4-05-2012

"Always take care of yourselves so that you can take care of each other." - M. Saaresto

lõpuks ometi sai üks unistus jälle täidetud. sain kallistada Iidoleid ja öelda neile lühidalt, kui tähtsad nad on. 

kontsert oli imeline. kui ma eelnevalt panin peas kokku ideaalset setlisti, siis nende välja mõeldu ületas selle veel mitmekordselt! kui ma mõnda aega tagasi mõtlesin, et kui minult küsitaks üht lugu, mida ma üle kõige sooviksin lives näha, siis.. nad tegid seda. :) ja ma olen ekstaas isiklikult. kui pärast Young Gunsi ei osanud ma midagi öelda, siis seekord on emotsioon teistsugune. nüüd tahaks kirjeldada täpselt, mis tunne SEE on. tuleb vist uus laul või luuletus.

ah jaa, eesti keele eksam oli täielik idiootsus, nagu ka see, mis ma sinna kirjutasin. punkte ei taha teadagi. õnneks annab teisipäev võimaluse šansse edaspidises elus millegagi hakkama saada, kuna ees ootab inglise keele eksam. 

jaa! 1. mail esines uues koosseisus endine Mellowed NO99 džässiklubis ja meil läks päris mõnusalt. hea oli üle pika aja mikrit käes hoida ning isegi vanad tuttavad saalis ei löönud rivist välja. sõnad tulid ka õigel ajal meelde. eks näis, mis sellest asjast edasi saab.

Poets Of The Fall - Temple Of Thought, sest selle loo ajal puutusid mu sõrmed esimest korda Inspiratsiooni Allika omadega. 

I can't lay down to waste my time

ma pole kunagi nii kiiresti rääkinud kui täna A'ga pool tundi tema autos istudes. parima lapsepõlvesõbraga vist ongi nii, et ükskõik kui palju aega möödub, miski ei muutu. nii harva kui me ka ei kohtuks, ikka tekib see hea soe tunne, justkui oleksime ikka lapsed, istuksime oma salaonnis ja arutaksime maailma asju. A fännas koos minuga kindlaid tegelasi muumides, õpetas mulle mu esimesed ropud sõnad, ning leiutas jõuluvanadisko ja selle, et rumalad inimesed on "vändaga" - näpuga meelekoha ümber ringide tegemise asemel tuleb nende imiteerimiseks aju kujuteldava vändaga keerata. enne kui ma kooli läksin, rääkis ta loo väikesest poisist, kes oma esimesest koolipäevast ainult pea kohal kõlkunud lennukit mäletas. see oli naljakas lugu. hea tunne on selliseid asju mäletada.

jälle üks öö, kus mõte lendab nii kiirelt, et sabast kinni ei saa, emotsioonid vahelduvad ja hea muusika on omal kohal. see on kokkuvõtteks parem puhkus kui uni, viimane tekitab paanilist aja raiskamise tunnet. 

poets of the fall - running out of time

silence at its loudest

iga kevad toob endaga emotsioone, tohutult palju tundepuhanguid, mis ühel hetkel teevad maailma värviliseks ja kõik keerulise võimalikuks.. ja järgmisel hetkel mõjuvad need mõtted nagu tüüpiline optimistlik crap. katsu siis aru saada, mis too õige tegu või mõtteviis oleks, kui need kaks teineteist sedasi halvustavad.

hea mõte oli londaga juuste värvimist kuude kaupa edasi lükata. vastupidiselt idiootne oli seda täna teha. L sai esimesena naerda, et ma, mitte küll kardetud porgand, kuid leekiv tomat nüüd olen. ja paki peal oli nii ilus mahagon..

L'i kummitaval ülakorrusel on alati hea rahulik kirjutada. siin võiks absoluutselt kõik kirja panna (ka parimad laulusõnad on siin sündinud), kuid miski hoiab tagasi. mingi sisemine jõud ei luba juba pikka aega rääkida sellest, mis tegelikult oluline ja ma kardan, mis saab, kui see jõud lahti laseb...

miks ma end igal kevadel nii kuradi vanana tunnen?

young guns - everything ends

Printsi valge hobune on jälle valge

ei midagi innovatiivset, lihtsalt andsin järele aastatepikkusele nõrkusele ning ostsin üle pika aja valged jalavarjud. lumes ja sopas sumpamine teeb muidugi oma töö, sealt ka postituse pealkiri.

tahtsin tegelikult postitada vaid selleks, et jagada üht ülimalt mõnusat lugu. olen seda bändi aastate eest nautinud ning paari päeva tagune juhus tõi selle loo taas mu playlisti. otsige ja kuulake kindlasti!

thrice - the whaler

pikemaid postitusi kui twitteri-mõõdus ei tule. täpselt nii närvipundar olengi praegu.

tahaks, et keegi saaks aru. kui lähedased inimesed üldse ei mõista, siis on veel halvem.

♥

pühapäevast pole võimalik adekvaatselt kirjutada. saadud emotsioon on lihtsalt NII SUUR, et ei mahu sõnadesse ja tegelikult ka üldse minu sisse ära. lihtsalt liiga ilus, liiga hea. kui minu jaoks teeb kontserdi ideaalseks personaalne kontakt.. siis võib tegelikult öelda, et tegu oli parima laiviga mu elus! ei tea, kui paljud fännid tahaksid hiljem kodus saadud emotsioonist nutta. ühe korra varem on mind miski sedasi puudutanud ja tookord oli tegemist ainult vaimse puudutusega.. 

ffs, sellest tõesti ei ole võimalik kirjutada. :D

ma olen nüüd mõnda aega vait, muidu saavad h8erid väga palju naerda ja seda lõbu ma ei paku.

pool püha lehma 1

öelge mulle palun, mis on maailmas juhtunud, et taavi peterson on üleöö überhot ja superstaari-norman oluliselt inetumaks muutunud? tegu on ainsa paeluva mõttega, mis eesti laulu esimese poolfinaali ajal peast läbi käinud. muusika oli blaa. 

lost in yesterday, searching for tomorrow

olen viimastel päevadel väga imelikes kohtades vanade klassikaaslastega kokku jooksnud. reaktsioon on iga kord olnud erinev, kuid alati on väljendunud mingi kummaline üllatus-ehmatus.. sest on ju nii lahku kasvatud, igaühega eri ajal. 

jäin pikalt mõtlema, milline oli siis see elu põhikoolis ja gümnaasiumi alguses, võrdlesin seda praegusega. uued asjad on tähtsaks muutunud. põhikoolis olin friik, kui käisin alice cooperi kontserdil, see polnud äge. ja kui nüüd hoolega meenutada, siis ma ei mäletagi, mis tollal teiste jaoks äge oli. 

minu teadlik elu algas kusagil 10-11-aastaselt. see on see aeg, millest ma peamist osa mäletan, suured eneseleidmised, -vihkamised ja -aktsepteerimised käivad kõik selle aja sisse. samuti kuulub sellesse ajavahemikku tohutult inimesi, kes, hoolimata sellest, et teismeline mina end pidevalt üksiku ja kõigest huvitavast eemale jäetuna tundis, suurema või väiksema jälje endast maha on jätnud.. ja tegelikult, tahan ma seda või ei, on needsamad inimesed ja sündmused teinud minust selle, kes ma olen. nii, et ükskõik, kui väga tahaks kedagi-midagi tähtsusetuks pidada ja unustada, pean tunnistama, et nad on siiski kuradi olulised olnud. 

tõepoolest, sellest jutust kiirgab igatsust ja melanhooliat, kuid see tuleneb pigem aja ilustavast tegevusest, mille käigus peaaegu kõik halb ununeb ning jäävad vaid meeldivad mälestused. 

ma armastan siiski olevikku ja igatsen tulevikku ;)

poets of the fall - cradled in love, sest see on tuleva albumi esimene singel ^^

with freedom comes silence

homme on see päev, kui neiud loodavad, et nende põmmpeadest kalevipojad aasta jooksul ette söödetud armastusfilmidest pisut romantikat omandanud on ja midagi ilusat välja mõtlevad. siinkohal muigab iga küünik. valentinipäev on naljakas püha. ameerikalik, kommertslik, veel pisut võõras meie kultuurile.

põgenesime täna L'iga kaameratega kondoomijagamisaktsiooni eest. koju sõites tuli väike autistlik poiss, kes terve tee bussi ühest otsast teise jalutas, mind katsuma. tänu rootsi tripile vahele jäänud ühiskonna tunnitöö (eesti kaardile maakondade märkimise) asemel kirjutan nüüd essee haldusreformi hetkeseisust. seda ja palju muud tragikomöödiasarjas "minu elu".

poets of the fall - dawn

life @ midnight

bloggeri uus kujundus on kummaline. samas on innovaatilised ideed ja igasugused uuendused ju need, mis meie ühiskonda edasi viivad. sellised uuendused, mis säilitavad vabaduse ja edendavad demokraatiat, mitte ei vii virtuaalse kommunismini. just saying..

ärkasin hommikul muide geniaalse ideega. siiamaani oli mind ikka häirinud see, et bloggeri kodulehele androidtelefoniga sisenedes on võimalik jagada vaid pealkirju. täna ärgates aga ütles hääleke mu peas, et kõikvõimalikke rakendusi saab ka android-marketist. viis minutit hiljem oli mu lg-s blogger for android valmis kasutamiseks. lihtsalt väike vihje neile, kes pikemat aega ilma oma juhtumisi-arvamisi jagamata olla ei suuda ning telefonineti peale tigedad on :)

väikevennal on homme sünnipäev ja me läheme nõmmele snowtuubima. loodame, et valus kurk pole suureks takistuseks, et talle kink ikka meeldib (mul pole muude 11-aastaste poistega juba kümmekond aastat tegemist olnud. lähtusin loogikast "kui ma ise oleks neljanda klassi poiss, siis..") ning, et ma esmaspäevaks päris maha ei sure, kuna esmaspäev on oluline! see on see abituriendi elu.. 

mingi päev õpin statistikat ka.

young guns - a hymn for all i've lost

can't keep my mouth held shut..

veendusin täna taaskord selles, millised naljakad inimesed online-ajalehtede kommentaariumites ringi möllavad. võtsin sõna puhtjabural teemal, nimelt koduõppe kohta. selle positiivseteks külgedeks toodi välja, et nii ei kannata laps koolikiusamise all, kodused emad saavad kauem magada ja oma last halbadest kommetest ja kogemustest ning haigustest eemal hoida. ma pole ammu midagi nii tobedat kuulnud. sellest tuli loomulikult jälle suur sõda, kuid nii palju kui ma lugeda viitsisin, polnud seekord süüdi ei meie peaminister ega linnapea. viimase blogist võib muide lugeda värvikat lugu selles, kuidas vaene mees tihastele pekki viies libises ja jalaluu katki kukkus. lonkas veel terve päeva luumurruga tööl ka ringi, justkui chuck norris või muud kõvad mehed. uskumatu mees see meie edgar!

üleüldse on laste ja kooli teema väga päevakorras viimasel ajal. tüüpiline juhtum: elatakse tallinnast väljas. üle tee asuva kohaliku kooli nimekirjas on laps 142., aga vastu võetakse 90. vald määrab lapse pääsküla gümnaasiumi, viimasesse urkasse kuhu vanemad oma pisikese paneksid. kesklinna eliitkoolid ei taha lähivaldade lapsi kuulda ega näha, sest on kokkulepe, et katsetele saavad ainult linnaelanike lapsed. mida teha?

hirmus on see meie haridussüsteem praegu, igas suunas, nii lapsele, tudengile kui õpetajale. ei tunne aaviksoole sugugi kaasa, et ta sellise jama otsas istub.. no ausalt, noh. kui ikkagi õpetajad, tudengid ja lapsevanemad korraga kisama pistavad, siis ikka on vist natuke pahasti midagi ja EHK tuleks kasuks asjaosalisi ka kuulata.

lihtsalt killuke minu arvamust, though :)

young guns - i was born, i have lived, i will surely die

ma pole puudega, okstega olen

MA SAIN YG BONES'I KÄTTE JUST HETK TAGASI!!! jah, ma pidin lausa karjuma seda. veidi imelik on kuulata, sest ametlikult pole album veel välja tulnud. (õnneks on preorderimisvõimalus olemas!)

..ja ongi nii, et kõik muu hetkel kahvatub selle kõrval. ei ole oluline, et rootsi tripp oli ülimõnus vaheldus, et ma sealt tagasi saabusin südamesooviga väljutada oma mandlid (mis jäi tegemata vaid põhjusel, et olen uhkusega ainus oma suguvõsas, kellel need veel alles), et ma pole siiamaani maganud ja et ma keerasin untsu vist oma ainsad šansid ajalooõpetajaga hästi läbi saada, kuna kui ta loeb seda, mis ma talle reedeses kontrolltöös kirjutasin, olen ma screwed. lisaks, et mu kurguvalu õnneks siiski ära külmus, et tegelt ka, õues on päris külm ja ka mu kodus on veevarustusega väga kehvasti praegu. ja siis seda ka, et praeguse ilmaga (jms vingupingu-talk) on kõige mõnusam istuda suure sooja teki sees, suure kruusitäie sooja tee ja hunniku küpsistega. kevadel peab ilmselt eksamite kõrvalt kõvasti trenni tegema hakkama selle küpsisehooaja tõttu.

tegelikult on mitu väga huvitavat teemat viimasel ajal päevakorda tõusnud, aga neist mõni teine kord ja pikemalt.

terve album on päeva looks, loomulikult

floating on a tidal wave

leidsin niisama nalja pärast guugeldades üles kohviku, mis sügisesest rootsis käigust eriliselt meelde jäi. tegu on vanaaegse klaasmajakesega mille saalist kasvab läbi elus puu, nimeks on café söderberg. tegu on tõepoolest kummalise kohaga, ka üks hollandi turist imestab kommentaarides, et pidi krediitkaardiga wc kasutamise eest tasuma, kuid selle muinasjutulist atmosfääri ei saaks minu jaoks küll ükski asi rikkuda. loodan südamest, et kolmapäeval õnnestub seda imelikku mustanahalise mehe ja aasia päritolu naise juhatatavat värviliste klaasvitriinseintega kooslust külastada.

justjust, trippimisaeg on jälle käes. tekib tunne, nagu kevad oleks juba algamas, üheskoos suure rändamisvajadusega (oi, milliseid reisiplaane me L'iga tulevaks suveks kokku pannud oleme..). ja ma tean, et see jutt siin hetkel pole absoluutselt omavahel seotud, aga kell on mingisugune öö ja kui iluund magada ei saa, tee või tina, siis polegi muud teha kui Olli joogipudeliga tõtt vaadata ja elu üle järele mõelda. ja pole see elugi nüüd teab mis pikk olnud.

ma kirjutan liiga kõnekeelselt. enne emakeele lõpueksamit on see suur probleem, kuna ainus, millelt ma viimasel ajal punkte kaotan, on stiilivead ja paar üksikut puuduvat koma.
peaks eksamiainetega rohkem tegelema.
mille kuradi pärast ma matemaatika eksamit tegema hakkan? idiootseid asju teen mõnikord. väga sageli, mitte mõnikord.

ma ei julge vist kunagi kõiki oma suuri soove kõva häälega välja öelda.

coldplay - X&Y

200

juubelipostitusega saab tähistada seda, et lugesin ka täna end inimeseks. nagu ka kiivrit otsival hetlinil (üks huvitavamaid blogisid, mida jälgin. igaks juhuks linki ei jaga, pannakse veel vangi, mis siis saab), läks ka mul 15-20 minutit ja nii ma ei saagi koos teiste h8teritega rahvaloendust kiruda. korraliku internetiühendusega inimestel ei tohiks nii loogilistele küsimustele nagu "kas olete kuni 2011. aastani sünnitanud elusaid lapsi?" ja "kas tegelete põllumajandusega pidevalt? arvesse läheb, kui omate vähemalt kolme viljapuud, kuut marjapõõsast etc." vastamine ju eriti palju aega võtta.

päeva looga seostuv arutelu tõi meelde ühe elu parima laivi. see fiiling, noored inimesed, palju energiat ja tuhanded inimesed kes on kogu hingest samadesse emotsioonidesse sisse elanud..
tahaks heale kontserdile.

good charlotte - the young and the hopeless

hear me when I say, when I say I believe

pärast kahepäevast mässamist minust lahti öelnud messengeriga, olen lõpuks suutnud enam-vähem kõik kontaktid uude ümber kolida (kontrollige oma msni teateid plz!) ja unustada algse suure viha sex-botide vastu, kes mu messengeri oma koloonia luua otsustasid, mulle lähenemiskeelu hankisid ja siis rõõmsalt mu sõbralistile umbkeelset mesijuttu ajama hakkasid. blokeerisin küll konto ära, kuid selle jõustumine võtab aega. vabandan kogu südamest kõigi ees, kellele kuri wannabe-mina jälle külge üritab lüüa..

et täna oli üldkokkuvõttes produktiivne päev, siis lubasin endale pisut aega iseendaga veetmiseks. võtsin kätte selle aastanumbri esimese raamatu, ameerika väidetava menukirjaniku Christiane Heggan'i romaani "Nüüd sa sured" ja veetsin paar tundi punapäise eradetektiivist koomiksikangelanna ja tema looja, tegelasega äravahetamiseni sarnase kunstnikuga mõrvalugu lahendades.
üldiselt meeldib mulle raamatuid originaalkeeles lugeda. ma ei tea miks, kuid sageli tundub eestikeelne tõlge kuidagi tobe, justkui oleks kasutatud valesid sõnu, jutt on pingutatud ja kohati lonkav. antud juhul häirib mind sama asi, samas süžee polegi kõige hullem. Joy Fielding'ga ei anna loomulikult võrrelda.


ma kardan, et see vabaduse ja iseolemise tunne, mis hetkel kõike võimalikuks peab, hääbub niipea kui on vaja edasisi õpinguid rahastama hakata. see pole siiski hetkel oluline. praegu olen veel kõikvõimas!

avril lavigne - keep holding on hakkas üle mitme aasta täna mõtete taustaks mängima :)

you're just someone new I don't want to talk to

the vaccines on inspireeriv, kuid veel inspireerivam on.. aga ma ei teagi. ma olen hetkel lihtsalt nii inspireeritud. kõik on lihtne, sujuv ja loogiline, ning ma tean, et nüüd, kui prioriteedid paigas, läheb elu üht või teist teed pidi õiges suunas.

veel aasta tagasi polnud mul aimugi, mis pärast keskkooli saab. segaseks jäi, kes ma olen ja kuhu lähen. nüüdseks on paljud vanad mured, mõtted ja, kui aus olla, siis ka inimesed muutunud nii tühisteks ja esikohale on tõusnud vaid üks mõte - tulevik ja OMA elu, mida nüüd just kujundama hakata.

üks uusaastalubadus võiks olla ka haige selja ja põlvedega midagi ette võtta, see pidev valu muutub juba kurnavaks.

hea, et eile L'iga suusatamas ära käisime, täna sajab mingit rõvedust alla jälle. võib-olla nädalavahetusel saab jälle "my heart will go on"'i lauldes metsas pingeid välja möllata.

taking back sunday - faith(when i let you down)

(W)

eks ole vist tavaline, et enda probleemid tunduvad ületamatud täpselt nii kaua, kuni kellegi teisega midagi päriselt hirmsat juhtub. alles siis, kui keegi lähedane kaotab endale olulise inimese, mõistad, kui habras on tegelikult elu ning kui väga armastad oma lähedasi.

TLU, I love you

vaimuvaesus on jälle peal ning see teeb kirjutamise võimatuks. nii ei saagi ju sõnastada elu keerdkäike, kõiki tegemisi, uudiseid, klatši.. ma vihkan, kui nii juhtub.

vaheaeg sai liialt kinni planeeritud. ainsad vabamad päevad läksid tühistel põhjustel raisku, nelja kuu jagu eksamiks valmistumise ülesandeid ootab oma aega ja kohe hakkab see rappimine jälle pihta. homme tuleb terve tallinna kirikumuusikutele mingi pidu leiutada ja emme leidis, et ta ei saa kahes kohas korraga olla, ning et mina võiks vägesid juhatada. ülejäänud kolm päeva koosnevad pässa-laagri-kesklinna marsruudi jooksmisest ning siis ongi käes see suur, ähvardav, miljon triljon biljon aastat kestev esmaspäev TOPELTarvutiõpetusega. keegi lasteraamatutegelane ütles taolises situatsioonis "ennem surm".

lootkem nüüd kõik, et tegelikult ikkagi ithaka-maria ja tudebergi vanamehe vahel midagi susiseb, siis saame varsti ithakaga metsas jooksmas ja suusatamas käima hakata ;)

biffy clyro - many of horror

back to the ****

võtsime L'iga ette suure meenutusteretke, et praegust hetke hägusemaks muuta. lappasime ükshaaval läbi kõik CD-d, mis tema juurde ostnud oleme (ainult Simple Plan on esindamata meile olulisimast), meenutasime üritusi kus läbi aastate käinud oleme (Lordi live @ Haapsalu American Beauty Car Show, aasta unknown? wth.) ja uurisime kõikvõimalikke pilte. planeerisime Ideaalset Päeva (eat ALL the food!)...

nii mõttetu seis on hetkel. nagu kuradi külm sõda. nagu mingis rõvedas kohas toppama jäänud youtube'i video, mis enam edasi ei lae.

lubasin endale kunagi, et ei lase mingitel draamadel end enam kätte saada, nüüdseks on asi nii kaugel, et tigedad või kannatada saanud on sellised inimesed, keda peaks olema üsna võimatu mõjutada. homme peab E'le põhjendama hakkama. ta naerab mu välja. ma naeraks ise ennast välja, kui naerutuju oleks.

..mu 70-aastane mati nuude fännist naabrimees on hakanud metalit kuulama??

jonas brothers - SOS

does anybody hear me scream?

milleks me seda kõike teeme? iseendale? teistele näitamiseks või harjumusest?

ei tahaks uskuda, et see kõik niimoodi lõpebki. valus on vaadata lootusi ja unistusi purunemas, tunnistada endale, et ootasin liiga palju head, leppida sellega, et inimesed võivad drastiliselt muutuda.

ma ei tea, kas eraldatus teeb head, kuid vahel on vaikus parem kui tühjad sõnad.

yellowcard - hang you up

f u, sweet heavens

et ka nii palju nõmedust ja nii palju headust korraga jõuluaea mahub.
terve öö sai nüüd asjade üle järele mõelda.. ja ega targemaks ei saanudki. lihtsalt jälle raisata uneaega, mis on niigi rariteet. aga mõned põhjused on osavad sellist olukorda põhjustama. ma ei viitsi vinguda igal pool nähtavalt, pigem istun omaette, kannatan, kui ei soovita asju selgeks rääkida, ning räägin vaid nendega, kes mõistavad ja kellel on juba ammu kõrini.

telefon lendab seina varsti, selle vilkumine ajab hirmsasti närvi.

coldplay - the hardest part

uus blogipilt on sellest, kus ma tahaksin alati oma jõulud ja aastavahetuse ning üldse peaaegu kogu aja veeta. Viin on võluvaim, koduseim ja kutsuvaim linn maailmas.

kommertspüha(päev)

jõulupostitus tuleb sel aastal pisut veinine, natuke tige ja natuke rõõmus ka. esiteks, neile, kes suudavad jõule nautida kui ilusat perekeskset tähtpäeva, südamlike kingituste ja soojustundega südames - te olete õnnelikud inimesed ja ärge eales laske ühelgi küünikul seda enda jaoks ära rikkuda.
teistele mõttekaaslastele - ilusat rahvusvahelist sotsiaalpornot! (või siis kaastunne üksi veedetud masendava aja pärast. I SO feel your pain..) eriti äge on veel, kui keegi suudab tuju veel rohkem sinnasamusesse keerata kui see suurima perekondliku püha üksi veetmisest juba on. aga ei, me ei süüdista siin kedagi, lihtsalt juhime tähelepanu sellele, mida muidu ei märgata. jah, ma juba teietan ennast.

siiski, L on pühadekuninganna, kes päästis mu päeva ja jõulud ja elu ja.. siit tuleb nüüd see suur kiidukõne, mida ma IDEAALSET jõulukinki vastu võttes ei suutnud kokku panna. jäägu see siiski hetkel veel privaatseks. lihtsalt et Sa teaksid - Su kingitus oli kirjeldamatult ilus ja südamlik :)
üllataval kombel oli jõuluõhtu emaga ka positiivne. oli see siis odava peetveini tekitatud õhkkond või juhuslik klapp, aga nii hästi pole me ammu läbi saanud ja isegi mu kinginali läks tema huumoriga seekord kokku.

kord aastas võib neid jõule pidada küll, vähemalt jõuluõhtut.

wham - last christmas

you burn the books you've never read

mõned päevad tagasi seisime E'ga toidupoes järjekorras, kui ta ühtäkki leidis, et kusagil lõhnab miski nagu ingver ja nentis, et ingver tekitab temas väga kahemõttelisi tundeid. vastasin, et minu tunded ingveri suhtes on küllaltki ühemõttelised.

sageli on asjade tagapõhi palju suurem kui asi ise. nii on raske anda objektiivset hinnangut või tunda ühemõttelisi tundeid. sisuliselt korduva "klassika" kohta ei tohi öelda mainstream, sest siis solvuvad need, kes end erilisteks ainuõigete hinnangutega asjaarmastajateks peavad. kuid mis vahe on mainstreamil ja klassikal, kui mõlemat hindab tuim enamus? on siis ainuõige see, kui üks enamus peab end paremaks, sisukaks loomeinimkonnaks, ning teine tembeldatakse halliks massiks, tühiseks lambakarjaks, kes jooksevad üksteise järel pea ees tühjusesse?

pean tunnistama, et pidasin ennastki kunagi selliseks kultuuri- ja loomeinimeseks, kellel õigus teistele ülevalt alla vaadata ja nende maitset kritiseerida. võib-olla oli tegu eelneva kooli kasvatuse tulemusega, võib-olla olin kunagi vales seltskonnas, või ehk kartsin muidu enda kohta kriitikat saada. "võtan kõiki ühtmoodi, sõltumata nende eelistustest ja eriomadustest"? see on valetamine. kuid "aktsepteerin fakti, et igaühel on oma nägemus, arvamus ja maitse, mis sageli erineb minu omast, kuid ei tähenda, et oleks ilmtingimata minu vaadetest halvem, kuna õigus vaielda ja sallimatusele on mõlemal" - see kõlab juba nagu tolerantsuse (sõna, mida nii palju vales kontekstis ja (tõsiselt) mõtlemata kasutatakse..) moto. usun tolerantsusesse, usun vabadusse, ei usu kellessegi peale iseenda.

..meenus mingi grey anatoomia tegelane, kes enesehinnangu üleval hoidmiseks endale pidevalt ilusaid asju päevikusse kirjutas ja mingeid jaburaid mõtteteri korrutas. that is not the case, osa emotsioone tuli enne õndsasse unne jäämist lihtsalt välja lasta.

muse - muscle museum

all these demons, they keep me up all night

paar päeva veel ja on selle poolaastaga ühel pool. tahaks juba korralikult magada, soome sõita ja seda imelist jõululõhna, mis tekib, kui ühendada kuusk ja piparkoogid. koolis on ka kuusk, jõulutuled, jõulutähed kohviku laudadel ja uskumatult kodune juba, aga see pole ju ometi sama.

http://www.skyplus.fm/?cmd=gallery2_image&id=7363&fb_comment_id=fbc_10150408271491283_19921014_10150418859886283#f6b13714c319ec - siin saate hääletada meie klassi jõulubeebi poolt. palun kõigil oma hääl anda, et üheskoos Jessule ja tema emmele rõõmu teha :)


selle aasta missioon on omatehtud jõulukingid. lõbus on meisterdada, loodetavasti kõigile meeldivad ka.


leidsin ühe päris hea arvustaja blogi muide. http://danzumees.blogspot.com/ arvatavasti seetõttu, et autor näeb paljusid asju nagu ma ise. vähemalt ristikivi "hingede öö" kohta kirjutatu vastas peaaegu sõna-sõnalt mu enda mõtetele.
ega muud polegi teha öösiti kui lugeda ja elulistel teemadel mõtiskleda, kui miskid asjad alateadvuses möllavad ja pidevat ärevust üleval hoiavad. oh! selle kohta on laul ju ka olemas.

agent m - painaja

tuesday morning coffee & pancakes

eile tuli esimene lumi maha. kogu see nõmedus, millega päev algas, kestis täpselt kolmveerand kolmeni päeval ja sealt edasi muutus elu ilusaks ja heaks. ja millalgi õhtul tekkis winter wonderland ka.
aga mina õue minna ei saa, sest, tubli tüdruk nagu ma olen, lõhkusin ära oma ainsad talvesaapad. eile hommikul bussi peale joostes käis järsku krõmps! ja üks konts oli tervenisti alt läinud. lõbus oli veerand tundi koju tagasi koperdada ka, õnneks oli pime ja veel vähe inimesi liikvel.

imetabased jäädvustused nädalavahetuse suursündmusest said ka läbi vaadatud ja nagisse riputatud. selle üle ma olen uhke kohe, jube palju võttis aega. just seda aega, mida teatavasti oleks pidanud hoopis ühiskonna kodutöö aretamiseks rakendama. kogu aeg on lihtsalt tunne, justkui aega oleks palju rohkem kui poolteist nädalat, et sada asja ära teha.

..kui ma eile hommikul olin täiesti veendunud, et blogin õhtul mingit hala, noh, nüüd on igatahes maailmavalu jälle üle läinud ja jõulueelse pühapäevahommiku tunne. ah jaa, päkapikud tõid mulle advendikalendri! lõin selle kohe suure naelaga seina ka.


three days grace - wake up

vabalt uskuda vabadusse..

näen viimastel päevadel unes kodutuid lapsi ja koeri. unenäoloogika teeb ka nende adopteerimise täiesti igapäevaseks nähtuseks. teine variant on, et unes on keegi surnud või on lihtsalt hirmus jama lahti. pole variantigi, et hommikul positiivse meelestatusega ärkaks.

L tegi tänase päeva heaks, though. ma lihtsalt a r m a s t a n meie spontaanset ajaveetmist. tuleks vaid jõuluvaheaeg kiiremini, et saaks muule mõtlemata istuda, kruus aurava glögiga käes, küünlavalgel selles hubases toas ja naerda oma jabur-innovaatiliste ideede üle.
aga enne tuleb ära teha täpselt viis kontrolltööd ning pisut sümboolselt koolis aega veeta. ja jõulukingid valmis saada! avastasin täna nendeks vajalikku jahtides, et poed, millele varem loota sai, on kaotanud müügilt absoluutselt kõik, mida mul vaja läheks. kus on õiglus siin ilmas, ma küsin!

teisalt, ma süvenesin esimest korda kõrgharidusreformi sisusse ning see oli küll wunderschön. natuke lõbustasin ennast sellega ka, et lõin küllaltki konkreetse ettekujutuse sellest, mida selga panna, kui tõepoolest kooli lõpetama hakkaks. kui tõenäoline see on, eks ole näha. homme jäävad jälle esimesed tunnid vahele ning äratuseni on seega "8 hours ja 49 minutit", nagu mu telefon väidab. ta on bipolaar.. aa, ei, bi.. bilingual, just nagu mina :)

we live in jamaica !

remember me

teist korda ajaloos väänan ma omaloodud reeglit, mis keelas piltide postitamise. ei tea, miks selline idee loodud sai. võib-olla on fotoblogi ja virtuaalne päevik pisut erineva kaaluga asjad mu jaoks. igal juhul postitan nüüd väga mõttetuna tunduva, väga suure kaaluga pildi, mis kohe algavatel talvekuudel peaks meelde tuletama midagi, millest mõte kohe naeratama paneb. saage tuttavaks wc-puhastusvedelikuga :)

ainult hulludele

õues möllab ärevusttekitav torm. just nimelt ärevust, mitte hirmu tekitav. pidev tunne, et kohe hakkab midagi juhtuma, midagi põnevat ja raputavat, on see, mis öösiti uinuda ei lase ning pärast mõnetunnist puhkust jälle jalgele ajab. ja ma õpin ja jändan ja jooksen ja uurin ja tõmblen ringi nagu idioot, tulemused on suurepärased, kuid ei huvita karvavõrdki, sest midagi suuremat on tulemas.

lugesin suuremate emotsioonideta läbi "meister ja margarita". mulle meeldib selle teose idee ja puha, aga selline kirju absurditeater (ja bulgakovi fännide viha langeb mu peale..) pole kunagi minu maitse olnud. ometi avaldas see nähtavasti mingit muljet, muidu ma ei veedaks kallist uneaega sellest kirjutades. sarnane situatsioon oli ka teise palavalt armastatud suurteose, "kuristik rukkis"-ga, millega kaasnes küll emotsioon, kuid sellist vaimustust, ega ka ausalt öeldes üldse midagi sellist, mis võiks antud teosega tekkinud massipsühhoosi põhjustada, lihtsalt polnud.
kahjuks või õnneks muutuvad raamatud, kui neid aastate pärast uuesti lugeda. nii sai holdenist mõne aastaga mõttetult möllavast pubekast autorit peegeldav vaimuhaige ja vastumeelsus asendus kaastundega. ei teagi, kas see tuleb sellest, et raamatute sisu ununeb (ffs, ma ei teadnud veel paari päeva eest, et olen kafka "protsessi" lugenud ja vingusin kirjanduse tunnis, et hirmsasti ikka tahaks!), või muutub inimene ja tema maailmapilt nii lühikese ajaga nii palju. ja ei tea, kas üldsuse lemmikkirjandusele ükskõikselt vilistamine näitab harimatust või kõrvalekaldumist mainstreamist.

on pisi-pisike tõenäosus, et üks mu kõige suuremaid unistusi võiks tõeks saada, aga selle selgumiseni on veel aega. järgmised kuu-kaks elan ma ilmselt nagu pommi otsas, vaatan kõiki uudiseid ja kontrollin meilboksi mitu korda päevas.

bright lights in the sky, looking like diamonds

ma ei maga enam ja see rikub minu ilusat elurütmi. ja tuju ja vaimset ja füüsilist tervist ja üldse kõiki asju. olen nüüd tige tigetseja kes võtab kõigi kallal kogu aeg, sest suuuure väsimusega hakkan ma alati kõike valimatult välja ütlema (you know that..).

tegelikult on vist kõik ikkagi ühiskonnas kinni. tänapäeva inimese lemmik koduloom on stress ja mul on ka stress, kuna ma olen tänapäeva inimene. ja kuna see on nii kuradi häiriv, et ma ei suuda ühiskonna ikkest vabaneda, siis kasvab see stress veel suuremaks. üks eileõhtune teema oligi just vabadus, ehk see, mida ma üle kõige hindan, millest enim unistan. samas tundub vahepeal, et täiesti vaba inimene oleks ühiskonna outlaw, kellel pole oma kohta ega mõtet ja kuna inimesele on ürgajast sisse jäänud karjainstinkt, siis ei teeks see eraldumine kedagi õnnelikuks. välja arvatud hundid, kes oma valust ja üksindusest erilist õnnetunnet ja naudingut saavad.
ja ma ei teagi, kuhu see mõttelend välja viiks lõpuks, kuid mu mõistus töötab praegu liiga aeglaselt, et seda lahendust ootama tasuks jääda.

Everything around me is dying, my heart inside is crying out loud,

a voice with no sound

calling out loud.

kevadine karu.. ja orav.

käes on aeg, mil rõivakauplustes müüakse ainult kampsuneid ja jopesid. see ajas eile kohe ikka lõpp tigedaks. ei, ma pole vahepeal šopahoolikuks muutunud, lihtsalt riidekapis pakutav kraam hakkab otsa saama. rotermanni kvartali arvates pean ma edaspidi kolmekümnekraadises klassis istuma põlvini ulatuva põtradega kampsikuga.. seega saab teha reklaami pisikesele putkale solarise keldrikorrusel, kus müüakse (tallinna mõistes) odavaid itaalia riideid ja mille nimi on milanfashionfreaks. kuu alguses on kõik asjad veel odavamad kui kodulehel btw.

mulle meeldib, et terve linn on täis iirlasi ja iiri keelt, aga mulle ei meeldi, et unenäos lõi nende jalkakoondis mängu esimese viie minuti jooksul kaks väravat. samas pole sel unenäol õnneks suurt kaalu, kuna selles mängis rooney miskipärast iirimaa koondises. nii võib loota, et kui ta homme õhtul platsile ei jookse, siis ei kaota me väga haledalt.

L käis soomes ja ma tahan ka. jõulud ei saa tulla, kui pole enne helsingis käinud. ju siis tulevad koos uue aastaga seekord.

(ma ei saa päeva lugu panna, pole keane - bedshapedist üle saanud..)

stay away from the sun

talv võiks tulla ja peita ära kogu selle halli negatiivsuse. vihmane melanhoolsus on muidugi tore, aga mitte siis, kui see püsivaks muutub.
kuigi tegelikult pole negatiivsusel minuga mingit pistmist, sest kõik on naljakas. ka see, kui kõik tähtsad ninad mind pidevalt tigeda hindava pilguga vaatavad.

keane - bedshaped on tõeline vihmase ilmaga vanalinnas jalutamise lugu :)

pictures in an exhibition

panin taskuräti enda kõrvale, ajasin selja sirgu, võtsin läppari sülle, hakkasin kirjutama. nihkusin mugavuse mõttes pisut, kaotasin taskuräti, istusin läbi voodi ja aevastasin. annan alla, lähen magama.

aa, seda ka ikka, et võsapetsi uus missioon või hoolekandeaktsioon "tasuta ekskursioon toompea lossis vähekindlustatud õpetajatele" avaldas muljet.

hooornnsttuuuullll!

tahes-tahtmata oleme tagasi tsivilisatsioonis. jääme igatsema seda hirmsat wc-puhastusvedelikumaitselist cappuccinot, erikut, frjieedrrjihhhi, na-na-na-na-na'd ja jeesust, "lasnamäge" ja muidugi elupäästjat coop nära. aastakümnete parim kvaliteethuumor jäi mainimata? kõik oli täpselt nii mõttetu, jabur, spontaanne, naljakas, juhuslik ja ideaalne nagu vaja oli. natuke kurb oli lahkuda ja mingi pisike tüüp närib ikka alateadvusesse mõtet, et oleks võinud veel paremini aega ja võimalusi kasutada, et niipea ei tule peale argirutiini midagi, aga see on pigem vist ainult nukrus mis jääb, kui midagi ilusat leiab oma lõpu.

oasis - wonderwall ühendas inimesi :)

NII kaua ootasin, et saaks minema, eemale, puhata.. aga nüüd, kui hetk on käes, siis nagu ei tahakski. järsku on hakanud asjad jälle ülesmäge minema, nii et kahju on ära minna. jah, tean, et seda on mulle endale vaja, aga ei tahaks.. paar päeva on juba raske. mis siis veel pikemaajalise lahusoleku korral saaks? edasiste valikute tegemine muutub aina keerulisemaks. ei teagi, kas unistused ja ideaalid on väärt praegusest loobumist või selle muutmist.

märtsiks on vaja uus rootsi tripp orgunnida, noored püssid ikka üle vaadata. muud ei viitsigi praegu mõelda.

keane - we might as well be strangers

"My wings are clipped but even if they weren't
I've not the guts to fly and leave behind the earth
There's no poetry in my soul
Just a list of lies I've told
And I don't know how much longer I can hold on"

..is how I feel. Again someone else has already written it down. Ty, Young Guns!

asdklpdbff

kuu peale! enam ei jaksa.

inimesed käituvad ka nii uskumatult, et see on jabur lausa. võtke ajud pähe, palun!


green day - redundant

when you feel so tired but you can't sleep

vahel tahaks lihtsalt kõigile käratada, et jätku mind rahule ja tegelegu oma asjadega. mõnikord on vaja lihtsalt hingata, aga mida sa teed siis, kui keegi on su mulli sees ja hingab sealt kogu hapniku ära?

ma ei suuda enam magada ka, stress on nii suur. üle kuue tunni ööpäevas ilma õudusunenägudeta ei tööta.

aga õnneks teen ma jälle natuke oma kultuurset tööd, mis viib mõtted mujale ja tänu millele saab juba homme (!!!) ära osta Young Gunsi piletid ^^ ja A saab tulla ja see on ülihea!

coldplay - fix you

ooooooops..

blogger paneb segast natuke. postitus, mis "üles ei jõudnud", ilmus teise septembri kuupäeva all kuhugi kaugustesse. praeguseks hetkeks on viga parandatud, nii et vabandan teemakorduste pärast :)

the killers - smile like you mean it

just like the leaves - smiles change, but i never do

kui hea on, olles eeldanud, et tuleb kohutavalt pikk ja raske päev, jõuda tagasi koju enne, kui hommikukohv tassis on jahtuda jõudnud :) kui veel eile käis M'ile vastuseks "ei tule ekskursioonile" lõppu kurb smiley ja hommikul pidin keelduma J-K'le matemaatika õpetamisest ja kahetsusega sama ütlema, siis kell pool 12 koju minnes oli pidu minus eneses, kuna arvutiõpetus jäi ära! ja seeläbi on elu kuradi ilus. ega see Vargamäe ka kuhugi kaduma hakka.

ja nii ma vajun jälle oma muusikast tulvil maailma, kus on pehme diivan ja palju süüa, kaklen bloggeriga (jälle..) ning planeerin. asju. sest mulle meeldib planeerida.

young guns - endless grey

into the endless grey..

nähtavasti ei jõudnudki eelmine postitus bloggeri errori tõttu kohale. lühidalt kokku võttes kirjutasin, et öölaulupidu oli vinge, blink 182 uuel albumil on ainult üks hea lugu, matemaatikaeksamil võiks lahendada hiina riisikorjajate ja nende mütside teemalist ülesannet ning 22. oktoobril on stockholmis Young Gunsi kontsert kuhu lihtsalt PEAB minema.

väga-väga armas on üle pika aja vaadata, kuidas imemees macgyver traadist ja kandikutest mingit käru ehitab. eriti laupäevalõunase kohvi kõrvale. oli ikka omal ajal häid sarju küll..

unenäod on hirmus segaseks muutunud viimasel ajal, kummalised inimesed eksivad sinna ära ja sündmused on veel kahtlasemad. mainisin klassivennale unenägu kus ma olin surnud ja nägin, mida tuttavad selle kohta facebookis ja sõnumites kirjutasid. ta soovitas mulle xanaxit.

vähem kui kahe tunni pärast sõidan linnast ära, nii et hakkan parem liigutama.

ja meeleolu tekitamiseks: poets of the fall - no end, no beginning

diskreetne matemaatika on see, kus pole vastust antud!

-täna ma ei blogi, täna ma magan.
-blogin ikka küll!

juba vähemalt nädala olen ringi joostes pidevalt oma suuuurde tudengipäevikusse märkmeid teinud selle kohta, millest järgmine kord kindlasti blogida on vaja.

teeme nii, et karmim muusikakriitika tuleb siis, kui Poeedid oma uue albumi valmis saavad. tahaksin seda siiski kuulda, enne kui need blinki fännid, kellele bändi uus kraam hirmsasti meeldib, mu maha löövad. nii palju siiski muusikast, et 22. oktoobril möllab Young Guns Stockholmis ja, äkkivõibollaplzmavõikstappaselleeest, annaks neid vaatama minna ka. nad on, ausõna, parim asi, mida ma viimase paari aasta jooksul kuulnud olen!

esmaspäeval oli öölaulupidu ja see oli VINGE!
piraadi krõpsu tehakse ikka veel ja ma tõestasin Liisile ka seda!
kui ma kunagi ajakirjanikuks hakkan, siis saan ma ka tunde reval café's istuda ja kirjutada ning keset päeva solarise ümber jõlkuda nagu kõik targad mehed!
üks tuttav tegi endale ask-me-anything-lehe, mille reklaam suhtlusportaalides meenutab väga pornosaiti..

note to self: edaspidi kirjutan ainult päevakajalistest teemadest, siis tekivad seotumad laused. btw, täna on vastupanuvõitluse päev. ajaloo töös küsiti, google aitas :)

et on sügis - seljavalude ja nukrama muusika aeg, siis päeva looks midagi uuesti avastatud vanadest lemmikutest:
keane - somewhere only we know


see muide on mu klassivend! sellepärast ma seal end nii koduselt tunnengi :D

paint me the colors of sky and rain

tegime koolis testi, mis ütles, et ma olen miski koleeriku ja melanhooliku vahepealne asi - skeptiline ja egoistlik seltskonnainimene, kuid samas ennasthaletsev ja emotsionaalne introvert. avaldan siinkohal siirast kaastunnet inimestele, kes seda haiglast kooslust välja kannatama peavad. endal ka on raske olla kriitik, kes ise kriitikat ei kannata. ja näe, siin lööbki välja see nartsissistlik värdjas! räägib ainult endast.
k o h u t a v.

kohutavalt tigedaks ajab mind üks neiu. nimelt piidles ja püüdis ta juba eelmisest suvest saati ühelt mu kallilt inimeselt kaaslast üle lüüa ja nüüd see ka õnnestus. too tüdruk oli ise vahepeal kihlatud muide. kurb on tollest poisist, kahju on sõbrannast ja üldse on vastik, et selliseid asju juhtub. kui veel aasta tagasi saime tolle neiuga hästi läbi, siis nüüd on kogu mu austus kadunud nagu poleks seda kunagi olnudki. vaevalt, et ta seda lugema satub, kuid kui siiski.. siis mul lihtsalt pole sõnu ega suutlikust Sulle midagi öelda, G. see on lihtsalt uskumatu, kui vastik see kõik on. vastik, vastik, vastik on ainus, mida ma mõelda oskan.

arvutiõpetus, tuli välja, on ka vastik. katkend õpilase ja õpetaja vahelisest vestlusest:
õpilane: siin kolmandas punktis on öeldud, et ma pean selles lauses sõna "TALLINNA" kirjutama selle käsklusega, aga kust ma selle leian? ma ei tea seda..
õpetaja: lause on see, mis sa kirja panid sinna.
loogiline, kas pole? taaskord oleme sattunud hurmuri otsa ja seekordset ei saa üle ka lasta.

aga sügis on minu aeg, seega ma olen ikka rõõmus ja ma sain endale uued papud ka balta turult, mis on TÄIEGA VINGE tegelikult! ma teadsin küll, et mõned inimesed sealt megaägedaid asju endale saanud on, aga polnud siiani väga kedagi kellega sinna niisama tuulama minna. täna tegime vanaemaga lihtsalt aega parajaks ja sattusime sinna ringi vaatama ja no tervist! toredad papud on :)

ja sügisel möllavad ikka ja alati Sügisepoeedid.
poets of the fall - roses

put it in your head, baby, Hollywood is dead

ma ei viitsi kaasa tunda inimestele kellel pole pooltki nii halvasti kui mul. ma ei taha, et minu eest võetaks vastu otsuseid. ma VIHKAN, kui mulle sõnu suhu pannakse.

mõtlesin mõnda aega tagasi, et pean hakkama selgemalt ja ühemõttelisemalt kirjutama, muidu loevad igasugused inimesed siit igasuguseid asju välja. või mõtlevad neid välja, your choice. siiski, avalik laim tundub hullem kui mitmeti mõistetav tekst, nii et tundke end vabalt lugemaks enda kohta palju huvitavat, mille peale ma elusees ei tulekski. (oh, c'mon, see on nii jabur lihtsalt!)

tegelikult on K looks like K vol 2 ja seekord on tegu peaaegu nimekaimudega. uskumatu, kui sarnased inimesed võivad olla. ma peaaegu uskusin, et inimene, kellega mõnda aega suhelnud pole, on vahepeal kõvasti trenni teinud ja päikest võtnud ning oleme uuesti sattunud kokku hoopis teises kontekstis. naljakas, et mõlema K puhul olen ma, teise puhul siiani, veendunud olnud, et ta pole hetero, ehkki kummalgi juhul on ilmselgelt tegu paljude tüdrukute unistuste mehega. seriously, what's with girls liking obviously gay guys?

vastikult tõbine on olla ka. istusin terve päeva koolis turtsudes ja läkastades ja nuusates ja löristades. ikka natuke hirmus on palavikust purjus peaga jüri ja mari armastuslugu leiutada. L ei tulnud ka kooli.

sel nädalavahetusel sain ma taaskord aru, kui ilus kõik on. kui hea on elada ja tunda.. aitäh, et olemas oled! :)

poets of the fall - all the way/4U

jippikajei, madaff.. !

ehk siis blogi sai viieaastaseks. haigelt pikk aeg sellise mölisemiskoha jaoks, kus ainult üks inimene midagi seletab. pidevalt ja lakkamatult.

kummaline on blogida võõras läpparis. igapäevase mõttelennu asemel tekitab põnevust see, millised klahvid on kõige kulunumad ja miks ei kasutata y- ja q- tähte ning caps locki. üldse mitte sünnipäevateema.

nüüd on siis suvi läbi, tööd pole, kool hakkab kohe pihta ja kõik on kuidagi segane, imelik, ärevusttekitav. aga ma täna pikemalt ei mölise, pidin ainult juubelijutu ära rääkima.

black velvet - velveteen oli esimene nn. "päeva lugu" üldse :)

mu toas on mingi suur elajas O.O

täiesti hullumeelne koristamispäev on olnud. ma südamest loodan, et Itaalia GP ikka tuleb meile külla, muidu olen küll ennast pooleks rabanud, sõimu kannatanud ja nelja päeva elu- ja ööbimiskohad broneerinud ilmaasjata. päästsin prügikastist kolm delfiinidega seinavaasi, aga nüüd ei oska nendega küll midagi peale hakata. minus lõi lihtsalt välja mingisugune sisekujundaja, kes väitis kindlameelselt, et sinistes toonides tuppa sobiksid sellised jube hästi. nii nad siis ootavad nüüd mu laual seda sinist tuba.

tegelikult, kui kellelgi on vaja ehitusalast nõu, siis võib julgesti minu poole pöörduda. see on justnimelt mu uus eriala lisaks suhte-, tervise-, kokandus- ja koolialasele nõustamisele. midagi on kindlasti veel. Juhan oma nutiliiniga jääb igatahes kaugele maha :D

ma püüan nüüd mõnda aega pisut rahulikumalt kirjutamisega võtta - siinsed uuendused on varsti pea sama sagedased kui postimees online's. ometi pole mul ju sama palju öelda, vähemalt mitte nii tarka. postimeest on huvitavam lugeda ka - saab jälle teada, kes vanadest tuttavatest K-erakonna liidri jaoks veel usaldusväärne on, kes mitte. mõned suckupid on veel püsima jäänud, kellele kaasa elada :D

nali naljaks, poliitika on hullumeelne. palun, targad noored, tehke midagi paremaks! muidu ma tulen ise sinna. psühholoog ütles pärast isiksuse teste, et ma hakkan kunagi suuri reforme tegema, aga poliitika on liiga räpane mäng minu jaoks. mulle meeldib jääda kriitiliseks küünikust kõrvaltvaatajaks, kes võileib ühes ja teetass teises käes istub, vaatab ja muheleb omaette selle üle, kui keegi ennast lolliks teeb. nagu tüüpiline eestlane ikka.

young guns - meter and verse sest ma olen täna terve päeva noorte püsside lainel olnud.

there's no poetry in my soul..

mõnikord käituvad muidu täiesti mõistlikud inimesed ikka täiesti idiootselt. need on sellised ehmatavad-hirmutavad hetked, mil mõtled, et kas viimane mõistlikkus siin maailmas eksisteerib ainult tänu kellegi idealiseerimisele? see ajab närvi ja siis inimesed mõtlevadki, et näe, närvihaige. no kurat! üritage ise oma eeskujusid for better or for worse usaldada ja armastada, naiivid ja naiivitarid!

positiivse poole pealt seda, et ma leidsin noorte püsside kodukalt ideaalse pusa, mis on rohkem kui kindlalt vaja ära tellida. selline supernunnu, must-lilla ja ainult minu suurust müüakse ka. ausalt noh, kui te seda näeksite, siis näeksite ka mind selle sees!
seda ka, et homme kolistan ma kogu oma maise varandusega kodust välja ja parimal juhul naasen esmaspäeva õhtul. see on see hetk, kui noored peavad ruumi tegema vanadele, aka on küll maad vanadele meestele.

lisaks kurb uudis soome õllejoojatele - tervishoiu inimesed alandada õlle maksimaalset alkoholisisaldust 3,5%-le, selle asemel, et hakata kontrollima inimeste vanust neile alkoholi müümisel. palju õnne ja minge jooge parem vett :)

young guns - stitches

idiocracy

- film, mis tuleb reede õhtul lõpuks ära vaadata.

mingil seletatamatul põhjusel on google hakanud mult uuesti parooli küsima. turvameetmed on toredad muidugi, kuid olles täiesti harjunud sisenema igale poole automaatselt, ehmatas ära see, kui oma blogi küsib, kes sa oled ja mida sa siit tahad. pärast viieaastast (või noh, paari päeva pärast saab viis aastat päevast mil ma alustasin. tuleb tähistada!) koos eksisteerimist.. aa ei, see on see, mida inimesed ühiskonnas teevad. sellest räägime mõnes järjekordses ühiskonnakriitilises postituses. pärast viieaastast vahelduva eduga küllaltki lähedast suhet - teineteisele oma probleemide kurtmist, rõõmude jagamist ja ohtrat klatši võiks ju ometi ära tunda. aga see selleks.

ehkki võib öelda, et eelmine postitus oli üks igavamaid ever, tuli sellele üllatavalt positiivset vastukaja. hea on teada, et lugejad leiavad siit ka midagi kasulikku :) teeb minu kui lihtsa ühiskonnateenri ka pisut tähtsamaks!

kui ma unustasin kellelegi mainida, siis meie aktus on 1. septembril kell neli õhtul ja koolipäevad väidetavalt samad mis eelmisel aastal. väidetavalt seepärast, et alati võib juhtuda mingeid uuendusi. nagu eelmisel aastal kui üks neiu alles kolmandal koolipäeval kohale ilmus. ta lihtsalt ei teadnud, et päevi muudeti. enivei, tuleme kõik jälle siis toredasti kokku, vaatame üle, kes alles jäänud on, hirmutame natuke uusi nägusid ja siis paneme eesti eest ühise lõpuni!

the vaccines - wolf pack - AUSALT, kuulake neid!

suvel võib!

kui Sherlockil oli Watson ja Crusoel Reede, siis mul on L. üheskoos käisime tutvumas suuremate kauplusekettide poolt pakutava koolikaubaga ning koostasime saadud andmete põhjal pingerea hinna-kvaliteedi suhtest lähtuvalt. testist jäi kahjuks välja Büroomaailm, kuna selle reklaam tolle väikese patsidega tüdrukuga mõjub liialt hirmutavalt. ei julgenud sinna minna.
nagu tarbijasaate testides ikka, alustan minagi viimasest kohast:
*kõige nõrgemaks kvalifitseerus seekord Kaubamaja koolilaat oma hirmsate hindade ja kehva valikuga. eelmisest aastast meelde jäänud Ed Hardy kujundusega vihikuid, mida olime jahtima läinud, polnud enam saada, ning praktiliselt kogu kaup oli algkooliealistele lastele mõeldud filmide aineline.
*tagantpoolt teiseks jäi Selver, kust polnud lihtsalt praktiliselt midagi saada. vihikud ja päevikud olid mittemidagiütleva kujundusega ning meenutasid eelmiste aastate ülejääke. positiivse küljena võib välja tuua kauba madala hinna.
*üldkokkuvõttes neljandaks platseerus üllataval kombel Stockmann. valik oli üle keskmise, isegi huvitav, kuid hinda vaadates asetas käsi paratamatult märkmiku tagasi riiulile.
*kolmanda koha saavutas Bauhofi sisustuskaubamaja. suur oli mu üllatus ka sealt koolikaupu leides, eriti veel mõistliku hinnaga ilusaid vihikuid. koolikaupa oli müügil siiski vähe, tervet vajalikku komplekti kokku panna polnud võimalik.
*teine koht - Apollo raamatukauplus. olemas olid mõistliku hinnaga vihikud, kenad päevikud ja head pastakad. siiski oli mul vaja ideaalset pastakat, erilisi vihikuid ning suuremat kui 5x10cm märkmikku, et lisaks tunniplaanile ka midagi mõistlikku sinna kirjutada.
*nii sai esimese koha meie mõlema hinnangul Rahva Raamat, kus oli kõike. absoluutselt kõike! ja lisaks ägedaid raamatuid, aga see selleks.
KOKKUVÕTTEKS: ostukorvi sisu: taaskasutatud paberist a4 ning a5 kaustikud, kompaktne kuue aine kaustik, ideaalne märkmik, Ed Hardy jäljendajast kunstniku kujundatud a4 kaustik ning kaks superpastakat. kokku: 11,38 eurot. lisaks viieprotsendiline soodustus ükskõik millise suurema panga noorte- tudengi- või õpetajakaardiga.
ülejäänud kooliostudeks mõeldud raha kulus lõunale, though.. aga siit moraal - kui valida, mida ostad, siis saab süüa ka!

Revalis polnud kevadest saati käinud. hea oli näha tuttavaid sõbralikke nägusid cappuccinot tegemas ja naeratamas nagu üle pika aja häid sõpru nähes. Müürivahe Reval Cafe tekitab alati selle mõnusa sooja tunde, see on koht, kus sind alati oodatakse. mulle meeldib üle kõige külmadel talvehommikutel astuda sisse sooja lõhnavasse kohvikusse kus teenindaja hõikab juba enne kui letini jõuad:"tuleb cappuccino, jah? tuleb veel midagi?" - see on lihtsalt nii hea tunne.

ma unustasin kuupäeva vaadata (leim vabandus..) ja seeläbi läks meelest ühe kiisu sünnipäev. anna andeks, kallis, ja palju õnne Sulle! kuigi kaugel eemal, olen ma ikka olemas Sinu ja meie sinise sõbra jaoks :)

taking back sunday - sad savior

happiness is no mystery, it's here and now, it's you and me

proovipäeva järgne kaineksmagamine (unevarude taastamine pärast kahetunniseks jäänud öö pealt estonias passimist ja linnas ringi jauramist - toim.) lõppes täna hommikul oodatust kummalisemal ajal, nii olin sunnitud päeva alustama vanade noortefilmidega, kuna Vabaduse Laulu kordus enam pinget ei pakkunud. esimeseks filmiks oli Lizzie McGuire, tüüpiline tüdruk-läheb-rooma-kohtub-popstaariga-things dont work out-lõpuks armub oma parimasse sõpra-tüüpi film. aastal 2003, kui film kinno jõudis, oli see noorte tüdrukute seas, ka minu ja L'i jaoks, ÜLIVINGE film iga tüdruku unistustest. nüüd oli see lihtsalt halenaljakas.
ka järgnev, Olseni kaksikutega muuvi oli tobe, kuid seal möllas Simple Plan, jällegi midagi kaugetest noorusaegadest (I'm Just A Kid? c'mon..). poisid olid nii noored seal veel. neli aastat hiljem kui mul oli au neid rock cafes näha, oli laulja juba paksuks läinud. Igatahes oli tegu armsa lapsepõlvemeenutusega :)

mu fotomälu rokib täiega - see, et New York Minute 2004. aasta film oli, mäletasin ma kogemata teleinfost, wiki polnudki eluvajalik! tavaliselt tuleb ikka tunnistada tõsiasja, et ilma wikipedia ja google'ita poleks elu võimalik.

naljakas on see, et rattaga koju vändates võiksin ma blogida lõputult. kõikvõimalikud ideed jooksevad ideaalses sõnastuses peast läbi, kuid lõpuks koju jõudes on täiesti mõmm olla. peaks vist ikka taskusse pistma pisikese diktofoni nagu kõik targemad (aja)kirjanikud. pisut imelik oleks küll toidupoes mingisse jullasse möliseda, kuid lõppkokkuvõttes osutuks sama kasulikuks nagu märkmik, mille ma asjade meeles pidamiseks endale hankima pidin. unustasin.

nädalavahetusel tuleb mu emale külla itaallasest peigmees, mis tähendab seda, et mul tuleb uttu tõmmata. nüüd on kõik olulisemad suvelõputegemised planeeritud kolme-nelja päeva, välja jääb küll kolm elutähtsat poetuuri. homme hommikul on neist esimene - esmaspäevahommik L'iga vanalinnas, mida pole juhtunud kevadest saati. kummaline on taastada tüütute argipäevade meeldivamaks muutmise rutiini, see on nagu nende olemasoluga jälle leppimine ja suvehooaja lõpetamine. well, life's a bitch and then you die.

aga et postitust positiivsemalt lõpetada - ahvid väntasid presidendidebati käima ning ma arvan endiselt, et presidenti võiks rahvas otse valida.

young guns - after the war
kui vanasti läks pealkirja idee kokku päeva lauluga, siis viimasel ajal see ei tööta.

well I don't wanna wake up in the morning, but I've got to face the day..

.. laulavad Vaktsiinid, kui ma playlist "õ" tööle panen. tõsi on, et hommikused ärkamised aina ebameeldivamateks muutuvad, ja et reaalsus peksab kuvaldaga pähe.

väidetavalt möödub aeg seda kiiremini, mida vanemaks inimene saab. sellest tulenevalt võib oletada, et mul on käes segased seitsmekümnendad ning suved ja talved jooksevad mööda nagu küülikud paaritumishooajal. alles see oli, kui tundus hirmus kurb kõik klassikaaslased suveks kuhugi mälu tagumisse soppi suruda, kuid nüüd tundub palju jubedam end jälle proua Hurmuri tundideks ette valmistada. olgugi, et on viimane aasta ning see pingutus lõppeb paaniliste kleidiotsingute, soenguapsakatest tingitud närvivapustuse ja lõpuks salme kultuurikeskuses totakalt direktrissilt saadud lõputunnistusega, ei suuda mina enne kella kahte päeval ärgata ega L rannaplätusid mõne vähem suvise jalatsi vastu vahetada. kahe sõnaga: ei morjenda.

et mu Auväärt Emal on kätte jõudnud keskeakriis, mis hõlmab abielus itaallasest peikat, lõputut sõpradega väljas lällamist ning kummalisi oste toidupoodi minnes (muusikakeskus, röster, diivan.. midagi uut igas päevas!), siis on minu uus missioon hankida mingigi sissetulek ja võimalik, et tuleb ka kinnisvaraturul silmad lahti hoida. mitte ainult selle pärast, et mu toast garderoobi teha soovitakse, vaid arvatavasti on mingi kinnisvaramaakler reklaaminud end minu telefoninumbrit kasutades. olles saanud mitmeid kõnesid inimestelt, kes "sooviksid seda kesklinna korterit vaatama tulla", tekib lõpuks endalgi huvi tolle elamispinna vastu.

internetiavarustest lekkisid ka kaheaastatagused pildid issi suurest comebackist - kontserdist, millelt saadud trummipulk signeeritult mu mänguasjade sahtlis istub. too üritus toimub käesoleval aastal juba kolmandat korda ning on omandanud üllatavalt suured mõõtmed. tegu on vist ühe raplamaa suve suursündmusega. siiski on naljakas vaadata, kuidas MLD-bänd palub, et neid sinna esinema lubataks, üritusele, mis minu jaoks on vaid ühe suurusehullustusega peretuttava sünnipäevapidu. too bad, T, kui sa oleksid viitsinud mulle pässa metsas toimunud laivi järel jou öelda, siis ma saaks sebida teid iga kell sinna esinema :) but it's tooooo laaaatttee.. *evil laugh*

eeldades, et üks tüdruk siiski ei hakka dublinisse kolima ja ma ei pea ennast kadedusest kapinurga otsa pooma ning et midagi muud olulist ka lähima kaheksa tunni jooksul ei toimu, lähen ma nüüd magama.

p.s. ma ei hakka suvest üksikasjalikult kirjutama, feissbukis on pildid.


yellowcard - with you around loomulikult, kuna see on viimase albumi kõige seksikam lugu :3

mulle meeldib prügiiii... KKOOORRJJAAATTTTAAAA!

.. meenus mulle ilus lauluke tänasest pärastlõunast, kui harjumuspäraselt telefoni öökapile asetasin leidsin, et selle tagune on täis mingeid kirjeldamatuid väärtusetuid asju, mis sinna kohe kindlasti ei käi. ma ei suuda meenutada, millal mu tuba viimati nii koristatud sai, et kõik asjad õiges kohas olid ning kusagil sodi ja pudeleid ei vedelenud. tundub, et ma käingi siin parimal juhul magamas ja oma asju hoidmas.

kooli lõpp võiks kiiremini tulla. ma ei viitsi olla mingi mölisev ja jaurav naine, kelle mõistus on ununenud kuhugi unetutesse öödesse ja kelle närvid on nii pingul, et ükski muusik ei julgeks sedasi pingutatud pilliga mängida, vähemalt siis, kui talle nägemine armas on.

aga mul päris tõsiselt on pärast tükk aega tujutu ja nõme olla, kui ma olen kellegagi vastikult käitunud :(
see läheb jälle jauramise alla, eksju?

sunrise avenue - sex & cigarettes mängib :)

ma neil õitsen, kurat!

iga-aastane "mul-on-kakskümmend-neli-järeltööd-teha-ma-ei-lõpeta-ära-seda-klassi-paanika koos kevadise allergiapuhanguga on lõpuks ometi kohal - kõigi aegade traagilisim, nagu igal aastal :) samas on seekord paljud asjad teisiti, ma olen leidnud endas mingi enneolematu kindluse.
praegu on hea hetk teha viimase aasta kokkuvõtet, leida, et hea on kaalunud üle kõik halva, uudishimu võitnud hirmu ja kõik oluline on omal kohal.

kahe päeva pärast on sunrise ave'i kontsert rock cafe's. arvestades seda, kui väga mulle nende viimane album on hinge läinud, ja kui naine ma viimasel ajal olen peast (teadjamad teavad lähemalt rääkida..), siis ma kindlasti nutan jälle seal. mingi kohutav emotsioonidelaine on peal viimasel ajal. ma ei suutnud aastaid, võib-olla isegi üle kümne aasta kordagi nutta ja nüüd on kõik asjad nii kurvad, isegi "tõe ja õiguse" teine osa.

et 11 päeva pärast saabub maailmalõpp, siis pole vist väga mõtet blogile elu sisse puhumisega pingutada. ma ei hakka igaks juhuks avalikustama seda nalja, mis meil maailmalõpu kuupäevaga tekkis, kuid Kala sõnade kohaselt tuleks puhastada maailm ebavajalikust, et saaks edasi elada. ja millisel muul põhjusel ikka see elu meie planeedil otsa saaks..

29 päeva pärast on läbi : )

sunrise avenue - the right one

I can't sleep but I'm not awake

no kuulge, see pole normaalne, et 30. märtsi hommikul on täpselt samasugune ilm nagu jõululaupäeval. ükskõik kui tore ka poleks lumes möllata, siis aprilliks läheb igasugune lumeisu ära. ja ma tõesti lootsin, et homme on soe ja ilus ilm.

igaaastane kevadine jõu- ja motivatsioonipuudus võtab järjest enam võimust, küll veidi leebemalt kui paaril eelmisel aastal, kuid on siiski häiriv. õnneks olen ma viimase aastaga juba harjunud magamatuse ja selle tagajärgedega.


ja ma usun siiski, et inimesed ei räägi sellest, mis neile tõeliselt tähtis on, kuna kui juba rääkida, siis sedasi, et saab kõik sõnadesse pandud ning see on pea võimatu.

sunrise avenue - angels on a rampage

can you hear me?

et kevad on muutuste, enamasti positiivsete, aeg, siis olen minagi üritanud oma elukorralduses uuendusi läbi viia.
basically tähendab see siis rohkem aega meeldivatele tegevustele ja, nagu paljud juba teavad, hüvastijättu Zööm pizzeriaga. lahkhelid tööandjaga ei pruugi alati olla piisav põhjus töölt lahkumiseks, kuid kui avastad, et oled tööl käimisele kulutanud rohkem kui palka saanud, siis on vist midagi valesti.

raske on tunnistada iseenda rumalust, kuid fakt on see, et vähem kui aasta jooksul on mind üle lastud rohkem kui tuhande euroga (võrdluseks, et asi korrektne oleks, umbes 20 000 eek). see on nüüd kurja naeru ja parastamise koht, olen rumal ja naiivne ning usun ikka veel poolpimesi, et inimesed on ilusad ja head.

samas pole mul nüüd elu, seega ma võin istuda tunde ja jälgida, kuidas lumi mu akna taga tõuseb veeauruna õhku, pildistada.. ja kirjutada. sest kevad ongi inspiratsioon.

James Morrison ft. Nelly Furtado - Broken Strings

2 14/15

tahaks, et oleks aega KÕIK siia kirja panna..


ei. ma lasen oma mõtetel vajuda kuskile death cabi diskograafia sügavustesse, mis tekitab jälle selle hämarasse tuppa kuuluva pannkoogihommikutele eelnevate tundide tunde.



death cab for cutie - title and registration

S stands for sleep!

talve võlumaa pole enam sugugi nii muinasjutuline, vaid külm ja igav - sõnakooslus, mis kaugetest põhikooliaegadest mälusoppi jäänud. tookord kirjeldas see matemaatikatunni tüüpilist olustikku. elu on töine ja kiire-kiire-kiire, harv on juhus, kus saab sooja joogiga maha istuda ja omaenda mõtteid segamini journey ballaadidega kuulata. need klapivad praegu ideaalselt.

ma ei oska jälle kirjutada. vähemalt mitte blogi. õige väljund on kusagil mujal, aga ma ei leia ka seda. hullumise piir läheneb.


kooli jõulupidu on kohustuslik. ma olen tööl sel ajal.


journey - open arms

me olime teismelised lumememmed

jalutasin enne kodu poole, kuulasin emoporri ja mõtisklesin inimeste rahulolematuse põhjuste üle. ennast näiteks toomatagi võin väita, et kõik on suhteline. kui natukenegi viitsida oma mõistust õigel otstarbel kasutada, leiab igast olukorrast alati ka midagi head. aga miskipärast on juba ammu teada, et tüüpiline eestlane käib tuima näoga ringi, nördimusekorts otsaees ja tigetseb omaette elu raskuse üle. tavaline itaallane samas naeratab vist pidevalt uneski ning on alati kõigile avatud. loomulikult on itaalias soe ja päike paistab ja kõik on hästi tore, but let's face it - nii see oli, on ja jääb, seega pole meil erilist mõtet siin omaette jaurata ja mingit valget laeva oodata, elu jääb selliseks jamaks nagu ta kogu aeg on olnud, lõpuni välja.

tõesti pole kuigi lõbus kodu poole uisutada nii, et jalad all lihtsalt ringi käivad, ise kätega nagu tuuleveski vehkida ja tuuleveski kombel ka mitte paigalt liikuda, aga meil on selline talv, mida kellelgi teisel pole. sama ilus kui põhjanaabritel, aga talutavama kliimaga. kui see oleks minu teha, siis peaks jõuluvana koos oma põdra.. põhjapõdrakarjaga ka eestisse kolima. iga kell eelistaksin ma rumeenia mustlaste asemel vabaduse väljakul näha telkimas jõuluvana.


inimesed räägivad nii õnnelikult asjadest, millest nad arugi ei saa ja ma ei oska nendega kaasa rääkida..


poets of the fall - the beautiful ones

kui kõik hääbuv on hääbunud, surev surnud ja mälestused tuhmunud, langeb valge loor neile peale ja hävitab kõik jäljed. vaid juhul, kui oled suutnud kogu selle halli sombuse niiskuse keskele teha lõkke, võib see kattesse augu kõrvetada ja edasi põleda. ja nii oled ühel hetkel üksi oma tulega, kõnnid mööda valkjat pinda ja su jalad trambivad puruks viimasedki jäägid, mis sügavustesse surutuna veel alles on.

ja see kõik tähendab valusat uuestisündi, taaskordset algust, unistamist unustusest, lootusetu lootmist, kättesaamatu kätte saamist ja olematu olemist, kus sinust saab keegi hoopis teine, keda sa veel päris hästi ei tunne, kuid kes võibki olla sina.. tegelikult. ja sa ei tunne enam kedagi, ainult midagi, mis juhib sind pimesi ja sind ei huvita sugugi, kas hukatusse või nirvaanasse, sa tead vaid, et ei suuda sellele vastu panna ja allud, ehkki olid viimati allutamatu.

ja su sees kisendab see, mis oli varem vaikus ja elab miski, mida pidasid elutuks.



dave feldstein - invisible

nii mõnegi asja teeb keeruliseks selle lihtsus.

mul pole õiget tunnet. on sügis, aga kõik on omadega viltu nagu pisa torn. olgugi et PEALTNÄHA on kõik hästi, PEALTNÄHA on mul pidevalt hea tuju, siis PEALTNÄHA on asjad hoopis teisiti kui tegelikkuses. ja mul on hea meel selle üle, kui kergeusklikud on mind ümbritsevad inimesed ja VEEL ÕNNELIKUMAKS teeb mind see, et nad ei tea MITTE MIDAGI sellest, mille teadmine neile kasuks tuleks. see on hea, et usutakse seda, mis PEALTNÄHA on, ega viitsita süveneda sellesse, mis pealispinna all peidus, kuna pole ju vaja loogilise mõtlemisega oma roosat mulli lõhkuda.

edu kõigile naiivitaridele, mina olen skeptik edasi.


muidu vabandaks sapise postituse eest, kuid ma mõtlesin seda kõike päris tõsiselt.

K looks like K

ehkki mul oli eelmist sissekannet postitades juba üsna kindel veendumus, et saadan selle blogimise kus kurat ja keskendun reaalsele elule, mitte sellest kirjutamisele, siis paratamatult tekib blogimissoov üsna ruttu tagasi.

tahtsin tegelikult kirjutada koolist. sellest, millisesse keskkonda ma sattunud olen.
ausalt öeldes ei arvanud ma, et tavamaailm vehaka omast nii palju erineb. loomulikult on kõik uus, aga väga, VÄGA teistsugune. harjumine võtab küll oma aja, aga juba esimesed emotsioonid on ainult positiivsed. klass on hea, õpetajad täiesti talutavad. siiani on ainult ajalooõpetaja ebameeldiv olnud ja sedagi vaid seetõttu, et ta oma hääletooni talitseda ei suuda. andke andeks, aga see kriiskamine paneb väga ruttu pea valutama.

see on armas, kui palju sõpru-tuttavaid sinna kooli sattunud on. peaks mainima, et ma poleks vist elusees osanud arvata, et mõne neist endale koolikaaslaseks saan :D vähemalt on tunniväline ajasisustus garanteeritud.

nii et kokkuvõttes on tore. suudaks ma poolteist tundi rahulikult ühe koha peal paigal ka istuda, siis oleks kõik lihtne. püsimatu ja hüperaktiivne nagu ma olen, siis see saab keeruline olema :D

õnneks on nädalavahetus. juba ammu pole ma kahest vabast päevast niiii palju rõõmu tundnud. arvatavasti veedan nad magades. :D


lõpetuseks mingi hea lugu.. mm..

Eminem - going through changes

I'm not afraid

kõik tundub liiga tühine või siis liiga suur, et seda siia kirjutada.


kohtume parematel aegadel!


Alexxx

I want my music back

ma tean nüüd, mis tunne on vaadata maailma serva poole. ta oli ju seal, vaid paar sammu ja ma oleks kukkunud üle ääre. kuid ma ei astunud edasi. seisin põlvini laineis ja pildistasin erkroosat loojuvat kera. mul puudus julgus minna talle järele, nii ma siis ainult seisin lummatult ja vaatasin.

juba paar päeva olen veetnud hullumajast eemal. närvid taastuvad, tuju paraneb. kallid inimesed tulevad pealinna tagasi. kooliaeg läheneb. ka too viimane on positiivne, ehkki ma rutiini dislike'in, on see parem, kohe hästi hästi palju parem sellest, millega lõppes see, et ma jälle usaldasin. teisiti kui tavaliselt küll, kuid siiski.

mu kõrvaklapid on katki. see on katastroof.

Kõik on jäänud vaikseks
Kätte jõudnud õhtu tund
See laul ja kuupaiste
Toovad rahu toovad und
See on just siin praega
Mitte olnud mitte ees
See pole head aega
Sest unenäos me kohtume


ilus, kas pole?

ma EI TEA, mida teha. tõesti ei tea.

there ain't no possible possibility

ma ei tea, mida mõelda või arvata. võib-olla polegi vaja kõige üle juurelda, ehk on parem mõne asja välja selgitamine aja hooleks jätta.

vastandlikud signaalid on vastikud ja ma tean nüüd, mis tunne on neil, kes arvavad, et neil võib olla lootust küündida millenigi mis on väljaspool nende liigat.


Sul on ilusad silmad <3

äikesepilv

tõeliselt lill on olla, kui igal pool ümberringi on ainult probleemid, su elu üritavad kontrollida mingid kriminaalidest väljapressijad ning siis ilmub veel keegi, kes tundus sulle hea inimene, jutuga, et sa oled tühi koht ja sinuga pole mõtet rääkidagi. suured tänud päeva ilusaks tegemise eest! :)

õnneks on palju inimesi kes ei plõksi sedasi. inimesi, kes on olemas kui vaja ja ka siis, kui otsest vajadust ei ole. ja ma tean, et kui vaenlane oma rünnakuplaanid taaskord reedab, on just nemad minu kõrval esirindel neid vastu võtmas.

viimane kolmandik suvest on alanud. ehk tuleb varsti ka see nädalane puhkus, mida ma endale nii kaua juba lubanud olen. selle aja jooksul tuleb vaim valmis panna juba hoopis teistsuguseks elukorralduseks.

raviks köha ka välja, siis oleks juba päris okei.

head ööd.

olen kõikvõimas

töö, töö, töö, muud ei olegi. palju inimesi ja draamat. väsitab. 12 minuti pärast peame ka seal olema, lubasin ülemusele. tegelikult istume endiselt kahe ristmiku kaugusel, kuna nende ületamine tundub liiga raske ettevõtmisena.
täna jään küll tööl magama...

millalgi lähiajal pikemalt.

(W) Oxi

mida sa lubad endale?! KES SA ENDA MEELEST OLED?!

hoolimata mõningasest vastuseisust, olen viimastel päevadel täielikult oma missioonile keskendunud. inimene, kes mind inspireeris, on küll teadmata kadunud, kuid abiväge jätkub. suur aitäh neile, kes jõu ja nõuga toetavad. kes teab, äkki saamegi hakkama :)

ilmselgelt ei suuda kuumalaine mind segada. nähtavasti võiksin isegi soojemas kliimas edukalt ellu jääda. veidi jahedust oleks siiski vahelduseks hea, samas ajab igahommikune külm dušš ka asja ära.

viimased kümme päeva on olnud nagu mingi unenägu või film, kus sa tead, et saad kõigega hakkama. kogu selle aja olen käinud ringi naeratus näol ning kõrvaklappides mängimas vaid üks, 27st loost koosnev playlist. see ongi asi, mis mind töös hoiab. justkui usuks samuti mingi kõrgema jõu abiks ja olemasolusse, kuid erinevalt mõnest ei pea mina oma saatjat kartma või kummardama; ta lihtsalt on kogu aeg minuga nagu truu kaaslane.

poets of the fall - change

omfg

ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud.. mis siis, et tulin tagasi kõrge palavikuga ja väsinult, SEE õhtu oli elu parim.

nad tegid war'i ja illusion and dream'i. ma nutsin pool tundi pärast kontserti. nende bassimehel olid eri värvi sokid. ma sain temaga pärast rääkida. ta lubas, et nad tulevad varsti eestisse.

seda pole võimalik sõnadesse panna.


poets of the fall - war

merry-go-round

uskumatu, aga hotell on broneeritud, laevapiletid olemas ning vaid loetud tundide pärast oleme teel. pole mõtet kirjeldada, kui tähtis see minu jaoks on, ma lihtsalt ei oskaks seda sõnadesse panna.

kirjutamine on kuidagi veidraks tegevuseks muutunud. kõik mis siia ilmub, tundub sunnitud emotsioonide välja pressimisena, kuna see võiks sama hästi ka minu sisse jääda. iga paari lause järel jään mingisse imelikku transiseisundisse - sisenen oma maailma, millest arvuti, kõik helid peale hetkel mängiva loo ja kogu ümbritsev väljapoole jäävad.

it's nice to just watch the world pass by for a change.

1/5 tundmatu suurusega pudeli mahust?

ikka ja jälle jõuan oma mõtisklustega tulemuseni, et kõik on suhteline. nii võin silmagi pilgutamata ära kuulata möla, mis sealt poolt tuleb ning rahulikult vastu naeratada - mida see paar halba sõna ikka mulle teeb, eriti juhul, kui nende lausujal selle võrra kergem hakkab. sellest hoolimata võtsin hetkel puhkuse. veidi aega iseenda jaoks kuluks ära. kusagilt ajusopist on välja ilmunud filosoofilised mõtted, mis vestluskaaslaste puudumise tõttu sinna vedelema on jäänud. Nüüd hiljuti olen avastanud enda ümbert mõtlevaid inimesi, kes on mind väga positiivselt üllatanud. tuleb välja, et inimesed, kes on üleüldse mõelnud või filosofeerinud elu ja olu üle, on jõudnud üksteisega küllaltki sarnasele järeldusele, millest võib ühtlasi arvata, et kõiges on loogika, mida jonnakamad ei taha; rumalamad ei oska näha, kuid nii mõnigi aktsepteerib elu osana ning suudab sellega kohaneda, mis ühtlasi teeb kõik palju lihtsamaks.

ma kardan, et ei suuda kaua töölt eemal püsida, kuna igatsen juba praegu meie mõttevahetusi. vähe on neid, kes mu loogikat ja mõtteid mõistavad.

mr. scruff vs kirsty almeida - pickled spider (vaadake siis juba videot ka, soovitavalt täisekraanilt ;) )

midagi pole ju otseselt halvasti, aga vahelduseks võiks midagi head ka olla.

ma töötan nagu masin, seda lihtsalt selleks, et oleks midagi teha. taaskord tuttav tunne - lihtsalt oled, eksisteerid, tiksud ringi. emotsioonideta, tuim ja elutu. naeratus näol varjamaks sisimas valitsevat tühjust. tänapäeval on inimlikkusele vähe ruumi.

ma hakkasin kokkuhoidlikuks, mis tähendab, et Forssa tripp on aina reaalsem.

I'm a fucking pink unicorn

mms-e palun mulle lähiajal mitte saata, kuna mu nokia 3310 nende vastu võtmist ei toeta. fml :D

meil on pubis kass, kellele me Tiiger nimeks panime. uued kokad on ka. neil võiks vabalt bob marley ja kanepileht otsaette tätoveeritud olla, it wouldn't make any difference.

kassid on huvitavamad kui koerad. ma ei tea, kas asi on minus, aga suurem osa kasse on lähemal tundmaõppimisel koerteks osutunud.

üks kutsu tõi mulle täna kolm ilusat roosi, lihtsalt, et mu tuju parandada. need leidsid koha mu kummutil ja teevad iga kord meele rõõmsaks, kui sinnapoole vaatan :)

juhul kui kõik hästi läheb, siis saame juuli alguses poeetide ja samu laivile ka ^^

pwnt

avastasin just, et olen aastate jooksul mitmeid postitusi vaid draftidena salvestanud, isegi aru saamata, miks. igatahes on tegu parimate ja sisukaimate postitustega terves mu blogis.. ainult et neid ei saa enam avaldada, kuna see oleks liiga random.

yeah, I like teasing people ;)

garaažibänd, kõige otsesemas mõttes.

kolme ja poole tunni pärast saab minust mõneks päevaks vanemateta laps. iseenesest polekski selles midagi imelikku, kuid minu kalli ema poolt on see lausa uskumatu - minna linnast välja ning jätta oma täisealine tütar ÜKSI koju. jah, ma sarkastitsen niisama. nagu välja tuleb, siis viimasel ajal pidevalt. endiselt väidan, et mul pole aimugi, mis lahti on ja mu elufilosoofia ütleb sellistel puhkudel enamasti, et kõik, mis on iseenesest tekkinud, hävib/kaob samuti ise.

saime L'ile kingi ka ostetud. homme saab natuke kokata ja siis pidu :) S tuleb ka, mis tähendab taaskohtumist üle.. liiga pika aja. igatahes on hea teda lõpuks näha, eriti kuna minu sünnipäevale too neiu ei jõudnud.

linnud laulavad juba. peaks vist unemaale rändama..

poets of the fall - 3am

what would I do without you?

ma ei saanud enne aru, et on juba juuni, kui isa helistas ja head lastekaitsepäeva soovis. üllatavalt järsku on tulnud suvehooaeg; homme on ka vhk tööl viimane päev.
tollest viimasest on kahju. hoolimata energiakulust lapsed inspireerivad ja rahustavad mind, ning nendega tegeleda on tohutult tore. enamikel mu headest sõpradest on pikapäevarühmas nimekaimud, kes, mõni suuremal, mõni vähemal määral, suuremaid meenutavad.

pubielus üritame ka muudatusi teha. juhul, kui korrektuurid tehtud saavad, on sellel kohal isegi lootust. ehk saab suveks korraliku klientuuri ning asjade organiseeritust veidi parandada. nüüd, kui teine töö läbi saab, on ehk rohkem aega pubiga tegeleda ka.

reedel on L'i sünnipäev, mis tähendab tavaliselt ühte mõnusaimat päeva aastas :) siis algab ametlikult suvi ning sel ajal saab lihtsalt häid inimesi ja esimesi sooje õhtuid nautida.

loodetavasti läheb see melanhoolia ka varsti üle, suvi pole aeg kus tõsine ja liialt oma mõtetes olla.

motion - starting all over again

püha lehm '10

maikuusse jääb alati sündmus, mis enamikes ringkondades palju kõneainet pakub - eurovisioon. sel aastal olid tulemused üsna etteaimatavad ning isegi minu lemmikud, belgia ja serbia, said head kohad. saksamaa üle on muidugi hea meel, tore lugu ja armas tüdruk ka.

elu on viimasel ajal nii kahtlaselt kirju, et ei tea sedagi, mis järgneva tunni aja jooksul juhtuda võib. tekivad uued inimesed, ideed ja inspiratsioon - kolm i-d mis viivad suurte asjadeni.

kui saaks veel natuke magada ka, siis võiks juba suuri tegusid teha.

die antwoord - enter the ninja

rumal noor kuu

läbi unne suikuva pääsküla koju trippides oli nii palju mõtteid, millest kirjutada.. nüüd pole ühtki. kodu on muutunud mingiks depressiooni mekaks, kus kaob kogu inspiratsioon ja mõnus meeleolu.

arutlesin just omaette, millal saab inimene aru, et ta ei ela enam oma kodus. kas siis, kui välisjalatseid enam millegi vastu vahetada pole, kuna toasussid on kuhugi kappi paremaid aegu ootama pandud, kui oma toa lõhn on täiesti võõras ning külmiku menüüga pole juba ammu tuttav?

kus ja kas ma siis üldse elan?

soad - metro

salut!

tundub, et algav suvi hakkab juba vaikselt välja kujunema. istusime vippidega rõõmsate inimeste pubi ees ja tegime lähiaja plaane, selliseid, mis nähtavasti iganädalaseks kujunevad. viimasel ajal ongi selline sitting here, watching the world pass by olek. midagi erilist teha ei viitsigi, või kui, siis ainult teades, et see on ajutine. püsivad-jäävad asjad pole minu tass teed. vanasti oli teisiti. siis otsisin ma kindlust ja vihkasin muutusi. I wonder what happened..

sain jälle ühe tööpakkumise. seekordsest võib ka suvel abi olla, nii et asi areneb. homme on arvatavasti esimene päev, kui hästi läheb, siis saan teinekordki oma lemmikkohas viibimisega raha teenida.


nad mõlemad räägivad, kuid kumbki ei kuula.

valeri meladze - salut vera

ma olen kogu aeg siin olnud. naudi nüüd mu täiuslikkust nii nagu mina naudin sinu oma.

depeche mode - in your room

pipraportree

ma hakkan vaikselt uskuma sõnu, mis S mulle kunagi ütles. see tõstab mu enesehinnangu lakke varsti. tuleb kasuks püüeldes täiuslikkuse poole.

ma soovin, soovin, soovin, et..


teaksin, kui koos on koos ja kui eraldi on eraldi?

plastic hearts

leidsin nädalavahetusel mitu inimest, kes minuga väga tähtsates asjades nõustuvad. palju huvitavaid vestlusi ja häid inimesi, natuke bitchimist ka, mis õnneks lõppes mõnede isikute varajase lahkumisega :)
ma ei tea, kas kõne californiasse oli hea mõte arvestades mu ema suhtumist telefoniarvetesse,
kuid päeva looks oleks see, mille ajal eile hommikul ärkasin -

the eagles - hotel california

nobody needs your fake smile

poolikud inimesed tunnevad end terviklikult siis, kui on leidnud teise samasuguse. loomulikult on tore, kui teineteist täiendatakse, kuid lihtsam oleks olla ise täielik, siis poleks vaja veeta oma elu otsides seda, kelles on olemas kõik, mis sinus endas puudub.

raske oli vaadata teda nutmas, teades et ei saa teha tema heaks midagi. teadmatus ongi see kõige hullem - sa oletad, loodad, pabistad, mõtled kohutavalt üle ja lõpuks pole ikkagi midagi.


tühi vingumine ajab närvi. see, kui otsitakse probleemi ainult selleks, et saaks ka teistega koos kiruda, et elu on ikka vana mõrd ja midagi head pole.( on küll ja paljugi, ka siis kui seda ei nähta.) õnneks või kahjuks on inimene ikka piisavalt loll, et pärast vingumist neid samu vigu korrata, võtta uusi riske, mis ennast ära ei tasu ning ikka ja jälle algusesse tagasi jõuda. vähesed õpivad. nemad leiutavad juurde uusi vigu, et teised ka neid proovida saaksid.

ma ajan täielikku jama täna. sobib hästi päevaga kokku. well, tegelikult oli tore ka :)

madsen - du schreibst geschichte

igal hetkel olen valmis murduma ja tegema midagi otsustavalt valet. tean, et ei tohi, tean, et kahetsen, kuid ma ei oska olla nii nagu praegu. tahaks lüüa käega kõigele ilusale, maha kanda oma ego ja unistused ning leppida sellega, et mitte midagi ei ole. ma ei tea, mida mõelda. loll on see kes vabandust ei leia, nüüd ootan seda tarkust, mis olukorra ära põhjendaks. asjatult?

võimalik, et asi on needuses - 12. kuupäev läheneb, võib-olla olen ise rumal, olen alati olnud. roosade klaaside taga on ka päris maailm, naiivitar! it's never too late to learn all that, kuid see laul ei ole minu helistikus.

vähem kui kaksteist tundi lahutab mind millestki, milleks ammu võimalust olen soovinud, kuid hetkel on see hirmutav, ähvardav, hukatust tõotav. i know, why.

where are you?

emotsionaalsuse mõttes pole vist õige aeg blogida, samas pole ma ammu endast märku andnud. nagu pole ka K, kellelt pilte tahaks üritusest, mis tõepoolest tore oli. sellega algas ka vist suvehooaeg - kõik nädalavahetused on nüüd sarnast viisi veetmisel. järgmine nv possibly linnast väljas. yeah! (H)

mõned inimesed tõestavad end ikka ja jälle :) hea on uuesti avastada, et neis on olemas kõik see, mida vanasti tundsid, just siis, kui hakkad parajasti pettuma. tuleb välja, et võõrdumine oli asjatu ning kõik on jälle nii nagu kunagi oli.

kusagil ootab mind mu kolmeliitrine šampus. arvatavasti jõuame sellega inimese juurde, kes, nagu ilmneb, eelistab, et teda hüütaks nimepidi, mille minagi enda pojale paneksin.

üks hea inimene ütles just midagi väga tabavat. kui nii on, siis olen ma saavutanud võidu. igas mõttes.

radiohead - creep

it was hella good (H)

aitäh. :)

*cheers*

you can always count on the retarded 5. veerand tunniga oli sünnipäev made. :D

aitäh ^^,

bunny venom aka whatta day?!

smilersi "tantsin sinuga taevas" peas kummitamas, mõtlen paarile viimasele päevale tagasi. tore on olnud, A sai täisealiseks, mida eile tähistasime sushi ja smilersi kontsertiga. paduvihmas koos heade sõpradega tuttavaid laule laulda oli ülihea. ja nad mängisid A'le tema lugu, mille juurde me E'ga ilusa tantsu leiutasime. rahva seas oli üks fänn, kes väga J'd meenutas. kohutavalt lausa, ainult et ta oli liiga lühike.
õhtul jõudsime E'ga mu elukaaslase juurde ning hävitasime hirmsa kiirusega oma joogitagavara; hommikul oli huvitav pilte kokku panna. kahju, et ma tolle sõbraliku tüübi nime ei mäleta, kes minu heihei'le samamoodi vastas. igatahes polnud minu mälestused üllataval kombel veel kõige huvitavamad.
tänane päev küll oli. huvitav, s.t. me ostsime burksi ja käisime poes. ja naersime. ohjeldamatult. miks? küllap jääknähtudest. igatahes pole ma vist kunagi sedasi naerda saanud. polnud vahet, mida keegi ütles, kõik naersid. hetk hiljem küsiti, miks naerdi. kehitati õlgu ning naerdi uuesti. see kestis terve päeva. wtf.

tänasest algab sünnipäevahooaeg, õhtul tulevad esimesed külalised tähistama mu kaheksateistkümnendat. ehkki ma sügavalt pettusin omaenda perekonnas, on loota.. ah, mida ma ikka valetan. igavat õhtut ja seltskonda. vähemalt saab kingitusi vms. oeh, ükskõiksusism ftw! aa, K, sa pidid mulle juba päris mitu päeva tagasi helistama :D

smilers - armid jäävad

algas jooksuaeg!

mõtlesin enda meelest originaalse nalja välja, siis ilmnes, et sarnast motiivi oli kasutatud mingi raba- vms jooksu reklaamis. feil.

kuidagi järsku tuli kevad. ühel hetkel olid väljas miinuskraadid ja mul talveune tunne.. ja siis ärkasin ma sooja kevadpäikse käes ja nägin liblikat. liblikad on minu jaoks alati olnud suvekuulutajad, mitte tänavatele ilmuvad narkomaanid, nagu uudistes väidetakse. liblikad on sellised õrnad olevused, kes enne oma peidikutest ei välju, kui on möödas oht, et ilmataat neile liiga võib teha. oma värvide ja muretu lennuga toovad nad suvetunde, mis enam naljalt ei kao :)

ma ei oska midagi postitada. juba tundide viisi vaheldumisi kirjutan uusi lõike ning hävitan kirjutatut.

mõnikord on tunne, justkui elaksin kellegi teise loodud maailmas, karakterina, kellele jäetud vaba voli võitmatuks loodud ümbruskonna vastu viimase veretilgani omal viisil lahingut pidada; samas teinekord on päris hea tunne.

yellowcard - ocean avenue

I hate it when you agree to meet someone the next day and then when you call her, it's "the mobile phone you just called is either switched off or..." -_-

mu läpaka laadija juhtme küljes on mingi tobe julla, mis hullult närvi ajab, kuid mida ära võtta ei saa. vähemalt ilma mootorsaeta.
vaatasime reedel filmi sellest, kuidas tommy oma parima sõbra leidis. sissejuhatus tundus isegi hirmus, kuid enamuse filmist veetsime arutades, kuidas inimesed nii rumalad võivad olla.

eile oli hullumeelne päev. vaevalt mõne tunni maganud, jooksin koju, asjatult, nagu hiljem selgus. mõni hetk hiljem olin teel mustamäele, kuna sai lubatud ette võtta poodlemistuur A-ga. loomulikult saime igal pool sõimata ja kurje pilke, kuid see käib asja juurde. läbi mingi tobeda juhuse sain isegi kingad endale.

hetkel ootan reaktsiooni inimeselt, kellega pidime täna kohtuma, kuid mobiiltelefoni funktsioonist ta vist aru ei saa..

salapärane lugu, mis alati maaniat kuulates kummitama jääb - uurisin ka nime välja:
dommin - my heart, your hands