why you?

üks lemmikumaid õppejõude, mees, kelle vastu mul vast suurim aukartus on, suutis nii vastikult tuju ära rikkuda, täiesti põhjendamatult vastikult mu suhtes käitudes nimelt. iga tunniga, mis saadud meilist möödunud, olen end aina rohkem üles keeranud, kardan, et öösel, kui keerukas koolitöö talle valmis kirjutatud, leiab tema e-mail samaväärse vastuse. ausõna, seda proovin vältida, omaenda heaolu nimel. aga tõepoolest, põhjendamata ebameeldiv suhtumine on üks väheseid asju, mis mu täiesti endast välja viib. nagu.. ma räägin sulle viisakalt, alandlikult oma kurva loo ja sa tuled lihtsalt ülbitsema? austus tolle inimese vastu langes kahjuks kolinal. 

no sleeeeep... no sleep.

ma isegi ei taha vaadata eelmises postituses antud lubadusi.

fakt on see, et unerohi sai otsa ja ülehelikiiruselise tempo kiuste ei taha see magamise värk siiski õnnestuda. kevadsemestri õppekava esitamise tähtajani on jäänud kolm päeva. mida võtan ja millal, on siiani selgusetu. et ka tööl on segased ajad, ei julge graafikut väga täis toppida, samas kõik ägedad ained kattuvad kohustuslikega ning valikained töögraafikuga. 

naljakas, mida vähem on töölt vaba aega, seda meeldivamaks pubi muutub. viimase ekstreemse poole nädalaga, mil M puhkusel on olnud, olen A-ga nii ära harjunud, et lausa imelik oleks kellegi teisega ühes vahetuses olla. see on vist see, kui veedad kellegagi sunniviisiliselt nii palju aega koos, et paratamatult harjud kõigi tema veidrustega ning ühel hetkel käib klikk ära ja olete parimad partnerid, midagi sellist nagu actionfilmides. eks ma ole ju suvest saati rääkinud, et me hea tiim oleme, aga olgem ausad - ikka kuradi hea tiim!

inimene, kelle tõttu 8. klassi keemiatunnid pidevalt itsitama ajasid, käis eile tööl külas. üle pika aja näha oli.. tegelikult üsna mõnus. kui nii kaua inimese elu vahelduva eduga kaugemalt-lähemalt jälgida, on sellised kord aastas silmast silma trehvamised aina huvitavamad. jeez, kui kaua too inimene siin blogis figureerinud pole..

tahaks, et järgmine nädalalõpp saabuks rutem. selleks ajaks tean juba nii palju rohkem edaspidise kohta!

ja bloggerile tahaks praegu jalaga anda. selle postituse kirjutamine mingi kohaliku ajudenussi tõttu, mis mind mu enda blogiga enam ära ei ühenda (tahaks karjuda siinkohal juba), on nii kuradima võimatu, võimatum kui loonakaks'ga koos töötamine. no päriselt. 

teie Alex

It's a new life.. for me.

Uue aasta esimese kuu eesmärgid:

*õppida magama ilma igaõhtuse insomnia vs unerohu poksimatšita, mis on vaimselt üsna kurnav

*vältida juhatuse kohaloleku ajal tobedaid kohmakusest tekkinud intsidente (nt cocapurskkaev, tänase tööpäeva tipphetk. mul on tunne, et ma kleepun ikka veel..)

*anda tappa motivatsioonipuudusele, mis tahab mu semestri viimasel kahel eksamil läbi kukutada. tema trumbiks on ka see hea tunne, mis mul juba kätte saadud 34 EAP tõttu on.

*tõestada endale, et olen 200 töötunni kõrvalt selles kuus võimeline leidma aega ka eraeluks. Seda peaksid rõhutama:
-Mellowed live's akustilisel Kernu DeRoonil 19. kuupäeval, setis vaid uued lood!
-rootsi tripp, tunnistan südamest, lemmikute tripikaaslastega, 25.-29. käesoleva kuu päeval.

*panna kokku kevadsemestriks võimalikult lebo loenguplaan ning kooskõlastada see saja erineva skeemiga - ehk siis viia kokku töögraafiku veidrused loenguaegadega nii, et ka kolmanda komponendi ehk eraelu sisse miksimisel tuleks, kui mitte päris minu maitse järgi, siis vähemalt tarbitav kokteil.

*panna paika kõige eelneva läbi prioriteedid ja elukorraldus esimese kursuse edukalt lõpetamiseks muul viisil kui vaimse ja füüsilise tervise hinnaga.

*eirata hääli mu sees, mis muutusi ja seiklusi soovitavad. Kaine mõistus leiab, et nende häälte plaanid on küll ahvatlevalt intrigeerivad, kuid ei too pikemas perspektiivis midagi head.

Ja eesmärgiks siin blogis:

*püüda arendada oma sõnastusoskust niikaugele, et siit ka reaalselt midagi välja oleks võimalik lugeda. Tekkida võivate küsimuste jaoks on igaks juhuks allpool väikesed kommenteerimisvõimalused ka.

Võite kindlad olla - siinne klounaaž jätkub!

Teie Alex

olgem moodsad

Kuna kõik teevad aastalõpukokkuvõtteid igasuguste uue meedia kanalite kaudu, ei saa minagi kehvem olla. Ikka selleks, austet lugejad, et teilgi huvitavam oleks.

Aasta 2012 oli minu jaoks täis katsumusi, uusi olukordi ja kogemusi. Suurimaks saavutuseks võib vast pidada keskhariduse omandamist ning väga heade punktidega sisse saamist tallinna ülikooli oma unistuste erialale. Suurimaks tagasilöögiks oli hetk, kui selgus, et õppemaksu tasumiseks laenu ei anta. Seetõttu pidin suurema koormusega keskenduma tööl käimisele, mis loomulikult mõjutas ka esimese semestri õppetulemusi. Ometi sain endale püsiva töö kohas, kus tunnen end hinnatuna ning tean, et teen õiget asja. Kuna pubitöö on mulle alati meeldinud võimaluse tõttu suhelda igasuguste inimestega, on see antud eluetapiks päris mõnus valik ja ma ei kahetse. Eriti kuna olen leidnud nii klientide kui töökaaslaste seast uusi toredaid sõpru-tuttavaid.

Ka kursusega on vedanud. Kohe on näha, et tegu on kambaga, kes on kindlad selles, mida teevad ja oskavad oma asja. Ja on muidu ägedad. Ausalt, te meeldite mulle väga

Aastalõpuemotsioonidest tundlikuna mainin ka ära, et te kõik, kellega lõppev aasta koos läbi käidud sai, olete väga kallid.

Lõpetame pauguga ja ilusat uut!

Teie Alex

oh it's f*cking holidays again

sain täna tööl lõpuks aru, kuivõrd ühel pool mu närvisüsteem omadega ikkagi on. vahetusekaaslane pidas pika rahustava monoloogi, kui talle mingit mõttetut reklaami lahti seletades täiesti endast välja läksin. tahtsin tooliga virutada vene vanamehele, kelle kõnekeelsest jutust esimese hooga läbi manu fännide kisa aru ei saanud, mille peale too tigedaks sai. kombineerides üleväsimusetaolise ebareaalsustundega, mis tulnud eiteakust, vihastas mind iga pisimgi detail nii teiste kui enda juures. 

iseenesest ju puhkasin kolm päeva. pidasin pühi kui nii võib öelda. siiski nüüd, nii järsult strike'is mingi õudus, mis ei lase olla nii, nagu tahaks. see on korraga tüdimus, väsimus, pidev närvid püsti olek ja rahulolematus. rahulolematus! kõige ümbritseva suhtes. 

mis kõige hullem, sellega kaasneb pohhuism kõige selle suhtes, mida ma räägin, see omakorda põhjustab väga kummalisi olukordi, hetki, mil ma ütlen midagi sellist, mida enamasti isegi purjus peaga ei ütleks. süüdimatult. siinkohal vabandan vist igaks juhuks nende ees, kellele mu viimaste päevade tuimad nilbed naljad imelikena on mõjunud. vabandan, kui olete häiritud või haavunud. vabandan jällegi sama tuimalt kui neid nalju teen. hah, ja kusjuures, see kõik pole mulle ka üldse naljakas, pigem masendav.

tegu polegi tüüpilise iga-aastase jõuludepressiooniga, vaid tuima ükskõiksusega. 

ma arvan, et vajaksin midagi teistsugust. uut ja huvitavat, intrigeerivat. ja ma ei tea, kas tean, kust seda leida.

oh the holiday joy

avastasime A'ga, et soovime jõuludeks sama asja. eks ole siis näha, mida elul meile lähiajal pakkuda on :)

et oleks rahu..

täna tahan rääkida teile sellest, mis tunne on elada siin maailmas, kui oled kaotanud endale kõige lähedasema elusolendi. see on soov üldse mitte eksisteerida. see on tobeda tundetu juurvilja tunne, mis on külmast kõlbmatuks muutunud ja lihtsalt vedeleb peenras..

mõned päevad tagasi matsin oma koera. ta ei surnud vanadusse, vaid äkitselt välja löönud kaasasündinud defekti, mida varem ei avastatud. ma usun, et kõik, kes temaga kokku puutunud olid, teadsid, et nii heasüdamlikku ja empaatiavõimelist looma rohkem pole. ta oli ainus, kes alati mõistis, kui olin kurb ning lakkus mu kätt niikaua kuni tema tugevasse turja oma mured kurtnud/nutnud olin. siiamaani paneb muigama tema sallimatus suitsetajate vastu - nende suunas ta aevastas demonstratiivselt. 

siis sain korraks sellest valusast maailmast eemale. sain sinna, kus oli hea ja ilus, see oli nagu unenägu, suur ja hea emotsioon, millest on järel vaid pilt, mida vaadates saan hetkeks tagasi.. 

"reaalsus, Helina, reaalsus!" ütleks T jälle selle peale. jah, on tõsi, et see on läbi, minevik. aga ma ei taha seda reaalsust. reaalsus on valus ja ebameeldiv, keerukas ja pidevas muutumises, nii et milleski ei saa lõpuni kindel olla. jällegi tuleb tegutseda võimete piiril. 

kõik koerad lähevad taevasse, lubasin ma talle enne, kui arstitädi süsti tegi. väga, oi, kui väga tahan uskuda, et see nii on.

Young Guns - Brother In Arms, sest see lugu on lihtsalt väga tähtis.

turbokiirusel efadasi

Ehkki töökoha klatšiveski jahvatab taas täie hooga, muutes olemise pisut ebamugavaks, kuid see ei takista ometi enda pooleks töötamist pisikese taskuraha nimel, mis õppemaksust üle jääb. Vahel tuleb lihtsalt alla neelata ebameeldivused ja keskenduda isiklikele eesmärkidele.

Täna õhtul mängib meie kursuse võrkpallimeeskond nimega Võrguekspress oma esimese kohtumise. Arvtavasti läheb meil vaja kogu võimalikku edu, sest tipptasemel meie mängijad just pole ning esimene kokkumäng ongi kohtumine Psühholoogiliste Võrgutajatega. Pean tunnistama ausalt, et liitusin võistkonnaga suuresti seetõttu, et tegu oli ühega.vähestest kursaettevõtmistest, mis mu ajakavaga klappis ning mis huvitav tundus. Pole muidugi hea, et kolm tundi enne mängu pean surmavõitlust pealetükkiva unega. Kuid ehk jõuavad õhtul meie saavutused ka teieni. Kui just väga masendav pole :D

as every year flies by, time stands still

Jälle on "going through changes" olla. See lugu iseloomustab iga sügise erinevust eelmisest, seda melanhooliat ja imelikku tunnet, mida päris hästi kirjeldada ei oska, ning uut algust.

Piir suutlikkuse ja suutmatuse vahel on õhkõrn. Vaba nädalavahetusega magasin oma teadvusesse kogu selle väsimuse ja masenduse, millest enne arugi ei saanud. Elu muutub aina keerulisemaks, tempo kiiremaks.. ja ühel hetkel endalt küsides: "on mul seda üldse vaja?" jääd vastuse võlgu. Ehk on ette nähtud midagi hoopis muud, kui see, mille nimel pingutan ka vastutuult, pidevalt kodarast kaikaid ära tirides?
Ma ei saa vastust.

Pidevalt kinnitades endale ja lähedastele, et peagi selgub kõik, torman silmaklapid peas edasi murdumiseni. On ju teada, et see tuleb, ehkki pean end mõnikord kõikvõimsaks. Sellest, mis peaks olema püsiv, saab jälle üks huvitav kogemus ning tuleb uus sügis.

Milleks siis üldse?

living a dream, a strange one

mul on aeg-ajalt tunne, et lähemale eesmärgile liigun läbi unistuste. nimelt teen veel tänases kuupäevas oma elu esimese intervjuu ning seda ei kellegi teise kui ühe oma erialase iidoliga. mul jäi konkreetselt hing kinni, kui jaatava vastuse sain. veelgi enam, ta mainis mind ka oma blogis, mis siiani on mu jaoks olnud justkui kõige huvitavam raamat, milles esinevatele tegelastele ja eriti kangelannale kaasa elada. nüüd olen ka ise pisike kõrvaltegelane.

see ongi täpselt sama uskumatu kui kohtuda päriselt oma lemmikraamatu peategelasega. keegi, kes on kohustatud mulle aeg-ajalt komplimente tegema, leidis, et me pidavat sarnased olema. küllap on siin tõetera sees, mul on raske leida vastastikust sümpaatiat endast väga erinevate inimestega.

naljakas, ma polegi ülikoolist veel kirjutanud. well, inimesed tunduvad praegu ikka väga ägedad. eks siin ole väike panus ka sellel, et mulle väga inimesed meeldivad, aga esmapilgul tundub, et kursusega on vedanud. eks pärast ülehomset tutvumisõhtut teab rohkem ka. praegu on nii mõnigi loeng töö tõttu kaotsi läinud, mis vähendab ka võimalust kõiki tundma õppida. 

õnneks oli täna õhtul aega ka L'i ja M'iga aega veeta, mis andis energiat ja positiivset emotsiooni, mida nii-nii väga hetkel vaja oli. kuna sattus olema ideaalne suveilm, siis istusime kuni pimedani veini ja grilliga õues ning huumor oli puhas kuld. oleks vaid selliseid õhtuid rohkem..

aga mind ajab NII KURADI NÄRVI!!

it's been a ride

avastasin, et sel suvel on blogimine unarusse jäänud, ehkki tulevasel õppejõul kogemata siinset lugeda soovitasin. samuti on postitustest tühjad ülejäänud kontod tumblris ja mujal. miks? 

ehk siis polegi midagi märkimisväärset. käin tööl, kuid olen pruunim kui kunagi varem.. suvi nagu suvi ikka.

sattusime täna L'iga koristustuuri ning leidsin raamatu, mille näol on tegu järjega mu lapsepõlve lemmikkangelanna seiklustele. soovist teada saada, kas neiu jääb lõpuks kokku teatud noormehega pärast seitsmeaastast tutvust, lugesin teose läbi. loodetud info oli nimelt viimasel leheküljel. ajaviitelugemise asemel sattusin mitmel rindel toimuva romantilise draama keerisesse, mis oli läbi põimitud elu keerdkäikudega, mis omakorda mulle enda elu paljuski meenutasid. peategelase lootused, ootused, eluetapp, kus minnakse üle lapsepõlvelt täiskasvanuikka - ma elanuks läbi justkui oma reaalsust teise tegelase kaudu. 

teos lõppes ülikooliga. tunnetega, mis valdavad noort naist, kui ta peab praktiliselt jätma oma lapsepõlvemaa, kodu ja sõbrad selleks, et kindlustada endale tulevik, mille saabumiseni on mitu aastat. siiamaani piinab mind see äratundmisvalu, mis avaldus lugedes neist unetutest öödest, mõtisklustest ja hüvastijättudest.

hetkel on nii palju lahtisi otsi, mis peavad saama kokku sõlmitud enne septembrit ja ma ei kujuta ette, kuidas. sügis on hinges ja süda valutab asjade pärast, mida paljud teist peaksid tühisteks. aga mina olen õrnahingeline maailmapäästja. mul on nii palju tundeid, et lausa halb hakkab. ja mul ongi pidevalt füüsiliselt halb, sest ükski keha ei kannataks sellist kulumist välja. 

ent siiski püüan ma suvest võtta kaasa päikese, mis valgustaks mind ja laeks mu patareisid hallidel sügisõhtutel. ometi on tunded täpselt samad, kui kaks aastat tagasi selle sama päeva loo saatel uut eluetappi alustades.

eminem - not afraid

it's a half-hour later than it was half an hour ago

pisut üle nädala tagasi läks meie suur, võib öelda isegi perekond, laiali, jättes vaid ebamäärase tühjuse ja kuulumatuseemotsiooni. loomulikult plaanime ühiseid üritusi ja kohtumisi, kuid see koos üksteisele toeks ja tüütuseks olles keskhariduseni viiv teekond lõppes liiga äkitselt. jäävad pildid, mälestused, ehk mõningad kokkupuuted, kuid siiski läheb igaüks nüüd edasi oma rada pidi. võin öelda, et olen õnnelik, tohutult õnnelik, et nendega jupikest oma rajast jagada sain.

selline üleminekusuvi on keeruline, vähemalt minu jaoks. tahaks ju pidutseda, nautida, olla lihtsalt.. probleemivabalt ja võtta kõike teenitud puhkusest, kuid ikka, IKKA ja alati laseb alateadvus millelgi kimbutada, mis rahu rikub. paari nädala möödudes on läbi sisseastumiskatsed ainsale erialale, mida vähemalt usun end soovivat õppida. ma tean, et midagi muud ei tuleks hetkel kõne alla ka. mul on Unistus, Ideaal, mille suunas oleks see esimene samm. nii vaikselt, pehmetel kiisusammudel proovin liikuda selle suunas, mitte päris läbimõeldult, kuid mitte ka rohmakalt ja kiirustades, see ei lõppeks hästi. tean, et ühel hetkel tuleb see suur osa, mis nõuab kogu julgust ja hetkeks kivistatud südant, kuid nagu "Revolutionary Road" /ülihea film, soovitan kindlalt vaadata!/ õpetas, siis selleks, et täita oma unistused, tuleb ohverdada. kes seda ei suuda, pole väärt oma unistusi, pole see, kelle unistused need olid.

õnneks leidsin endale suvehooajaks siiamaani meeldiva töö, mis paneb proovile hulga siiani õpitust ja hõlmab nii paljut sellest, mis mulle meeldib. võin seda julgusega pidada ka varuvariandiks järgmiseks aastaks, kui Unistusele lähenemine edasi lükkub. siiski oleks olnud nii ilus, kui L saanuks liikuda sarnast rada pidi, nii harjunud olen, et mu kõrval on inimene, kes tunneb mind paremini kui ma ise ning on saatuse ja romeo ja julia loo sarnased katsumused läbi teinuna kõik need aastad jaganud meie ühiseid ja erinevaid foobiaid, kiikse, teistele arusaamatut huumorit, muusikat, trippe ja muid hulle läbielamisi ning isegi kannatanud mind välja kui pinginaabrit. 

mulle meeldivad väga-väga inimesed, kuid vaid mõnda üksikusse on võimalik nii sügavalt kiinduda, et elu ilma nendeta ei tundu mingi elu. mis kõige naljakam - ma olen veendunud, et mõni neist ei teagi, kui palju ma neist tegelikult hoolin või kui hästi arvan.

p.s. ma leidsin novembris varssavisse minekuks maailma kõige ilusama hotellitoa! 

grieg - peer gynt, suite no.1, op.46 - morning, üks ilusamaid teoseid klassikalises muusikas.

i can taste the summer air

aju ei tööta üldse enam korralikult, jätab lugedes sõnu vahele, nagu ka rääkides, isegi mõeldes. või asendab neid teiste, enamasti sobimatutega. kardan, et matemaatika eksamilgi jäi üks ülesanne seepärast tegemata, et ühte olulist sõna lihtsalt ei näinud ja seega tundus ülesanne võimatu. kusjuures see kummitab siiani, seepärast pea vist tuikabki kogu aeg.

ja nüüd positiivselt küljelt, mis kõigest üle on - eksamid on tehtud ja suvi on käes! põhimõtteliselt. siit-sealt natuke veel teha ja saab magada! see on põhiline. ma ei viitsi praegu ühtegi otsust isegi lähiajaliste plaanide kohta vastu võtta, sest ainult magaks. magaks välja, mitte sisse vahelduseks, naudiks lebotamist, head raamatut ja süüa - asju, mis siiani tekitasid ajaraiskamise tähe all süümepiinu.

toomingad õitsevad *.*

young guns - dearly departed, uus video on üliseks!

get ready for action

et euroopa muusikahuviliste püha lehm, nagu siin blogis seda läbi aastate nimetatud on, on peagi saabumas, arutasime, milliseid õudusi on meie riik varemalt eurovisioonile saatnud ning keda edaspidi orbiidile võiks saata, kes ehk paremaid tulemusi tooksid. valik langes kahtlusteta kihnu virvele ning kultuuriklubi, inspireerituna sellest, et KUULAmine nüüd nii multilingual on, tegi kohe ühest eelpoolmainitud artisti hittloost inglise- ja saksakeelsed versioonid pealkirjadega "sea is, sea will be - sea HAS to be" ja "meer ist, meer bleibt, meer sein muss!!!".

tegelikult oli probleem selles, et keegi ei viitsinud meie kallist punkrist reedeõhtuseid jääke koristada ega õppida. aga grillimiseks on külm.

päeva looks obviously nii päris, kui ka potentsiaalne eurohitt. nad võiksid duetti laulda. ideid edaspidiseks ;)

Õues on roheline

Just selliseid õhtuid, nagu täna, oleks rohkem tarvis, eriti praegu kui lained tahavad üle pea vägisi kokku lüüa. Sel reedel mängivad Poeedid meile küll vaid muusikakeskuse vahendusel, kuid see lubab hea muusika kõrvale nautida ka huvitavat vestlust ("huvitav, kas me saaksime ilma leivata hakkama.." "mis mõttes?" "noh, kui me kohe praegu Itaaliasse koliksime.") ja loomulikult somersbyt, millest on saanud juba pinget langetavate õhtute maskott.

mõnikord tundub küll, et tuleb endale rahulik olek vägisi peale suruda. Käratada endale, et nüüd ei mõtle lähenevatele tähtaegadele ega kohustustele, vaid naudid hetke. Ja ma pidin taaskord ühele inimesele kinnitama, et OSKAN asjadest rõõmu tunda ja õnnelik olla. Ausalt oskan. Siiamaani tunnen nädalatagusest õhtust suurt rõõmu

Btw, mõnede andmete kohaselt olen ma vabaabielus.

Nutitelefon on küll tore, kuid pool juttu tegi ta kaldtekstiks oma lõbuks ja tagasi muuta ma seda ei oska. Vabandan.

Poets Of The Fall - War

4-05-2012

"Always take care of yourselves so that you can take care of each other." - M. Saaresto

lõpuks ometi sai üks unistus jälle täidetud. sain kallistada Iidoleid ja öelda neile lühidalt, kui tähtsad nad on. 

kontsert oli imeline. kui ma eelnevalt panin peas kokku ideaalset setlisti, siis nende välja mõeldu ületas selle veel mitmekordselt! kui ma mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui minult küsitaks üht lugu, mida ma üle kõige sooviksin lives näha, siis.. nad tegid seda. :) ja ma olen ekstaas isiklikult. kui pärast Young Gunsi ei osanud ma midagi öelda, siis seekord on emotsioon teistsugune. nüüd tahaks kirjeldada täpselt, mis tunne SEE on. tuleb vist uus laul või luuletus.

ah jaa, eesti keele eksam oli täielik idiootsus, nagu ka see, mis ma sinna kirjutasin. punkte ei taha teadagi. õnneks annab teisipäev võimaluse šansse edaspidises elus millegagi hakkama saada, kuna ees ootab inglise keele eksam. 

jaa! 1. mail esines uues koosseisus endine Mellowed NO99 džässiklubis ja meil läks päris mõnusalt. hea oli üle pika aja mikrit käes hoida ning isegi vanad tuttavad saalis ei löönud rivist välja. sõnad tulid ka õigel ajal meelde. eks näis, mis sellest asjast edasi saab.

Poets Of The Fall - Temple Of Thought, sest selle loo ajal puutusid mu sõrmed esimest korda Inspiratsiooni Allika omadega. 

I can't lay down to waste my time

ma pole kunagi nii kiiresti rääkinud kui täna A'ga pool tundi tema autos istudes. parima lapsepõlvesõbraga vist ongi nii, et ükskõik kui palju aega möödub, miski ei muutu. nii harva kui me ka ei kohtuks, ikka tekib see hea soe tunne, justkui oleksime ikka lapsed, istuksime oma salaonnis ja arutaksime maailma asju. A fännas koos minuga kindlaid tegelasi muumides, õpetas mulle mu esimesed ropud sõnad, ning leiutas jõuluvanadisko ja selle, et rumalad inimesed on "vändaga" - näpuga meelekoha ümber ringide tegemise asemel tuleb nende imiteerimiseks aju kujuteldava vändaga keerata. enne kui ma kooli läksin, rääkis ta loo väikesest poisist, kes oma esimesest koolipäevast ainult pea kohal kõlkunud lennukit mäletas. see oli naljakas lugu. hea tunne on selliseid asju mäletada.

jälle üks öö, kus mõte lendab nii kiirelt, et sabast kinni ei saa, emotsioonid vahelduvad ja hea muusika on omal kohal. see on kokkuvõtteks parem puhkus kui uni, viimane tekitab paanilist aja raiskamise tunnet. 

poets of the fall - running out of time

silence at its loudest

iga kevad toob endaga emotsioone, tohutult palju tundepuhanguid, mis ühel hetkel teevad maailma värviliseks ja kõik keerulise võimalikuks.. ja järgmisel hetkel mõjuvad need mõtted nagu tüüpiline optimistlik crap. katsu siis aru saada, mis too õige tegu või mõtteviis oleks, kui need kaks teineteist sedasi halvustavad.

hea mõte oli londaga juuste värvimist kuude kaupa edasi lükata. vastupidiselt idiootne oli seda täna teha. L sai esimesena naerda, et ma, mitte küll kardetud porgand, kuid leekiv tomat nüüd olen. ja paki peal oli nii ilus mahagon..

L'i kummitaval ülakorrusel on alati hea rahulik kirjutada. siin võiks absoluutselt kõik kirja panna (ka parimad laulusõnad on siin sündinud), kuid miski hoiab tagasi. mingi sisemine jõud ei luba juba pikka aega rääkida sellest, mis tegelikult oluline ja ma kardan, mis saab, kui see jõud lahti laseb...

miks ma end igal kevadel nii kuradi vanana tunnen?

young guns - everything ends

Printsi valge hobune on jälle valge

ei midagi innovatiivset, lihtsalt andsin järele aastatepikkusele nõrkusele ning ostsin üle pika aja valged jalavarjud. lumes ja sopas sumpamine teeb muidugi oma töö, sealt ka postituse pealkiri.

tahtsin tegelikult postitada vaid selleks, et jagada üht ülimalt mõnusat lugu. olen seda bändi aastate eest nautinud ning paari päeva tagune juhus tõi selle loo taas mu playlisti. otsige ja kuulake kindlasti!

thrice - the whaler

pikemaid postitusi kui twitteri-mõõdus ei tule. täpselt nii närvipundar olengi praegu.

tahaks, et keegi saaks aru. kui lähedased inimesed üldse ei mõista, siis on veel halvem.

♥

pühapäevast pole võimalik adekvaatselt kirjutada. saadud emotsioon on lihtsalt NII SUUR, et ei mahu sõnadesse ja tegelikult ka üldse minu sisse ära. lihtsalt liiga ilus, liiga hea. kui minu jaoks teeb kontserdi ideaalseks personaalne kontakt.. siis võib tegelikult öelda, et tegu oli parima laiviga mu elus! ei tea, kui paljud fännid tahaksid hiljem kodus saadud emotsioonist nutta. ühe korra varem on mind miski sedasi puudutanud ja tookord oli tegemist ainult vaimse puudutusega.. 

ffs, sellest tõesti ei ole võimalik kirjutada. :D

ma olen nüüd mõnda aega vait, muidu saavad h8erid väga palju naerda ja seda lõbu ma ei paku.

pool püha lehma 1

öelge mulle palun, mis on maailmas juhtunud, et taavi peterson on üleöö überhot ja superstaari-norman oluliselt inetumaks muutunud? tegu on ainsa paeluva mõttega, mis eesti laulu esimese poolfinaali ajal peast läbi käinud. muusika oli blaa. 

lost in yesterday, searching for tomorrow

olen viimastel päevadel väga imelikes kohtades vanade klassikaaslastega kokku jooksnud. reaktsioon on iga kord olnud erinev, kuid alati on väljendunud mingi kummaline üllatus-ehmatus.. sest on ju nii lahku kasvatud, igaühega eri ajal. 

jäin pikalt mõtlema, milline oli siis see elu põhikoolis ja gümnaasiumi alguses, võrdlesin seda praegusega. uued asjad on tähtsaks muutunud. põhikoolis olin friik, kui käisin alice cooperi kontserdil, see polnud äge. ja kui nüüd hoolega meenutada, siis ma ei mäletagi, mis tollal teiste jaoks äge oli. 

minu teadlik elu algas kusagil 10-11-aastaselt. see on see aeg, millest ma peamist osa mäletan, suured eneseleidmised, -vihkamised ja -aktsepteerimised käivad kõik selle aja sisse. samuti kuulub sellesse ajavahemikku tohutult inimesi, kes, hoolimata sellest, et teismeline mina end pidevalt üksiku ja kõigest huvitavast eemale jäetuna tundis, suurema või väiksema jälje endast maha on jätnud.. ja tegelikult, tahan ma seda või ei, on needsamad inimesed ja sündmused teinud minust selle, kes ma olen. nii, et ükskõik, kui väga tahaks kedagi-midagi tähtsusetuks pidada ja unustada, pean tunnistama, et nad on siiski kuradi olulised olnud. 

tõepoolest, sellest jutust kiirgab igatsust ja melanhooliat, kuid see tuleneb pigem aja ilustavast tegevusest, mille käigus peaaegu kõik halb ununeb ning jäävad vaid meeldivad mälestused. 

ma armastan siiski olevikku ja igatsen tulevikku ;)

poets of the fall - cradled in love, sest see on tuleva albumi esimene singel ^^

with freedom comes silence

homme on see päev, kui neiud loodavad, et nende põmmpeadest kalevipojad aasta jooksul ette söödetud armastusfilmidest pisut romantikat omandanud on ja midagi ilusat välja mõtlevad. siinkohal muigab iga küünik. valentinipäev on naljakas püha. ameerikalik, kommertslik, veel pisut võõras meie kultuurile.

põgenesime täna L'iga kaameratega kondoomijagamisaktsiooni eest. koju sõites tuli väike autistlik poiss, kes terve tee bussi ühest otsast teise jalutas, mind katsuma. tänu rootsi tripile vahele jäänud ühiskonna tunnitöö (eesti kaardile maakondade märkimise) asemel kirjutan nüüd essee haldusreformi hetkeseisust. seda ja palju muud tragikomöödiasarjas "minu elu".

poets of the fall - dawn

life @ midnight

bloggeri uus kujundus on kummaline. samas on innovaatilised ideed ja igasugused uuendused ju need, mis meie ühiskonda edasi viivad. sellised uuendused, mis säilitavad vabaduse ja edendavad demokraatiat, mitte ei vii virtuaalse kommunismini. just saying..

ärkasin hommikul muide geniaalse ideega. siiamaani oli mind ikka häirinud see, et bloggeri kodulehele androidtelefoniga sisenedes on võimalik jagada vaid pealkirju. täna ärgates aga ütles hääleke mu peas, et kõikvõimalikke rakendusi saab ka android-marketist. viis minutit hiljem oli mu lg-s blogger for android valmis kasutamiseks. lihtsalt väike vihje neile, kes pikemat aega ilma oma juhtumisi-arvamisi jagamata olla ei suuda ning telefonineti peale tigedad on :)

väikevennal on homme sünnipäev ja me läheme nõmmele snowtuubima. loodame, et valus kurk pole suureks takistuseks, et talle kink ikka meeldib (mul pole muude 11-aastaste poistega juba kümmekond aastat tegemist olnud. lähtusin loogikast "kui ma ise oleks neljanda klassi poiss, siis..") ning, et ma esmaspäevaks päris maha ei sure, kuna esmaspäev on oluline! see on see abituriendi elu.. 

mingi päev õpin statistikat ka.

young guns - a hymn for all i've lost

can't keep my mouth held shut..

veendusin täna taaskord selles, millised naljakad inimesed online-ajalehtede kommentaariumites ringi möllavad. võtsin sõna puhtjabural teemal, nimelt koduõppe kohta. selle positiivseteks külgedeks toodi välja, et nii ei kannata laps koolikiusamise all, kodused emad saavad kauem magada ja oma last halbadest kommetest ja kogemustest ning haigustest eemal hoida. ma pole ammu midagi nii tobedat kuulnud. sellest tuli loomulikult jälle suur sõda, kuid nii palju kui ma lugeda viitsisin, polnud seekord süüdi ei meie peaminister ega linnapea. viimase blogist võib muide lugeda värvikat lugu selles, kuidas vaene mees tihastele pekki viies libises ja jalaluu katki kukkus. lonkas veel terve päeva luumurruga tööl ka ringi, justkui chuck norris või muud kõvad mehed. uskumatu mees see meie edgar!

üleüldse on laste ja kooli teema väga päevakorras viimasel ajal. tüüpiline juhtum: elatakse tallinnast väljas. üle tee asuva kohaliku kooli nimekirjas on laps 142., aga vastu võetakse 90. vald määrab lapse pääsküla gümnaasiumi, viimasesse urkasse kuhu vanemad oma pisikese paneksid. kesklinna eliitkoolid ei taha lähivaldade lapsi kuulda ega näha, sest on kokkulepe, et katsetele saavad ainult linnaelanike lapsed. mida teha?

hirmus on see meie haridussüsteem praegu, igas suunas, nii lapsele, tudengile kui õpetajale. ei tunne aaviksoole sugugi kaasa, et ta sellise jama otsas istub.. no ausalt, noh. kui ikkagi õpetajad, tudengid ja lapsevanemad korraga kisama pistavad, siis ikka on vist natuke pahasti midagi ja EHK tuleks kasuks asjaosalisi ka kuulata.

lihtsalt killuke minu arvamust, though :)

young guns - i was born, i have lived, i will surely die

ma pole puudega, okstega olen

MA SAIN YG BONES'I KÄTTE JUST HETK TAGASI!!! jah, ma pidin lausa karjuma seda. veidi imelik on kuulata, sest ametlikult pole album veel välja tulnud. (õnneks on preorderimisvõimalus olemas!)

..ja ongi nii, et kõik muu hetkel kahvatub selle kõrval. ei ole oluline, et rootsi tripp oli ülimõnus vaheldus, et ma sealt tagasi saabusin südamesooviga väljutada oma mandlid (mis jäi tegemata vaid põhjusel, et olen uhkusega ainus oma suguvõsas, kellel need veel alles), et ma pole siiamaani maganud ja et ma keerasin untsu vist oma ainsad šansid ajalooõpetajaga hästi läbi saada, kuna kui ta loeb seda, mis ma talle reedeses kontrolltöös kirjutasin, olen ma screwed. lisaks, et mu kurguvalu õnneks siiski ära külmus, et tegelt ka, õues on päris külm ja ka mu kodus on veevarustusega väga kehvasti praegu. ja siis seda ka, et praeguse ilmaga (jms vingupingu-talk) on kõige mõnusam istuda suure sooja teki sees, suure kruusitäie sooja tee ja hunniku küpsistega. kevadel peab ilmselt eksamite kõrvalt kõvasti trenni tegema hakkama selle küpsisehooaja tõttu.

tegelikult on mitu väga huvitavat teemat viimasel ajal päevakorda tõusnud, aga neist mõni teine kord ja pikemalt.

terve album on päeva looks, loomulikult

floating on a tidal wave

leidsin niisama nalja pärast guugeldades üles kohviku, mis sügisesest rootsis käigust eriliselt meelde jäi. tegu on vanaaegse klaasmajakesega mille saalist kasvab läbi elus puu, nimeks on café söderberg. tegu on tõepoolest kummalise kohaga, ka üks hollandi turist imestab kommentaarides, et pidi krediitkaardiga wc kasutamise eest tasuma, kuid selle muinasjutulist atmosfääri ei saaks minu jaoks küll ükski asi rikkuda. loodan südamest, et kolmapäeval õnnestub seda imelikku mustanahalise mehe ja aasia päritolu naise juhatatavat värviliste klaasvitriinseintega kooslust külastada.

justjust, trippimisaeg on jälle käes. tekib tunne, nagu kevad oleks juba algamas, üheskoos suure rändamisvajadusega (oi, milliseid reisiplaane me L'iga tulevaks suveks kokku pannud oleme..). ja ma tean, et see jutt siin hetkel pole absoluutselt omavahel seotud, aga kell on mingisugune öö ja kui iluund magada ei saa, tee või tina, siis polegi muud teha kui Olli joogipudeliga tõtt vaadata ja elu üle järele mõelda. ja pole see elugi nüüd teab mis pikk olnud.

ma kirjutan liiga kõnekeelselt. enne emakeele lõpueksamit on see suur probleem, kuna ainus, millelt ma viimasel ajal punkte kaotan, on stiilivead ja paar üksikut puuduvat koma.
peaks eksamiainetega rohkem tegelema.
mille kuradi pärast ma matemaatika eksamit tegema hakkan? idiootseid asju teen mõnikord. väga sageli, mitte mõnikord.

ma ei julge vist kunagi kõiki oma suuri soove kõva häälega välja öelda.

coldplay - X&Y

200

juubelipostitusega saab tähistada seda, et lugesin ka täna end inimeseks. nagu ka kiivrit otsival hetlinil (üks huvitavamaid blogisid, mida jälgin. igaks juhuks linki ei jaga, pannakse veel vangi, mis siis saab), läks ka mul 15-20 minutit ja nii ma ei saagi koos teiste h8teritega rahvaloendust kiruda. korraliku internetiühendusega inimestel ei tohiks nii loogilistele küsimustele nagu "kas olete kuni 2011. aastani sünnitanud elusaid lapsi?" ja "kas tegelete põllumajandusega pidevalt? arvesse läheb, kui omate vähemalt kolme viljapuud, kuut marjapõõsast etc." vastamine ju eriti palju aega võtta.

päeva looga seostuv arutelu tõi meelde ühe elu parima laivi. see fiiling, noored inimesed, palju energiat ja tuhanded inimesed kes on kogu hingest samadesse emotsioonidesse sisse elanud..
tahaks heale kontserdile.

good charlotte - the young and the hopeless

hear me when I say, when I say I believe

pärast kahepäevast mässamist minust lahti öelnud messengeriga, olen lõpuks suutnud enam-vähem kõik kontaktid uude ümber kolida (kontrollige oma msni teateid plz!) ja unustada algse suure viha sex-botide vastu, kes mu messengeri oma koloonia luua otsustasid, mulle lähenemiskeelu hankisid ja siis rõõmsalt mu sõbralistile umbkeelset mesijuttu ajama hakkasid. blokeerisin küll konto ära, kuid selle jõustumine võtab aega. vabandan kogu südamest kõigi ees, kellele kuri wannabe-mina jälle külge üritab lüüa..

et täna oli üldkokkuvõttes produktiivne päev, siis lubasin endale pisut aega iseendaga veetmiseks. võtsin kätte selle aastanumbri esimese raamatu, ameerika väidetava menukirjaniku Christiane Heggan'i romaani "Nüüd sa sured" ja veetsin paar tundi punapäise eradetektiivist koomiksikangelanna ja tema looja, tegelasega äravahetamiseni sarnase kunstnikuga mõrvalugu lahendades.
üldiselt meeldib mulle raamatuid originaalkeeles lugeda. ma ei tea miks, kuid sageli tundub eestikeelne tõlge kuidagi tobe, justkui oleks kasutatud valesid sõnu, jutt on pingutatud ja kohati lonkav. antud juhul häirib mind sama asi, samas süžee polegi kõige hullem. Joy Fielding'ga ei anna loomulikult võrrelda.


ma kardan, et see vabaduse ja iseolemise tunne, mis hetkel kõike võimalikuks peab, hääbub niipea kui on vaja edasisi õpinguid rahastama hakata. see pole siiski hetkel oluline. praegu olen veel kõikvõimas!

avril lavigne - keep holding on hakkas üle mitme aasta täna mõtete taustaks mängima :)

you're just someone new I don't want to talk to

the vaccines on inspireeriv, kuid veel inspireerivam on.. aga ma ei teagi. ma olen hetkel lihtsalt nii inspireeritud. kõik on lihtne, sujuv ja loogiline, ning ma tean, et nüüd, kui prioriteedid paigas, läheb elu üht või teist teed pidi õiges suunas.

veel aasta tagasi polnud mul aimugi, mis pärast keskkooli saab. segaseks jäi, kes ma olen ja kuhu lähen. nüüdseks on paljud vanad mured, mõtted ja, kui aus olla, siis ka inimesed muutunud nii tühisteks ja esikohale on tõusnud vaid üks mõte - tulevik ja OMA elu, mida nüüd just kujundama hakata.

üks uusaastalubadus võiks olla ka haige selja ja põlvedega midagi ette võtta, see pidev valu muutub juba kurnavaks.

hea, et eile L'iga suusatamas ära käisime, täna sajab mingit rõvedust alla jälle. võib-olla nädalavahetusel saab jälle "my heart will go on"'i lauldes metsas pingeid välja möllata.

taking back sunday - faith(when i let you down)

(W)

eks ole vist tavaline, et enda probleemid tunduvad ületamatud täpselt nii kaua, kuni kellegi teisega midagi päriselt hirmsat juhtub. alles siis, kui keegi lähedane kaotab endale olulise inimese, mõistad, kui habras on tegelikult elu ning kui väga armastad oma lähedasi.

TLU, I love you

vaimuvaesus on jälle peal ning see teeb kirjutamise võimatuks. nii ei saagi ju sõnastada elu keerdkäike, kõiki tegemisi, uudiseid, klatši.. ma vihkan, kui nii juhtub.

vaheaeg sai liialt kinni planeeritud. ainsad vabamad päevad läksid tühistel põhjustel raisku, nelja kuu jagu eksamiks valmistumise ülesandeid ootab oma aega ja kohe hakkab see rappimine jälle pihta. homme tuleb terve tallinna kirikumuusikutele mingi pidu leiutada ja emme leidis, et ta ei saa kahes kohas korraga olla, ning et mina võiks vägesid juhatada. ülejäänud kolm päeva koosnevad pässa-laagri-kesklinna marsruudi jooksmisest ning siis ongi käes see suur, ähvardav, miljon triljon biljon aastat kestev esmaspäev TOPELTarvutiõpetusega. keegi lasteraamatutegelane ütles taolises situatsioonis "ennem surm".

lootkem nüüd kõik, et tegelikult ikkagi ithaka-maria ja tudebergi vanamehe vahel midagi susiseb, siis saame varsti ithakaga metsas jooksmas ja suusatamas käima hakata ;)

biffy clyro - many of horror

back to the ****

võtsime L'iga ette suure meenutusteretke, et praegust hetke hägusemaks muuta. lappasime ükshaaval läbi kõik CD-d, mis tema juurde ostnud oleme (ainult Simple Plan on esindamata meile olulisimast), meenutasime üritusi kus läbi aastate käinud oleme (Lordi live @ Haapsalu American Beauty Car Show, aasta unknown? wth.) ja uurisime kõikvõimalikke pilte. planeerisime Ideaalset Päeva (eat ALL the food!)...

nii mõttetu seis on hetkel. nagu kuradi külm sõda. nagu mingis rõvedas kohas toppama jäänud youtube'i video, mis enam edasi ei lae.

lubasin endale kunagi, et ei lase mingitel draamadel end enam kätte saada, nüüdseks on asi nii kaugel, et tigedad või kannatada saanud on sellised inimesed, keda peaks olema üsna võimatu mõjutada. homme peab E'le põhjendama hakkama. ta naerab mu välja. ma naeraks ise ennast välja, kui naerutuju oleks.

..mu 70-aastane mati nuude fännist naabrimees on hakanud metalit kuulama??

jonas brothers - SOS

does anybody hear me scream?

milleks me seda kõike teeme? iseendale? teistele näitamiseks või harjumusest?

ei tahaks uskuda, et see kõik niimoodi lõpebki. valus on vaadata lootusi ja unistusi purunemas, tunnistada endale, et ootasin liiga palju head, leppida sellega, et inimesed võivad drastiliselt muutuda.

ma ei tea, kas eraldatus teeb head, kuid vahel on vaikus parem kui tühjad sõnad.

yellowcard - hang you up

f u, sweet heavens

et ka nii palju nõmedust ja nii palju headust korraga jõuluaea mahub.
terve öö sai nüüd asjade üle järele mõelda.. ja ega targemaks ei saanudki. lihtsalt jälle raisata uneaega, mis on niigi rariteet. aga mõned põhjused on osavad sellist olukorda põhjustama. ma ei viitsi vinguda igal pool nähtavalt, pigem istun omaette, kannatan, kui ei soovita asju selgeks rääkida, ning räägin vaid nendega, kes mõistavad ja kellel on juba ammu kõrini.

telefon lendab seina varsti, selle vilkumine ajab hirmsasti närvi.

coldplay - the hardest part

uus blogipilt on sellest, kus ma tahaksin alati oma jõulud ja aastavahetuse ning üldse peaaegu kogu aja veeta. Viin on võluvaim, koduseim ja kutsuvaim linn maailmas.

kommertspüha(päev)

jõulupostitus tuleb sel aastal pisut veinine, natuke tige ja natuke rõõmus ka. esiteks, neile, kes suudavad jõule nautida kui ilusat perekeskset tähtpäeva, südamlike kingituste ja soojustundega südames - te olete õnnelikud inimesed ja ärge eales laske ühelgi küünikul seda enda jaoks ära rikkuda.
teistele mõttekaaslastele - ilusat rahvusvahelist sotsiaalpornot! (või siis kaastunne üksi veedetud masendava aja pärast. I SO feel your pain..) eriti äge on veel, kui keegi suudab tuju veel rohkem sinnasamusesse keerata kui see suurima perekondliku püha üksi veetmisest juba on. aga ei, me ei süüdista siin kedagi, lihtsalt juhime tähelepanu sellele, mida muidu ei märgata. jah, ma juba teietan ennast.

siiski, L on pühadekuninganna, kes päästis mu päeva ja jõulud ja elu ja.. siit tuleb nüüd see suur kiidukõne, mida ma IDEAALSET jõulukinki vastu võttes ei suutnud kokku panna. jäägu see siiski hetkel veel privaatseks. lihtsalt et Sa teaksid - Su kingitus oli kirjeldamatult ilus ja südamlik :)
üllataval kombel oli jõuluõhtu emaga ka positiivne. oli see siis odava peetveini tekitatud õhkkond või juhuslik klapp, aga nii hästi pole me ammu läbi saanud ja isegi mu kinginali läks tema huumoriga seekord kokku.

kord aastas võib neid jõule pidada küll, vähemalt jõuluõhtut.

wham - last christmas

you burn the books you've never read

mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.

sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?

pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.

..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.

muse - muscle museum

all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up

vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)

pictures in an exhibition

panin taskuräti enda kõrvale, ajasin selja sirgu, võtsin läppari sülle, hakkasin kirjutama. nihkusin mugavuse mõttes pisut, kaotasin taskuräti, istusin läbi voodi ja aevastasin. annan alla, lähen magama.

aa, seda ka ikka, et võsapetsi uus missioon või hoolekandeaktsioon "tasuta ekskursioon toompea lossis vähekindlustatud õpetajatele" avaldas muljet.

hooornnsttuuuullll!

tahes-tahtmata oleme tagasi tsivilisatsioonis. jääme igatsema seda hirmsat wc-puhastusvedelikumaitselist cappuccinot, erikut, frjieedrrjihhhi, na-na-na-na-na'd ja jeesust, "lasnamäge" ja muidugi elupäästjat coop nära. aastakümnete parim kvaliteethuumor jäi mainimata? kõik oli täpselt nii mõttetu, jabur, spontaanne, naljakas, juhuslik ja ideaalne nagu vaja oli. natuke kurb oli lahkuda ja mingi pisike tüüp närib ikka alateadvusesse mõtet, et oleks võinud veel paremini aega ja võimalusi kasutada, et niipea ei tule peale argirutiini midagi, aga see on pigem vist ainult nukrus mis jääb, kui midagi ilusat leiab oma lõpu.

oasis - wonderwall ühendas inimesi :)

NII kaua ootasin, et saaks minema, eemale, puhata.. aga nüüd, kui hetk on käes, siis nagu ei tahakski. järsku on hakanud asjad jälle ülesmäge minema, nii et kahju on ära minna. jah, tean, et seda on mulle endale vaja, aga ei tahaks.. paar päeva on juba raske. mis siis veel pikemaajalise lahusoleku korral saaks? edasiste valikute tegemine muutub aina keerulisemaks. ei teagi, kas unistused ja ideaalid on väärt praegusest loobumist või selle muutmist.

märtsiks on vaja uus rootsi tripp orgunnida, noored püssid ikka üle vaadata. muud ei viitsigi praegu mõelda.

keane - we might as well be strangers

"My wings are clipped but even if they weren't
I've not the guts to fly and leave behind the earth
There's no poetry in my soul
Just a list of lies I've told
And I don't know how much longer I can hold on"

..is how I feel. Again someone else has already written it down. Ty, Young Guns!

asdklpdbff

kuu peale! enam ei jaksa.

inimesed käituvad ka nii uskumatult, et see on jabur lausa. võtke ajud pähe, palun!


green day - redundant

when you feel so tired but you can't sleep

vahel tahaks lihtsalt kõigile käratada, et jätku mind rahule ja tegelegu oma asjadega. mõnikord on vaja lihtsalt hingata, aga mida sa teed siis, kui keegi on su mulli sees ja hingab sealt kogu hapniku ära?

ma ei suuda enam magada ka, stress on nii suur. üle kuue tunni ööpäevas ilma õudusunenägudeta ei tööta.

aga õnneks teen ma jälle natuke oma kultuurset tööd, mis viib mõtted mujale ja tänu millele saab juba homme (!!!) ära osta Young Gunsi piletid ^^ ja A saab tulla ja see on ülihea!

coldplay - fix you

ooooooops..

blogger paneb segast natuke. postitus, mis "üles ei jõudnud", ilmus teise septembri kuupäeva all kuhugi kaugustesse. praeguseks hetkeks on viga parandatud, nii et vabandan teemakorduste pärast :)

the killers - smile like you mean it

just like the leaves - smiles change, but i never do

kui hea on, olles eeldanud, et tuleb kohutavalt pikk ja raske päev, jõuda tagasi koju enne, kui hommikukohv tassis on jahtuda jõudnud :) kui veel eile käis M'ile vastuseks "ei tule ekskursioonile" lõppu kurb smiley ja hommikul pidin keelduma J-K'le matemaatika õpetamisest ja kahetsusega sama ütlema, siis kell pool 12 koju minnes oli pidu minus eneses, kuna arvutiõpetus jäi ära! ja seeläbi on elu kuradi ilus. ega see Vargamäe ka kuhugi kaduma hakka.

ja nii ma vajun jälle oma muusikast tulvil maailma, kus on pehme diivan ja palju süüa, kaklen bloggeriga (jälle..) ning planeerin. asju. sest mulle meeldib planeerida.

young guns - endless grey

into the endless grey..

nähtavasti ei jõudnudki eelmine postitus bloggeri errori tõttu kohale. lühidalt kokku võttes kirjutasin, et öölaulupidu oli vinge, blink 182 uuel albumil on ainult üks hea lugu, matemaatikaeksamil võiks lahendada hiina riisikorjajate ja nende mütside teemalist ülesannet ning 22. oktoobril on stockholmis Young Gunsi kontsert kuhu lihtsalt PEAB minema.

väga-väga armas on üle pika aja vaadata, kuidas imemees macgyver traadist ja kandikutest mingit käru ehitab. eriti laupäevalõunase kohvi kõrvale. oli ikka omal ajal häid sarju küll..

unenäod on hirmus segaseks muutunud viimasel ajal, kummalised inimesed eksivad sinna ära ja sündmused on veel kahtlasemad. mainisin klassivennale unenägu kus ma olin surnud ja nägin, mida tuttavad selle kohta facebookis ja sõnumites kirjutasid. ta soovitas mulle xanaxit.

vähem kui kahe tunni pärast sõidan linnast ära, nii et hakkan parem liigutama.

ja meeleolu tekitamiseks: poets of the fall - no end, no beginning

diskreetne matemaatika on see, kus pole vastust antud!

-täna ma ei blogi, täna ma magan.
-blogin ikka küll!

juba vähemalt nädala olen ringi joostes pidevalt oma suuuurde tudengipäevikusse märkmeid teinud selle kohta, millest järgmine kord kindlasti blogida on vaja.

teeme nii, et karmim muusikakriitika tuleb siis, kui Poeedid oma uue albumi valmis saavad. tahaksin seda siiski kuulda, enne kui need blinki fännid, kellele bändi uus kraam hirmsasti meeldib, mu maha löövad. nii palju siiski muusikast, et 22. oktoobril möllab Young Guns Stockholmis ja, äkkivõibollaplzmavõikstappaselleeest, annaks neid vaatama minna ka. nad on, ausõna, parim asi, mida ma viimase paari aasta jooksul kuulnud olen!

esmaspäeval oli öölaulupidu ja see oli VINGE!
piraadi krõpsu tehakse ikka veel ja ma tõestasin Liisile ka seda!
kui ma kunagi ajakirjanikuks hakkan, siis saan ma ka tunde reval café's istuda ja kirjutada ning keset päeva solarise ümber jõlkuda nagu kõik targad mehed!
üks tuttav tegi endale ask-me-anything-lehe, mille reklaam suhtlusportaalides meenutab väga pornosaiti..

note to self: edaspidi kirjutan ainult päevakajalistest teemadest, siis tekivad seotumad laused. btw, täna on vastupanuvõitluse päev. ajaloo töös küsiti, google aitas :)

et on sügis - seljavalude ja nukrama muusika aeg, siis päeva looks midagi uuesti avastatud vanadest lemmikutest:
keane - somewhere only we know


see muide on mu klassivend! sellepärast ma seal end nii koduselt tunnengi :D

paint me the colors of sky and rain

tegime koolis testi, mis ütles, et ma olen miski koleeriku ja melanhooliku vahepealne asi - skeptiline ja egoistlik seltskonnainimene, kuid samas ennasthaletsev ja emotsionaalne introvert. avaldan siinkohal siirast kaastunnet inimestele, kes seda haiglast kooslust välja kannatama peavad. endal ka on raske olla kriitik, kes ise kriitikat ei kannata. ja näe, siin lööbki välja see nartsissistlik värdjas! räägib ainult endast.
k o h u t a v.

kohutavalt tigedaks ajab mind üks neiu. nimelt piidles ja püüdis ta juba eelmisest suvest saati ühelt mu kallilt inimeselt kaaslast üle lüüa ja nüüd see ka õnnestus. too tüdruk oli ise vahepeal kihlatud muide. kurb on tollest poisist, kahju on sõbrannast ja üldse on vastik, et selliseid asju juhtub. kui veel aasta tagasi saime tolle neiuga hästi läbi, siis nüüd on kogu mu austus kadunud nagu poleks seda kunagi olnudki. vaevalt, et ta seda lugema satub, kuid kui siiski.. siis mul lihtsalt pole sõnu ega suutlikust Sulle midagi öelda, G. see on lihtsalt uskumatu, kui vastik see kõik on. vastik, vastik, vastik on ainus, mida ma mõelda oskan.

arvutiõpetus, tuli välja, on ka vastik. katkend õpilase ja õpetaja vahelisest vestlusest:
õpilane: siin kolmandas punktis on öeldud, et ma pean selles lauses sõna "TALLINNA" kirjutama selle käsklusega, aga kust ma selle leian? ma ei tea seda..
õpetaja: lause on see, mis sa kirja panid sinna.
loogiline, kas pole? taaskord oleme sattunud hurmuri otsa ja seekordset ei saa üle ka lasta.

aga sügis on minu aeg, seega ma olen ikka rõõmus ja ma sain endale uued papud ka balta turult, mis on TÄIEGA VINGE tegelikult! ma teadsin küll, et mõned inimesed sealt megaägedaid asju endale saanud on, aga polnud siiani väga kedagi kellega sinna niisama tuulama minna. täna tegime vanaemaga lihtsalt aega parajaks ja sattusime sinna ringi vaatama ja no tervist! toredad papud on :)

ja sügisel möllavad ikka ja alati Sügisepoeedid.
poets of the fall - roses

put it in your head, baby, Hollywood is dead

ma ei viitsi kaasa tunda inimestele kellel pole pooltki nii halvasti kui mul. ma ei taha, et minu eest võetaks vastu otsuseid. ma VIHKAN, kui mulle sõnu suhu pannakse.

mõtlesin mõnda aega tagasi, et pean hakkama selgemalt ja ühemõttelisemalt kirjutama, muidu loevad igasugused inimesed siit igasuguseid asju välja. või mõtlevad neid välja, your choice. siiski, avalik laim tundub hullem kui mitmeti mõistetav tekst, nii et tundke end vabalt lugemaks enda kohta palju huvitavat, mille peale ma elusees ei tulekski. (oh, c'mon, see on nii jabur lihtsalt!)

tegelikult on K looks like K vol 2 ja seekord on tegu peaaegu nimekaimudega. uskumatu, kui sarnased inimesed võivad olla. ma peaaegu uskusin, et inimene, kellega mõnda aega suhelnud pole, on vahepeal kõvasti trenni teinud ja päikest võtnud ning oleme uuesti sattunud kokku hoopis teises kontekstis. naljakas, et mõlema K puhul olen ma, teise puhul siiani, veendunud olnud, et ta pole hetero, ehkki kummalgi juhul on ilmselgelt tegu paljude tüdrukute unistuste mehega. seriously, what's with girls liking obviously gay guys?

vastikult tõbine on olla ka. istusin terve päeva koolis turtsudes ja läkastades ja nuusates ja löristades. ikka natuke hirmus on palavikust purjus peaga jüri ja mari armastuslugu leiutada. L ei tulnud ka kooli.

sel nädalavahetusel sain ma taaskord aru, kui ilus kõik on. kui hea on elada ja tunda.. aitäh, et olemas oled! :)

poets of the fall - all the way/4U

jippikajei, madaff.. !

ehk siis blogi sai viieaastaseks. haigelt pikk aeg sellise mölisemiskoha jaoks, kus ainult üks inimene midagi seletab. pidevalt ja lakkamatult.

kummaline on blogida võõras läpparis. igapäevase mõttelennu asemel tekitab põnevust see, millised klahvid on kõige kulunumad ja miks ei kasutata y- ja q- tähte ning caps locki. üldse mitte sünnipäevateema.

nüüd on siis suvi läbi, tööd pole, kool hakkab kohe pihta ja kõik on kuidagi segane, imelik, ärevusttekitav. aga ma täna pikemalt ei mölise, pidin ainult juubelijutu ära rääkima.

black velvet - velveteen oli esimene nn. "päeva lugu" üldse :)

mu toas on mingi suur elajas O.O

täiesti hullumeelne koristamispäev on olnud. ma südamest loodan, et Itaalia GP ikka tuleb meile külla, muidu olen küll ennast pooleks rabanud, sõimu kannatanud ja nelja päeva elu- ja ööbimiskohad broneerinud ilmaasjata. päästsin prügikastist kolm delfiinidega seinavaasi, aga nüüd ei oska nendega küll midagi peale hakata. minus lõi lihtsalt välja mingisugune sisekujundaja, kes väitis kindlameelselt, et sinistes toonides tuppa sobiksid sellised jube hästi. nii nad siis ootavad nüüd mu laual seda sinist tuba.

tegelikult, kui kellelgi on vaja ehitusalast nõu, siis võib julgesti minu poole pöörduda. see on justnimelt mu uus eriala lisaks suhte-, tervise-, kokandus- ja koolialasele nõustamisele. midagi on kindlasti veel. Juhan oma nutiliiniga jääb igatahes kaugele maha :D

ma püüan nüüd mõnda aega pisut rahulikumalt kirjutamisega võtta - siinsed uuendused on varsti pea sama sagedased kui postimees online's. ometi pole mul ju sama palju öelda, vähemalt mitte nii tarka. postimeest on huvitavam lugeda ka - saab jälle teada, kes vanadest tuttavatest K-erakonna liidri jaoks veel usaldusväärne on, kes mitte. mõned suckupid on veel püsima jäänud, kellele kaasa elada :D

nali naljaks, poliitika on hullumeelne. palun, targad noored, tehke midagi paremaks! muidu ma tulen ise sinna. psühholoog ütles pärast isiksuse teste, et ma hakkan kunagi suuri reforme tegema, aga poliitika on liiga räpane mäng minu jaoks. mulle meeldib jääda kriitiliseks küünikust kõrvaltvaatajaks, kes võileib ühes ja teetass teises käes istub, vaatab ja muheleb omaette selle üle, kui keegi ennast lolliks teeb. nagu tüüpiline eestlane ikka.

young guns - meter and verse sest ma olen täna terve päeva noorte püsside lainel olnud.

there's no poetry in my soul..

mõnikord käituvad muidu täiesti mõistlikud inimesed ikka täiesti idiootselt. need on sellised ehmatavad-hirmutavad hetked, mil mõtled, et kas viimane mõistlikkus siin maailmas eksisteerib ainult tänu kellegi idealiseerimisele? see ajab närvi ja siis inimesed mõtlevadki, et näe, närvihaige. no kurat! üritage ise oma eeskujusid for better or for worse usaldada ja armastada, naiivid ja naiivitarid!

positiivse poole pealt seda, et ma leidsin noorte püsside kodukalt ideaalse pusa, mis on rohkem kui kindlalt vaja ära tellida. selline supernunnu, must-lilla ja ainult minu suurust müüakse ka. ausalt noh, kui te seda näeksite, siis näeksite ka mind selle sees!
seda ka, et homme kolistan ma kogu oma maise varandusega kodust välja ja parimal juhul naasen esmaspäeva õhtul. see on see hetk, kui noored peavad ruumi tegema vanadele, aka on küll maad vanadele meestele.

lisaks kurb uudis soome õllejoojatele - tervishoiu inimesed alandada õlle maksimaalset alkoholisisaldust 3,5%-le, selle asemel, et hakata kontrollima inimeste vanust neile alkoholi müümisel. palju õnne ja minge jooge parem vett :)

young guns - stitches

idiocracy

- film, mis tuleb reede õhtul lõpuks ära vaadata.

mingil seletatamatul põhjusel on google hakanud mult uuesti parooli küsima. turvameetmed on toredad muidugi, kuid olles täiesti harjunud sisenema igale poole automaatselt, ehmatas ära see, kui oma blogi küsib, kes sa oled ja mida sa siit tahad. pärast viieaastast (või noh, paari päeva pärast saab viis aastat päevast mil ma alustasin. tuleb tähistada!) koos eksisteerimist.. aa ei, see on see, mida inimesed ühiskonnas teevad. sellest räägime mõnes järjekordses ühiskonnakriitilises postituses. pärast viieaastast vahelduva eduga küllaltki lähedast suhet - teineteisele oma probleemide kurtmist, rõõmude jagamist ja ohtrat klatši võiks ju ometi ära tunda. aga see selleks.

ehkki võib öelda, et eelmine postitus oli üks igavamaid ever, tuli sellele üllatavalt positiivset vastukaja. hea on teada, et lugejad leiavad siit ka midagi kasulikku :) teeb minu kui lihtsa ühiskonnateenri ka pisut tähtsamaks!

kui ma unustasin kellelegi mainida, siis meie aktus on 1. septembril kell neli õhtul ja koolipäevad väidetavalt samad mis eelmisel aastal. väidetavalt seepärast, et alati võib juhtuda mingeid uuendusi. nagu eelmisel aastal kui üks neiu alles kolmandal koolipäeval kohale ilmus. ta lihtsalt ei teadnud, et päevi muudeti. enivei, tuleme kõik jälle siis toredasti kokku, vaatame üle, kes alles jäänud on, hirmutame natuke uusi nägusid ja siis paneme eesti eest ühise lõpuni!

the vaccines - wolf pack - AUSALT, kuulake neid!

suvel võib!

kui Sherlockil oli Watson ja Crusoel Reede, siis mul on L. üheskoos käisime tutvumas suuremate kauplusekettide poolt pakutava koolikaubaga ning koostasime saadud andmete põhjal pingerea hinna-kvaliteedi suhtest lähtuvalt. testist jäi kahjuks välja Büroomaailm, kuna selle reklaam tolle väikese patsidega tüdrukuga mõjub liialt hirmutavalt. ei julgenud sinna minna.
nagu tarbijasaate testides ikka, alustan minagi viimasest kohast:
*kõige nõrgemaks kvalifitseerus seekord Kaubamaja koolilaat oma hirmsate hindade ja kehva valikuga. eelmisest aastast meelde jäänud Ed Hardy kujundusega vihikuid, mida olime jahtima läinud, polnud enam saada, ning praktiliselt kogu kaup oli algkooliealistele lastele mõeldud filmide aineline.
*tagantpoolt teiseks jäi Selver, kust polnud lihtsalt praktiliselt midagi saada. vihikud ja päevikud olid mittemidagiütleva kujundusega ning meenutasid eelmiste aastate ülejääke. positiivse küljena võib välja tuua kauba madala hinna.
*üldkokkuvõttes neljandaks platseerus üllataval kombel Stockmann. valik oli üle keskmise, isegi huvitav, kuid hinda vaadates asetas käsi paratamatult märkmiku tagasi riiulile.
*kolmanda koha saavutas Bauhofi sisustuskaubamaja. suur oli mu üllatus ka sealt koolikaupu leides, eriti veel mõistliku hinnaga ilusaid vihikuid. koolikaupa oli müügil siiski vähe, tervet vajalikku komplekti kokku panna polnud võimalik.
*teine koht - Apollo raamatukauplus. olemas olid mõistliku hinnaga vihikud, kenad päevikud ja head pastakad. siiski oli mul vaja ideaalset pastakat, erilisi vihikuid ning suuremat kui 5x10cm märkmikku, et lisaks tunniplaanile ka midagi mõistlikku sinna kirjutada.
*nii sai esimese koha meie mõlema hinnangul Rahva Raamat, kus oli kõike. absoluutselt kõike! ja lisaks ägedaid raamatuid, aga see selleks.
KOKKUVÕTTEKS: ostukorvi sisu: taaskasutatud paberist a4 ning a5 kaustikud, kompaktne kuue aine kaustik, ideaalne märkmik, Ed Hardy jäljendajast kunstniku kujundatud a4 kaustik ning kaks superpastakat. kokku: 11,38 eurot. lisaks viieprotsendiline soodustus ükskõik millise suurema panga noorte- tudengi- või õpetajakaardiga.
ülejäänud kooliostudeks mõeldud raha kulus lõunale, though.. aga siit moraal - kui valida, mida ostad, siis saab süüa ka!

Revalis polnud kevadest saati käinud. hea oli näha tuttavaid sõbralikke nägusid cappuccinot tegemas ja naeratamas nagu üle pika aja häid sõpru nähes. Müürivahe Reval Cafe tekitab alati selle mõnusa sooja tunde, see on koht, kus sind alati oodatakse. mulle meeldib üle kõige külmadel talvehommikutel astuda sisse sooja lõhnavasse kohvikusse kus teenindaja hõikab juba enne kui letini jõuad:"tuleb cappuccino, jah? tuleb veel midagi?" - see on lihtsalt nii hea tunne.

ma unustasin kuupäeva vaadata (leim vabandus..) ja seeläbi läks meelest ühe kiisu sünnipäev. anna andeks, kallis, ja palju õnne Sulle! kuigi kaugel eemal, olen ma ikka olemas Sinu ja meie sinise sõbra jaoks :)

taking back sunday - sad savior

happiness is no mystery, it's here and now, it's you and me

proovipäeva järgne kaineksmagamine (unevarude taastamine pärast kahetunniseks jäänud öö pealt estonias passimist ja linnas ringi jauramist - toim.) lõppes täna hommikul oodatust kummalisemal ajal, nii olin sunnitud päeva alustama vanade noortefilmidega, kuna Vabaduse Laulu kordus enam pinget ei pakkunud. esimeseks filmiks oli Lizzie McGuire, tüüpiline tüdruk-läheb-rooma-kohtub-popstaariga-things dont work out-lõpuks armub oma parimasse sõpra-tüüpi film. aastal 2003, kui film kinno jõudis, oli see noorte tüdrukute seas, ka minu ja L'i jaoks, ÜLIVINGE film iga tüdruku unistustest. nüüd oli see lihtsalt halenaljakas.
ka järgnev, Olseni kaksikutega muuvi oli tobe, kuid seal möllas Simple Plan, jällegi midagi kaugetest noorusaegadest (I'm Just A Kid? c'mon..). poisid olid nii noored seal veel. neli aastat hiljem kui mul oli au neid rock cafes näha, oli laulja juba paksuks läinud. Igatahes oli tegu armsa lapsepõlvemeenutusega :)

mu fotomälu rokib täiega - see, et New York Minute 2004. aasta film oli, mäletasin ma kogemata teleinfost, wiki polnudki eluvajalik! tavaliselt tuleb ikka tunnistada tõsiasja, et ilma wikipedia ja google'ita poleks elu võimalik.

naljakas on see, et rattaga koju vändates võiksin ma blogida lõputult. kõikvõimalikud ideed jooksevad ideaalses sõnastuses peast läbi, kuid lõpuks koju jõudes on täiesti mõmm olla. peaks vist ikka taskusse pistma pisikese diktofoni nagu kõik targemad (aja)kirjanikud. pisut imelik oleks küll toidupoes mingisse jullasse möliseda, kuid lõppkokkuvõttes osutuks sama kasulikuks nagu märkmik, mille ma asjade meeles pidamiseks endale hankima pidin. unustasin.

nädalavahetusel tuleb mu emale külla itaallasest peigmees, mis tähendab seda, et mul tuleb uttu tõmmata. nüüd on kõik olulisemad suvelõputegemised planeeritud kolme-nelja päeva, välja jääb küll kolm elutähtsat poetuuri. homme hommikul on neist esimene - esmaspäevahommik L'iga vanalinnas, mida pole juhtunud kevadest saati. kummaline on taastada tüütute argipäevade meeldivamaks muutmise rutiini, see on nagu nende olemasoluga jälle leppimine ja suvehooaja lõpetamine. well, life's a bitch and then you die.

aga et postitust positiivsemalt lõpetada - ahvid väntasid presidendidebati käima ning ma arvan endiselt, et presidenti võiks rahvas otse valida.

young guns - after the war
kui vanasti läks pealkirja idee kokku päeva lauluga, siis viimasel ajal see ei tööta.

well I don't wanna wake up in the morning, but I've got to face the day..

.. laulavad Vaktsiinid, kui ma playlist "õ" tööle panen. tõsi on, et hommikused ärkamised aina ebameeldivamateks muutuvad, ja et reaalsus peksab kuvaldaga pähe.

väidetavalt möödub aeg seda kiiremini, mida vanemaks inimene saab. sellest tulenevalt võib oletada, et mul on käes segased seitsmekümnendad ning suved ja talved jooksevad mööda nagu küülikud paaritumishooajal. alles see oli, kui tundus hirmus kurb kõik klassikaaslased suveks kuhugi mälu tagumisse soppi suruda, kuid nüüd tundub palju jubedam end jälle proua Hurmuri tundideks ette valmistada. olgugi, et on viimane aasta ning see pingutus lõppeb paaniliste kleidiotsingute, soenguapsakatest tingitud närvivapustuse ja lõpuks salme kultuurikeskuses totakalt direktrissilt saadud lõputunnistusega, ei suuda mina enne kella kahte päeval ärgata ega L rannaplätusid mõne vähem suvise jalatsi vastu vahetada. kahe sõnaga: ei morjenda.

et mu Auväärt Emal on kätte jõudnud keskeakriis, mis hõlmab abielus itaallasest peikat, lõputut sõpradega väljas lällamist ning kummalisi oste toidupoodi minnes (muusikakeskus, röster, diivan.. midagi uut igas päevas!), siis on minu uus missioon hankida mingigi sissetulek ja võimalik, et tuleb ka kinnisvaraturul silmad lahti hoida. mitte ainult selle pärast, et mu toast garderoobi teha soovitakse, vaid arvatavasti on mingi kinnisvaramaakler reklaaminud end minu telefoninumbrit kasutades. olles saanud mitmeid kõnesid inimestelt, kes "sooviksid seda kesklinna korterit vaatama tulla", tekib lõpuks endalgi huvi tolle elamispinna vastu.

internetiavarustest lekkisid ka kaheaastatagused pildid issi suurest comebackist - kontserdist, millelt saadud trummipulk signeeritult mu mänguasjade sahtlis istub. too üritus toimub käesoleval aastal juba kolmandat korda ning on omandanud üllatavalt suured mõõtmed. tegu on vist ühe raplamaa suve suursündmusega. siiski on naljakas vaadata, kuidas MLD-bänd palub, et neid sinna esinema lubataks, üritusele, mis minu jaoks on vaid ühe suurusehullustusega peretuttava sünnipäevapidu. too bad, T, kui sa oleksid viitsinud mulle pässa metsas toimunud laivi järel jou öelda, siis ma saaks sebida teid iga kell sinna esinema :) but it's tooooo laaaatttee.. *evil laugh*

eeldades, et üks tüdruk siiski ei hakka dublinisse kolima ja ma ei pea ennast kadedusest kapinurga otsa pooma ning et midagi muud olulist ka lähima kaheksa tunni jooksul ei toimu, lähen ma nüüd magama.

p.s. ma ei hakka suvest üksikasjalikult kirjutama, feissbukis on pildid.


yellowcard - with you around loomulikult, kuna see on viimase albumi kõige seksikam lugu :3

mulle meeldib prügiiii... KKOOORRJJAAATTTTAAAA!

.. meenus mulle ilus lauluke tänasest pärastlõunast, kui harjumuspäraselt telefoni öökapile asetasin leidsin, et selle tagune on täis mingeid kirjeldamatuid väärtusetuid asju, mis sinna kohe kindlasti ei käi. ma ei suuda meenutada, millal mu tuba viimati nii koristatud sai, et kõik asjad õiges kohas olid ning kusagil sodi ja pudeleid ei vedelenud. tundub, et ma käingi siin parimal juhul magamas ja oma asju hoidmas.

kooli lõpp võiks kiiremini tulla. ma ei viitsi olla mingi mölisev ja jaurav naine, kelle mõistus on ununenud kuhugi unetutesse öödesse ja kelle närvid on nii pingul, et ükski muusik ei julgeks sedasi pingutatud pilliga mängida, vähemalt siis, kui talle nägemine armas on.

aga mul päris tõsiselt on pärast tükk aega tujutu ja nõme olla, kui ma olen kellegagi vastikult käitunud :(
see läheb jälle jauramise alla, eksju?

sunrise avenue - sex & cigarettes mängib :)

ma neil õitsen, kurat!

iga-aastane "mul-on-kakskümmend-neli-järeltööd-teha-ma-ei-lõpeta-ära-seda-klassi-paanika koos kevadise allergiapuhanguga on lõpuks ometi kohal - kõigi aegade traagilisim, nagu igal aastal :) samas on seekord paljud asjad teisiti, ma olen leidnud endas mingi enneolematu kindluse.
praegu on hea hetk teha viimase aasta kokkuvõtet, leida, et hea on kaalunud üle kõik halva, uudishimu võitnud hirmu ja kõik oluline on omal kohal.

kahe päeva pärast on sunrise ave'i kontsert rock cafe's. arvestades seda, kui väga mulle nende viimane album on hinge läinud, ja kui naine ma viimasel ajal olen peast (teadjamad teavad lähemalt rääkida..), siis ma kindlasti nutan jälle seal. mingi kohutav emotsioonidelaine on peal viimasel ajal. ma ei suutnud aastaid, võib-olla isegi üle kümne aasta kordagi nutta ja nüüd on kõik asjad nii kurvad, isegi "tõe ja õiguse" teine osa.

et 11 päeva pärast saabub maailmalõpp, siis pole vist väga mõtet blogile elu sisse puhumisega pingutada. ma ei hakka igaks juhuks avalikustama seda nalja, mis meil maailmalõpu kuupäevaga tekkis, kuid Kala sõnade kohaselt tuleks puhastada maailm ebavajalikust, et saaks edasi elada. ja millisel muul põhjusel ikka see elu meie planeedil otsa saaks..

29 päeva pärast on läbi : )

sunrise avenue - the right one