suvel võib!

kui Sherlockil oli Watson ja Crusoel Reede, siis mul on L. üheskoos käisime tutvumas suuremate kauplusekettide poolt pakutava koolikaubaga ning koostasime saadud andmete põhjal pingerea hinna-kvaliteedi suhtest lähtuvalt. testist jäi kahjuks välja Büroomaailm, kuna selle reklaam tolle väikese patsidega tüdrukuga mõjub liialt hirmutavalt. ei julgenud sinna minna.
nagu tarbijasaate testides ikka, alustan minagi viimasest kohast:
*kõige nõrgemaks kvalifitseerus seekord Kaubamaja koolilaat oma hirmsate hindade ja kehva valikuga. eelmisest aastast meelde jäänud Ed Hardy kujundusega vihikuid, mida olime jahtima läinud, polnud enam saada, ning praktiliselt kogu kaup oli algkooliealistele lastele mõeldud filmide aineline.
*tagantpoolt teiseks jäi Selver, kust polnud lihtsalt praktiliselt midagi saada. vihikud ja päevikud olid mittemidagiütleva kujundusega ning meenutasid eelmiste aastate ülejääke. positiivse küljena võib välja tuua kauba madala hinna.
*üldkokkuvõttes neljandaks platseerus üllataval kombel Stockmann. valik oli üle keskmise, isegi huvitav, kuid hinda vaadates asetas käsi paratamatult märkmiku tagasi riiulile.
*kolmanda koha saavutas Bauhofi sisustuskaubamaja. suur oli mu üllatus ka sealt koolikaupu leides, eriti veel mõistliku hinnaga ilusaid vihikuid. koolikaupa oli müügil siiski vähe, tervet vajalikku komplekti kokku panna polnud võimalik.
*teine koht - Apollo raamatukauplus. olemas olid mõistliku hinnaga vihikud, kenad päevikud ja head pastakad. siiski oli mul vaja ideaalset pastakat, erilisi vihikuid ning suuremat kui 5x10cm märkmikku, et lisaks tunniplaanile ka midagi mõistlikku sinna kirjutada.
*nii sai esimese koha meie mõlema hinnangul Rahva Raamat, kus oli kõike. absoluutselt kõike! ja lisaks ägedaid raamatuid, aga see selleks.
KOKKUVÕTTEKS: ostukorvi sisu: taaskasutatud paberist a4 ning a5 kaustikud, kompaktne kuue aine kaustik, ideaalne märkmik, Ed Hardy jäljendajast kunstniku kujundatud a4 kaustik ning kaks superpastakat. kokku: 11,38 eurot. lisaks viieprotsendiline soodustus ükskõik millise suurema panga noorte- tudengi- või õpetajakaardiga.
ülejäänud kooliostudeks mõeldud raha kulus lõunale, though.. aga siit moraal - kui valida, mida ostad, siis saab süüa ka!

Revalis polnud kevadest saati käinud. hea oli näha tuttavaid sõbralikke nägusid cappuccinot tegemas ja naeratamas nagu üle pika aja häid sõpru nähes. Müürivahe Reval Cafe tekitab alati selle mõnusa sooja tunde, see on koht, kus sind alati oodatakse. mulle meeldib üle kõige külmadel talvehommikutel astuda sisse sooja lõhnavasse kohvikusse kus teenindaja hõikab juba enne kui letini jõuad:"tuleb cappuccino, jah? tuleb veel midagi?" - see on lihtsalt nii hea tunne.

ma unustasin kuupäeva vaadata (leim vabandus..) ja seeläbi läks meelest ühe kiisu sünnipäev. anna andeks, kallis, ja palju õnne Sulle! kuigi kaugel eemal, olen ma ikka olemas Sinu ja meie sinise sõbra jaoks :)

taking back sunday - sad savior

happiness is no mystery, it's here and now, it's you and me

proovipäeva järgne kaineksmagamine (unevarude taastamine pärast kahetunniseks jäänud öö pealt estonias passimist ja linnas ringi jauramist - toim.) lõppes täna hommikul oodatust kummalisemal ajal, nii olin sunnitud päeva alustama vanade noortefilmidega, kuna Vabaduse Laulu kordus enam pinget ei pakkunud. esimeseks filmiks oli Lizzie McGuire, tüüpiline tüdruk-läheb-rooma-kohtub-popstaariga-things dont work out-lõpuks armub oma parimasse sõpra-tüüpi film. aastal 2003, kui film kinno jõudis, oli see noorte tüdrukute seas, ka minu ja L'i jaoks, ÜLIVINGE film iga tüdruku unistustest. nüüd oli see lihtsalt halenaljakas.
ka järgnev, Olseni kaksikutega muuvi oli tobe, kuid seal möllas Simple Plan, jällegi midagi kaugetest noorusaegadest (I'm Just A Kid? c'mon..). poisid olid nii noored seal veel. neli aastat hiljem kui mul oli au neid rock cafes näha, oli laulja juba paksuks läinud. Igatahes oli tegu armsa lapsepõlvemeenutusega :)

mu fotomälu rokib täiega - see, et New York Minute 2004. aasta film oli, mäletasin ma kogemata teleinfost, wiki polnudki eluvajalik! tavaliselt tuleb ikka tunnistada tõsiasja, et ilma wikipedia ja google'ita poleks elu võimalik.

naljakas on see, et rattaga koju vändates võiksin ma blogida lõputult. kõikvõimalikud ideed jooksevad ideaalses sõnastuses peast läbi, kuid lõpuks koju jõudes on täiesti mõmm olla. peaks vist ikka taskusse pistma pisikese diktofoni nagu kõik targemad (aja)kirjanikud. pisut imelik oleks küll toidupoes mingisse jullasse möliseda, kuid lõppkokkuvõttes osutuks sama kasulikuks nagu märkmik, mille ma asjade meeles pidamiseks endale hankima pidin. unustasin.

nädalavahetusel tuleb mu emale külla itaallasest peigmees, mis tähendab seda, et mul tuleb uttu tõmmata. nüüd on kõik olulisemad suvelõputegemised planeeritud kolme-nelja päeva, välja jääb küll kolm elutähtsat poetuuri. homme hommikul on neist esimene - esmaspäevahommik L'iga vanalinnas, mida pole juhtunud kevadest saati. kummaline on taastada tüütute argipäevade meeldivamaks muutmise rutiini, see on nagu nende olemasoluga jälle leppimine ja suvehooaja lõpetamine. well, life's a bitch and then you die.

aga et postitust positiivsemalt lõpetada - ahvid väntasid presidendidebati käima ning ma arvan endiselt, et presidenti võiks rahvas otse valida.

young guns - after the war
kui vanasti läks pealkirja idee kokku päeva lauluga, siis viimasel ajal see ei tööta.

well I don't wanna wake up in the morning, but I've got to face the day..

.. laulavad Vaktsiinid, kui ma playlist "õ" tööle panen. tõsi on, et hommikused ärkamised aina ebameeldivamateks muutuvad, ja et reaalsus peksab kuvaldaga pähe.

väidetavalt möödub aeg seda kiiremini, mida vanemaks inimene saab. sellest tulenevalt võib oletada, et mul on käes segased seitsmekümnendad ning suved ja talved jooksevad mööda nagu küülikud paaritumishooajal. alles see oli, kui tundus hirmus kurb kõik klassikaaslased suveks kuhugi mälu tagumisse soppi suruda, kuid nüüd tundub palju jubedam end jälle proua Hurmuri tundideks ette valmistada. olgugi, et on viimane aasta ning see pingutus lõppeb paaniliste kleidiotsingute, soenguapsakatest tingitud närvivapustuse ja lõpuks salme kultuurikeskuses totakalt direktrissilt saadud lõputunnistusega, ei suuda mina enne kella kahte päeval ärgata ega L rannaplätusid mõne vähem suvise jalatsi vastu vahetada. kahe sõnaga: ei morjenda.

et mu Auväärt Emal on kätte jõudnud keskeakriis, mis hõlmab abielus itaallasest peikat, lõputut sõpradega väljas lällamist ning kummalisi oste toidupoodi minnes (muusikakeskus, röster, diivan.. midagi uut igas päevas!), siis on minu uus missioon hankida mingigi sissetulek ja võimalik, et tuleb ka kinnisvaraturul silmad lahti hoida. mitte ainult selle pärast, et mu toast garderoobi teha soovitakse, vaid arvatavasti on mingi kinnisvaramaakler reklaaminud end minu telefoninumbrit kasutades. olles saanud mitmeid kõnesid inimestelt, kes "sooviksid seda kesklinna korterit vaatama tulla", tekib lõpuks endalgi huvi tolle elamispinna vastu.

internetiavarustest lekkisid ka kaheaastatagused pildid issi suurest comebackist - kontserdist, millelt saadud trummipulk signeeritult mu mänguasjade sahtlis istub. too üritus toimub käesoleval aastal juba kolmandat korda ning on omandanud üllatavalt suured mõõtmed. tegu on vist ühe raplamaa suve suursündmusega. siiski on naljakas vaadata, kuidas MLD-bänd palub, et neid sinna esinema lubataks, üritusele, mis minu jaoks on vaid ühe suurusehullustusega peretuttava sünnipäevapidu. too bad, T, kui sa oleksid viitsinud mulle pässa metsas toimunud laivi järel jou öelda, siis ma saaks sebida teid iga kell sinna esinema :) but it's tooooo laaaatttee.. *evil laugh*

eeldades, et üks tüdruk siiski ei hakka dublinisse kolima ja ma ei pea ennast kadedusest kapinurga otsa pooma ning et midagi muud olulist ka lähima kaheksa tunni jooksul ei toimu, lähen ma nüüd magama.

p.s. ma ei hakka suvest üksikasjalikult kirjutama, feissbukis on pildid.


yellowcard - with you around loomulikult, kuna see on viimase albumi kõige seksikam lugu :3

mulle meeldib prügiiii... KKOOORRJJAAATTTTAAAA!

.. meenus mulle ilus lauluke tänasest pärastlõunast, kui harjumuspäraselt telefoni öökapile asetasin leidsin, et selle tagune on täis mingeid kirjeldamatuid väärtusetuid asju, mis sinna kohe kindlasti ei käi. ma ei suuda meenutada, millal mu tuba viimati nii koristatud sai, et kõik asjad õiges kohas olid ning kusagil sodi ja pudeleid ei vedelenud. tundub, et ma käingi siin parimal juhul magamas ja oma asju hoidmas.

kooli lõpp võiks kiiremini tulla. ma ei viitsi olla mingi mölisev ja jaurav naine, kelle mõistus on ununenud kuhugi unetutesse öödesse ja kelle närvid on nii pingul, et ükski muusik ei julgeks sedasi pingutatud pilliga mängida, vähemalt siis, kui talle nägemine armas on.

aga mul päris tõsiselt on pärast tükk aega tujutu ja nõme olla, kui ma olen kellegagi vastikult käitunud :(
see läheb jälle jauramise alla, eksju?

sunrise avenue - sex & cigarettes mängib :)

ma neil õitsen, kurat!

iga-aastane "mul-on-kakskümmend-neli-järeltööd-teha-ma-ei-lõpeta-ära-seda-klassi-paanika koos kevadise allergiapuhanguga on lõpuks ometi kohal - kõigi aegade traagilisim, nagu igal aastal :) samas on seekord paljud asjad teisiti, ma olen leidnud endas mingi enneolematu kindluse.
praegu on hea hetk teha viimase aasta kokkuvõtet, leida, et hea on kaalunud üle kõik halva, uudishimu võitnud hirmu ja kõik oluline on omal kohal.

kahe päeva pärast on sunrise ave'i kontsert rock cafe's. arvestades seda, kui väga mulle nende viimane album on hinge läinud, ja kui naine ma viimasel ajal olen peast (teadjamad teavad lähemalt rääkida..), siis ma kindlasti nutan jälle seal. mingi kohutav emotsioonidelaine on peal viimasel ajal. ma ei suutnud aastaid, võib-olla isegi üle kümne aasta kordagi nutta ja nüüd on kõik asjad nii kurvad, isegi "tõe ja õiguse" teine osa.

et 11 päeva pärast saabub maailmalõpp, siis pole vist väga mõtet blogile elu sisse puhumisega pingutada. ma ei hakka igaks juhuks avalikustama seda nalja, mis meil maailmalõpu kuupäevaga tekkis, kuid Kala sõnade kohaselt tuleks puhastada maailm ebavajalikust, et saaks edasi elada. ja millisel muul põhjusel ikka see elu meie planeedil otsa saaks..

29 päeva pärast on läbi : )

sunrise avenue - the right one

I can't sleep but I'm not awake

no kuulge, see pole normaalne, et 30. märtsi hommikul on täpselt samasugune ilm nagu jõululaupäeval. ükskõik kui tore ka poleks lumes möllata, siis aprilliks läheb igasugune lumeisu ära. ja ma tõesti lootsin, et homme on soe ja ilus ilm.

igaaastane kevadine jõu- ja motivatsioonipuudus võtab järjest enam võimust, küll veidi leebemalt kui paaril eelmisel aastal, kuid on siiski häiriv. õnneks olen ma viimase aastaga juba harjunud magamatuse ja selle tagajärgedega.


ja ma usun siiski, et inimesed ei räägi sellest, mis neile tõeliselt tähtis on, kuna kui juba rääkida, siis sedasi, et saab kõik sõnadesse pandud ning see on pea võimatu.

sunrise avenue - angels on a rampage

can you hear me?

et kevad on muutuste, enamasti positiivsete, aeg, siis olen minagi üritanud oma elukorralduses uuendusi läbi viia.
basically tähendab see siis rohkem aega meeldivatele tegevustele ja, nagu paljud juba teavad, hüvastijättu Zööm pizzeriaga. lahkhelid tööandjaga ei pruugi alati olla piisav põhjus töölt lahkumiseks, kuid kui avastad, et oled tööl käimisele kulutanud rohkem kui palka saanud, siis on vist midagi valesti.

raske on tunnistada iseenda rumalust, kuid fakt on see, et vähem kui aasta jooksul on mind üle lastud rohkem kui tuhande euroga (võrdluseks, et asi korrektne oleks, umbes 20 000 eek). see on nüüd kurja naeru ja parastamise koht, olen rumal ja naiivne ning usun ikka veel poolpimesi, et inimesed on ilusad ja head.

samas pole mul nüüd elu, seega ma võin istuda tunde ja jälgida, kuidas lumi mu akna taga tõuseb veeauruna õhku, pildistada.. ja kirjutada. sest kevad ongi inspiratsioon.

James Morrison ft. Nelly Furtado - Broken Strings

2 14/15

tahaks, et oleks aega KÕIK siia kirja panna..


ei. ma lasen oma mõtetel vajuda kuskile death cabi diskograafia sügavustesse, mis tekitab jälle selle hämarasse tuppa kuuluva pannkoogihommikutele eelnevate tundide tunde.



death cab for cutie - title and registration

S stands for sleep!

talve võlumaa pole enam sugugi nii muinasjutuline, vaid külm ja igav - sõnakooslus, mis kaugetest põhikooliaegadest mälusoppi jäänud. tookord kirjeldas see matemaatikatunni tüüpilist olustikku. elu on töine ja kiire-kiire-kiire, harv on juhus, kus saab sooja joogiga maha istuda ja omaenda mõtteid segamini journey ballaadidega kuulata. need klapivad praegu ideaalselt.

ma ei oska jälle kirjutada. vähemalt mitte blogi. õige väljund on kusagil mujal, aga ma ei leia ka seda. hullumise piir läheneb.


kooli jõulupidu on kohustuslik. ma olen tööl sel ajal.


journey - open arms

me olime teismelised lumememmed

jalutasin enne kodu poole, kuulasin emoporri ja mõtisklesin inimeste rahulolematuse põhjuste üle. ennast näiteks toomatagi võin väita, et kõik on suhteline. kui natukenegi viitsida oma mõistust õigel otstarbel kasutada, leiab igast olukorrast alati ka midagi head. aga miskipärast on juba ammu teada, et tüüpiline eestlane käib tuima näoga ringi, nördimusekorts otsaees ja tigetseb omaette elu raskuse üle. tavaline itaallane samas naeratab vist pidevalt uneski ning on alati kõigile avatud. loomulikult on itaalias soe ja päike paistab ja kõik on hästi tore, but let's face it - nii see oli, on ja jääb, seega pole meil erilist mõtet siin omaette jaurata ja mingit valget laeva oodata, elu jääb selliseks jamaks nagu ta kogu aeg on olnud, lõpuni välja.

tõesti pole kuigi lõbus kodu poole uisutada nii, et jalad all lihtsalt ringi käivad, ise kätega nagu tuuleveski vehkida ja tuuleveski kombel ka mitte paigalt liikuda, aga meil on selline talv, mida kellelgi teisel pole. sama ilus kui põhjanaabritel, aga talutavama kliimaga. kui see oleks minu teha, siis peaks jõuluvana koos oma põdra.. põhjapõdrakarjaga ka eestisse kolima. iga kell eelistaksin ma rumeenia mustlaste asemel vabaduse väljakul näha telkimas jõuluvana.


inimesed räägivad nii õnnelikult asjadest, millest nad arugi ei saa ja ma ei oska nendega kaasa rääkida..


poets of the fall - the beautiful ones

kui kõik hääbuv on hääbunud, surev surnud ja mälestused tuhmunud, langeb valge loor neile peale ja hävitab kõik jäljed. vaid juhul, kui oled suutnud kogu selle halli sombuse niiskuse keskele teha lõkke, võib see kattesse augu kõrvetada ja edasi põleda. ja nii oled ühel hetkel üksi oma tulega, kõnnid mööda valkjat pinda ja su jalad trambivad puruks viimasedki jäägid, mis sügavustesse surutuna veel alles on.

ja see kõik tähendab valusat uuestisündi, taaskordset algust, unistamist unustusest, lootusetu lootmist, kättesaamatu kätte saamist ja olematu olemist, kus sinust saab keegi hoopis teine, keda sa veel päris hästi ei tunne, kuid kes võibki olla sina.. tegelikult. ja sa ei tunne enam kedagi, ainult midagi, mis juhib sind pimesi ja sind ei huvita sugugi, kas hukatusse või nirvaanasse, sa tead vaid, et ei suuda sellele vastu panna ja allud, ehkki olid viimati allutamatu.

ja su sees kisendab see, mis oli varem vaikus ja elab miski, mida pidasid elutuks.



dave feldstein - invisible

nii mõnegi asja teeb keeruliseks selle lihtsus.

mul pole õiget tunnet. on sügis, aga kõik on omadega viltu nagu pisa torn. olgugi et PEALTNÄHA on kõik hästi, PEALTNÄHA on mul pidevalt hea tuju, siis PEALTNÄHA on asjad hoopis teisiti kui tegelikkuses. ja mul on hea meel selle üle, kui kergeusklikud on mind ümbritsevad inimesed ja VEEL ÕNNELIKUMAKS teeb mind see, et nad ei tea MITTE MIDAGI sellest, mille teadmine neile kasuks tuleks. see on hea, et usutakse seda, mis PEALTNÄHA on, ega viitsita süveneda sellesse, mis pealispinna all peidus, kuna pole ju vaja loogilise mõtlemisega oma roosat mulli lõhkuda.

edu kõigile naiivitaridele, mina olen skeptik edasi.


muidu vabandaks sapise postituse eest, kuid ma mõtlesin seda kõike päris tõsiselt.

K looks like K

ehkki mul oli eelmist sissekannet postitades juba üsna kindel veendumus, et saadan selle blogimise kus kurat ja keskendun reaalsele elule, mitte sellest kirjutamisele, siis paratamatult tekib blogimissoov üsna ruttu tagasi.

tahtsin tegelikult kirjutada koolist. sellest, millisesse keskkonda ma sattunud olen.
ausalt öeldes ei arvanud ma, et tavamaailm vehaka omast nii palju erineb. loomulikult on kõik uus, aga väga, VÄGA teistsugune. harjumine võtab küll oma aja, aga juba esimesed emotsioonid on ainult positiivsed. klass on hea, õpetajad täiesti talutavad. siiani on ainult ajalooõpetaja ebameeldiv olnud ja sedagi vaid seetõttu, et ta oma hääletooni talitseda ei suuda. andke andeks, aga see kriiskamine paneb väga ruttu pea valutama.

see on armas, kui palju sõpru-tuttavaid sinna kooli sattunud on. peaks mainima, et ma poleks vist elusees osanud arvata, et mõne neist endale koolikaaslaseks saan :D vähemalt on tunniväline ajasisustus garanteeritud.

nii et kokkuvõttes on tore. suudaks ma poolteist tundi rahulikult ühe koha peal paigal ka istuda, siis oleks kõik lihtne. püsimatu ja hüperaktiivne nagu ma olen, siis see saab keeruline olema :D

õnneks on nädalavahetus. juba ammu pole ma kahest vabast päevast niiii palju rõõmu tundnud. arvatavasti veedan nad magades. :D


lõpetuseks mingi hea lugu.. mm..

Eminem - going through changes

I'm not afraid

kõik tundub liiga tühine või siis liiga suur, et seda siia kirjutada.


kohtume parematel aegadel!


Alexxx

I want my music back

ma tean nüüd, mis tunne on vaadata maailma serva poole. ta oli ju seal, vaid paar sammu ja ma oleks kukkunud üle ääre. kuid ma ei astunud edasi. seisin põlvini laineis ja pildistasin erkroosat loojuvat kera. mul puudus julgus minna talle järele, nii ma siis ainult seisin lummatult ja vaatasin.

juba paar päeva olen veetnud hullumajast eemal. närvid taastuvad, tuju paraneb. kallid inimesed tulevad pealinna tagasi. kooliaeg läheneb. ka too viimane on positiivne, ehkki ma rutiini dislike'in, on see parem, kohe hästi hästi palju parem sellest, millega lõppes see, et ma jälle usaldasin. teisiti kui tavaliselt küll, kuid siiski.

mu kõrvaklapid on katki. see on katastroof.

Kõik on jäänud vaikseks
Kätte jõudnud õhtu tund
See laul ja kuupaiste
Toovad rahu toovad und
See on just siin praega
Mitte olnud mitte ees
See pole head aega
Sest unenäos me kohtume


ilus, kas pole?

ma EI TEA, mida teha. tõesti ei tea.

there ain't no possible possibility

ma ei tea, mida mõelda või arvata. võib-olla polegi vaja kõige üle juurelda, ehk on parem mõne asja välja selgitamine aja hooleks jätta.

vastandlikud signaalid on vastikud ja ma tean nüüd, mis tunne on neil, kes arvavad, et neil võib olla lootust küündida millenigi mis on väljaspool nende liigat.


Sul on ilusad silmad <3

äikesepilv

tõeliselt lill on olla, kui igal pool ümberringi on ainult probleemid, su elu üritavad kontrollida mingid kriminaalidest väljapressijad ning siis ilmub veel keegi, kes tundus sulle hea inimene, jutuga, et sa oled tühi koht ja sinuga pole mõtet rääkidagi. suured tänud päeva ilusaks tegemise eest! :)

õnneks on palju inimesi kes ei plõksi sedasi. inimesi, kes on olemas kui vaja ja ka siis, kui otsest vajadust ei ole. ja ma tean, et kui vaenlane oma rünnakuplaanid taaskord reedab, on just nemad minu kõrval esirindel neid vastu võtmas.

viimane kolmandik suvest on alanud. ehk tuleb varsti ka see nädalane puhkus, mida ma endale nii kaua juba lubanud olen. selle aja jooksul tuleb vaim valmis panna juba hoopis teistsuguseks elukorralduseks.

raviks köha ka välja, siis oleks juba päris okei.

head ööd.

olen kõikvõimas

töö, töö, töö, muud ei olegi. palju inimesi ja draamat. väsitab. 12 minuti pärast peame ka seal olema, lubasin ülemusele. tegelikult istume endiselt kahe ristmiku kaugusel, kuna nende ületamine tundub liiga raske ettevõtmisena.
täna jään küll tööl magama...

millalgi lähiajal pikemalt.

(W) Oxi

mida sa lubad endale?! KES SA ENDA MEELEST OLED?!

hoolimata mõningasest vastuseisust, olen viimastel päevadel täielikult oma missioonile keskendunud. inimene, kes mind inspireeris, on küll teadmata kadunud, kuid abiväge jätkub. suur aitäh neile, kes jõu ja nõuga toetavad. kes teab, äkki saamegi hakkama :)

ilmselgelt ei suuda kuumalaine mind segada. nähtavasti võiksin isegi soojemas kliimas edukalt ellu jääda. veidi jahedust oleks siiski vahelduseks hea, samas ajab igahommikune külm dušš ka asja ära.

viimased kümme päeva on olnud nagu mingi unenägu või film, kus sa tead, et saad kõigega hakkama. kogu selle aja olen käinud ringi naeratus näol ning kõrvaklappides mängimas vaid üks, 27st loost koosnev playlist. see ongi asi, mis mind töös hoiab. justkui usuks samuti mingi kõrgema jõu abiks ja olemasolusse, kuid erinevalt mõnest ei pea mina oma saatjat kartma või kummardama; ta lihtsalt on kogu aeg minuga nagu truu kaaslane.

poets of the fall - change

omfg

ma pole vist kunagi nii õnnelik olnud.. mis siis, et tulin tagasi kõrge palavikuga ja väsinult, SEE õhtu oli elu parim.

nad tegid war'i ja illusion and dream'i. ma nutsin pool tundi pärast kontserti. nende bassimehel olid eri värvi sokid. ma sain temaga pärast rääkida. ta lubas, et nad tulevad varsti eestisse.

seda pole võimalik sõnadesse panna.


poets of the fall - war

merry-go-round

uskumatu, aga hotell on broneeritud, laevapiletid olemas ning vaid loetud tundide pärast oleme teel. pole mõtet kirjeldada, kui tähtis see minu jaoks on, ma lihtsalt ei oskaks seda sõnadesse panna.

kirjutamine on kuidagi veidraks tegevuseks muutunud. kõik mis siia ilmub, tundub sunnitud emotsioonide välja pressimisena, kuna see võiks sama hästi ka minu sisse jääda. iga paari lause järel jään mingisse imelikku transiseisundisse - sisenen oma maailma, millest arvuti, kõik helid peale hetkel mängiva loo ja kogu ümbritsev väljapoole jäävad.

it's nice to just watch the world pass by for a change.

1/5 tundmatu suurusega pudeli mahust?

ikka ja jälle jõuan oma mõtisklustega tulemuseni, et kõik on suhteline. nii võin silmagi pilgutamata ära kuulata möla, mis sealt poolt tuleb ning rahulikult vastu naeratada - mida see paar halba sõna ikka mulle teeb, eriti juhul, kui nende lausujal selle võrra kergem hakkab. sellest hoolimata võtsin hetkel puhkuse. veidi aega iseenda jaoks kuluks ära. kusagilt ajusopist on välja ilmunud filosoofilised mõtted, mis vestluskaaslaste puudumise tõttu sinna vedelema on jäänud. Nüüd hiljuti olen avastanud enda ümbert mõtlevaid inimesi, kes on mind väga positiivselt üllatanud. tuleb välja, et inimesed, kes on üleüldse mõelnud või filosofeerinud elu ja olu üle, on jõudnud üksteisega küllaltki sarnasele järeldusele, millest võib ühtlasi arvata, et kõiges on loogika, mida jonnakamad ei taha; rumalamad ei oska näha, kuid nii mõnigi aktsepteerib elu osana ning suudab sellega kohaneda, mis ühtlasi teeb kõik palju lihtsamaks.

ma kardan, et ei suuda kaua töölt eemal püsida, kuna igatsen juba praegu meie mõttevahetusi. vähe on neid, kes mu loogikat ja mõtteid mõistavad.

mr. scruff vs kirsty almeida - pickled spider (vaadake siis juba videot ka, soovitavalt täisekraanilt ;) )

midagi pole ju otseselt halvasti, aga vahelduseks võiks midagi head ka olla.

ma töötan nagu masin, seda lihtsalt selleks, et oleks midagi teha. taaskord tuttav tunne - lihtsalt oled, eksisteerid, tiksud ringi. emotsioonideta, tuim ja elutu. naeratus näol varjamaks sisimas valitsevat tühjust. tänapäeval on inimlikkusele vähe ruumi.

ma hakkasin kokkuhoidlikuks, mis tähendab, et Forssa tripp on aina reaalsem.

I'm a fucking pink unicorn

mms-e palun mulle lähiajal mitte saata, kuna mu nokia 3310 nende vastu võtmist ei toeta. fml :D

meil on pubis kass, kellele me Tiiger nimeks panime. uued kokad on ka. neil võiks vabalt bob marley ja kanepileht otsaette tätoveeritud olla, it wouldn't make any difference.

kassid on huvitavamad kui koerad. ma ei tea, kas asi on minus, aga suurem osa kasse on lähemal tundmaõppimisel koerteks osutunud.

üks kutsu tõi mulle täna kolm ilusat roosi, lihtsalt, et mu tuju parandada. need leidsid koha mu kummutil ja teevad iga kord meele rõõmsaks, kui sinnapoole vaatan :)

juhul kui kõik hästi läheb, siis saame juuli alguses poeetide ja samu laivile ka ^^

pwnt

avastasin just, et olen aastate jooksul mitmeid postitusi vaid draftidena salvestanud, isegi aru saamata, miks. igatahes on tegu parimate ja sisukaimate postitustega terves mu blogis.. ainult et neid ei saa enam avaldada, kuna see oleks liiga random.

yeah, I like teasing people ;)

garaažibänd, kõige otsesemas mõttes.

kolme ja poole tunni pärast saab minust mõneks päevaks vanemateta laps. iseenesest polekski selles midagi imelikku, kuid minu kalli ema poolt on see lausa uskumatu - minna linnast välja ning jätta oma täisealine tütar ÜKSI koju. jah, ma sarkastitsen niisama. nagu välja tuleb, siis viimasel ajal pidevalt. endiselt väidan, et mul pole aimugi, mis lahti on ja mu elufilosoofia ütleb sellistel puhkudel enamasti, et kõik, mis on iseenesest tekkinud, hävib/kaob samuti ise.

saime L'ile kingi ka ostetud. homme saab natuke kokata ja siis pidu :) S tuleb ka, mis tähendab taaskohtumist üle.. liiga pika aja. igatahes on hea teda lõpuks näha, eriti kuna minu sünnipäevale too neiu ei jõudnud.

linnud laulavad juba. peaks vist unemaale rändama..

poets of the fall - 3am

what would I do without you?

ma ei saanud enne aru, et on juba juuni, kui isa helistas ja head lastekaitsepäeva soovis. üllatavalt järsku on tulnud suvehooaeg; homme on ka vhk tööl viimane päev.
tollest viimasest on kahju. hoolimata energiakulust lapsed inspireerivad ja rahustavad mind, ning nendega tegeleda on tohutult tore. enamikel mu headest sõpradest on pikapäevarühmas nimekaimud, kes, mõni suuremal, mõni vähemal määral, suuremaid meenutavad.

pubielus üritame ka muudatusi teha. juhul, kui korrektuurid tehtud saavad, on sellel kohal isegi lootust. ehk saab suveks korraliku klientuuri ning asjade organiseeritust veidi parandada. nüüd, kui teine töö läbi saab, on ehk rohkem aega pubiga tegeleda ka.

reedel on L'i sünnipäev, mis tähendab tavaliselt ühte mõnusaimat päeva aastas :) siis algab ametlikult suvi ning sel ajal saab lihtsalt häid inimesi ja esimesi sooje õhtuid nautida.

loodetavasti läheb see melanhoolia ka varsti üle, suvi pole aeg kus tõsine ja liialt oma mõtetes olla.

motion - starting all over again

püha lehm '10

maikuusse jääb alati sündmus, mis enamikes ringkondades palju kõneainet pakub - eurovisioon. sel aastal olid tulemused üsna etteaimatavad ning isegi minu lemmikud, belgia ja serbia, said head kohad. saksamaa üle on muidugi hea meel, tore lugu ja armas tüdruk ka.

elu on viimasel ajal nii kahtlaselt kirju, et ei tea sedagi, mis järgneva tunni aja jooksul juhtuda võib. tekivad uued inimesed, ideed ja inspiratsioon - kolm i-d mis viivad suurte asjadeni.

kui saaks veel natuke magada ka, siis võiks juba suuri tegusid teha.

die antwoord - enter the ninja

rumal noor kuu

läbi unne suikuva pääsküla koju trippides oli nii palju mõtteid, millest kirjutada.. nüüd pole ühtki. kodu on muutunud mingiks depressiooni mekaks, kus kaob kogu inspiratsioon ja mõnus meeleolu.

arutlesin just omaette, millal saab inimene aru, et ta ei ela enam oma kodus. kas siis, kui välisjalatseid enam millegi vastu vahetada pole, kuna toasussid on kuhugi kappi paremaid aegu ootama pandud, kui oma toa lõhn on täiesti võõras ning külmiku menüüga pole juba ammu tuttav?

kus ja kas ma siis üldse elan?

soad - metro

salut!

tundub, et algav suvi hakkab juba vaikselt välja kujunema. istusime vippidega rõõmsate inimeste pubi ees ja tegime lähiaja plaane, selliseid, mis nähtavasti iganädalaseks kujunevad. viimasel ajal ongi selline sitting here, watching the world pass by olek. midagi erilist teha ei viitsigi, või kui, siis ainult teades, et see on ajutine. püsivad-jäävad asjad pole minu tass teed. vanasti oli teisiti. siis otsisin ma kindlust ja vihkasin muutusi. I wonder what happened..

sain jälle ühe tööpakkumise. seekordsest võib ka suvel abi olla, nii et asi areneb. homme on arvatavasti esimene päev, kui hästi läheb, siis saan teinekordki oma lemmikkohas viibimisega raha teenida.


nad mõlemad räägivad, kuid kumbki ei kuula.

valeri meladze - salut vera

ma olen kogu aeg siin olnud. naudi nüüd mu täiuslikkust nii nagu mina naudin sinu oma.

depeche mode - in your room

pipraportree

ma hakkan vaikselt uskuma sõnu, mis S mulle kunagi ütles. see tõstab mu enesehinnangu lakke varsti. tuleb kasuks püüeldes täiuslikkuse poole.

ma soovin, soovin, soovin, et..


teaksin, kui koos on koos ja kui eraldi on eraldi?

plastic hearts

leidsin nädalavahetusel mitu inimest, kes minuga väga tähtsates asjades nõustuvad. palju huvitavaid vestlusi ja häid inimesi, natuke bitchimist ka, mis õnneks lõppes mõnede isikute varajase lahkumisega :)
ma ei tea, kas kõne californiasse oli hea mõte arvestades mu ema suhtumist telefoniarvetesse,
kuid päeva looks oleks see, mille ajal eile hommikul ärkasin -

the eagles - hotel california

nobody needs your fake smile

poolikud inimesed tunnevad end terviklikult siis, kui on leidnud teise samasuguse. loomulikult on tore, kui teineteist täiendatakse, kuid lihtsam oleks olla ise täielik, siis poleks vaja veeta oma elu otsides seda, kelles on olemas kõik, mis sinus endas puudub.

raske oli vaadata teda nutmas, teades et ei saa teha tema heaks midagi. teadmatus ongi see kõige hullem - sa oletad, loodad, pabistad, mõtled kohutavalt üle ja lõpuks pole ikkagi midagi.


tühi vingumine ajab närvi. see, kui otsitakse probleemi ainult selleks, et saaks ka teistega koos kiruda, et elu on ikka vana mõrd ja midagi head pole.( on küll ja paljugi, ka siis kui seda ei nähta.) õnneks või kahjuks on inimene ikka piisavalt loll, et pärast vingumist neid samu vigu korrata, võtta uusi riske, mis ennast ära ei tasu ning ikka ja jälle algusesse tagasi jõuda. vähesed õpivad. nemad leiutavad juurde uusi vigu, et teised ka neid proovida saaksid.

ma ajan täielikku jama täna. sobib hästi päevaga kokku. well, tegelikult oli tore ka :)

madsen - du schreibst geschichte

igal hetkel olen valmis murduma ja tegema midagi otsustavalt valet. tean, et ei tohi, tean, et kahetsen, kuid ma ei oska olla nii nagu praegu. tahaks lüüa käega kõigele ilusale, maha kanda oma ego ja unistused ning leppida sellega, et mitte midagi ei ole. ma ei tea, mida mõelda. loll on see kes vabandust ei leia, nüüd ootan seda tarkust, mis olukorra ära põhjendaks. asjatult?

võimalik, et asi on needuses - 12. kuupäev läheneb, võib-olla olen ise rumal, olen alati olnud. roosade klaaside taga on ka päris maailm, naiivitar! it's never too late to learn all that, kuid see laul ei ole minu helistikus.

vähem kui kaksteist tundi lahutab mind millestki, milleks ammu võimalust olen soovinud, kuid hetkel on see hirmutav, ähvardav, hukatust tõotav. i know, why.

where are you?

emotsionaalsuse mõttes pole vist õige aeg blogida, samas pole ma ammu endast märku andnud. nagu pole ka K, kellelt pilte tahaks üritusest, mis tõepoolest tore oli. sellega algas ka vist suvehooaeg - kõik nädalavahetused on nüüd sarnast viisi veetmisel. järgmine nv possibly linnast väljas. yeah! (H)

mõned inimesed tõestavad end ikka ja jälle :) hea on uuesti avastada, et neis on olemas kõik see, mida vanasti tundsid, just siis, kui hakkad parajasti pettuma. tuleb välja, et võõrdumine oli asjatu ning kõik on jälle nii nagu kunagi oli.

kusagil ootab mind mu kolmeliitrine šampus. arvatavasti jõuame sellega inimese juurde, kes, nagu ilmneb, eelistab, et teda hüütaks nimepidi, mille minagi enda pojale paneksin.

üks hea inimene ütles just midagi väga tabavat. kui nii on, siis olen ma saavutanud võidu. igas mõttes.

radiohead - creep

it was hella good (H)

aitäh. :)

*cheers*

you can always count on the retarded 5. veerand tunniga oli sünnipäev made. :D

aitäh ^^,

bunny venom aka whatta day?!

smilersi "tantsin sinuga taevas" peas kummitamas, mõtlen paarile viimasele päevale tagasi. tore on olnud, A sai täisealiseks, mida eile tähistasime sushi ja smilersi kontsertiga. paduvihmas koos heade sõpradega tuttavaid laule laulda oli ülihea. ja nad mängisid A'le tema lugu, mille juurde me E'ga ilusa tantsu leiutasime. rahva seas oli üks fänn, kes väga J'd meenutas. kohutavalt lausa, ainult et ta oli liiga lühike.
õhtul jõudsime E'ga mu elukaaslase juurde ning hävitasime hirmsa kiirusega oma joogitagavara; hommikul oli huvitav pilte kokku panna. kahju, et ma tolle sõbraliku tüübi nime ei mäleta, kes minu heihei'le samamoodi vastas. igatahes polnud minu mälestused üllataval kombel veel kõige huvitavamad.
tänane päev küll oli. huvitav, s.t. me ostsime burksi ja käisime poes. ja naersime. ohjeldamatult. miks? küllap jääknähtudest. igatahes pole ma vist kunagi sedasi naerda saanud. polnud vahet, mida keegi ütles, kõik naersid. hetk hiljem küsiti, miks naerdi. kehitati õlgu ning naerdi uuesti. see kestis terve päeva. wtf.

tänasest algab sünnipäevahooaeg, õhtul tulevad esimesed külalised tähistama mu kaheksateistkümnendat. ehkki ma sügavalt pettusin omaenda perekonnas, on loota.. ah, mida ma ikka valetan. igavat õhtut ja seltskonda. vähemalt saab kingitusi vms. oeh, ükskõiksusism ftw! aa, K, sa pidid mulle juba päris mitu päeva tagasi helistama :D

smilers - armid jäävad

algas jooksuaeg!

mõtlesin enda meelest originaalse nalja välja, siis ilmnes, et sarnast motiivi oli kasutatud mingi raba- vms jooksu reklaamis. feil.

kuidagi järsku tuli kevad. ühel hetkel olid väljas miinuskraadid ja mul talveune tunne.. ja siis ärkasin ma sooja kevadpäikse käes ja nägin liblikat. liblikad on minu jaoks alati olnud suvekuulutajad, mitte tänavatele ilmuvad narkomaanid, nagu uudistes väidetakse. liblikad on sellised õrnad olevused, kes enne oma peidikutest ei välju, kui on möödas oht, et ilmataat neile liiga võib teha. oma värvide ja muretu lennuga toovad nad suvetunde, mis enam naljalt ei kao :)

ma ei oska midagi postitada. juba tundide viisi vaheldumisi kirjutan uusi lõike ning hävitan kirjutatut.

mõnikord on tunne, justkui elaksin kellegi teise loodud maailmas, karakterina, kellele jäetud vaba voli võitmatuks loodud ümbruskonna vastu viimase veretilgani omal viisil lahingut pidada; samas teinekord on päris hea tunne.

yellowcard - ocean avenue

I hate it when you agree to meet someone the next day and then when you call her, it's "the mobile phone you just called is either switched off or..." -_-

mu läpaka laadija juhtme küljes on mingi tobe julla, mis hullult närvi ajab, kuid mida ära võtta ei saa. vähemalt ilma mootorsaeta.
vaatasime reedel filmi sellest, kuidas tommy oma parima sõbra leidis. sissejuhatus tundus isegi hirmus, kuid enamuse filmist veetsime arutades, kuidas inimesed nii rumalad võivad olla.

eile oli hullumeelne päev. vaevalt mõne tunni maganud, jooksin koju, asjatult, nagu hiljem selgus. mõni hetk hiljem olin teel mustamäele, kuna sai lubatud ette võtta poodlemistuur A-ga. loomulikult saime igal pool sõimata ja kurje pilke, kuid see käib asja juurde. läbi mingi tobeda juhuse sain isegi kingad endale.

hetkel ootan reaktsiooni inimeselt, kellega pidime täna kohtuma, kuid mobiiltelefoni funktsioonist ta vist aru ei saa..

salapärane lugu, mis alati maaniat kuulates kummitama jääb - uurisin ka nime välja:
dommin - my heart, your hands

järk-järgult ja aeglaselt, nagu avaneva õie kroonlehed, koorub välja see vana mina, kes ma aastaid tagasi olin. ma polekski vist ise märganud, kui mõni, kes nii tollal kui ka praegu mu lähedaste hulka kuulub, sellele tähelepanu juhtinud ei oleks.
mida õnnelikum ja avatum, seda haavatavam, kuid liiga kaua olen peitnud end selle kibestunud pessimisti maski taga.

tänane õhtu oli all about xtreme. kes õigel ajal õiges kohas olid, said teada, J sai näha ka ja talle meeldis. ma ei olekski vist muidu julgenud, kui L, J ja üks arvukatest K-dest poleks soovitanud.
( A avastas just, et müügile on tulnud uued durexid, või siis pole ta neid ammu kasutanud. )
ka lilla vakstu sai minu omaks. poolthääled olid enamuses. 3:1.

homme linna.

neli nädalat veel.

since when do people piss me of? ma pole juba viis päeva kesklinna sattunud, mu social life on nullilähedane ning ma olen päevade viisi istunud L'i juures ning elanud mingis filmimaailmas. nüüd tulles koju, logisin end harjumuspäraselt messengeri sisse, küllaltki mitu akent hüppas lahti ning veel mõne tuttavaga pidasin ise vajalikuks rääkida.. ja siis oli kõik. inimesed tunduvad justkui mingid tühjad kestad kellel pole oma elu ja kes toituvad oma ohvrite energiast.

võib-olla on minuga toimunud mingi muutus ja ma ei taha, et keegi minust valesti aru saaks, kuid see kõik toimub väga äkki. ma tahan hingata, vaadata maailma ja näha selle ilu. ma ei taha kõigist oma tunnetest ja tegudest kellelegi aru anda, ma tahan olla mina ise, ilma et keegi selle sobivuse kahtluse alla seaks. ma tahan spontaansust ja vabadust, kuid mitte üksindust. ma tahan mõistmist, kuid mitte haletsemist. ma tahan elada ja nautida seda, et eksisteerin.

vaid hingesugulane saab seda mõista ja ma olen kindel, et ta seda ka teeb.

puddle of mudd - blurry

ma olen vist viimase paari päeva jooksul ära vaadanud umbes pooled olemas olevad (romantilised) komöödiad. "mamma mia" lood kummitavad siiamaani. ma ei kujuta ette, miks selle filmiga selline suhe on tekkinud, aga isegi umbes kümnendat korda vaadates on see sama hea kui esimesel korral.
oo, mul on mälu. nagu ka mälukaart, millel "peeglid" peal on. iseenesest võiks seda vaadatagi, kuid hetkel üksi pimedas toas pisikeselt läpakaekraanilt õudusfilmi vahtida ei tundu just parim idee olevat.

mina taasavastasin äsjamöödunud päeval pohmelli, J leidis hingesuguluse kõhugripiga. L kukkus lugematu arvu kordi lumehange. A feilis täiega; teisel A-l oli paha olla ning ta helistas mulle veidi enne keskööd, et küsida, mida ma teen. mul polnud tükk aega õrna aimugi, kes mind välja kutsub, kuni üht tuttavlikku repliiki kuulsin.

vaheaeg on.

blind melon - no rain

it's fucking out!!

poeetide uus album ma mõtlen. vaevalt 20 minutit pärast keskööd oli alanud päev made. algselt mind tabanud šokist, et kuidas ma OMETI ei tea, kuigi liikvel on info selle kohta, kust uusi lugusid saab, sai rahuldustunne, kui ilmnes, et album oli välja lastud seitsmeteistkümnendal kuupäeval, ehk siis päeval, mis oli olnud enne toda 20 minutit. enne jõudsin ma end loomulikult korralikult sõimata.

lisaks oma lemmikute uute lugude nautimisele tegelen hetkel ka mingite ajuvabade saksa keele sõnade õppimisega, millele ükski normaalse mõistusega inimene sobivat konteksti ei leiaks, ning vaatan euroopa kaarti üle. on veel paar kahtlase pealinnaga või sellist riiki, mida ma päris õigele kohale asetada ei suuda. minu mõistuse kohaselt peaks näiteks albaania ilmtingimata kusagil mujal olema.

küllaltki väsinud on olla, mistõttu homne päev algab vast espresso ja püsti seistes linna loksumisega, muidu jään keset sõnade tööd magama, ega jõua õigeks ajaks oma semuga deidile kaasa.

*kirjutab hommikuks note'i*

päeva looks läheks kindlasti midagi Twilight Theaterilt, kuid valik on hetkel veel keeruline.

a perfect pickup-line

lõpetasin just tohutult armsa videokõne ^^. ma ei tea, millest me nii mitu tundi rääkisime, aga.. who cares. peaks enda veebika ka korda tegema või teha laskma.
mitte et mul hetkel nagu midagi kirjutada oleks, aga lihtsalt. had nothing else to do.

käisin koolis. arutasime õppedirektoriga erinevaid variante ning minu hinnete seisu. panime paika rõveda graafiku, mille kätte ma küll ära suren, aga EHK on võimalik midagi päästa. sure hope so. sure.. sure ära, haha.

julma nädala esimene päev on möödas, mis tähendab, et aina julmemaks läheb. alles reedest saab veidi vabamalt võtta. või noh, ainult reedel, sest laupäeval on kurikuulus piano lesson.

journey - don't stop believing

kuu peal on ka sokid aka tasuta sarvepikendused!

täna oli jube tegus, aga tohutult mõnus päev. hommikul ärkasin oma lemmikkohas, jõin rahulikult kohvi ja rääkisime L'iga juttu.
trippisin koju, ajasin väikevennaga üle pika aja juttu ning leppisime kokku, et järgmise klaveritunni teen talle mina, kuna mu ema on tallinnast ära. tahaks näha, kuidas ma kellelegi klaverit õpetan. seriously :D
helistas A. arutasime pikalt, mida täna ette võtta, kuni jõudsime ideeni sõita kuhugi ilusasse kohta pildistama. paar tundi hiljem (mille jooksul ma end hingetuks tormasin ning napilt surmast pääsesin) kohtusime kesklinnas. päike oli siis veel väga valel kõrgusel ning ma ei tahtnud pilti, kus see lumelt peegelduks, seega haarasime midagi süüa ning seejärel sõitsime kadriorgu.
õhk oli jäine, kuid ümbrus oli sobiv ning taevas imeline, seega saime lühikese ajaga paarsada head pilti. et rohkem õues passida ei tahtnud, kuid koju minna ka ei viitsinud, jalutasime tagasi ning võtsime pargikohvikus ühed kakaod. supikausi mõõtu tassi täis sooja jooki oli uskumatult mõnus, niisiis istusime selle taga päris pikalt ning arutasime maailma ja elu üle. mõnusalt hubane oli :)
tagasi linna sõitsime trammiga, mis oli tegelikult rong, mis tuli venemaalt, vähemalt arvasid seda mõned kaasreisijad. nagu ka seda, et A on gena ning mina potsataja.
pääskülla jõudes pakkus L mulle vaarikateed ja huvitavaid vestlusteemasid, milleni me siiani jõudnudki pole. arvatavasti annab seda arutelu homme jätkata.
tulin koju, rääkisin J'ga, lasin D'l tuju hetkeks alla viia, tõstsin selle üles tagasi ning nüüd ootan, et mu ainus öine vestluskaaslane teatrist naaseks.

kurk valutab.

fucking chipmunks!

tahaks midagi ilusat kirjutada, inspiratsioon on nii laes kui annab olla, kuid pole aega. kooliasjad karjuvad juba ning esmaspäeval on vestlus, selleks ajaks oleks vaja hästi palju initsiatiivi näidata.
KUIDAS ma saaksin keskenduda kohustuslikule kirjandusele või ajaloo töölehtedele kui õues on päike ja ma tahan kadriorgu photoshootile minna? kuidas ma saaksin tuupida ajalugu ja matat kui on selge taevas ja tähed ning kuu paistab otse aknasse? impossible stuff.

miks on alati nii, et sugulashinged elavad kusagil teises maailma otsas? me olime vist paar tundi rääkinud, kui leidsime, et huvid kattuvad maksimaalselt nagu ka isiksused. strange.

vaatasime eile õhtul püha lehma ka. valisime enda meelest kõige nõmedama loo ja viskasime selle üle mõnusalt koopaorava-nalja. see võitis. polegi tüüpiline eestlane. fucking sad.

owl city - the technicolor phase

it takes a road to go nowhere

üle pika aja veedan õhtu energiajoogi või kohvita, mistõttu mõte ka veidi aeglasemalt liigub, kuid siiski on vaja ühtteist kirja panna.

+ SEEEEE lugu !

esiteks sain koolist teate tervisenõukogu (või mingi taolise assotsiatsiooni, esimest korda kuulsin) koosoleku tulemuste kohta. igatahes arvavad nood geeniused, et kuna ma nii palju nüüd puudunud olen, siis on klassi lõpetamine mulle ehk üle võimete ning pakuvad akadeemilist, st terve mu selle aasta tegemised nullitaks ning aasta läheks kirja lihtsalt kodus lebotamisena. (?) igatahes tekitab selline asi soovi neile koht kätte näidata ja lõpuks "inn jooor feiss!!!" karjuda. põhiainetega olen ju enam-vähem järjel, eriala saab kõrvale jätta, nii või teisiti tahtsin sellest prantsuse keele pornost loobuda, ning jäävad ainult sellised asjad nagu füüsika ja inglise keel. esimesega ei tohiks probleemi tekkida, teine on paras pähkel, arvestades uut õpetajat, kellega isiklikku kontakti veel olnud pole, nagu ka soovi selle järele. eks näis.

teine üllatus oli see, kui ühe roomaja nimekaim elumärke ilmutas. sain teada, et ta on lausa nädala sees linnas, mis ühtlasi tähendaks lähiajal taaskohtumist üle paari-kolme aasta. ka hetkeline imestus selle üle, miks ta kodust nii kaugele tööle on tulnud, asendus peagi mõistmisega - nii noorelt soovimatult isaks saades tahaks vist igaüks eemale saada. veidi aega iseendale pole ka otseselt põgenemine.

mu laes jalutab hiiglaslik ämblik ning ma väga ei soovi teda sinna.

täna ilmutas end taas mu luulevaim, kelle ma alateadvuses juba ammu maha matnud olin. juhuslik vestlus tuletas meelde, kust ma üldiselt oma inspiratsiooni ammutan ning siin on tulemus:

Alludes tähistaeva provokatsioonile
hammustan huulde ja vaikin,
ühele ainsale tähele
pühendan read ja enamgi

põgenedes reaalsusest tean -
miski ei jää püsima.
Soovides sul' head
võin tasa endasse sulguda.

Utoopilisele tundmatule sõdurile
võib kirjutada oode
kuid noile, seda väärivaile,
ei ridagi, teekond unustusse..

..on valus. Minna meelest
neil, kelle eest võitled.
Ka siis, kui tasu sellest
ei oota, kuid sisimas mõtled:

elu on lugu, mida igaüks
isemoodi küll jutustab,
siiski algus ja lõpp on üks
ning et taas algult ei alusta.

wherever you are..

ainus motivatsioon täna blogimiseks oli lugu, mis kursiivis allpool on. filmi vaatama ei jõudnud, ehk on vabandatav.. eh, eh.. (8) igatahes täiesti mõttetu.


aa, pokkeris skoorisin. jea!

owl city - the technicolor phase

kui sa tahtsid panna mu end väga halvasti tundma, siis see peaaegu õnnestus. ma ütlen peaaegu, sest sain õigel ajal tollele m-tähega tegevusele taaskord jälile. või siis seepärast, et valus on. you'll never know. polegi vaja. häirima jääb kõik see, mille peale sa mind samade argumentidega ründama asusid. lapsik või mitte, aga sedasi minugga ei käituta. enam.
võib-olla oled lahendusest ehmunud, kuid see on mööduv. see, mida sa oma tunnetena kirjeldasid, oli kaugel sellest, mida elus otsitakse, veelgi enam - see polnud ju motivatsioon pingutamiseks.

kõik laheneb, ükskõik kas paremal või halvemal viisil.


let the stars comfort you :*

kuues päev. pulgakommid rokivad, ausõna. esimest korda selle aja jooksul suudan ka mõelda, mis iba siia tekib.

tänase päeva põhisaavutusteks jäi vist kleidiost ja ellujäämine ostupõrgus. stiilikriitikutena otsustasime külastada vastavatud kingakauplust kesklinna tähtsaimas ostukeskuses. hiilinud mööda erinevatest kaameratest ja reporteritest ning pressinud end läbi ühtlaselt sagiva ning jageleva inimmassi, pidime tõdema, et ei midagi erilist - valik on kõikjal sama. sisukaimaks kommentaariks jäi "kuule, kas see on meestele või naistele? mitte ei saa aru.." i think you kinda get it.

nägin taaskord tonicumeest ("kuulge, mul on neid juba kolm tükki! >:(" ), kes palus, et ma lõpuks ka tema kutse vastu võtaksin. ma veel murran ta südame sedasi.

paljud vanad naljad kerkisid täna üles. koopaoravad, nipernaadi, perverdid ja muud loomad olid vaid algus. huumorihetk päädis diskussiooniga pervojõuluvana, aka minu armsa kaasa, sugulashinge ja muidu ületamatult seksika habemega tüübi üle. igaks juhuks kõiki detailidesse pühendama ei hakka, liiga hardcore värk.

minu kallis kartulikene! xD
ei, hobune.

(L ütles, et ma olen viimasel ajal natuke segane vist. i wonder why she'd say something like that..)

vs

päeva märksõnad: tutvumine dna kaudu, mida-ei-tohi-teha ja kaunitar Liis.

peavalust on saanud ustav kaaslane. selline tunne siis ongi kellegi/millegagi 24/7 koos olla.. meeldiv.

hea tunne on, kui erinevaid näpunäiteid jagab keegi, kes on autoriteet, see tekitab tahtmise õppida. seeläbi saan ma ühtlasi ka aru, miks mõningad õppeained pinget ei paku - asi on minu suhtumises õppejõudu. kummapoolne viga see on, selle üle parem arutlema ei hakka, kuna liiga pikaks veniva mõtiskluse käigus ei pruugi üldse vastuseni jõuda.

kõik mõtted ja teemad on juba mitu korda läbi arutatud. hea, et S mõistab. sellised sarnasused on üleloomulikud..

green day - give me novacaine

112

migreen süveneb. lükkasin kohustusliku linnasõidu ühe päeva võrra edasi, ei teagi, kas sellest mingit kasu oli. vist mitte, kuigi suurem osa tööpakkumisi välismaale sai läbi vaadatud.

küsisin realiste ja romantikuid eristada aitava küsimuse härrrrralt ka. väga objektiivne realist, krt. just what i expected. siiani on üks inimene ka minu vastust korranud, näitab ühtekuuluvust vist vms.

s on mu saatusekaaslane, nagu välja tuleb. tänu talle on juba kaks kurikavalat plaani küpsemas, millede õnnestumise korral.. haha, seda ma teile küll ei räägi :D

juba kolmandat õhtut lähen magama lootusega, et äkki homme enam pea ei valuta.

muusika, mida täna õhtul ainsana kuulata suutsin:
coldplay - yellow

take me to ireland, please..

leidsime L-iga vähemalt kolm põhjust, miks sinna imemaale elama kolida. motivatsiooniks pole küll ainult eile vaadatud film, kuid see oli suureks ajendiks. nii vaba ja hea õhtu oli, tüüpiline mõnus girls night, kuni.. jamh. ma tean, et Sa ei teinud seda meelega.

vastik on vaadata, kuidas kõik valesti läheb. see pole see, mida ma tahtsin, ehkki ma ei tea vist isegi täpselt, mida tahtsin või tahan. peavalu on juba umbes ööpäeva kestnud, ega allu isegi metsikule paratsetamoolidoosile. ja vahet polegi.

mõne minuti pärast algab hoki finaalmäng. ehk teeb üksteist rammivate ja mingit totakat litrit taga ajavate meeste vaatamine mingit imet.

(see on kõige tobedam asi mida ma elus kuulnud olen.)

tead seda tunnet, kui kõik justkui ütleksid ainult täiesti valesid asju?

selle vastandiks on see, kui sõnadesse pannakse oma kõige reaalsemad tunded.

стол надо!

ja ma ei mäleta seda sõna, mille M-ile õpetama pidin. mind ja mu mälu.. siiski on kuidagi väga esmaspäev olla.

tänane päev tõi nii palju asju meelde. erinevaid seiku minevikust, mis jälle selle mõrumagusa valu tekitavad. olgugi et praegu on uued ajad, on asju, millest ei taha lahti öelda, samas on valus neid meenutada, kuna olevik on niivõrd deformeerunud. füüsiline ja vaimne valu ei ole hea kooslus.

ei, saan veel hakkama. viis korda sisse ja välja hingates, nagu mul kombeks. probleem tekib ju alles siis, kui on vaja ennast mingi tegevuse käigus usaldada või millelegi keskenduda. ei saa aru, kas mingi tunne (väsimus, valu etc) on päris või ettekujutuses, kehaline või vaimne.

tahaks lugeda midagi head, raamatut, kus oleks enesega samastatav peategelane. hetkel tundub, et isegi härra Haller ei mõistaks mind. peidanvist oma mõtted ühe imala romaani imelise saksa keele taha ja naudin keskealiste inimeste fantastilist armulugu.

ma kaotasin oma telefoni ära???

(pool tundi hiljem): kuhu KURAT ma panin selle..

ma ei tahtnud teada.

Yellowcard - Cigarette

*_*

if my life is santa barbara, why do i have to be the bitch?

oeh, A, ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid, luban, et teen kõik, et seda heastada. seda, mis ta sulle tegi. ma tunnen end nii süüdi.. ehkki seda ei juhtuks kunagi. M on värdjas, me mõlemad teame seda. ei, ma ei võta ta kõnet vastu.

Lammas sattus täna mu koju. hea, et mu emale loomad meeldivad :)

i'm just kidding, PLEASE take me away from here!

ärkasin selle peale, et helistati naabrite uksekella. aknast välja vaadates nägin aia taga eesti posti jalgratast, mis viitas sellele, et minu ammu oodatud pakk võib kohal olla. kui õue jõudsin, oligi postitädi minu ukse taha juhatatud ja jälle küsiti minult dokki - et pakk kätte saada. olen kaubaga äga rahul, ainult et see muudab rääkimise peaaegu võimatuks. ma kõlan nagu R eile vahetult pärast keeleneedi tegemist :D
postitädi tõi mulle D. kaardi ka ära :) ma naersin vähemalt kümme minutit. see leiab nüüd aukoha mingis nähtavas paigas, kuna temaatika on mõnus. hästi armas, aitäh! :)

praegu viibib mu aia taga tuletõrjeauto, kust kolm tõrjujapoissi koos ühe pulberkustutiga vastasmajja jooksid. pole aimugi, miks, kuna mingit tuld ei tundu seal olevat. ma ei teadnudki, et kodus passimine nii huvitav võib olla.
igatahes ma teen kõike, mida ei tohiks ja.. paranen. tulge külla, pakun teed! :)

Velvet Underground - Sunday Morning. sest see kummitab ikka veel.

tagasi kodus on naljakas olla. nagu kõik see halb, mis eile toimus, oleks jäänud sinna valgete seinte vahele. oli valus ja veider, uimane ja tüütu, kurb ja naljakas.. kuid vajalik, seega polnud võimalik kahelda. mu palatikaaslane norskas nii, et maa värises. liialdamata. ehkki see tädike täie mõistuse juures polnud (ta näiteks ei teinud vahet eesti ja vene keelel, rääkis neid segamini ja vahepeal taipas, et oih, vale keel..), saime päris hästi läbi :)
erilist hoolitsust või hoolimist kohalikud töötajad üles ei näidanud, kui üks söögitädi ja paar õde, kellel minuga eriti pistmist polnud, välja arvata. oli asju, mis oleks võinud ilma minu enese alalhoiuinstinktita või selle eiramise korral päris hullusti lõppeda, kuid range voodirežiimi järgimine pole vist niigi väga minu teema :D

operatsioon, mis tuletas meelde lemmikuid haiglasarju, oli üks vingemaid kogemusi üldse, ausalt. pärast viietunnist ootamist haigla koridoris ja tunniajast tsilli palatis, viisid mu lemmikõed mu koos voodiga opituppa, kus mind tervitas rõõmus asiaat, kes väitis end olevat mu narkoosiarst. tema pani kanüüli, mille ma hiljem kogemata ise eemaldasin. teine narkoosiarst, värisevate kätega prillidega vanamees, oli see, kes mulle seljasüsti tegi. nähes mu ilmet, milles väljendus vist kogu maailma segadus, pandi üks abiline mind igaks juhuks kinni hoidma. väga imelik oli oma jalgade üle kontrolli kaotamine, veel kahtlasem oli selle tagasi saamine. well, ma võtsin selle tagasi. midagi kiirkorras halvatusest taastumise sarnast, füsioteraapia kaudu. kujuta ette, et rakendad kogu oma mõttejõudu, et liigutada parema jala varbaid.. ja siis need liiguvadki. ainult et lihaste kontrollimist sa ei tunne.
opi ajaks anti mulle seltsiks pruunisilmne noormees, kes kirurgi oma huumoriga täiesti endast välja ajas. kui nad mulle nii palju rahustit süstinud poleks, siis oleksin vist "kolmanda narkoosiarstiga" kirurgi mõnitamises ühinenud, juba selleks ajaks olin tema peale üsna kuri. ta ei rääkinud ka minuga opi ajal, teised tekitasid mõnusa sõbraliku õhkkonna ja üldiselt oli tore.

ei oskagi praegu muud öelda, ainult seda, et hea on tagasi olla :)

just for the record.

1) Armastus - jäägitu andmine? (Isa Goriot´ näitel)
2) Eesmärk pühitseb abinõu? (Rastignaci näitel)
3) Pansion kui ühiskonna mudel
4) Vautrin - elukooli lektor


.. sest ma korra juba kustutasin need ära.

raudteemaania.

vaid pooleteise nädala kaugusele on jõudnud ähvardav äikesepilv, mis vahepeal ikka väga kuri tundub. siiski on hea sinnamaani spontaanselt elada, justkui viimsepäeva ralli, aga vaid ühele osalejale. ma plaanin võita btw.

täna oli paljuski kohutav päev, isegi pärast kella viit vihkas mu elu mind edasi. üks auto näiteks otsustas mulle otsa tagurdada. õnneks valis ta küll vähese kiiruse, kuid trügis siiski üllatava otsusekindlusega. tegu oli maasturiga. ilma D'ta oleksin arvatavasti selle rataste all lõpetanud, kuna mu meeled polnud täna kuigi teravad. mitu korda tõmbas D mu jälle vertikaalsesse asendisse, kui natuke kursilt kõrvale kalduma hakkasin. see on see vähene magamine ja.. aga ma lihtsalt ei suuda üksi pimeduses uinuda, või siis pean selleks vähemalt surmväsinud olema.

üle pika aja oli täna õhtul õige koht, meeleolu ja vahendid korraga. pääsküla jaamast mööda rööpaid K maja suunas ja sealt veidi edasi minnes jõuab ühe mu lemmiku pildistamiskohani. poole 12 ajal oli kohutavalt ilus taevas.

palju, väga palju olen mõelnud, kuid lahendus jääb ikka kaugeks.

90ndate tantsumuusika. kes teavad, need teavad :D

hetkel on kõik nii, nagu ma oma talve ette kujutasin - mina, must tee, reval café ja see muusika, mis siin on.. uskumatult mõnus. ja ma tean, et kohe pole ma enam üksi ja ehk ongi parem. ma võin küll üksindust nautida, aga pikas perspektiivis ei tundu erakuks muutumine parim viis oma introvertse poole vajadusi rahuldada ja seeläbi ekstravertne mina mõtvata. "there's a demon inside me, can i kill it? HELL NO!" üks lugu on. mu bi-polaarne unetu tuttav saadab öösiti mulle muusikat. ain't that sweet? :)

mu osavõtlikkus kõigi draamade suhtes aina kahaneb. eneses rahu ja tasakaalu leidmine probleemide vältimise eesmärgil ei olegi nii keeruline kui tundub. lihtsalt hinga viis korda sügavalt sisse-välja ja siis mõtle, kas tasub üle reageerida.

jah, võib-olla räägin ma varsti täiesti teist juttu.

kui aeg on liiga suhteline mõiste.

õues on kahekümne kraadi jagu liiga külm, ümberringi on täielik draama ja 15. veebruar tiksub järjest lähemale. siiski ma olen õnnelik, sest pole muud vaja kui kas või tundide viisi kohvikus istuda ja sügavale ühe jäära pruunidesse silmadesse vaadata. mulle meeldib see, et me räägime. sa tundud tõepoolest mõistvat. mulle meeldib toetada pea su õlale ja vaadata, kuidas sa mu city bloxxiga kakled. mulle meeldib su positiivsus ja järjekindlus. meeldib see osavõtmatus välismaailma probleemide suhtes, kuid samas suur vastuvõtlikkus selle rõõmudele.

ühest inimesest on kahju. ta polnud siiski ära teeninud saatust, mis talle osaks sai. mitte keegi ei ole. mina tean.

100

ümbritsevad probleemid ei tohiks liialt morjendada lammast, muidu hakkab see seebikas tõsiselt pähe.
ta oli üllatunud, et see mind ei vihastanud. mõnda aega tagasi võib-olla, kuid enam mitte. muutus on toimumas, suureks saamine - rahulikkus, tasakaalukus.. minevik on see, kust me tuleme, kuid tulevik on see, kuhu läheme. ma näen tulevikku selles, kes võtab mind sellisena, nagu olen, süstides minusse positiivsust ja turvatunnet.

lähen L-iga suusatama, sest tema kodus pole elektrit ja võti mu kaelas kannab numbrit 17.

lumine varahommik

Hinder - Better Than Me

*

mulle meeldib hommikul ärgata kohvi lõhna peale, mille keegi teine on valmis teinud.
mulle meeldivad entusiastlikud stažöör-bussijuhid.
mulle ei meeldi avalikus kohas suitsetavad inimesed, kes filtrit endale kopsu tõmmata üritavad.
mulle meeldivad ööd, mille jooksul ei lähegi päris pimedaks.
mulle meeldib objektiivne kriitika.
mulle ei meeldi tehnikavidinad, mis minu kasutuses ei tööta.
mulle ei meeldi (põhjendamatu) eneseimetlemine.
mulle meeldib olla üksi looduses ja tunda universumiga ühekssaamist.
mulle ei meeldi pastakad, mis tähtsal hetkel tühjaks saavad.
mulle ei meeldi trollid, mis ootavad, kuni inimene ennast hingetuks jookseb ja seejärel panevad uksed nina ees kinni.
mulle meeldivad sõnumid, mis tulevad inimeselt, kelle peale tol hetkel mõelda.
mulle meeldivad need väikesed hetked, mille jooksul mingi pisiasi teeb tuju väga-väga heaks.
mulle ei meeldi viimasel hetkel alt ära hüppamine.
mulle ei meeldi raamatud, kus kõik detailid on nii ette antud, et kujutlusvõime jaoks ruumi ei jää.
mulle meeldivad spontaansed inimesed.
mulle meeldib võrkkiiges pilvi vaadata.
mulle ei meeldi muusika, mis üldse tujuga kokku ei lange.
mulle ei meeldi, kui aku valel ajal tühjaks saab.
mulle meeldib sisustada oma öid kõige muu kui magamisega.
..ja üle kõige meeldib mulle hommikul ärgates esimese asjana mõelda säravaimast tähest oma taevas, kes alati õiges suunas juhtida oskab. :)

^_^

taas üks päev, milles olid olemas kõik head inimesed. siinkohal jooksid kõik mõtted laiali.. nagu jänesed. maailmas on liiga palju jäneseid ja ma kardan neid.

ma ei tea, aga ma tahan. kui saaks vaid üle sellest, mis tagasi hoiab..


it's getting worse.

midagi uut.

aasta on uus. tuli suure pauguga, ehkki me autot õhku ei lasknud, toredate inimestega ja ja järgides üht laulu, mis ütleb, et pidu ei ole läbi nii kauaks kuni veel rummi on. :)

M räägib pidevalt hingesugulusest ja iga kord ma mõtlen, et huvitav, kas ta selle olemusest ja definitsioonist ikka õigesti aru saab.

ma pole midagi huvitavat teinud ja arvatavasti mõnda aega ei tee ka. ah jaa, lubasin ju A piljardit mängima õpetada. viimane kord oli läbikukkumine, aga vähemalt nalja sai.


ma pole adekvaatsem kui eile õhtul.


Bon Jovi - Fast Cars, meie gta-lugu.

happy b-day, S !

teate, kui huvitav on terve päev ringi tormata, sõita ja trippida ning siis veel õhtuks tekitada peomeeleolu, kui oled terve öö raamatut lugenud, ega ole silmatäitki maganud? :D

selles, et üleeile õhtul pärast isa juures käimist Liisi juurde sattusin, pole midagi imelikku. probleem tekkis sellega, et uni ei tahtnud sugugi tulla ja abiks võetud raamatust sai sisustus terveks ööks. "kuritöö ja karistusega" oli tegu.

järgneval hommikul linnas jõin ära kaks espressot ja olek muutus kohe selgeks. leidsin isegi kõige idiootsema võimaliku kingi ja jõudsin õhtul S-i sünnipäevale, mis ka ilusti peetud sai. ametliku fotograafina oli mul au jäädvustada ka hetk, mil sünnipäevalaps koos riiete, telefoni ja rahakotiga mullivanni visati. paberraha kuivas veel tükk aega plasttopside peal :)
õhtu juurde kuulus ka kommide peale hold 'em pokker, piljarditurniir, kus ma isegi päris tubli olin, ja palju inimesi, keda aastaid näinud polnud, nii et ma S-i veidi šokeerisin, teades poolt rahvast, ehkki eeldatud oli, et vaid tema ja ta kursavennaga tuttav olen.

igatahes oli meeldiv ja K mantel sai ka ostetud. ei, sedasi küll lõpetada ei saa, veidi rohkem lugeja tähelepanu tuleks juhtida sellele, et ta sai oma MANTLI OSTETUD. jee! õige suurus isegi, kuigi selle otsimine oli üsnagi feil. läbi linna ostukeskusesse sõites, kus õige mudel eksisteerima pidi, jõudsime sinna hetkel, mil poele oli tehtud pommiähvardus. nii pidi K taas ümber keerama ja hea õnne peale lootes roccasse sõitma. õnneks seal oli ja kõik on hea. :)

tervitaks M-i ka.

alex D3000

imelikul kombel on selle aasta jõulud kõige mõttetumad, kuid samas mõneti parimad. seda kinkide poolest :) juba paar aastat igatsetud kingitus leidis tee minuni, mistõttu olen üsna õnnelik praegu ^^ jäädvustatud saab nii S-i sünnipäev, aastavahetus kui ka.. well.. kõik muu.

hea on näha, kui kellegagi lähedastest juhtub täielik jõuluime. A pärast olen ka õnnelik.

siiski on midagi.. miski nagu häirib. ei teagi täpselt, milles asi. kas selles, et arst keelas mul väljas käimise ära mingi jama pärast, või milleski muus.. hõõgvein pani ka pea kergelt surisema. vastik, vastik.. vastikud jõulud ja kommertslikkus!

poets of the fall - someone special, sest selle pealkiri oli ühe kingituse peal kirjas :)

kartuliõis, kartuliõis..

ma ei mäleta küll suuremat osa tänasest päevast, aga tean, et käisin kuuske toomas.
erinevalt mõnest ei läinud ma metsa maha võtma, vaid, tark nagu ma olen, seadsin sammud "Lõbusate kuuskede" poole, mis mu kodupoe kõrval juba detsembri algusest, koha sisse on võtnud. naersin natuke kuusemüüjale näkku ning jätsin ta siis nukra näoga oma kõige ilusamale kuusele järgi vaatama. mööda sõitvad autod võisid näha kahte idiooti, üks ladvast, teine tüvest kinni hoides, suure puuga mööda tänavat minemas (jah, me oleme puudega).

tore oli see, et minu lootus, et Eesti endale lõpuks ka uue meesstaari saab, täitus. olgugi et birx täna võib-olla parem oli, siis oti vokaalne võimekus on küll iga praeguse meesartisti omast üle. seega, jeee, Ott!!^^

peaksin küll hetkel oma traumfamiliest kirjutama, aber leider möchte ich es nicht machen, seega entschuldigen sie bitte, ma lähen hoopis magama.

gta3 is back in action btw. mu elu mõte on tagasi!

tegin reidika, aga ükski inimene ei mahtunud peale.

tänasest päevast nii palju, et seltskond oli hea ja huumor veel parem. tegime pilte, trippisime kristiines ringi ja sõime pitsat.

jõudsime Annikaga kohale veidi enne seda, kui A ja D-ga kokku pidime saama. tahtsime minna sööma, kuid cili pizza teenindajaneiu vabandas ja ütles, et pitsat paari tunni jooksul ei saa, kuna neil oli keset päeva tainas otsa saanud. läksime siis minema, jalutasime ringi, ostsime maailma parimat smuutit ja rohelist jääjooki (suvi ja Viljandi!!). aastavahetuseks sobivat kleiti ei leidnud me tervest keskusest, küllap jääb see siis unistuseks..

ringiga jõudsime pitsasse tagasi ja tellisime juua, et sisustada aega, kuni süüa saab. tegime ilusaid pilte (Annika, su silmad EI OLE sellist värvi, mingi veber oled või?!) ja jälgisime mingit perverti, kes end iga paari minuti järel 90 kraadi keeras ja otse tühjusesse vahtis. A ja D jõudsid samuti kohale ning kvaliteethuumor oli täies hoos. tegu on heade sõpradega, kes oma olekult on üsna vastandlikud, mistõttu natuke nende kallal ka norisime ("peale vaadates on kohe aru saada ju - ärikas, kodune, ärikas, kodune..").

kristiinest sõitsin kesklinna, mis oli endiselt jõululikult ilus, ning sõitsime L'i autoga koju. tema koju. mängisime pisut vanade aegade mälestuseks gta3-e ja jõime latte chaid, mis on selle jõuluaja sõltuvusttekitavaim asi. peaks ikka endale ka koju tolle purgikese ja pähklisiirupit ostma :)

koduteel tuli pleierist Terminaatori lugu, millega meenus mulle see, kuidas K põlvili mu ees uut võimalust palus. nukker tuju taaskord, but there's nothing time couldn't heal.

V on elu ja tervise juures, sain öösel elumärgi smsi kujul.

STEREO LAAAV

"see sall on ka kootud, nagu vanaema aluspesu."

.. ehk kuidas veeta täisväärtuslikku nädalavahetust.

ruttu-ruttu, veel enne magama minekut, tuleb, kas või mõne lausega, jäädvustada kõige mõnusam pühapäev väga pika aja jooksul.
oli lumi ja vanalinn, reval café ja punane rong, põhjapõdrad ja anekdoodid. oli D, keda sai näha üle... kahe ja poole aasta äkki? ...kellele sain tutvustada killukest enda elust ja vastupidi. tegu on väga toreda ja targa inimesega, mistõttu reaalsed vestlused on veel palju paremad kui virtuaalsed.
õnneks jäi ikka jõuluvanale habe ja lastele sammal, mida läbi puuriseinte toppida, ka alles.

ka Annikaga sattusime solarisse, kus toimus arvatavasti kõige hullemini läbi kukkunud esinemine Cool D jaoks. kolme sammu laiuse lava ees istusid paar last ning eemalt kuulasid kontserti mõned vanemad inimesed. sunnitult ja kurvalt kõlasid hüüded "nüüd kõik käed üles!" ja muud taolised üritused. sealt teist korda mööda kõndides tundus, et nägin kurva räpimehe silmades lausa palvet. nii jäimegi kuulama ja üritasime veidigi rahvast kaasa tõmmata. päris nii hästi kui õllesummeril Smilersiga ei õnnestunud, kuid siiski.

hiljem jõudsin ka Liisi juurest läbi. vaatasime superstaarisaadet ja olime üsna eufooriliselt meelestatud. nüüd enam ei teagi, miks. kurb, et Marten lahkuma pidi. meelsamini oleks teda koos Otiga finaalis vaadanud, kuna sel aastal tahaks näha uut meeslauljat vanade olijate kõrvale kerkimas. et mu pöial Oti pärast juba kange on, pole vist kuigi ootamatu, tegu on uskumatult hea hääle ja olekuga tüübiga, kes juba lapsepõlvest jõululaulude kassetilt tuttav.

mul pole ei lugu, ega lööklauset, millega postitust lõpetada.

Grinchist sai inimene!

.. ehk kuidas mul tekkis jõuluüledoos.

kõik sai alguse sellest, et käisime eile "A Christmas Carol"it vaatamas. avastasin, et ekraniseeritud Dickens meeldib mulle palju rohkem. viiendikud olid ka armsad, küsisid ükshaaval suurte silmadega, et "kes see on? :O" ja naersid õudsetes kohtades täpselt nagu minagi.
täna viidi mind poolvägisi kontsertile, kus Tannu ja Birgit ning uskumatult vinge poistekoor neid kõige hullemaid külmavärinaid tekitavaid ja nutma ajavaid jõululaule laulsid. Kaarli kirik oli suur ja värviline ja rahvast täis ning laulud südamesseminevad. veel paar tundi hiljem vanalinnas jalutades ümisesin omaette "jõulutaat on poolel teel..." käisime põhjapõdrale pai tegemas ja trippisime jõululaadal. kõik oli tohutult ilus ja.. jõulud.
see on jõulude ilus külg, mis ammu meelest on läinud :)

Liis jäi minust oma maja ette naerdes ringi keerutama. hõõgvein ei mõjunud talle vist kuigi hästi..

Tanel Padar ja Birgit Õigemeel - Jõulutaat on poolel teel

mulle meeldivad võileivad, milles on leiba kõigest muust vähem.

praegu on viimane võimalus veidi hinge tõmmata, kuna nädalavahetuseralli läheb homsest täie hooga lahti. viienda klassiga kinno minek oli küll algusest peale minu idee, kuid vaikselt hakkan seda kahetsema. siiski tuleb järeltuleval põlvkonnal (wth,kõlab väga kahtlaselt..) silma peal hoida ning seega ka kohale minna.

seoses aegumatu ideega teha minu ja L'i elust komöödiasari või vähemalt film (tegu oleks tõelise kassahitiga, mis naerutaks publikut pisarateni, seda võib kinnitada), tuli idee, mis arvatavasti leiab realiseerimist, kuna pole nii utoopiline. vihjeks olgu "blond skandinaavia päritolu tänavamuusik" ja kaks idiooti Euroopas.

inimestele hakkab vist kohale jõudma, et on jõuluaeg ning majanduslangusest hoolimata tuleb sõpradele, sugulastele ja neile, kellele veidi pugeda vaja on, kingitusi teha. igatahes tundub väga palju nukraid indiviide olevat, millest on kahju, kuna seda ainsat elu mis meil on, tuleks ometi elada siiras naeratus näol ning rõõmustada oma eksistentsi üle.

mitte ainult farmville.

"You are Acid. Definitely very conventional and very predictable- you probably own a minivan and beige slacks. Just playing, you weren't expecting that now, were you? Or maybe you were... you never know with someone like you. You're vibrant, creative and well, insane. Your perception of reality differs from everyone else. Your relationship with the world is very love/hate. Not everyone understands you, which isn't surprising because you don't even always understand yourself. But there are times were you've figured out the universe. Temperamental? Yes. Bizarre? Unquestionably. But very, very intriguing."

ohoo, uus follower. kui armas :)

mingi nõme haigus üritab maha murda. visa on ta küll nagu seagripp, kolm manustatud viiesajast paratsetamooli on tekitanud vaid naljaka oleku, kuid mitte ära võtnud palavikku ega muid sümptomeid.

siiski ei saa öelda, et tõbi mind kuidagi tagasi hoiaks. igapäevatoimetused tuleb lihtsalt hoolikalt läbi mõelda ning kui kodust mitte lahkuda, saab näiteks aurava tee- või kakaotassi kõrval selle tobeda kirjandi valmis kribada, mille teemad juba ammu rüperaali kõrval lebades nördimust tekitavad. õigupoolest sain ma ühel teemal arutledes valmis midagi, mis head kujutlusvõimet rakendades kirjandit meenutas, kuid rahulolematuse tõttu lendas see paberikorvi ning uus teema on nüüdseks valitud. ei, ma ei hakka religiooni ega ajakirjanduse teemal ilkuma.

need, kes imestavad selle üle, et ma öösiti kaua üleval olen, on ära teeninud seletuse. nimelt on tegu ainsa ajaga ööpäevas, kus on lootust saada vaikust ja rahu. peaegugi joostakse mu toas sisse-välja ning ma ei mõista, miks.
pimeduses, siis, kui kõik magavad, on midagi. see on tunne, nagu terve maailm oleks ümber selle indiviidi, kellel on aega tunnetada selle lähedust. ma ootan ööd, et veenduda - maailm teab minu nime!

Guns N' Roses - Prostitute

eggplant!

ma võin olla kadunud, kuid olen siiski siin.

täna kohtume ühe toreda inimesega, kellega teed juba peaaegu aasta jooksul kokku viinud pole. hea teada, et pikaajaline eri linnades elamine ja vähene suhtlemine ajapuuduse tõttu (eks too ülikool esimesel aastal võta vist päris võhmale, kõik see tudengieluga kohanemine ja..), pole meie sõprusele halvasti mõjunud. võib-olla ongi parem harva kohtuda, seda suurem on heameel kui lõpuks näeme, ehkki 11 kuud on juba liiga pikk.
mäletan hästi, kuidas me tuttavaks saime. see oli kaks ja pool aastat tagasi, parimal reisil mis üldse olnud on :D tekkis lahutamatu kolmik ja igasugu lollustega saime hakkama, hea, et ülejäänud inimesed öösiti magasid. vähemalt on, millest rääkida, kui teemad otsa saavad. "mäletad seda, kui.. *naerab*.. need porgandid..." *kõik naeravad*.

pealkirja arvestades võib öelda, et farmville pole mulle hästi mõjunud. kas keegi teab, kas Solarises on wifi? mu taimed saavad õhtul valmis...

siin lõhnab piparkookide järele.

Staind - Everything changes

lindprii

tänase päeva kohta polegi väga midagi kirjutada, lisan vaid loo, mida tohutult igatsesin, kui K-ga õhtupimeduses mööda raudteerööpaid kodupoole kõmpisime.

Apoptygma Berzerk - Suffer in silence

as the moon is rising..

täiskuu on. segab und ja tekitab muidu ka imeliku tunde. tuleb raske öö. peaks vist taaskord tasulisele infoliinile helistama ning kuu loojumisaega küsima. viimati sai huvi tuntud päikesetõusu kellaaja kohta :D
läbi aegade on täiskuu ajal päris palju öösel korda saadetud, nagu hommikuti ilmneb.. loodetavasti ei otsusta ma seekord akna kaudu väljuda. ma vist ei rääkinud K-le päris tõtt. I wouldn't think of it as something hilarious, if I'd wake up on the ground beneath my window.

jõulud on inimestele pähe hakanud. mitte küll õnneks kõigile, kuid väga paljudele nendele indiviididele, keda pole veel kahjuks või õnneks au teada. üldiselt see masendav, kuna jõulud pole minu elus kunagi väga rõõmus või oodatud aeg olnud. välja arvatud muidugi lapsepõlves see osa, et kingitusi sai. nüüd ei morjenda väga seegi, tundub asjatu pingutamine. teistele võib muidugi kingitustega rõõmu valmistada, aga.. lihtsalt jõulud on kõige üksildasem ja kurvem aeg aastas minu jaoks. ja jälle hakkab see jama peale.

tänase päeva lugu? hmm..
Alice Cooper - Lost in America

nägin öösel ilusat värvilist unenägu. järsku tuli seal mingi laps ning viskas mind kunagise sõbranna koera laiba peaga. ärkasin õõvastusega - mitte ainult sisu, vaid minu aju väljamõeldise vastikuse peale.

sellisele päeva algusele jätkuks sobis hästi film "Olen küborg, kuid pole hullu..". Hulle oli küll ja kuidas veel. siiani parim Korea film, mida näinud olen.

(editin siis natuke..)
läksin õue. kõndisin raamatukogu juures, kuulasin muusikat ja sain sõnumi, mida lugedes otseses mõttes peaga vastu posti kõndisin. selle peale laulis Samu mu kõrvaklappides "not again, not again..". i lol'd.

ei viitsi sugugi niipea magama minna, ega ka kaheksa tunni pärast ärgata.

ei ole kõik korras.. üritasin just selle poole puhudes vabaneda millestki, mis oli mu põrandal ja minu arvates liikus. tegu oli sinise karvase kaunistusega sõrmusega, mida mõni võib-olla teab. teistele teadmiseks, et see pole päris kindlasti midagi, mida ma igapäevaselt kannaksin :D

peaksin enda aliaseks vist võtma Murdock'i, kuna Face ja B.A. ei kakle kunagi, kuid meie 'perevägivald' hakkab juba Hannibalile vastuvõetamatuks muutuma. loodetavasti ta minu peale väga kuri pole.. ma ei teinud tahtlikult haiget, i never do :(

mõned inimesed on jälle kadunud. võimalik, et koos masuga tulenenud üldine depressioonilaine on ka neil üle pea löönud ja nad üle parda visanud. kurb, kuid raske on midagi ka ette võtta, kui inimene lülitab end nii vooluvõrgust kui ka välismaailmast välja ning tema aadressi ei tea. varsti uurin välja ja ilmun ukse taha, V., beware!

"You are my sunshine" on üks kõige catchymaid ja samas mõttetumaid lugusid. see kummitab juba mitu päeva. take it away, please! mul pole soovi nüüd ka suvaliste inimeste õnnest ja armulugudest kuulda.

ma pole kunagi olnud õnnelik? karm väide, kuid ei julge ka kindlalt vastu vaielda. vot nii on lood. ja viinapood teisel pool sood pandi kinni, mida sa ikka jood. eestlased on niigi liiga suured joodikud. hoidkem ennast vaos!

esimene kord, esimene ford.

veetsime eilse õhtu Hannibali pool. üldiselt oli hästi tore, kuna kõik tekkinud probleemid leidsid lahenduse. K käis kaks korda kodus, et varustada meid vajalike asjadega. lucky bastard, autoga.

kell tiksus veidi üle kesköö, kui pidime K koju saatma. olles lõbusas tujus, tekkis mõte, et ma võiks ka pisut autoga sõita, kuna ma talle sellega nii ammu juba pinda käin. tegin seal küll vist igasugu imeasju, lõpuks hakkas lausa autost kahju, aga mootor õhku ei lennanud ja postiga intiimsuhtesse me ka ei astunud. käisime ka Muumioru rahvast kollitamas, kellele nii see, et mina roolis olin, kui ka minu juhtimisstiil palju nalja pakkusid. K-l soovitati igaks juhuks tagaistmele peituda ja mu tulevasele sõiduõpetajale avaldati südamlikku kaastunnet.

hommikul polnud sugugi meeldiv enne kümmet ärgata, et oma päris elupaika koduperenaist mängima tulla. nüüd on mul kiirustamisest mitu tüütut villi ja plaastreid pole ka kuskilt leida. nohu on ka ja.. aga muidu on hea. :)

kats is the new H.

kell on umbes pool kolm. niigi kehvas tujus ja unetuna, lõpetasin just kõne kellegagi, kes väitis end olevat oma vana tuttavat otsiv aus Ahti maalt. irooniaks siinkohal on nimi, mis viimasel ajal erinevates kontekstides ja isikute näol küllaltki palju esinenud on.
üldse on tänase õhtu jooksul tulnud mitmeid kahtlase päritoluga kõnesid ja sõnumeid, mõned kuidagi põhjendatavad, mõned mitte.

tänane öö jääb vist vahele. pole erilist väsimust, ega viitsimist halbu unenägusid vaadata. läpaka akut jätkub vast veidi rohkem kui tunniks ja öökapil ootavad oma järge kaks raamatut. intrigeeriv, my life is it!

mitu kordaa on võimalik samasse ämbrisse astuda?

nüüd PEAB kõik paremuse poole liikuma. mul on energiat, ma suudan pingutada. nende pärast. kõige nimel. pool veel.

kui vähe on inimesi, kes oma armastatu nimel oleksid valmis surema? tänapäeva maailmas, ma mõtlen. kas saaks tervelt ühe protsendi kokku?


hunt ongi hunt.

tere tulemast, uus follower! :)

otsustasin enne kodust lahkumist mõned read kirja panna, since see juba pikka aega ununenud on.
nõme on vaadata, kuidas üks inimene teistele nii palju kurja saab teha, ilma et teda ennast mingi karistus tabaks. raske uskuda, et ta ise ei taipa, mida teeb, kuid eks inimesi ole igasuguseid ning iseenda vigade suhtes oleme sageli pimedad.
ma tean, et ei tohi seda tahumatut maailmaparandajat, kes end minus peidab, välja lasta, see tooks ainult kahju. samas teda kinni hoides jääb varju ka palju kaastunnet ja oskust lahendada teiste (ja ka enda?) probleeme. rasked dilemmad - kui igapäevane.

leidsin oma kunstiväljundi, millegi, mis võib muutuda millekski ilusaks, kui seda arendada. mitte midagi unikaalset, aga päris minu oma. sellised "päris oma" asjad on nii-nii tähtsad.. kui varem oli vaja alati kõigest rääkida, siis nüüd on nii hea midagi ka enda sees hoida, päris seal südame juures, ja mõelda, et keegi ei tea sellest ja nii ongi hea :)

calvin harris - i'm not alone

stepihundi puhul on raske kindlaks teha, kumb hetkel domineerib - hunt või inimene.


täna oli täiskuu. suur kollane kuu Viru hotelli kõrval. ühekorraga hingematvalt kaunis ja hirmutavalt realistlik vaatepilt. valus oli vaadata.

kõik laheneb kunagi. pole mõtet muret tunda. free your mind and you'll be able to live a life of a free creature.

vaheaeg algas hästi.. ehkki ma kohe siia magama jään, kuna tänane öö vaid mõne tunni kestis (tuli ju ometi eile kaua üleval olla ja kell 6 ärgata, et linna trippida, just for fun), on positiivne see, et kogu aeg midagi toimub. lõbus on tulla reede õhtul, kui piim otsa saab, mõttele sõita autoga maksimarketisse, hoolimata sellest, et ka lähemal mitu poodi on, ja lihtsalt sõita mööda linna ringi. üldse on tore autoga sõita. võib öelda, et Kirves üks meie lemmikautosid on ^^

pühapäeva hommikut alustasime roosa veiniga, mille tagajärjel tekkis idee teha totaalset muutumist. vähemalt leidsime head teravad käärid, mis tegid meie soengutega peaaegu seda, mida soovisime. õhtupooliku veetsime koos toredate inimestega. ma tunnen end endiselt süüdi selles, et V. taaskord pääskülast jalgsi koju pidi kõmpima.. :D

täna-homme on päevad, mis niisama kuidagi mööda saata ja kolmapäeva õhtul võib end ehk veidi vabamalt tunda.
neljapäeval on Heaven's Basementi kontsert.

nii palju siis praeguseks. hoiab mõtted eemal küll :)

asendusreaktsioon

õues sajab vihma, aga mõtetes on kuldkollane Kadrioru park, kus soe sügispäike teeb pai kastanitele ja kus on suured lehehunnikud, mis neist läbi minnes mõnusalt kahisevad. on ka hubane väikeste rippuvate lühtritega kohvik, kust saab head kakaod. seal kohvikus on üks eriline laud, tead küll, see kõige lühema küünlaga. küünal on lühem selle pärast, et seal istutakse kõige rohkem, aga meie jaoks on see laud alati vaba..

elasin 17 ja pool aastat teadmata, et Kadriorg Pirita kõrval on.

nägin täna öösel und ja mulle tundus, et päike tõusis. siis sain aru, et nägin hoopis sinu silmi unes. oled pääsenud ka minu unedesse, muusa.

Mika - We Are Golden (uus album ikkagi ju..)

nii palju oleks öelda, aga ei oska. teemad on aegunud, soovid utoopilised ja mõtted hirmutavad. ühel hetkel pole enam midagi, ainult kõhedusttekitavalt reaalne eksistents.

it's falling apart. already.

maja hakkab vist koost lagunema, just nagu mina. torm tekitab igasugu imelikke hääli - annab see vist märku hoone vanusest. mingi kaabel on arvatavastu ka kannatada saanud, kuna internetiga on juba pikemat aega kuidagi kehvasti.

tegelikult on nii, et mida masendavaks kõik mu ümber muutb, seda naljakam mul on. äsja, kui ei eksi, siis eile, kõndisin mööda vanalinna ja jälgisin inimesi. neist suurema osa näod väljendasid viha ilma vastu ning põhilised liigutused olid suunatud salli või mütsi kinni hoidmisele. vastukaaluks oli liikvel inimene, kes omaette naeris ja pooleldi tantsiskledes libedatel munakividel tasakaalu püüdis hoida. pole aimugi, kes see oli. eks neid imelikke ole igasuguseid.

aga mulle tundub, et kahtlased inimesed, veidrikud lausa, jälitavad mind. tekitab.. kummastust.

pühendusega V-le : ahvikestega lugu !

ilusaid sõnu öeldakse vaid hetke jooksul tuhandeid, kuid kui palju on häid tegusid? püüdkem iga päev kellelegi midagi head teha. kõik tuleb ringiga tagasi.

käisime täna linna uusima ostukeskusega tutvumas. algul tundus tõeks osutuvat kahtlus, et selles midagi erilist pole. kõiges oli nagu midagi valesti ning julma kriitikat jätkus. siiski suutis maja meid üllatada valju kolksatuse ja kerge maavärinaga. eeldades, et need eriefektid käivad asja juurde, jätkasime rahulikult ringkäiku, saamata aru, miks ometi trepi kõrvalt vett alla peab sadama. teadmatuses lahkusimegi ja suundusime koju, kus uudiste põhiteemaks oli lagi, mis tolles hoones alla oli kukkunud ajal, mil seal viibisime. nüüd ei tundu ükski seal mainitud kommentaar enam asjakohane, kuna fakt, et oleksime võinud viga saada, tundub hirmutav. loomulikult järgnesid siiski naljad, et kui sealt kunagi kiirtoitu ostma minna, tuleb selga tõmmata raudrüü ja pähe panna kiiver. madalakvaliteediline huumor, kuid tänane päev üldse mõjus kuidagi raputavalt ning vahepeal tekkis raskusi aru saamisega, mida ma ometi suust välja ajan.

kolm halvaendelist koolipäeva lahutavad veel reede õhtust. sellest on saanud vabaduse, sõltumatuse ja tugeva sõpruse sümbol. see on aeg pöörata tähelepanu headele inimestele ning end neile avada. see on aeg, kus saab end eemale viia kõigest maisest ja tunda tervet galaktikat ainult enda ümber.

why are you hiding, Romeo?

mäletan, et vaatasin aknast välja ja nägin seal midagi valget sadamas. ärkasin kaugel oma kodust, mingil tuttaval tänaval, rahetaolise olluse käes seistes ja jälgisin, kuidas külmad valkjad terad erekollaseid lehti järk-järgult katsid. ümisesin mingit laulukest esimesest lumest ja mälestustest. reaalne elu tundub nii kaugel olevat...
nägin unes makarone, aga see oli päris, reaalse maailma uni.

ta ei huvitu süviti, sest kõik on tühine. tal pole vaja tohutut usku millegi õnnestumisse, sest tema jaoks on kõik mäng. ta proovib, katsetab.. ja saab. talle on võimatu tuua vabandusi, sest ta näeb neist läbi, ega tunne huvi selle vastu, mida teise kujutlusvõimel on tema jaoks pakkuda.
manipuleerimises on ta ka osav. kui talle olukord ei meeldi, tekitab ta teistes soovi seda muuta, ilma et midagi otse välja ütleks.
olles üksik hunt, ei vaja ta tegelikult kedagi, kuid teda vajatakse. ta on huvitav, teistsugune. see paneb teisi soovima killukestki temast oma ellu. ta on loomulik ning suudab toime tulla iga olukorraga, kuhu satub. tal pole vaja end neis tõestada, vaid oma hooletu elegantsiga tuleb ta muretult läbi tulest ja veest. ta on iidol.

look, the leaves are dead.

sügis mõjub oma masendava melanhoolsusega. Poeedid on saavutanud playlistis esikoha ja pimedatel õhtutel kolletunud lehtedega kaetud tänavatel jalutamine muutub põhitegevuseks.

lõppev nädalavahetus möödus minevikku meenutades. juhuse läbi olen taas ühe hea lapsepõlvesõbraga suhtlema hakanud. jalutasime mõlema kunagises kodukohas ja arutasime, milline kõik kunagi oli. lapsepõlvest tuttavad kohad, isegi augud tänavas, mis seal juba terve igaviku olnud on, said taas selle tähenduse, mis ammustel aegadel.
laupäeval sain E-ga kokku. mind šokeeris väide, et me poolteist aastat näinud polnud. ta polnud sugugi muutunud.. kas mina olen? vist mitte eriti. ehkki kõik on pidevas muutumises, on asju ja inimesi, mis/kes jäävad meiega alatiseks.
kuidagi kurb on olla, kuid küllap see on sügisest. ühel hommikul kooli jalutades üritasin midagi sooja ette kujutada, kuna tohutult külm oli. silme ette tekkis miskipärast üks neist õhtutest, kus Läsnal Saara köögis istusime. õues oli pime ja külm, kuid toas oli kergelt praksuv pliit, laual oli palju süüa ja sooja teed ning laua ümber head sõbrad.. endiselt on imelik koolis käia, kui Saarat seal pole. vist jääb kartus, et me ta unustada võiksime, asjatuks.

poets of the fall - clevermind

ALATI alustan ma uut postitust sellega, et panen fontiks georgia, kirjutan "tere", veendun, et courier oli siiski õige, kustutan "tere" ära, vahetan fonti, kirjutan uuesti "tere", kustutan selle ära ning üritan siis meenutada, mis mul üldse öelda oli. tuleb välja, et mitte midagi. vähemalt mitte midagi, mis meenuks.

üldiselt mulle rutiin ei sobi, kuid sellisel kujul nagu praegu, kus tüüpiliseks on käia koolis (well, sinna satun ikka vahepeal ka, jah..), lisaks bändi- ja kammerkooriproovid, ööd vastu laupäeva veeta Liisi juures, nautida täiega laupäevahommikuid (varsti kahjuks enam mitte, sest õues on peaaegu väga külm) ja üle jäänud vaba ajaga teha.. noh, seda, mis pähe tuleb, on päris meeldiv.
viimane reede õhtu kujunes küllaltki meeldejäävaks. umbes kella kaheksaks õhtul olid meil Liisiga kõik tema kodus leiduvad varud ära söödud ja joodud ning igavus oli talumatu. kaalusime ideed magama minna, sest tappev uni pärast pikka nädalat ei lasknud isegi normaalselt mõelda. ka Samu lõbusad laulukesed ei äratanud mõistust, veel vähem põhja keeratud volüümiga Bon Jovi vinüül (yeah, meil on hea muusikamaitse). tekkis idee helistada ühele toredale ahvikesele, kelle kirjeldusele vastab tema enda blogis "see teine tüüp, kellest sa küllalt ei saa". hakkan varsti juba kahtlustama, et mina tema jaoks see "monkey on my back"-tüüp olen. samas, ta pole seda kunagi välja näidanud ja on alati väga sõbralik.. :D
igatahes otsustas too ahvike meiega liituda. juba 22.45 jõudis ta meie kodukanti ja mingi tobeda vihma kiuste jalutasime metsas ja oli tore.. kuni leidsime, et viimasele bussile ta küll ei jõua. mu kallist ahvikest ootas ees üle 20-kilomeetrine jalutuskäik koju. sellest end mitte häirida lastes, nagu ka asjaolust, et kui natuke kiiremini oleks bussipeatusse liikunud, oleks ta vähemalt kesklinna jõudnud, trippisime veel ringi, ostsime süüa, Liis leidis endale elu armastuse, mis konkureerib võib-olla isegi Samuga, ja millalgi öösel jõudsime koju. kogu aeg sadas vihma ja mu riided olid hommikul endiselt märjad, ning V. jõudis poole viieks, kui ma ei eksi, koju, aga see on lihtsalt väga meielik viis aega veeta.

too mets, mis pääskülas on, on juba liigagi koduseks saanud. jalutuskäik seal on pea iga päeva osa. iga paigaga seal on mälestusi.. mägi, millest alla üritasime suusatada (mina kukkusin poolel mäel ja L. lõpetas selle all põõsas), kohad, kuhu lapsena onni ehitasime, mäed, millest alla kelgutasime (nüüd käime nende otsas istumas ja.. ee.. söömas mõnikord).. ja siis see koht täiesti metsa alguses, kust me alati oma lapsepõlvesõbrad leiame, kes kunagi aru ei saa, mida me metsast otsime. vastasin viimane kord E.-le, et lähme jahile. pärast seda pole ta julgenud minuga rääkida.

koht, kus arvatavasti kõige vähem aega veedan, on kodu. siin lihtsalt pole midagi teha. praegugi mõtlen, kuidas võimalikult ruttu minema saaks. samas, pole halba ilma heata, siit saab alati süüa ja on koht kus magada. but that's about it, ei, arvuti on ka siin. kui mul raha oleks, ostaks läpaka endale. või uue kaamera. või paneks selle kõrvale ja võtaks kevadel Berliini-reisile kaasa.. ah jaa, planeeritud on saksa keele rühma ekskursioon Berliini aprillis. karta on, et kui mu ema seda rahastada viitsib, siis midagi muud ma sünnipäevaks ei saa, kuna reis oleks vahetult enne seda. samas, parim 18. sünnipäeva kink on ametlik täisealisus, seda ei trumpakski millegagi üle. arvestades seda, et saksa keele tunnis me midagi ei õpi ka, oleks Saksamaale minek hea praktika, kuna selle keele eksamit teha on mu plaan juba väga ammu. umbes seitsmendast klassist, kui tollane õpetaja rääkis, et keegi meie koolis kunagi saksa keele eksamit ei tee.

lõpuks avaldaks tänu ka kõigile mu hulludele sõpradele, you keep me alive. üksi ei saaks kunagi selliseid imelikke asju teha :) nii hea, kui on sarnaseid ahvikesi, kellega koos võib alati iseendaks jääda.

Sunrise Avenue - Birds and Bees