kuidas. sügis on hinges ja süda valutab asjade pärast, mida paljud teist peaksid tühisteks. aga mina olen õrnahingeline maailmapäästja. mul on nii palju tundeid, et lausa halb hakkab. ja mul ongi pidevalt füüsiliselt halb, sest ükski keha ei kannataks sellist kulumist välja. 

ent siiski püüan ma suvest võtta kaasa päikese, mis valgustaks mind ja laeks mu patareisid hallidel sügisõhtutel. ometi on tunded täpselt samad, kui kaks aastat tagasi selle sama päeva loo saatel uut eluetappi alustades.

eminem - not afraid

it's a half-hour later than it was half an hour ago

pisut üle nädala tagasi läks meie suur, võib öelda isegi perekond, laiali, jättes vaid ebamäärase tühjuse ja kuulumatuseemotsiooni. loomulikult plaanime ühiseid üritusi ja kohtumisi, kuid see koos üksteisele toeks ja tüütuseks olles keskhariduseni viiv teekond lõppes liiga äkitselt. jäävad pildid, mälestused, ehk mõningad kokkupuuted, kuid siiski läheb igaüks nüüd edasi oma rada pidi. võin öelda, et olen õnnelik, tohutult õnnelik, et nendega jupikest oma rajast jagada sain.

selline üleminekusuvi on keeruline, vähemalt minu jaoks. tahaks ju pidutseda, nautida, olla lihtsalt.. probleemivabalt ja võtta kõike teenitud puhkusest, kuid ikka, IKKA ja alati laseb alateadvus millelgi kimbutada, mis rahu rikub. paari nädala möödudes on läbi sisseastumiskatsed ainsale erialale, mida vähemalt usun end soovivat õppida. ma tean, et midagi muud ei tuleks hetkel kõne alla ka. mul on Unistus, Ideaal, mille suunas oleks see esimene samm. nii vaikselt, pehmetel kiisusammudel proovin liikuda selle suunas, mitte päris läbimõeldult, kuid mitte ka rohmakalt ja kiirustades, see ei lõppeks hästi. tean, et ühel hetkel tuleb see suur osa, mis nõuab kogu julgust ja hetkeks kivistatud südant, kuid nagu "Revolutionary Road" /ülihea film, soovitan kindlalt vaadata!/ õpetas, siis selleks, et täita oma unistused, tuleb ohverdada. kes seda ei suuda, pole väärt oma unistusi, pole see, kelle unistused need olid.

õnneks leidsin endale suvehooajaks siiamaani meeldiva töö, mis paneb proovile hulga siiani õpitust ja hõlmab nii paljut sellest, mis mulle meeldib. võin seda julgusega pidada ka varuvariandiks järgmiseks aastaks, kui Unistusele lähenemine edasi lükkub. siiski oleks olnud nii ilus, kui L saanuks liikuda sarnast rada pidi, nii harjunud olen, et mu kõrval on inimene, kes tunneb mind paremini kui ma ise ning on saatuse ja romeo ja julia loo sarnased katsumused läbi teinuna kõik need aastad jaganud meie ühiseid ja erinevaid foobiaid, kiikse, teistele arusaamatut huumorit, muusikat, trippe ja muid hulle läbielamisi ning isegi kannatanud mind välja kui pinginaabrit. 

mulle meeldivad väga-väga inimesed, kuid vaid mõnda üksikusse on võimalik nii sügavalt kiinduda, et elu ilma nendeta ei tundu mingi elu. mis kõige naljakam - ma olen veendunud, et mõni neist ei teagi, kui palju ma neist tegelikult hoolin või kui hästi arvan.

p.s. ma leidsin novembris varssavisse minekuks maailma kõige ilusama hotellitoa! 

grieg - peer gynt, suite no.1, op.46 - morning, üks ilusamaid teoseid klassikalises muusikas.

i can taste the summer air

aju ei tööta üldse enam korralikult, jätab lugedes sõnu vahele, nagu ka rääkides, isegi mõeldes. või asendab neid teiste, enamasti sobimatutega. kardan, et matemaatika eksamilgi jäi üks ülesanne seepärast tegemata, et ühte olulist sõna lihtsalt ei näinud ja seega tundus ülesanne võimatu. kusjuures see kummitab siiani, seepärast pea vist tuikabki kogu aeg.

ja nüüd positiivselt küljelt, mis kõigest üle on - eksamid on tehtud ja suvi on käes! põhimõtteliselt. siit-sealt natuke veel teha ja saab magada! see on põhiline. ma ei viitsi praegu ühtegi otsust isegi lähiajaliste plaanide kohta vastu võtta, sest ainult magaks. magaks välja, mitte sisse vahelduseks, naudiks lebotamist, head raamatut ja süüa - asju, mis siiani tekitasid ajaraiskamise tähe all süümepiinu.

toomingad õitsevad *.*

young guns - dearly departed, uus video on üliseks!

get ready for action

et euroopa muusikahuviliste püha lehm, nagu siin blogis seda läbi aastate nimetatud on, on peagi saabumas, arutasime, milliseid õudusi on meie riik varemalt eurovisioonile saatnud ning keda edaspidi orbiidile võiks saata, kes ehk paremaid tulemusi tooksid. valik langes kahtlusteta kihnu virvele ning kultuuriklubi, inspireerituna sellest, et KUULAmine nüüd nii multilingual on, tegi kohe ühest eelpoolmainitud artisti hittloost inglise- ja saksakeelsed versioonid pealkirjadega "sea is, sea will be - sea HAS to be" ja "meer ist, meer bleibt, meer sein muss!!!".

tegelikult oli probleem selles, et keegi ei viitsinud meie kallist punkrist reedeõhtuseid jääke koristada ega õppida. aga grillimiseks on külm.

päeva looks obviously nii päris, kui ka potentsiaalne eurohitt. nad võiksid duetti laulda. ideid edaspidiseks ;)

Õues on roheline

Just selliseid õhtuid, nagu täna, oleks rohkem tarvis, eriti praegu kui lained tahavad üle pea vägisi kokku lüüa. Sel reedel mängivad Poeedid meile küll vaid muusikakeskuse vahendusel, kuid see lubab hea muusika kõrvale nautida ka huvitavat vestlust ("huvitav, kas me saaksime ilma leivata hakkama.." "mis mõttes?" "noh, kui me kohe praegu Itaaliasse koliksime.") ja loomulikult somersbyt, millest on saanud juba pinget langetavate õhtute maskott.

mõnikord tundub küll, et tuleb endale rahulik olek vägisi peale suruda. Käratada endale, et nüüd ei mõtle lähenevatele tähtaegadele ega kohustustele, vaid naudid hetke. Ja ma pidin taaskord ühele inimesele kinnitama, et OSKAN asjadest rõõmu tunda ja õnnelik olla. Ausalt oskan. Siiamaani tunnen nädalatagusest õhtust suurt rõõmu

Btw, mõnede andmete kohaselt olen ma vabaabielus.

Nutitelefon on küll tore, kuid pool juttu tegi ta kaldtekstiks oma lõbuks ja tagasi muuta ma seda ei oska. Vabandan.

Poets Of The Fall - War

4-05-2012

"Always take care of yourselves so that you can take care of each other." - M. Saaresto

lõpuks ometi sai üks unistus jälle täidetud. sain kallistada Iidoleid ja öelda neile lühidalt, kui tähtsad nad on. 

kontsert oli imeline. kui ma eelnevalt panin peas kokku ideaalset setlisti, siis nende välja mõeldu ületas selle veel mitmekordselt! kui ma mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui minult küsitaks üht lugu, mida ma üle kõige sooviksin lives näha, siis.. nad tegid seda. :) ja ma olen ekstaas isiklikult. kui pärast Young Gunsi ei osanud ma midagi öelda, siis seekord on emotsioon teistsugune. nüüd tahaks kirjeldada täpselt, mis tunne SEE on. tuleb vist uus laul või luuletus.

ah jaa, eesti keele eksam oli täielik idiootsus, nagu ka see, mis ma sinna kirjutasin. punkte ei taha teadagi. õnneks annab teisipäev võimaluse šansse edaspidises elus millegagi hakkama saada, kuna ees ootab inglise keele eksam. 

jaa! 1. mail esines uues koosseisus endine Mellowed NO99 džässiklubis ja meil läks päris mõnusalt. hea oli üle pika aja mikrit käes hoida ning isegi vanad tuttavad saalis ei löönud rivist välja. sõnad tulid ka õigel ajal meelde. eks näis, mis sellest asjast edasi saab.

Poets Of The Fall - Temple Of Thought, sest selle loo ajal puutusid mu sõrmed esimest korda Inspiratsiooni Allika omadega. 

I can't lay down to waste my time

ma pole kunagi nii kiiresti rääkinud kui täna A'ga pool tundi tema autos istudes. parima lapsepõlvesõbraga vist ongi nii, et ükskõik kui palju aega möödub, miski ei muutu. nii harva kui me ka ei kohtuks, ikka tekib see hea soe tunne, justkui oleksime ikka lapsed, istuksime oma salaonnis ja arutaksime maailma asju. A fännas koos minuga kindlaid tegelasi muumides, õpetas mulle mu esimesed ropud sõnad, ning leiutas jõuluvanadisko ja selle, et rumalad inimesed on "vändaga" - näpuga meelekoha ümber ringide tegemise asemel tuleb nende imiteerimiseks aju kujuteldava vändaga keerata. enne kui ma kooli läksin, rääkis ta loo väikesest poisist, kes oma esimesest koolipäevast ainult pea kohal kõlkunud lennukit mäletas. see oli naljakas lugu. hea tunne on selliseid asju mäletada.

jälle üks öö, kus mõte lendab nii kiirelt, et sabast kinni ei saa, emotsioonid vahelduvad ja hea muusika on omal kohal. see on kokkuvõtteks parem puhkus kui uni, viimane tekitab paanilist aja raiskamise tunnet. 

poets of the fall - running out of time

silence at its loudest

iga kevad toob endaga emotsioone, tohutult palju tundepuhanguid, mis ühel hetkel teevad maailma värviliseks ja kõik keerulise võimalikuks.. ja järgmisel hetkel mõjuvad need mõtted nagu tüüpiline optimistlik crap. katsu siis aru saada, mis too õige tegu või mõtteviis oleks, kui need kaks teineteist sedasi halvustavad.

hea mõte oli londaga juuste värvimist kuude kaupa edasi lükata. vastupidiselt idiootne oli seda täna teha. L sai esimesena naerda, et ma, mitte küll kardetud porgand, kuid leekiv tomat nüüd olen. ja paki peal oli nii ilus mahagon..

L'i kummitaval ülakorrusel on alati hea rahulik kirjutada. siin võiks absoluutselt kõik kirja panna (ka parimad laulusõnad on siin sündinud), kuid miski hoiab tagasi. mingi sisemine jõud ei luba juba pikka aega rääkida sellest, mis tegelikult oluline ja ma kardan, mis saab, kui see jõud lahti laseb...

miks ma end igal kevadel nii kuradi vanana tunnen?

young guns - everything ends

Printsi valge hobune on jälle valge

ei midagi innovatiivset, lihtsalt andsin järele aastatepikkusele nõrkusele ning ostsin üle pika aja valged jalavarjud. lumes ja sopas sumpamine teeb muidugi oma töö, sealt ka postituse pealkiri.

tahtsin tegelikult postitada vaid selleks, et jagada üht ülimalt mõnusat lugu. olen seda bändi aastate eest nautinud ning paari päeva tagune juhus tõi selle loo taas mu playlisti. otsige ja kuulake kindlasti!

thrice - the whaler

pikemaid postitusi kui twitteri-mõõdus ei tule. täpselt nii närvipundar olengi praegu.

tahaks, et keegi saaks aru. kui lähedased inimesed üldse ei mõista, siis on veel halvem.

♥

pühapäevast pole võimalik adekvaatselt kirjutada. saadud emotsioon on lihtsalt NII SUUR, et ei mahu sõnadesse ja tegelikult ka üldse minu sisse ära. lihtsalt liiga ilus, liiga hea. kui minu jaoks teeb kontserdi ideaalseks personaalne kontakt.. siis võib tegelikult öelda, et tegu oli parima laiviga mu elus! ei tea, kui paljud fännid tahaksid hiljem kodus saadud emotsioonist nutta. ühe korra varem on mind miski sedasi puudutanud ja tookord oli tegemist ainult vaimse puudutusega.. 

ffs, sellest tõesti ei ole võimalik kirjutada. :D

ma olen nüüd mõnda aega vait, muidu saavad h8erid väga palju naerda ja seda lõbu ma ei paku.

pool püha lehma 1

öelge mulle palun, mis on maailmas juhtunud, et taavi peterson on üleöö überhot ja superstaari-norman oluliselt inetumaks muutunud? tegu on ainsa paeluva mõttega, mis eesti laulu esimese poolfinaali ajal peast läbi käinud. muusika oli blaa. 

lost in yesterday, searching for tomorrow

olen viimastel päevadel väga imelikes kohtades vanade klassikaaslastega kokku jooksnud. reaktsioon on iga kord olnud erinev, kuid alati on väljendunud mingi kummaline üllatus-ehmatus.. sest on ju nii lahku kasvatud, igaühega eri ajal. 

jäin pikalt mõtlema, milline oli siis see elu põhikoolis ja gümnaasiumi alguses, võrdlesin seda praegusega. uued asjad on tähtsaks muutunud. põhikoolis olin friik, kui käisin alice cooperi kontserdil, see polnud äge. ja kui nüüd hoolega meenutada, siis ma ei mäletagi, mis tollal teiste jaoks äge oli. 

minu teadlik elu algas kusagil 10-11-aastaselt. see on see aeg, millest ma peamist osa mäletan, suured eneseleidmised, -vihkamised ja -aktsepteerimised käivad kõik selle aja sisse. samuti kuulub sellesse ajavahemikku tohutult inimesi, kes, hoolimata sellest, et teismeline mina end pidevalt üksiku ja kõigest huvitavast eemale jäetuna tundis, suurema või väiksema jälje endast maha on jätnud.. ja tegelikult, tahan ma seda või ei, on needsamad inimesed ja sündmused teinud minust selle, kes ma olen. nii, et ükskõik, kui väga tahaks kedagi-midagi tähtsusetuks pidada ja unustada, pean tunnistama, et nad on siiski kuradi olulised olnud. 

tõepoolest, sellest jutust kiirgab igatsust ja melanhooliat, kuid see tuleneb pigem aja ilustavast tegevusest, mille käigus peaaegu kõik halb ununeb ning jäävad vaid meeldivad mälestused. 

ma armastan siiski olevikku ja igatsen tulevikku ;)

poets of the fall - cradled in love, sest see on tuleva albumi esimene singel ^^

with freedom comes silence

homme on see päev, kui neiud loodavad, et nende põmmpeadest kalevipojad aasta jooksul ette söödetud armastusfilmidest pisut romantikat omandanud on ja midagi ilusat välja mõtlevad. siinkohal muigab iga küünik. valentinipäev on naljakas püha. ameerikalik, kommertslik, veel pisut võõras meie kultuurile.

põgenesime täna L'iga kaameratega kondoomijagamisaktsiooni eest. koju sõites tuli väike autistlik poiss, kes terve tee bussi ühest otsast teise jalutas, mind katsuma. tänu rootsi tripile vahele jäänud ühiskonna tunnitöö (eesti kaardile maakondade märkimise) asemel kirjutan nüüd essee haldusreformi hetkeseisust. seda ja palju muud tragikomöödiasarjas "minu elu".

poets of the fall - dawn

life @ midnight

bloggeri uus kujundus on kummaline. samas on innovaatilised ideed ja igasugused uuendused ju need, mis meie ühiskonda edasi viivad. sellised uuendused, mis säilitavad vabaduse ja edendavad demokraatiat, mitte ei vii virtuaalse kommunismini. just saying..

ärkasin hommikul muide geniaalse ideega. siiamaani oli mind ikka häirinud see, et bloggeri kodulehele androidtelefoniga sisenedes on võimalik jagada vaid pealkirju. täna ärgates aga ütles hääleke mu peas, et kõikvõimalikke rakendusi saab ka android-marketist. viis minutit hiljem oli mu lg-s blogger for android valmis kasutamiseks. lihtsalt väike vihje neile, kes pikemat aega ilma oma juhtumisi-arvamisi jagamata olla ei suuda ning telefonineti peale tigedad on :)

väikevennal on homme sünnipäev ja me läheme nõmmele snowtuubima. loodame, et valus kurk pole suureks takistuseks, et talle kink ikka meeldib (mul pole muude 11-aastaste poistega juba kümmekond aastat tegemist olnud. lähtusin loogikast "kui ma ise oleks neljanda klassi poiss, siis..") ning, et ma esmaspäevaks päris maha ei sure, kuna esmaspäev on oluline! see on see abituriendi elu.. 

mingi päev õpin statistikat ka.

young guns - a hymn for all i've lost

can't keep my mouth held shut..

veendusin täna taaskord selles, millised naljakad inimesed online-ajalehtede kommentaariumites ringi möllavad. võtsin sõna puhtjabural teemal, nimelt koduõppe kohta. selle positiivseteks külgedeks toodi välja, et nii ei kannata laps koolikiusamise all, kodused emad saavad kauem magada ja oma last halbadest kommetest ja kogemustest ning haigustest eemal hoida. ma pole ammu midagi nii tobedat kuulnud. sellest tuli loomulikult jälle suur sõda, kuid nii palju kui ma lugeda viitsisin, polnud seekord süüdi ei meie peaminister ega linnapea. viimase blogist võib muide lugeda värvikat lugu selles, kuidas vaene mees tihastele pekki viies libises ja jalaluu katki kukkus. lonkas veel terve päeva luumurruga tööl ka ringi, justkui chuck norris või muud kõvad mehed. uskumatu mees see meie edgar!

üleüldse on laste ja kooli teema väga päevakorras viimasel ajal. tüüpiline juhtum: elatakse tallinnast väljas. üle tee asuva kohaliku kooli nimekirjas on laps 142., aga vastu võetakse 90. vald määrab lapse pääsküla gümnaasiumi, viimasesse urkasse kuhu vanemad oma pisikese paneksid. kesklinna eliitkoolid ei taha lähivaldade lapsi kuulda ega näha, sest on kokkulepe, et katsetele saavad ainult linnaelanike lapsed. mida teha?

hirmus on see meie haridussüsteem praegu, igas suunas, nii lapsele, tudengile kui õpetajale. ei tunne aaviksoole sugugi kaasa, et ta sellise jama otsas istub.. no ausalt, noh. kui ikkagi õpetajad, tudengid ja lapsevanemad korraga kisama pistavad, siis ikka on vist natuke pahasti midagi ja EHK tuleks kasuks asjaosalisi ka kuulata.

lihtsalt killuke minu arvamust, though :)

young guns - i was born, i have lived, i will surely die

ma pole puudega, okstega olen

MA SAIN YG BONES'I KÄTTE JUST HETK TAGASI!!! jah, ma pidin lausa karjuma seda. veidi imelik on kuulata, sest ametlikult pole album veel välja tulnud. (õnneks on preorderimisvõimalus olemas!)

..ja ongi nii, et kõik muu hetkel kahvatub selle kõrval. ei ole oluline, et rootsi tripp oli ülimõnus vaheldus, et ma sealt tagasi saabusin südamesooviga väljutada oma mandlid (mis jäi tegemata vaid põhjusel, et olen uhkusega ainus oma suguvõsas, kellel need veel alles), et ma pole siiamaani maganud ja et ma keerasin untsu vist oma ainsad šansid ajalooõpetajaga hästi läbi saada, kuna kui ta loeb seda, mis ma talle reedeses kontrolltöös kirjutasin, olen ma screwed. lisaks, et mu kurguvalu õnneks siiski ära külmus, et tegelt ka, õues on päris külm ja ka mu kodus on veevarustusega väga kehvasti praegu. ja siis seda ka, et praeguse ilmaga (jms vingupingu-talk) on kõige mõnusam istuda suure sooja teki sees, suure kruusitäie sooja tee ja hunniku küpsistega. kevadel peab ilmselt eksamite kõrvalt kõvasti trenni tegema hakkama selle küpsisehooaja tõttu.

tegelikult on mitu väga huvitavat teemat viimasel ajal päevakorda tõusnud, aga neist mõni teine kord ja pikemalt.

terve album on päeva looks, loomulikult

floating on a tidal wave

leidsin niisama nalja pärast guugeldades üles kohviku, mis sügisesest rootsis käigust eriliselt meelde jäi. tegu on vanaaegse klaasmajakesega mille saalist kasvab läbi elus puu, nimeks on café söderberg. tegu on tõepoolest kummalise kohaga, ka üks hollandi turist imestab kommentaarides, et pidi krediitkaardiga wc kasutamise eest tasuma, kuid selle muinasjutulist atmosfääri ei saaks minu jaoks küll ükski asi rikkuda. loodan südamest, et kolmapäeval õnnestub seda imelikku mustanahalise mehe ja aasia päritolu naise juhatatavat värviliste klaasvitriinseintega kooslust külastada.

justjust, trippimisaeg on jälle käes. tekib tunne, nagu kevad oleks juba algamas, üheskoos suure rändamisvajadusega (oi, milliseid reisiplaane me L'iga tulevaks suveks kokku pannud oleme..). ja ma tean, et see jutt siin hetkel pole absoluutselt omavahel seotud, aga kell on mingisugune öö ja kui iluund magada ei saa, tee või tina, siis polegi muud teha kui Olli joogipudeliga tõtt vaadata ja elu üle järele mõelda. ja pole see elugi nüüd teab mis pikk olnud.

ma kirjutan liiga kõnekeelselt. enne emakeele lõpueksamit on see suur probleem, kuna ainus, millelt ma viimasel ajal punkte kaotan, on stiilivead ja paar üksikut puuduvat koma.
peaks eksamiainetega rohkem tegelema.
mille kuradi pärast ma matemaatika eksamit tegema hakkan? idiootseid asju teen mõnikord. väga sageli, mitte mõnikord.

ma ei julge vist kunagi kõiki oma suuri soove kõva häälega välja öelda.

coldplay - X&Y

200

juubelipostitusega saab tähistada seda, et lugesin ka täna end inimeseks. nagu ka kiivrit otsival hetlinil (üks huvitavamaid blogisid, mida jälgin. igaks juhuks linki ei jaga, pannakse veel vangi, mis siis saab), läks ka mul 15-20 minutit ja nii ma ei saagi koos teiste h8teritega rahvaloendust kiruda. korraliku internetiühendusega inimestel ei tohiks nii loogilistele küsimustele nagu "kas olete kuni 2011. aastani sünnitanud elusaid lapsi?" ja "kas tegelete põllumajandusega pidevalt? arvesse läheb, kui omate vähemalt kolme viljapuud, kuut marjapõõsast etc." vastamine ju eriti palju aega võtta.

päeva looga seostuv arutelu tõi meelde ühe elu parima laivi. see fiiling, noored inimesed, palju energiat ja tuhanded inimesed kes on kogu hingest samadesse emotsioonidesse sisse elanud..
tahaks heale kontserdile.

good charlotte - the young and the hopeless

hear me when I say, when I say I believe

pärast kahepäevast mässamist minust lahti öelnud messengeriga, olen lõpuks suutnud enam-vähem kõik kontaktid uude ümber kolida (kontrollige oma msni teateid plz!) ja unustada algse suure viha sex-botide vastu, kes mu messengeri oma koloonia luua otsustasid, mulle lähenemiskeelu hankisid ja siis rõõmsalt mu sõbralistile umbkeelset mesijuttu ajama hakkasid. blokeerisin küll konto ära, kuid selle jõustumine võtab aega. vabandan kogu südamest kõigi ees, kellele kuri wannabe-mina jälle külge üritab lüüa..

et täna oli üldkokkuvõttes produktiivne päev, siis lubasin endale pisut aega iseendaga veetmiseks. võtsin kätte selle aastanumbri esimese raamatu, ameerika väidetava menukirjaniku Christiane Heggan'i romaani "Nüüd sa sured" ja veetsin paar tundi punapäise eradetektiivist koomiksikangelanna ja tema looja, tegelasega äravahetamiseni sarnase kunstnikuga mõrvalugu lahendades.
üldiselt meeldib mulle raamatuid originaalkeeles lugeda. ma ei tea miks, kuid sageli tundub eestikeelne tõlge kuidagi tobe, justkui oleks kasutatud valesid sõnu, jutt on pingutatud ja kohati lonkav. antud juhul häirib mind sama asi, samas süžee polegi kõige hullem. Joy Fielding'ga ei anna loomulikult võrrelda.


ma kardan, et see vabaduse ja iseolemise tunne, mis hetkel kõike võimalikuks peab, hääbub niipea kui on vaja edasisi õpinguid rahastama hakata. see pole siiski hetkel oluline. praegu olen veel kõikvõimas!

avril lavigne - keep holding on hakkas üle mitme aasta täna mõtete taustaks mängima :)

you're just someone new I don't want to talk to

the vaccines on inspireeriv, kuid veel inspireerivam on.. aga ma ei teagi. ma olen hetkel lihtsalt nii inspireeritud. kõik on lihtne, sujuv ja loogiline, ning ma tean, et nüüd, kui prioriteedid paigas, läheb elu üht või teist teed pidi õiges suunas.

veel aasta tagasi polnud mul aimugi, mis pärast keskkooli saab. segaseks jäi, kes ma olen ja kuhu lähen. nüüdseks on paljud vanad mured, mõtted ja, kui aus olla, siis ka inimesed muutunud nii tühisteks ja esikohale on tõusnud vaid üks mõte - tulevik ja OMA elu, mida nüüd just kujundama hakata.

üks uusaastalubadus võiks olla ka haige selja ja põlvedega midagi ette võtta, see pidev valu muutub juba kurnavaks.

hea, et eile L'iga suusatamas ära käisime, täna sajab mingit rõvedust alla jälle. võib-olla nädalavahetusel saab jälle "my heart will go on"'i lauldes metsas pingeid välja möllata.

taking back sunday - faith(when i let you down)

(W)

eks ole vist tavaline, et enda probleemid tunduvad ületamatud täpselt nii kaua, kuni kellegi teisega midagi päriselt hirmsat juhtub. alles siis, kui keegi lähedane kaotab endale olulise inimese, mõistad, kui habras on tegelikult elu ning kui väga armastad oma lähedasi.

TLU, I love you

vaimuvaesus on jälle peal ning see teeb kirjutamise võimatuks. nii ei saagi ju sõnastada elu keerdkäike, kõiki tegemisi, uudiseid, klatši.. ma vihkan, kui nii juhtub.

vaheaeg sai liialt kinni planeeritud. ainsad vabamad päevad läksid tühistel põhjustel raisku, nelja kuu jagu eksamiks valmistumise ülesandeid ootab oma aega ja kohe hakkab see rappimine jälle pihta. homme tuleb terve tallinna kirikumuusikutele mingi pidu leiutada ja emme leidis, et ta ei saa kahes kohas korraga olla, ning et mina võiks vägesid juhatada. ülejäänud kolm päeva koosnevad pässa-laagri-kesklinna marsruudi jooksmisest ning siis ongi käes see suur, ähvardav, miljon triljon biljon aastat kestev esmaspäev TOPELTarvutiõpetusega. keegi lasteraamatutegelane ütles taolises situatsioonis "ennem surm".

lootkem nüüd kõik, et tegelikult ikkagi ithaka-maria ja tudebergi vanamehe vahel midagi susiseb, siis saame varsti ithakaga metsas jooksmas ja suusatamas käima hakata ;)

biffy clyro - many of horror

back to the ****

võtsime L'iga ette suure meenutusteretke, et praegust hetke hägusemaks muuta. lappasime ükshaaval läbi kõik CD-d, mis tema juurde ostnud oleme (ainult Simple Plan on esindamata meile olulisimast), meenutasime üritusi kus läbi aastate käinud oleme (Lordi live @ Haapsalu American Beauty Car Show, aasta unknown? wth.) ja uurisime kõikvõimalikke pilte. planeerisime Ideaalset Päeva (eat ALL the food!)...

nii mõttetu seis on hetkel. nagu kuradi külm sõda. nagu mingis rõvedas kohas toppama jäänud youtube'i video, mis enam edasi ei lae.

lubasin endale kunagi, et ei lase mingitel draamadel end enam kätte saada, nüüdseks on asi nii kaugel, et tigedad või kannatada saanud on sellised inimesed, keda peaks olema üsna võimatu mõjutada. homme peab E'le põhjendama hakkama. ta naerab mu välja. ma naeraks ise ennast välja, kui naerutuju oleks.

..mu 70-aastane mati nuude fännist naabrimees on hakanud metalit kuulama??

jonas brothers - SOS

does anybody hear me scream?

milleks me seda kõike teeme? iseendale? teistele näitamiseks või harjumusest?

ei tahaks uskuda, et see kõik niimoodi lõpebki. valus on vaadata lootusi ja unistusi purunemas, tunnistada endale, et ootasin liiga palju head, leppida sellega, et inimesed võivad drastiliselt muutuda.

ma ei tea, kas eraldatus teeb head, kuid vahel on vaikus parem kui tühjad sõnad.

yellowcard - hang you up

f u, sweet heavens

et ka nii palju nõmedust ja nii palju headust korraga jõuluaea mahub.
terve öö sai nüüd asjade üle järele mõelda.. ja ega targemaks ei saanudki. lihtsalt jälle raisata uneaega, mis on niigi rariteet. aga mõned põhjused on osavad sellist olukorda põhjustama. ma ei viitsi vinguda igal pool nähtavalt, pigem istun omaette, kannatan, kui ei soovita asju selgeks rääkida, ning räägin vaid nendega, kes mõistavad ja kellel on juba ammu kõrini.

telefon lendab seina varsti, selle vilkumine ajab hirmsasti närvi.

coldplay - the hardest part

uus blogipilt on sellest, kus ma tahaksin alati oma jõulud ja aastavahetuse ning üldse peaaegu kogu aja veeta. Viin on võluvaim, koduseim ja kutsuvaim linn maailmas.

kommertspüha(päev)

jõulupostitus tuleb sel aastal pisut veinine, natuke tige ja natuke rõõmus ka. esiteks, neile, kes suudavad jõule nautida kui ilusat perekeskset tähtpäeva, südamlike kingituste ja soojustundega südames - te olete õnnelikud inimesed ja ärge eales laske ühelgi küünikul seda enda jaoks ära rikkuda.
teistele mõttekaaslastele - ilusat rahvusvahelist sotsiaalpornot! (või siis kaastunne üksi veedetud masendava aja pärast. I SO feel your pain..) eriti äge on veel, kui keegi suudab tuju veel rohkem sinnasamusesse keerata kui see suurima perekondliku püha üksi veetmisest juba on. aga ei, me ei süüdista siin kedagi, lihtsalt juhime tähelepanu sellele, mida muidu ei märgata. jah, ma juba teietan ennast.

siiski, L on pühadekuninganna, kes päästis mu päeva ja jõulud ja elu ja.. siit tuleb nüüd see suur kiidukõne, mida ma IDEAALSET jõulukinki vastu võttes ei suutnud kokku panna. jäägu see siiski hetkel veel privaatseks. lihtsalt et Sa teaksid - Su kingitus oli kirjeldamatult ilus ja südamlik :)
üllataval kombel oli jõuluõhtu emaga ka positiivne. oli see siis odava peetveini tekitatud õhkkond või juhuslik klapp, aga nii hästi pole me ammu läbi saanud ja isegi mu kinginali läks tema huumoriga seekord kokku.

kord aastas võib neid jõule pidada küll, vähemalt jõuluõhtut.

wham - last christmas

you burn the books you've never read

mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.

sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?

pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.

..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.

muse - muscle museum

all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up

vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)

pictures in an exhibition

panin taskuräti enda kõrvale, ajasin selja sirgu, võtsin läppari sülle, hakkasin kirjutama. nihkusin mugavuse mõttes pisut, kaotasin taskuräti, istusin läbi voodi ja aevastasin. annan alla, lähen magama.

aa, seda ka ikka, et võsapetsi uus missioon või hoolekandeaktsioon "tasuta ekskursioon toompea lossis vähekindlustatud õpetajatele" avaldas muljet.

hooornnsttuuuullll!

tahes-tahtmata oleme tagasi tsivilisatsioonis. jääme igatsema seda hirmsat wc-puhastusvedelikumaitselist cappuccinot, erikut, frjieedrrjihhhi, na-na-na-na-na'd ja jeesust, "lasnamäge" ja muidugi elupäästjat coop nära. aastakümnete parim kvaliteethuumor jäi mainimata? kõik oli täpselt nii mõttetu, jabur, spontaanne, naljakas, juhuslik ja ideaalne nagu vaja oli. natuke kurb oli lahkuda ja mingi pisike tüüp närib ikka alateadvusesse mõtet, et oleks võinud veel paremini aega ja võimalusi kasutada, et niipea ei tule peale argirutiini midagi, aga see on pigem vist ainult nukrus mis jääb, kui midagi ilusat leiab oma lõpu.

oasis - wonderwall ühendas inimesi :)

NII kaua ootasin, et saaks minema, eemale, puhata.. aga nüüd, kui hetk on käes, siis nagu ei tahakski. järsku on hakanud asjad jälle ülesmäge minema, nii et kahju on ära minna. jah, tean, et seda on mulle endale vaja, aga ei tahaks.. paar päeva on juba raske. mis siis veel pikemaajalise lahusoleku korral saaks? edasiste valikute tegemine muutub aina keerulisemaks. ei teagi, kas unistused ja ideaalid on väärt praegusest loobumist või selle muutmist.

märtsiks on vaja uus rootsi tripp orgunnida, noored püssid ikka üle vaadata. muud ei viitsigi praegu mõelda.

keane - we might as well be strangers

"My wings are clipped but even if they weren't
I've not the guts to fly and leave behind the earth
There's no poetry in my soul
Just a list of lies I've told
And I don't know how much longer I can hold on"

..is how I feel. Again someone else has already written it down. Ty, Young Guns!

asdklpdbff

kuu peale! enam ei jaksa.

inimesed käituvad ka nii uskumatult, et see on jabur lausa. võtke ajud pähe, palun!


green day - redundant

when you feel so tired but you can't sleep

vahel tahaks lihtsalt kõigile käratada, et jätku mind rahule ja tegelegu oma asjadega. mõnikord on vaja lihtsalt hingata, aga mida sa teed siis, kui keegi on su mulli sees ja hingab sealt kogu hapniku ära?

ma ei suuda enam magada ka, stress on nii suur. üle kuue tunni ööpäevas ilma õudusunenägudeta ei tööta.

aga õnneks teen ma jälle natuke oma kultuurset tööd, mis viib mõtted mujale ja tänu millele saab juba homme (!!!) ära osta Young Gunsi piletid ^^ ja A saab tulla ja see on ülihea!

coldplay - fix you