it takes a road to go nowhere

üle pika aja veedan õhtu energiajoogi või kohvita, mistõttu mõte ka veidi aeglasemalt liigub, kuid siiski on vaja ühtteist kirja panna.

+ SEEEEE lugu !

esiteks sain koolist teate tervisenõukogu (või mingi taolise assotsiatsiooni, esimest korda kuulsin) koosoleku tulemuste kohta. igatahes arvavad nood geeniused, et kuna ma nii palju nüüd puudunud olen, siis on klassi lõpetamine mulle ehk üle võimete ning pakuvad akadeemilist, st terve mu selle aasta tegemised nullitaks ning aasta läheks kirja lihtsalt kodus lebotamisena. (?) igatahes tekitab selline asi soovi neile koht kätte näidata ja lõpuks "inn jooor feiss!!!" karjuda. põhiainetega olen ju enam-vähem järjel, eriala saab kõrvale jätta, nii või teisiti tahtsin sellest prantsuse keele pornost loobuda, ning jäävad ainult sellised asjad nagu füüsika ja inglise keel. esimesega ei tohiks probleemi tekkida, teine on paras pähkel, arvestades uut õpetajat, kellega isiklikku kontakti veel olnud pole, nagu ka soovi selle järele. eks näis.

teine üllatus oli see, kui ühe roomaja nimekaim elumärke ilmutas. sain teada, et ta on lausa nädala sees linnas, mis ühtlasi tähendaks lähiajal taaskohtumist üle paari-kolme aasta. ka hetkeline imestus selle üle, miks ta kodust nii kaugele tööle on tulnud, asendus peagi mõistmisega - nii noorelt soovimatult isaks saades tahaks vist igaüks eemale saada. veidi aega iseendale pole ka otseselt põgenemine.

mu laes jalutab hiiglaslik ämblik ning ma väga ei soovi teda sinna.

täna ilmutas end taas mu luulevaim, kelle ma alateadvuses juba ammu maha matnud olin. juhuslik vestlus tuletas meelde, kust ma üldiselt oma inspiratsiooni ammutan ning siin on tulemus:

Alludes tähistaeva provokatsioonile
hammustan huulde ja vaikin,
ühele ainsale tähele
pühendan read ja enamgi

põgenedes reaalsusest tean -
miski ei jää püsima.
Soovides sul' head
võin tasa endasse sulguda.

Utoopilisele tundmatule sõdurile
võib kirjutada oode
kuid noile, seda väärivaile,
ei ridagi, teekond unustusse..

..on valus. Minna meelest
neil, kelle eest võitled.
Ka siis, kui tasu sellest
ei oota, kuid sisimas mõtled:

elu on lugu, mida igaüks
isemoodi küll jutustab,
siiski algus ja lõpp on üks
ning et taas algult ei alusta.

wherever you are..

ainus motivatsioon täna blogimiseks oli lugu, mis kursiivis allpool on. filmi vaatama ei jõudnud, ehk on vabandatav.. eh, eh.. (8) igatahes täiesti mõttetu.


aa, pokkeris skoorisin. jea!

owl city - the technicolor phase

kui sa tahtsid panna mu end väga halvasti tundma, siis see peaaegu õnnestus. ma ütlen peaaegu, sest sain õigel ajal tollele m-tähega tegevusele taaskord jälile. või siis seepärast, et valus on. you'll never know. polegi vaja. häirima jääb kõik see, mille peale sa mind samade argumentidega ründama asusid. lapsik või mitte, aga sedasi minugga ei käituta. enam.
võib-olla oled lahendusest ehmunud, kuid see on mööduv. see, mida sa oma tunnetena kirjeldasid, oli kaugel sellest, mida elus otsitakse, veelgi enam - see polnud ju motivatsioon pingutamiseks.

kõik laheneb, ükskõik kas paremal või halvemal viisil.


let the stars comfort you :*

kuues päev. pulgakommid rokivad, ausõna. esimest korda selle aja jooksul suudan ka mõelda, mis iba siia tekib.

tänase päeva põhisaavutusteks jäi vist kleidiost ja ellujäämine ostupõrgus. stiilikriitikutena otsustasime külastada vastavatud kingakauplust kesklinna tähtsaimas ostukeskuses. hiilinud mööda erinevatest kaameratest ja reporteritest ning pressinud end läbi ühtlaselt sagiva ning jageleva inimmassi, pidime tõdema, et ei midagi erilist - valik on kõikjal sama. sisukaimaks kommentaariks jäi "kuule, kas see on meestele või naistele? mitte ei saa aru.." i think you kinda get it.

nägin taaskord tonicumeest ("kuulge, mul on neid juba kolm tükki! >:(" ), kes palus, et ma lõpuks ka tema kutse vastu võtaksin. ma veel murran ta südame sedasi.

paljud vanad naljad kerkisid täna üles. koopaoravad, nipernaadi, perverdid ja muud loomad olid vaid algus. huumorihetk päädis diskussiooniga pervojõuluvana, aka minu armsa kaasa, sugulashinge ja muidu ületamatult seksika habemega tüübi üle. igaks juhuks kõiki detailidesse pühendama ei hakka, liiga hardcore värk.

minu kallis kartulikene! xD
ei, hobune.

(L ütles, et ma olen viimasel ajal natuke segane vist. i wonder why she'd say something like that..)

vs

päeva märksõnad: tutvumine dna kaudu, mida-ei-tohi-teha ja kaunitar Liis.

peavalust on saanud ustav kaaslane. selline tunne siis ongi kellegi/millegagi 24/7 koos olla.. meeldiv.

hea tunne on, kui erinevaid näpunäiteid jagab keegi, kes on autoriteet, see tekitab tahtmise õppida. seeläbi saan ma ühtlasi ka aru, miks mõningad õppeained pinget ei paku - asi on minu suhtumises õppejõudu. kummapoolne viga see on, selle üle parem arutlema ei hakka, kuna liiga pikaks veniva mõtiskluse käigus ei pruugi üldse vastuseni jõuda.

kõik mõtted ja teemad on juba mitu korda läbi arutatud. hea, et S mõistab. sellised sarnasused on üleloomulikud..

green day - give me novacaine

112

migreen süveneb. lükkasin kohustusliku linnasõidu ühe päeva võrra edasi, ei teagi, kas sellest mingit kasu oli. vist mitte, kuigi suurem osa tööpakkumisi välismaale sai läbi vaadatud.

küsisin realiste ja romantikuid eristada aitava küsimuse härrrrralt ka. väga objektiivne realist, krt. just what i expected. siiani on üks inimene ka minu vastust korranud, näitab ühtekuuluvust vist vms.

s on mu saatusekaaslane, nagu välja tuleb. tänu talle on juba kaks kurikavalat plaani küpsemas, millede õnnestumise korral.. haha, seda ma teile küll ei räägi :D

juba kolmandat õhtut lähen magama lootusega, et äkki homme enam pea ei valuta.

muusika, mida täna õhtul ainsana kuulata suutsin:
coldplay - yellow

take me to ireland, please..

leidsime L-iga vähemalt kolm põhjust, miks sinna imemaale elama kolida. motivatsiooniks pole küll ainult eile vaadatud film, kuid see oli suureks ajendiks. nii vaba ja hea õhtu oli, tüüpiline mõnus girls night, kuni.. jamh. ma tean, et Sa ei teinud seda meelega.

vastik on vaadata, kuidas kõik valesti läheb. see pole see, mida ma tahtsin, ehkki ma ei tea vist isegi täpselt, mida tahtsin või tahan. peavalu on juba umbes ööpäeva kestnud, ega allu isegi metsikule paratsetamoolidoosile. ja vahet polegi.

mõne minuti pärast algab hoki finaalmäng. ehk teeb üksteist rammivate ja mingit totakat litrit taga ajavate meeste vaatamine mingit imet.

(see on kõige tobedam asi mida ma elus kuulnud olen.)

tead seda tunnet, kui kõik justkui ütleksid ainult täiesti valesid asju?

selle vastandiks on see, kui sõnadesse pannakse oma kõige reaalsemad tunded.

стол надо!

ja ma ei mäleta seda sõna, mille M-ile õpetama pidin. mind ja mu mälu.. siiski on kuidagi väga esmaspäev olla.

tänane päev tõi nii palju asju meelde. erinevaid seiku minevikust, mis jälle selle mõrumagusa valu tekitavad. olgugi et praegu on uued ajad, on asju, millest ei taha lahti öelda, samas on valus neid meenutada, kuna olevik on niivõrd deformeerunud. füüsiline ja vaimne valu ei ole hea kooslus.

ei, saan veel hakkama. viis korda sisse ja välja hingates, nagu mul kombeks. probleem tekib ju alles siis, kui on vaja ennast mingi tegevuse käigus usaldada või millelegi keskenduda. ei saa aru, kas mingi tunne (väsimus, valu etc) on päris või ettekujutuses, kehaline või vaimne.

tahaks lugeda midagi head, raamatut, kus oleks enesega samastatav peategelane. hetkel tundub, et isegi härra Haller ei mõistaks mind. peidanvist oma mõtted ühe imala romaani imelise saksa keele taha ja naudin keskealiste inimeste fantastilist armulugu.

ma kaotasin oma telefoni ära???

(pool tundi hiljem): kuhu KURAT ma panin selle..

ma ei tahtnud teada.

Yellowcard - Cigarette

*_*

if my life is santa barbara, why do i have to be the bitch?

oeh, A, ma ei tahtnud, et sa haiget saaksid, luban, et teen kõik, et seda heastada. seda, mis ta sulle tegi. ma tunnen end nii süüdi.. ehkki seda ei juhtuks kunagi. M on värdjas, me mõlemad teame seda. ei, ma ei võta ta kõnet vastu.

Lammas sattus täna mu koju. hea, et mu emale loomad meeldivad :)

i'm just kidding, PLEASE take me away from here!

ärkasin selle peale, et helistati naabrite uksekella. aknast välja vaadates nägin aia taga eesti posti jalgratast, mis viitas sellele, et minu ammu oodatud pakk võib kohal olla. kui õue jõudsin, oligi postitädi minu ukse taha juhatatud ja jälle küsiti minult dokki - et pakk kätte saada. olen kaubaga äga rahul, ainult et see muudab rääkimise peaaegu võimatuks. ma kõlan nagu R eile vahetult pärast keeleneedi tegemist :D
postitädi tõi mulle D. kaardi ka ära :) ma naersin vähemalt kümme minutit. see leiab nüüd aukoha mingis nähtavas paigas, kuna temaatika on mõnus. hästi armas, aitäh! :)

praegu viibib mu aia taga tuletõrjeauto, kust kolm tõrjujapoissi koos ühe pulberkustutiga vastasmajja jooksid. pole aimugi, miks, kuna mingit tuld ei tundu seal olevat. ma ei teadnudki, et kodus passimine nii huvitav võib olla.
igatahes ma teen kõike, mida ei tohiks ja.. paranen. tulge külla, pakun teed! :)

Velvet Underground - Sunday Morning. sest see kummitab ikka veel.

tagasi kodus on naljakas olla. nagu kõik see halb, mis eile toimus, oleks jäänud sinna valgete seinte vahele. oli valus ja veider, uimane ja tüütu, kurb ja naljakas.. kuid vajalik, seega polnud võimalik kahelda. mu palatikaaslane norskas nii, et maa värises. liialdamata. ehkki see tädike täie mõistuse juures polnud (ta näiteks ei teinud vahet eesti ja vene keelel, rääkis neid segamini ja vahepeal taipas, et oih, vale keel..), saime päris hästi läbi :)
erilist hoolitsust või hoolimist kohalikud töötajad üles ei näidanud, kui üks söögitädi ja paar õde, kellel minuga eriti pistmist polnud, välja arvata. oli asju, mis oleks võinud ilma minu enese alalhoiuinstinktita või selle eiramise korral päris hullusti lõppeda, kuid range voodirežiimi järgimine pole vist niigi väga minu teema :D

operatsioon, mis tuletas meelde lemmikuid haiglasarju, oli üks vingemaid kogemusi üldse, ausalt. pärast viietunnist ootamist haigla koridoris ja tunniajast tsilli palatis, viisid mu lemmikõed mu koos voodiga opituppa, kus mind tervitas rõõmus asiaat, kes väitis end olevat mu narkoosiarst. tema pani kanüüli, mille ma hiljem kogemata ise eemaldasin. teine narkoosiarst, värisevate kätega prillidega vanamees, oli see, kes mulle seljasüsti tegi. nähes mu ilmet, milles väljendus vist kogu maailma segadus, pandi üks abiline mind igaks juhuks kinni hoidma. väga imelik oli oma jalgade üle kontrolli kaotamine, veel kahtlasem oli selle tagasi saamine. well, ma võtsin selle tagasi. midagi kiirkorras halvatusest taastumise sarnast, füsioteraapia kaudu. kujuta ette, et rakendad kogu oma mõttejõudu, et liigutada parema jala varbaid.. ja siis need liiguvadki. ainult et lihaste kontrollimist sa ei tunne.
opi ajaks anti mulle seltsiks pruunisilmne noormees, kes kirurgi oma huumoriga täiesti endast välja ajas. kui nad mulle nii palju rahustit süstinud poleks, siis oleksin vist "kolmanda narkoosiarstiga" kirurgi mõnitamises ühinenud, juba selleks ajaks olin tema peale üsna kuri. ta ei rääkinud ka minuga opi ajal, teised tekitasid mõnusa sõbraliku õhkkonna ja üldiselt oli tore.

ei oskagi praegu muud öelda, ainult seda, et hea on tagasi olla :)

just for the record.

1) Armastus - jäägitu andmine? (Isa Goriot´ näitel)
2) Eesmärk pühitseb abinõu? (Rastignaci näitel)
3) Pansion kui ühiskonna mudel
4) Vautrin - elukooli lektor


.. sest ma korra juba kustutasin need ära.

raudteemaania.

vaid pooleteise nädala kaugusele on jõudnud ähvardav äikesepilv, mis vahepeal ikka väga kuri tundub. siiski on hea sinnamaani spontaanselt elada, justkui viimsepäeva ralli, aga vaid ühele osalejale. ma plaanin võita btw.

täna oli paljuski kohutav päev, isegi pärast kella viit vihkas mu elu mind edasi. üks auto näiteks otsustas mulle otsa tagurdada. õnneks valis ta küll vähese kiiruse, kuid trügis siiski üllatava otsusekindlusega. tegu oli maasturiga. ilma D'ta oleksin arvatavasti selle rataste all lõpetanud, kuna mu meeled polnud täna kuigi teravad. mitu korda tõmbas D mu jälle vertikaalsesse asendisse, kui natuke kursilt kõrvale kalduma hakkasin. see on see vähene magamine ja.. aga ma lihtsalt ei suuda üksi pimeduses uinuda, või siis pean selleks vähemalt surmväsinud olema.

üle pika aja oli täna õhtul õige koht, meeleolu ja vahendid korraga. pääsküla jaamast mööda rööpaid K maja suunas ja sealt veidi edasi minnes jõuab ühe mu lemmiku pildistamiskohani. poole 12 ajal oli kohutavalt ilus taevas.

palju, väga palju olen mõelnud, kuid lahendus jääb ikka kaugeks.

90ndate tantsumuusika. kes teavad, need teavad :D

hetkel on kõik nii, nagu ma oma talve ette kujutasin - mina, must tee, reval café ja see muusika, mis siin on.. uskumatult mõnus. ja ma tean, et kohe pole ma enam üksi ja ehk ongi parem. ma võin küll üksindust nautida, aga pikas perspektiivis ei tundu erakuks muutumine parim viis oma introvertse poole vajadusi rahuldada ja seeläbi ekstravertne mina mõtvata. "there's a demon inside me, can i kill it? HELL NO!" üks lugu on. mu bi-polaarne unetu tuttav saadab öösiti mulle muusikat. ain't that sweet? :)

mu osavõtlikkus kõigi draamade suhtes aina kahaneb. eneses rahu ja tasakaalu leidmine probleemide vältimise eesmärgil ei olegi nii keeruline kui tundub. lihtsalt hinga viis korda sügavalt sisse-välja ja siis mõtle, kas tasub üle reageerida.

jah, võib-olla räägin ma varsti täiesti teist juttu.

kui aeg on liiga suhteline mõiste.

õues on kahekümne kraadi jagu liiga külm, ümberringi on täielik draama ja 15. veebruar tiksub järjest lähemale. siiski ma olen õnnelik, sest pole muud vaja kui kas või tundide viisi kohvikus istuda ja sügavale ühe jäära pruunidesse silmadesse vaadata. mulle meeldib see, et me räägime. sa tundud tõepoolest mõistvat. mulle meeldib toetada pea su õlale ja vaadata, kuidas sa mu city bloxxiga kakled. mulle meeldib su positiivsus ja järjekindlus. meeldib see osavõtmatus välismaailma probleemide suhtes, kuid samas suur vastuvõtlikkus selle rõõmudele.

ühest inimesest on kahju. ta polnud siiski ära teeninud saatust, mis talle osaks sai. mitte keegi ei ole. mina tean.

100

ümbritsevad probleemid ei tohiks liialt morjendada lammast, muidu hakkab see seebikas tõsiselt pähe.
ta oli üllatunud, et see mind ei vihastanud. mõnda aega tagasi võib-olla, kuid enam mitte. muutus on toimumas, suureks saamine - rahulikkus, tasakaalukus.. minevik on see, kust me tuleme, kuid tulevik on see, kuhu läheme. ma näen tulevikku selles, kes võtab mind sellisena, nagu olen, süstides minusse positiivsust ja turvatunnet.

lähen L-iga suusatama, sest tema kodus pole elektrit ja võti mu kaelas kannab numbrit 17.

lumine varahommik

Hinder - Better Than Me

*

mulle meeldib hommikul ärgata kohvi lõhna peale, mille keegi teine on valmis teinud.
mulle meeldivad entusiastlikud stažöör-bussijuhid.
mulle ei meeldi avalikus kohas suitsetavad inimesed, kes filtrit endale kopsu tõmmata üritavad.
mulle meeldivad ööd, mille jooksul ei lähegi päris pimedaks.
mulle meeldib objektiivne kriitika.
mulle ei meeldi tehnikavidinad, mis minu kasutuses ei tööta.
mulle ei meeldi (põhjendamatu) eneseimetlemine.
mulle meeldib olla üksi looduses ja tunda universumiga ühekssaamist.
mulle ei meeldi pastakad, mis tähtsal hetkel tühjaks saavad.
mulle ei meeldi trollid, mis ootavad, kuni inimene ennast hingetuks jookseb ja seejärel panevad uksed nina ees kinni.
mulle meeldivad sõnumid, mis tulevad inimeselt, kelle peale tol hetkel mõelda.
mulle meeldivad need väikesed hetked, mille jooksul mingi pisiasi teeb tuju väga-väga heaks.
mulle ei meeldi viimasel hetkel alt ära hüppamine.
mulle ei meeldi raamatud, kus kõik detailid on nii ette antud, et kujutlusvõime jaoks ruumi ei jää.
mulle meeldivad spontaansed inimesed.
mulle meeldib võrkkiiges pilvi vaadata.
mulle ei meeldi muusika, mis üldse tujuga kokku ei lange.
mulle ei meeldi, kui aku valel ajal tühjaks saab.
mulle meeldib sisustada oma öid kõige muu kui magamisega.
..ja üle kõige meeldib mulle hommikul ärgates esimese asjana mõelda säravaimast tähest oma taevas, kes alati õiges suunas juhtida oskab. :)

^_^

taas üks päev, milles olid olemas kõik head inimesed. siinkohal jooksid kõik mõtted laiali.. nagu jänesed. maailmas on liiga palju jäneseid ja ma kardan neid.

ma ei tea, aga ma tahan. kui saaks vaid üle sellest, mis tagasi hoiab..


it's getting worse.

midagi uut.

aasta on uus. tuli suure pauguga, ehkki me autot õhku ei lasknud, toredate inimestega ja ja järgides üht laulu, mis ütleb, et pidu ei ole läbi nii kauaks kuni veel rummi on. :)

M räägib pidevalt hingesugulusest ja iga kord ma mõtlen, et huvitav, kas ta selle olemusest ja definitsioonist ikka õigesti aru saab.

ma pole midagi huvitavat teinud ja arvatavasti mõnda aega ei tee ka. ah jaa, lubasin ju A piljardit mängima õpetada. viimane kord oli läbikukkumine, aga vähemalt nalja sai.


ma pole adekvaatsem kui eile õhtul.


Bon Jovi - Fast Cars, meie gta-lugu.

happy b-day, S !

teate, kui huvitav on terve päev ringi tormata, sõita ja trippida ning siis veel õhtuks tekitada peomeeleolu, kui oled terve öö raamatut lugenud, ega ole silmatäitki maganud? :D

selles, et üleeile õhtul pärast isa juures käimist Liisi juurde sattusin, pole midagi imelikku. probleem tekkis sellega, et uni ei tahtnud sugugi tulla ja abiks võetud raamatust sai sisustus terveks ööks. "kuritöö ja karistusega" oli tegu.

järgneval hommikul linnas jõin ära kaks espressot ja olek muutus kohe selgeks. leidsin isegi kõige idiootsema võimaliku kingi ja jõudsin õhtul S-i sünnipäevale, mis ka ilusti peetud sai. ametliku fotograafina oli mul au jäädvustada ka hetk, mil sünnipäevalaps koos riiete, telefoni ja rahakotiga mullivanni visati. paberraha kuivas veel tükk aega plasttopside peal :)
õhtu juurde kuulus ka kommide peale hold 'em pokker, piljarditurniir, kus ma isegi päris tubli olin, ja palju inimesi, keda aastaid näinud polnud, nii et ma S-i veidi šokeerisin, teades poolt rahvast, ehkki eeldatud oli, et vaid tema ja ta kursavennaga tuttav olen.

igatahes oli meeldiv ja K mantel sai ka ostetud. ei, sedasi küll lõpetada ei saa, veidi rohkem lugeja tähelepanu tuleks juhtida sellele, et ta sai oma MANTLI OSTETUD. jee! õige suurus isegi, kuigi selle otsimine oli üsnagi feil. läbi linna ostukeskusesse sõites, kus õige mudel eksisteerima pidi, jõudsime sinna hetkel, mil poele oli tehtud pommiähvardus. nii pidi K taas ümber keerama ja hea õnne peale lootes roccasse sõitma. õnneks seal oli ja kõik on hea. :)

tervitaks M-i ka.

alex D3000

imelikul kombel on selle aasta jõulud kõige mõttetumad, kuid samas mõneti parimad. seda kinkide poolest :) juba paar aastat igatsetud kingitus leidis tee minuni, mistõttu olen üsna õnnelik praegu ^^ jäädvustatud saab nii S-i sünnipäev, aastavahetus kui ka.. well.. kõik muu.

hea on näha, kui kellegagi lähedastest juhtub täielik jõuluime. A pärast olen ka õnnelik.

siiski on midagi.. miski nagu häirib. ei teagi täpselt, milles asi. kas selles, et arst keelas mul väljas käimise ära mingi jama pärast, või milleski muus.. hõõgvein pani ka pea kergelt surisema. vastik, vastik.. vastikud jõulud ja kommertslikkus!

poets of the fall - someone special, sest selle pealkiri oli ühe kingituse peal kirjas :)

kartuliõis, kartuliõis..

ma ei mäleta küll suuremat osa tänasest päevast, aga tean, et käisin kuuske toomas.
erinevalt mõnest ei läinud ma metsa maha võtma, vaid, tark nagu ma olen, seadsin sammud "Lõbusate kuuskede" poole, mis mu kodupoe kõrval juba detsembri algusest, koha sisse on võtnud. naersin natuke kuusemüüjale näkku ning jätsin ta siis nukra näoga oma kõige ilusamale kuusele järgi vaatama. mööda sõitvad autod võisid näha kahte idiooti, üks ladvast, teine tüvest kinni hoides, suure puuga mööda tänavat minemas (jah, me oleme puudega).

tore oli see, et minu lootus, et Eesti endale lõpuks ka uue meesstaari saab, täitus. olgugi et birx täna võib-olla parem oli, siis oti vokaalne võimekus on küll iga praeguse meesartisti omast üle. seega, jeee, Ott!!^^

peaksin küll hetkel oma traumfamiliest kirjutama, aber leider möchte ich es nicht machen, seega entschuldigen sie bitte, ma lähen hoopis magama.

gta3 is back in action btw. mu elu mõte on tagasi!

tegin reidika, aga ükski inimene ei mahtunud peale.

tänasest päevast nii palju, et seltskond oli hea ja huumor veel parem. tegime pilte, trippisime kristiines ringi ja sõime pitsat.

jõudsime Annikaga kohale veidi enne seda, kui A ja D-ga kokku pidime saama. tahtsime minna sööma, kuid cili pizza teenindajaneiu vabandas ja ütles, et pitsat paari tunni jooksul ei saa, kuna neil oli keset päeva tainas otsa saanud. läksime siis minema, jalutasime ringi, ostsime maailma parimat smuutit ja rohelist jääjooki (suvi ja Viljandi!!). aastavahetuseks sobivat kleiti ei leidnud me tervest keskusest, küllap jääb see siis unistuseks..

ringiga jõudsime pitsasse tagasi ja tellisime juua, et sisustada aega, kuni süüa saab. tegime ilusaid pilte (Annika, su silmad EI OLE sellist värvi, mingi veber oled või?!) ja jälgisime mingit perverti, kes end iga paari minuti järel 90 kraadi keeras ja otse tühjusesse vahtis. A ja D jõudsid samuti kohale ning kvaliteethuumor oli täies hoos. tegu on heade sõpradega, kes oma olekult on üsna vastandlikud, mistõttu natuke nende kallal ka norisime ("peale vaadates on kohe aru saada ju - ärikas, kodune, ärikas, kodune..").

kristiinest sõitsin kesklinna, mis oli endiselt jõululikult ilus, ning sõitsime L'i autoga koju. tema koju. mängisime pisut vanade aegade mälestuseks gta3-e ja jõime latte chaid, mis on selle jõuluaja sõltuvusttekitavaim asi. peaks ikka endale ka koju tolle purgikese ja pähklisiirupit ostma :)

koduteel tuli pleierist Terminaatori lugu, millega meenus mulle see, kuidas K põlvili mu ees uut võimalust palus. nukker tuju taaskord, but there's nothing time couldn't heal.

V on elu ja tervise juures, sain öösel elumärgi smsi kujul.

STEREO LAAAV

"see sall on ka kootud, nagu vanaema aluspesu."

.. ehk kuidas veeta täisväärtuslikku nädalavahetust.

ruttu-ruttu, veel enne magama minekut, tuleb, kas või mõne lausega, jäädvustada kõige mõnusam pühapäev väga pika aja jooksul.
oli lumi ja vanalinn, reval café ja punane rong, põhjapõdrad ja anekdoodid. oli D, keda sai näha üle... kahe ja poole aasta äkki? ...kellele sain tutvustada killukest enda elust ja vastupidi. tegu on väga toreda ja targa inimesega, mistõttu reaalsed vestlused on veel palju paremad kui virtuaalsed.
õnneks jäi ikka jõuluvanale habe ja lastele sammal, mida läbi puuriseinte toppida, ka alles.

ka Annikaga sattusime solarisse, kus toimus arvatavasti kõige hullemini läbi kukkunud esinemine Cool D jaoks. kolme sammu laiuse lava ees istusid paar last ning eemalt kuulasid kontserti mõned vanemad inimesed. sunnitult ja kurvalt kõlasid hüüded "nüüd kõik käed üles!" ja muud taolised üritused. sealt teist korda mööda kõndides tundus, et nägin kurva räpimehe silmades lausa palvet. nii jäimegi kuulama ja üritasime veidigi rahvast kaasa tõmmata. päris nii hästi kui õllesummeril Smilersiga ei õnnestunud, kuid siiski.

hiljem jõudsin ka Liisi juurest läbi. vaatasime superstaarisaadet ja olime üsna eufooriliselt meelestatud. nüüd enam ei teagi, miks. kurb, et Marten lahkuma pidi. meelsamini oleks teda koos Otiga finaalis vaadanud, kuna sel aastal tahaks näha uut meeslauljat vanade olijate kõrvale kerkimas. et mu pöial Oti pärast juba kange on, pole vist kuigi ootamatu, tegu on uskumatult hea hääle ja olekuga tüübiga, kes juba lapsepõlvest jõululaulude kassetilt tuttav.

mul pole ei lugu, ega lööklauset, millega postitust lõpetada.

Grinchist sai inimene!

.. ehk kuidas mul tekkis jõuluüledoos.

kõik sai alguse sellest, et käisime eile "A Christmas Carol"it vaatamas. avastasin, et ekraniseeritud Dickens meeldib mulle palju rohkem. viiendikud olid ka armsad, küsisid ükshaaval suurte silmadega, et "kes see on? :O" ja naersid õudsetes kohtades täpselt nagu minagi.
täna viidi mind poolvägisi kontsertile, kus Tannu ja Birgit ning uskumatult vinge poistekoor neid kõige hullemaid külmavärinaid tekitavaid ja nutma ajavaid jõululaule laulsid. Kaarli kirik oli suur ja värviline ja rahvast täis ning laulud südamesseminevad. veel paar tundi hiljem vanalinnas jalutades ümisesin omaette "jõulutaat on poolel teel..." käisime põhjapõdrale pai tegemas ja trippisime jõululaadal. kõik oli tohutult ilus ja.. jõulud.
see on jõulude ilus külg, mis ammu meelest on läinud :)

Liis jäi minust oma maja ette naerdes ringi keerutama. hõõgvein ei mõjunud talle vist kuigi hästi..

Tanel Padar ja Birgit Õigemeel - Jõulutaat on poolel teel

mulle meeldivad võileivad, milles on leiba kõigest muust vähem.

praegu on viimane võimalus veidi hinge tõmmata, kuna nädalavahetuseralli läheb homsest täie hooga lahti. viienda klassiga kinno minek oli küll algusest peale minu idee, kuid vaikselt hakkan seda kahetsema. siiski tuleb järeltuleval põlvkonnal (wth,kõlab väga kahtlaselt..) silma peal hoida ning seega ka kohale minna.

seoses aegumatu ideega teha minu ja L'i elust komöödiasari või vähemalt film (tegu oleks tõelise kassahitiga, mis naerutaks publikut pisarateni, seda võib kinnitada), tuli idee, mis arvatavasti leiab realiseerimist, kuna pole nii utoopiline. vihjeks olgu "blond skandinaavia päritolu tänavamuusik" ja kaks idiooti Euroopas.

inimestele hakkab vist kohale jõudma, et on jõuluaeg ning majanduslangusest hoolimata tuleb sõpradele, sugulastele ja neile, kellele veidi pugeda vaja on, kingitusi teha. igatahes tundub väga palju nukraid indiviide olevat, millest on kahju, kuna seda ainsat elu mis meil on, tuleks ometi elada siiras naeratus näol ning rõõmustada oma eksistentsi üle.

mitte ainult farmville.

"You are Acid. Definitely very conventional and very predictable- you probably own a minivan and beige slacks. Just playing, you weren't expecting that now, were you? Or maybe you were... you never know with someone like you. You're vibrant, creative and well, insane. Your perception of reality differs from everyone else. Your relationship with the world is very love/hate. Not everyone understands you, which isn't surprising because you don't even always understand yourself. But there are times were you've figured out the universe. Temperamental? Yes. Bizarre? Unquestionably. But very, very intriguing."

ohoo, uus follower. kui armas :)

mingi nõme haigus üritab maha murda. visa on ta küll nagu seagripp, kolm manustatud viiesajast paratsetamooli on tekitanud vaid naljaka oleku, kuid mitte ära võtnud palavikku ega muid sümptomeid.

siiski ei saa öelda, et tõbi mind kuidagi tagasi hoiaks. igapäevatoimetused tuleb lihtsalt hoolikalt läbi mõelda ning kui kodust mitte lahkuda, saab näiteks aurava tee- või kakaotassi kõrval selle tobeda kirjandi valmis kribada, mille teemad juba ammu rüperaali kõrval lebades nördimust tekitavad. õigupoolest sain ma ühel teemal arutledes valmis midagi, mis head kujutlusvõimet rakendades kirjandit meenutas, kuid rahulolematuse tõttu lendas see paberikorvi ning uus teema on nüüdseks valitud. ei, ma ei hakka religiooni ega ajakirjanduse teemal ilkuma.

need, kes imestavad selle üle, et ma öösiti kaua üleval olen, on ära teeninud seletuse. nimelt on tegu ainsa ajaga ööpäevas, kus on lootust saada vaikust ja rahu. peaegugi joostakse mu toas sisse-välja ning ma ei mõista, miks.
pimeduses, siis, kui kõik magavad, on midagi. see on tunne, nagu terve maailm oleks ümber selle indiviidi, kellel on aega tunnetada selle lähedust. ma ootan ööd, et veenduda - maailm teab minu nime!

Guns N' Roses - Prostitute

eggplant!

ma võin olla kadunud, kuid olen siiski siin.

täna kohtume ühe toreda inimesega, kellega teed juba peaaegu aasta jooksul kokku viinud pole. hea teada, et pikaajaline eri linnades elamine ja vähene suhtlemine ajapuuduse tõttu (eks too ülikool esimesel aastal võta vist päris võhmale, kõik see tudengieluga kohanemine ja..), pole meie sõprusele halvasti mõjunud. võib-olla ongi parem harva kohtuda, seda suurem on heameel kui lõpuks näeme, ehkki 11 kuud on juba liiga pikk.
mäletan hästi, kuidas me tuttavaks saime. see oli kaks ja pool aastat tagasi, parimal reisil mis üldse olnud on :D tekkis lahutamatu kolmik ja igasugu lollustega saime hakkama, hea, et ülejäänud inimesed öösiti magasid. vähemalt on, millest rääkida, kui teemad otsa saavad. "mäletad seda, kui.. *naerab*.. need porgandid..." *kõik naeravad*.

pealkirja arvestades võib öelda, et farmville pole mulle hästi mõjunud. kas keegi teab, kas Solarises on wifi? mu taimed saavad õhtul valmis...

siin lõhnab piparkookide järele.

Staind - Everything changes

lindprii

tänase päeva kohta polegi väga midagi kirjutada, lisan vaid loo, mida tohutult igatsesin, kui K-ga õhtupimeduses mööda raudteerööpaid kodupoole kõmpisime.

Apoptygma Berzerk - Suffer in silence

as the moon is rising..

täiskuu on. segab und ja tekitab muidu ka imeliku tunde. tuleb raske öö. peaks vist taaskord tasulisele infoliinile helistama ning kuu loojumisaega küsima. viimati sai huvi tuntud päikesetõusu kellaaja kohta :D
läbi aegade on täiskuu ajal päris palju öösel korda saadetud, nagu hommikuti ilmneb.. loodetavasti ei otsusta ma seekord akna kaudu väljuda. ma vist ei rääkinud K-le päris tõtt. I wouldn't think of it as something hilarious, if I'd wake up on the ground beneath my window.

jõulud on inimestele pähe hakanud. mitte küll õnneks kõigile, kuid väga paljudele nendele indiviididele, keda pole veel kahjuks või õnneks au teada. üldiselt see masendav, kuna jõulud pole minu elus kunagi väga rõõmus või oodatud aeg olnud. välja arvatud muidugi lapsepõlves see osa, et kingitusi sai. nüüd ei morjenda väga seegi, tundub asjatu pingutamine. teistele võib muidugi kingitustega rõõmu valmistada, aga.. lihtsalt jõulud on kõige üksildasem ja kurvem aeg aastas minu jaoks. ja jälle hakkab see jama peale.

tänase päeva lugu? hmm..
Alice Cooper - Lost in America

nägin öösel ilusat värvilist unenägu. järsku tuli seal mingi laps ning viskas mind kunagise sõbranna koera laiba peaga. ärkasin õõvastusega - mitte ainult sisu, vaid minu aju väljamõeldise vastikuse peale.

sellisele päeva algusele jätkuks sobis hästi film "Olen küborg, kuid pole hullu..". Hulle oli küll ja kuidas veel. siiani parim Korea film, mida näinud olen.

(editin siis natuke..)
läksin õue. kõndisin raamatukogu juures, kuulasin muusikat ja sain sõnumi, mida lugedes otseses mõttes peaga vastu posti kõndisin. selle peale laulis Samu mu kõrvaklappides "not again, not again..". i lol'd.

ei viitsi sugugi niipea magama minna, ega ka kaheksa tunni pärast ärgata.

ei ole kõik korras.. üritasin just selle poole puhudes vabaneda millestki, mis oli mu põrandal ja minu arvates liikus. tegu oli sinise karvase kaunistusega sõrmusega, mida mõni võib-olla teab. teistele teadmiseks, et see pole päris kindlasti midagi, mida ma igapäevaselt kannaksin :D

peaksin enda aliaseks vist võtma Murdock'i, kuna Face ja B.A. ei kakle kunagi, kuid meie 'perevägivald' hakkab juba Hannibalile vastuvõetamatuks muutuma. loodetavasti ta minu peale väga kuri pole.. ma ei teinud tahtlikult haiget, i never do :(

mõned inimesed on jälle kadunud. võimalik, et koos masuga tulenenud üldine depressioonilaine on ka neil üle pea löönud ja nad üle parda visanud. kurb, kuid raske on midagi ka ette võtta, kui inimene lülitab end nii vooluvõrgust kui ka välismaailmast välja ning tema aadressi ei tea. varsti uurin välja ja ilmun ukse taha, V., beware!

"You are my sunshine" on üks kõige catchymaid ja samas mõttetumaid lugusid. see kummitab juba mitu päeva. take it away, please! mul pole soovi nüüd ka suvaliste inimeste õnnest ja armulugudest kuulda.

ma pole kunagi olnud õnnelik? karm väide, kuid ei julge ka kindlalt vastu vaielda. vot nii on lood. ja viinapood teisel pool sood pandi kinni, mida sa ikka jood. eestlased on niigi liiga suured joodikud. hoidkem ennast vaos!

esimene kord, esimene ford.

veetsime eilse õhtu Hannibali pool. üldiselt oli hästi tore, kuna kõik tekkinud probleemid leidsid lahenduse. K käis kaks korda kodus, et varustada meid vajalike asjadega. lucky bastard, autoga.

kell tiksus veidi üle kesköö, kui pidime K koju saatma. olles lõbusas tujus, tekkis mõte, et ma võiks ka pisut autoga sõita, kuna ma talle sellega nii ammu juba pinda käin. tegin seal küll vist igasugu imeasju, lõpuks hakkas lausa autost kahju, aga mootor õhku ei lennanud ja postiga intiimsuhtesse me ka ei astunud. käisime ka Muumioru rahvast kollitamas, kellele nii see, et mina roolis olin, kui ka minu juhtimisstiil palju nalja pakkusid. K-l soovitati igaks juhuks tagaistmele peituda ja mu tulevasele sõiduõpetajale avaldati südamlikku kaastunnet.

hommikul polnud sugugi meeldiv enne kümmet ärgata, et oma päris elupaika koduperenaist mängima tulla. nüüd on mul kiirustamisest mitu tüütut villi ja plaastreid pole ka kuskilt leida. nohu on ka ja.. aga muidu on hea. :)

kats is the new H.

kell on umbes pool kolm. niigi kehvas tujus ja unetuna, lõpetasin just kõne kellegagi, kes väitis end olevat oma vana tuttavat otsiv aus Ahti maalt. irooniaks siinkohal on nimi, mis viimasel ajal erinevates kontekstides ja isikute näol küllaltki palju esinenud on.
üldse on tänase õhtu jooksul tulnud mitmeid kahtlase päritoluga kõnesid ja sõnumeid, mõned kuidagi põhjendatavad, mõned mitte.

tänane öö jääb vist vahele. pole erilist väsimust, ega viitsimist halbu unenägusid vaadata. läpaka akut jätkub vast veidi rohkem kui tunniks ja öökapil ootavad oma järge kaks raamatut. intrigeeriv, my life is it!

mitu kordaa on võimalik samasse ämbrisse astuda?

nüüd PEAB kõik paremuse poole liikuma. mul on energiat, ma suudan pingutada. nende pärast. kõige nimel. pool veel.

kui vähe on inimesi, kes oma armastatu nimel oleksid valmis surema? tänapäeva maailmas, ma mõtlen. kas saaks tervelt ühe protsendi kokku?


hunt ongi hunt.

tere tulemast, uus follower! :)

otsustasin enne kodust lahkumist mõned read kirja panna, since see juba pikka aega ununenud on.
nõme on vaadata, kuidas üks inimene teistele nii palju kurja saab teha, ilma et teda ennast mingi karistus tabaks. raske uskuda, et ta ise ei taipa, mida teeb, kuid eks inimesi ole igasuguseid ning iseenda vigade suhtes oleme sageli pimedad.
ma tean, et ei tohi seda tahumatut maailmaparandajat, kes end minus peidab, välja lasta, see tooks ainult kahju. samas teda kinni hoides jääb varju ka palju kaastunnet ja oskust lahendada teiste (ja ka enda?) probleeme. rasked dilemmad - kui igapäevane.

leidsin oma kunstiväljundi, millegi, mis võib muutuda millekski ilusaks, kui seda arendada. mitte midagi unikaalset, aga päris minu oma. sellised "päris oma" asjad on nii-nii tähtsad.. kui varem oli vaja alati kõigest rääkida, siis nüüd on nii hea midagi ka enda sees hoida, päris seal südame juures, ja mõelda, et keegi ei tea sellest ja nii ongi hea :)

calvin harris - i'm not alone

stepihundi puhul on raske kindlaks teha, kumb hetkel domineerib - hunt või inimene.


täna oli täiskuu. suur kollane kuu Viru hotelli kõrval. ühekorraga hingematvalt kaunis ja hirmutavalt realistlik vaatepilt. valus oli vaadata.

kõik laheneb kunagi. pole mõtet muret tunda. free your mind and you'll be able to live a life of a free creature.

vaheaeg algas hästi.. ehkki ma kohe siia magama jään, kuna tänane öö vaid mõne tunni kestis (tuli ju ometi eile kaua üleval olla ja kell 6 ärgata, et linna trippida, just for fun), on positiivne see, et kogu aeg midagi toimub. lõbus on tulla reede õhtul, kui piim otsa saab, mõttele sõita autoga maksimarketisse, hoolimata sellest, et ka lähemal mitu poodi on, ja lihtsalt sõita mööda linna ringi. üldse on tore autoga sõita. võib öelda, et Kirves üks meie lemmikautosid on ^^

pühapäeva hommikut alustasime roosa veiniga, mille tagajärjel tekkis idee teha totaalset muutumist. vähemalt leidsime head teravad käärid, mis tegid meie soengutega peaaegu seda, mida soovisime. õhtupooliku veetsime koos toredate inimestega. ma tunnen end endiselt süüdi selles, et V. taaskord pääskülast jalgsi koju pidi kõmpima.. :D

täna-homme on päevad, mis niisama kuidagi mööda saata ja kolmapäeva õhtul võib end ehk veidi vabamalt tunda.
neljapäeval on Heaven's Basementi kontsert.

nii palju siis praeguseks. hoiab mõtted eemal küll :)

asendusreaktsioon

õues sajab vihma, aga mõtetes on kuldkollane Kadrioru park, kus soe sügispäike teeb pai kastanitele ja kus on suured lehehunnikud, mis neist läbi minnes mõnusalt kahisevad. on ka hubane väikeste rippuvate lühtritega kohvik, kust saab head kakaod. seal kohvikus on üks eriline laud, tead küll, see kõige lühema küünlaga. küünal on lühem selle pärast, et seal istutakse kõige rohkem, aga meie jaoks on see laud alati vaba..

elasin 17 ja pool aastat teadmata, et Kadriorg Pirita kõrval on.

nägin täna öösel und ja mulle tundus, et päike tõusis. siis sain aru, et nägin hoopis sinu silmi unes. oled pääsenud ka minu unedesse, muusa.

Mika - We Are Golden (uus album ikkagi ju..)

nii palju oleks öelda, aga ei oska. teemad on aegunud, soovid utoopilised ja mõtted hirmutavad. ühel hetkel pole enam midagi, ainult kõhedusttekitavalt reaalne eksistents.

it's falling apart. already.

maja hakkab vist koost lagunema, just nagu mina. torm tekitab igasugu imelikke hääli - annab see vist märku hoone vanusest. mingi kaabel on arvatavastu ka kannatada saanud, kuna internetiga on juba pikemat aega kuidagi kehvasti.

tegelikult on nii, et mida masendavaks kõik mu ümber muutb, seda naljakam mul on. äsja, kui ei eksi, siis eile, kõndisin mööda vanalinna ja jälgisin inimesi. neist suurema osa näod väljendasid viha ilma vastu ning põhilised liigutused olid suunatud salli või mütsi kinni hoidmisele. vastukaaluks oli liikvel inimene, kes omaette naeris ja pooleldi tantsiskledes libedatel munakividel tasakaalu püüdis hoida. pole aimugi, kes see oli. eks neid imelikke ole igasuguseid.

aga mulle tundub, et kahtlased inimesed, veidrikud lausa, jälitavad mind. tekitab.. kummastust.

pühendusega V-le : ahvikestega lugu !

ilusaid sõnu öeldakse vaid hetke jooksul tuhandeid, kuid kui palju on häid tegusid? püüdkem iga päev kellelegi midagi head teha. kõik tuleb ringiga tagasi.

käisime täna linna uusima ostukeskusega tutvumas. algul tundus tõeks osutuvat kahtlus, et selles midagi erilist pole. kõiges oli nagu midagi valesti ning julma kriitikat jätkus. siiski suutis maja meid üllatada valju kolksatuse ja kerge maavärinaga. eeldades, et need eriefektid käivad asja juurde, jätkasime rahulikult ringkäiku, saamata aru, miks ometi trepi kõrvalt vett alla peab sadama. teadmatuses lahkusimegi ja suundusime koju, kus uudiste põhiteemaks oli lagi, mis tolles hoones alla oli kukkunud ajal, mil seal viibisime. nüüd ei tundu ükski seal mainitud kommentaar enam asjakohane, kuna fakt, et oleksime võinud viga saada, tundub hirmutav. loomulikult järgnesid siiski naljad, et kui sealt kunagi kiirtoitu ostma minna, tuleb selga tõmmata raudrüü ja pähe panna kiiver. madalakvaliteediline huumor, kuid tänane päev üldse mõjus kuidagi raputavalt ning vahepeal tekkis raskusi aru saamisega, mida ma ometi suust välja ajan.

kolm halvaendelist koolipäeva lahutavad veel reede õhtust. sellest on saanud vabaduse, sõltumatuse ja tugeva sõpruse sümbol. see on aeg pöörata tähelepanu headele inimestele ning end neile avada. see on aeg, kus saab end eemale viia kõigest maisest ja tunda tervet galaktikat ainult enda ümber.

why are you hiding, Romeo?

mäletan, et vaatasin aknast välja ja nägin seal midagi valget sadamas. ärkasin kaugel oma kodust, mingil tuttaval tänaval, rahetaolise olluse käes seistes ja jälgisin, kuidas külmad valkjad terad erekollaseid lehti järk-järgult katsid. ümisesin mingit laulukest esimesest lumest ja mälestustest. reaalne elu tundub nii kaugel olevat...
nägin unes makarone, aga see oli päris, reaalse maailma uni.

ta ei huvitu süviti, sest kõik on tühine. tal pole vaja tohutut usku millegi õnnestumisse, sest tema jaoks on kõik mäng. ta proovib, katsetab.. ja saab. talle on võimatu tuua vabandusi, sest ta näeb neist läbi, ega tunne huvi selle vastu, mida teise kujutlusvõimel on tema jaoks pakkuda.
manipuleerimises on ta ka osav. kui talle olukord ei meeldi, tekitab ta teistes soovi seda muuta, ilma et midagi otse välja ütleks.
olles üksik hunt, ei vaja ta tegelikult kedagi, kuid teda vajatakse. ta on huvitav, teistsugune. see paneb teisi soovima killukestki temast oma ellu. ta on loomulik ning suudab toime tulla iga olukorraga, kuhu satub. tal pole vaja end neis tõestada, vaid oma hooletu elegantsiga tuleb ta muretult läbi tulest ja veest. ta on iidol.

look, the leaves are dead.

sügis mõjub oma masendava melanhoolsusega. Poeedid on saavutanud playlistis esikoha ja pimedatel õhtutel kolletunud lehtedega kaetud tänavatel jalutamine muutub põhitegevuseks.

lõppev nädalavahetus möödus minevikku meenutades. juhuse läbi olen taas ühe hea lapsepõlvesõbraga suhtlema hakanud. jalutasime mõlema kunagises kodukohas ja arutasime, milline kõik kunagi oli. lapsepõlvest tuttavad kohad, isegi augud tänavas, mis seal juba terve igaviku olnud on, said taas selle tähenduse, mis ammustel aegadel.
laupäeval sain E-ga kokku. mind šokeeris väide, et me poolteist aastat näinud polnud. ta polnud sugugi muutunud.. kas mina olen? vist mitte eriti. ehkki kõik on pidevas muutumises, on asju ja inimesi, mis/kes jäävad meiega alatiseks.
kuidagi kurb on olla, kuid küllap see on sügisest. ühel hommikul kooli jalutades üritasin midagi sooja ette kujutada, kuna tohutult külm oli. silme ette tekkis miskipärast üks neist õhtutest, kus Läsnal Saara köögis istusime. õues oli pime ja külm, kuid toas oli kergelt praksuv pliit, laual oli palju süüa ja sooja teed ning laua ümber head sõbrad.. endiselt on imelik koolis käia, kui Saarat seal pole. vist jääb kartus, et me ta unustada võiksime, asjatuks.

poets of the fall - clevermind

ALATI alustan ma uut postitust sellega, et panen fontiks georgia, kirjutan "tere", veendun, et courier oli siiski õige, kustutan "tere" ära, vahetan fonti, kirjutan uuesti "tere", kustutan selle ära ning üritan siis meenutada, mis mul üldse öelda oli. tuleb välja, et mitte midagi. vähemalt mitte midagi, mis meenuks.

üldiselt mulle rutiin ei sobi, kuid sellisel kujul nagu praegu, kus tüüpiliseks on käia koolis (well, sinna satun ikka vahepeal ka, jah..), lisaks bändi- ja kammerkooriproovid, ööd vastu laupäeva veeta Liisi juures, nautida täiega laupäevahommikuid (varsti kahjuks enam mitte, sest õues on peaaegu väga külm) ja üle jäänud vaba ajaga teha.. noh, seda, mis pähe tuleb, on päris meeldiv.
viimane reede õhtu kujunes küllaltki meeldejäävaks. umbes kella kaheksaks õhtul olid meil Liisiga kõik tema kodus leiduvad varud ära söödud ja joodud ning igavus oli talumatu. kaalusime ideed magama minna, sest tappev uni pärast pikka nädalat ei lasknud isegi normaalselt mõelda. ka Samu lõbusad laulukesed ei äratanud mõistust, veel vähem põhja keeratud volüümiga Bon Jovi vinüül (yeah, meil on hea muusikamaitse). tekkis idee helistada ühele toredale ahvikesele, kelle kirjeldusele vastab tema enda blogis "see teine tüüp, kellest sa küllalt ei saa". hakkan varsti juba kahtlustama, et mina tema jaoks see "monkey on my back"-tüüp olen. samas, ta pole seda kunagi välja näidanud ja on alati väga sõbralik.. :D
igatahes otsustas too ahvike meiega liituda. juba 22.45 jõudis ta meie kodukanti ja mingi tobeda vihma kiuste jalutasime metsas ja oli tore.. kuni leidsime, et viimasele bussile ta küll ei jõua. mu kallist ahvikest ootas ees üle 20-kilomeetrine jalutuskäik koju. sellest end mitte häirida lastes, nagu ka asjaolust, et kui natuke kiiremini oleks bussipeatusse liikunud, oleks ta vähemalt kesklinna jõudnud, trippisime veel ringi, ostsime süüa, Liis leidis endale elu armastuse, mis konkureerib võib-olla isegi Samuga, ja millalgi öösel jõudsime koju. kogu aeg sadas vihma ja mu riided olid hommikul endiselt märjad, ning V. jõudis poole viieks, kui ma ei eksi, koju, aga see on lihtsalt väga meielik viis aega veeta.

too mets, mis pääskülas on, on juba liigagi koduseks saanud. jalutuskäik seal on pea iga päeva osa. iga paigaga seal on mälestusi.. mägi, millest alla üritasime suusatada (mina kukkusin poolel mäel ja L. lõpetas selle all põõsas), kohad, kuhu lapsena onni ehitasime, mäed, millest alla kelgutasime (nüüd käime nende otsas istumas ja.. ee.. söömas mõnikord).. ja siis see koht täiesti metsa alguses, kust me alati oma lapsepõlvesõbrad leiame, kes kunagi aru ei saa, mida me metsast otsime. vastasin viimane kord E.-le, et lähme jahile. pärast seda pole ta julgenud minuga rääkida.

koht, kus arvatavasti kõige vähem aega veedan, on kodu. siin lihtsalt pole midagi teha. praegugi mõtlen, kuidas võimalikult ruttu minema saaks. samas, pole halba ilma heata, siit saab alati süüa ja on koht kus magada. but that's about it, ei, arvuti on ka siin. kui mul raha oleks, ostaks läpaka endale. või uue kaamera. või paneks selle kõrvale ja võtaks kevadel Berliini-reisile kaasa.. ah jaa, planeeritud on saksa keele rühma ekskursioon Berliini aprillis. karta on, et kui mu ema seda rahastada viitsib, siis midagi muud ma sünnipäevaks ei saa, kuna reis oleks vahetult enne seda. samas, parim 18. sünnipäeva kink on ametlik täisealisus, seda ei trumpakski millegagi üle. arvestades seda, et saksa keele tunnis me midagi ei õpi ka, oleks Saksamaale minek hea praktika, kuna selle keele eksamit teha on mu plaan juba väga ammu. umbes seitsmendast klassist, kui tollane õpetaja rääkis, et keegi meie koolis kunagi saksa keele eksamit ei tee.

lõpuks avaldaks tänu ka kõigile mu hulludele sõpradele, you keep me alive. üksi ei saaks kunagi selliseid imelikke asju teha :) nii hea, kui on sarnaseid ahvikesi, kellega koos võib alati iseendaks jääda.

Sunrise Avenue - Birds and Bees

kohutav, kui kiireks elu viimasel ajal läinud on. alustasime uuesti bändiproovidega. esimesed kaks on täielikult läbi kukkunud, aga noh, vähemalt seltskond on hea. uued liikmed on kaasa toonud positiivsema suhtumise ja uued tuuled nii muusika- kui ka huumorivaldkonnas. oma naiseliku intelligentsiga suutsin isegi paar olulist tehnikaalast probleemi lahendada olles siis reeglit kinnitavaks erandiks ütlusele, et naised ja tehnika kokku ei käi.

ka kammerkoor on huvitav. seal peab, alt nagu ma olen, laulma vanade naiste häälega. et ma mõlemad lisaproovid vahele olen jätnud, ei tule vist esinemisest küll midagi välja, aga tore on ikkagi.

kurat, et see lauatelefon ka kogu aeg helisema peab -.-

koolipäevad on pikad, mis siis, et me seal midagi eriti ei tee, ainult nalja. ilm on külm, panin täna isegi talvejope. väga tänuväärne mõte, nagu ma piritale sattudes avastasin.

kõik see kokku teeb päevad väga pikaks. õhtul 10 paiku jõuan koju ning hommikul ärkan kell 6, et veeta veidi kvaliteetaega koos K-ga. ärge saage minust valesti aru, see osa päevast pole sugugi väsitav. need udused hommikud, kus põhimaanteed on alles tühjad,üksikud kojamehed riisuvad lehti kokku ja kaks unist armunut üritavad õigeks ajaks kooli jõuda on need, mis teevad sügishommikud ärkamisväärseteks. koolipäev pärast seda on ka täiesti talutav, eriti kui see kuskil omas maailmas veeta, ainult naerda ja totakaid lauluviise ümiseda.

homme on reede.

Poets Of The Fall - 3AM

mõnikord piisab vaid ühest pilgust, et märgata kedagi erilist. tihtipeale on vaja vaid mõnda sõna, et tühjusest luua midagi, mis liblikad talveunest äratab. võib ka juhtuda, et koht, mis niivõrd tavaline tundub, ühtäkki suure tähenduse saab.

uuestisündinud tunne on. tühi koht looduses sai täidetud. täpselt see, mida ma ootasin, juhtus. seda kõige imelikumal võimalikul viisil.

ülehomme lähen katakombidesse kolama :) huvilised on kaasa oodatud, aga võib eeldada, et tegu on üsnagi hirmutava ettevõtmisega. kõnealuses kohas nimelt ei tööta taskulampide patareid ning mobiiltelefonid käivitavad enesehävitusrežiimi (lülitavad end välja, ega lase uuesti sisse lülitada). kõlas huvipakkuvalt.. ^^

muidu veel nii palju, et koolis on huvitav, kui mõni õpetaja tunneb end olevat hullumajja sattunud või palutakse mul riietuse värvivalikut muuta (lubasin seda soovitust kaaluda..), ainult Saarast tunneme kõik kohutavalt puudust. matemaatikas mingite idiootide möla ilma sinuta kuulata on õudne :(

homme piljardisse. oleks siis vahepeal mänginud ka, aga ei. saan haledalt pähe arvatavasti.

Terminaator - Romula. don't ask :D

un éternel retour .

juba aastaid..? igatahes pikka aega tagasi, lubasin kirjutada esimesest septembrist ja sellest, kuidas kõik nüüd on. rusuv. (ei leidnud algselt õiget sõna, tahtsin 'suruv' kirjutada. näide minust kui elavast eesti keele sõnaraamatust ja konteksti sobivate sõnade kasutajast..)

kõik tuli liiga äkki. pole sugugi lõbus end ühtäkki matemaatikatunnist, kahtlase keelekasutusega ja imelike valemitega lehega tõtt vaatamast avastada. samas, toimunud muudatused teevad uue olukorra pisut huvitavamaks.

nüüd kõigest järjekorras. esimesel septembril üllatas meid klassi koosseisus toimunud muutus. meiega oli liitunud kaks noort ema ja üks tüüp, keda alguses sarimõrvariks peeti (and it speaks too!). vaeseke langes esimesel koolipäeval legolase rünnaku alla ning minu kaastunne sai hirmust võitu. vahetasime paar sõna. tuli välja, et ta oli pärit Siiri eelmisest koolist.
uueks klassivanemaks valisime ühiste hüüete saatel (nagu spartas, as Priit said) Uku. paar päeva hiljem tabasime ta morni näoga pikendatud õpilaspileteid jagamas.
meil on uus tund "voorused". pange nüüd see niigi imestust tekitav mõiste kristlikku võtmesse. jee.
koolis on masu, õpetajad ei saa isegi pastakaid endale lubada. kallis õppealajuhataja tuli heale lahendusele - suur osa tunde tehti 15 minutit lühemaks ning ajaloo- ja geograafiatunnid toimuvad nüüd terve lennu omasoolistega koos. Ilvarist oli kahju, kui ta viiekümne tüdruku ees üritas sisukaid lauseid koostada. "inimene, näiteks kõblas, on algelisem kui ader." on üks värvikamaid neist. vähemalt geograafiaõpetaja on nüüd õnnelik. ühes ruumis poolesaja neiuga - kas pole see iga mehe unistus?

muidu on nagu vhk ikka. jõuad ühes klassis koha sisse võtta, kui ilmneb, et kõik meist päris kindlasti sinna ära ei mahu ning vahetatakse klassi. või siis ei ilmu õpetaja lihtsalt kohale. selgitasime taolise olukorra tüüpilisust ka uutele klassikaaslastele, kes leidsid sellega veidi raske harjuda olevat, kuid lubasid anda oma parima.
siiski, minu eelmise aasta follower on vahepeal eneseteadlikumaks muutunud ning õnnistab mind nüüd vaid mõne mürgise repliigiga. positiivne.

hommikud lähevad juba praegu aina raskemaks. täna hommikul murdsime Liisiga raekoja platsi kehrwiederisse sisse kell kolmveerand kaheksa, kuna kofeiinivajadus ei lubanud koolipäeva alustada. seega tegelesin ma terve kirjandustunni ärkamise ning hommikukohvi nautimisega.

homme saab magada. ja golive on ka. miski, mis läbi aastate on saanud suve lõpetavaks sündmuseks. pärast seda on õige aeg millekski, mis algab d-tähega ning on masenduse pikemaajalisem vorm.

Die Toten Hosen - Sascha... ein aufrechter Deutscher.

(ja ma muutsin teadlikult sõnu oma msni pealkirja jaoks. jic.)

juba pikka aega üritan M-ile selgeks teha, et ta lihtsalt ei saa teada, mida F. S. S. tähendab, ega leia seda google'st ka. pärast emohetke tulnud teemavahetusega on korralikult naerda saanud ning mu teine mahlapakk sai ka just tühjaks. tänases, või õigemini küll eilses päevas, oli üllatavalt palju emotsioone. (M pakkus mulle just ausat tehingut - 2 tundi suuseksi talle huvi pakkuva info eest.) huvitav, kas täna on mingi eriline planeetide seis või midagi?

sain T uue aadressi teada. magasini 35. mul polegi ammu kirjasõpra olnud :)

hea, kui lausega "asi on põhimõttes" saab kõik ära põhjendada..

halb on see, et kaks nädalat veel ja hetkel on küll tunne, et sel suvel pole midagi erilist korda saatnud. kui kellelgi on mõni hullumeelne idee ja soov see teostada, siis andke ainult teada, i'm in! ;)

miskipärast on lausa iga päev kellegi sünnipäev.
Palju õnne, Uku! :D

Teh Retardoz - Hoch Soll Sie Leben

järgnevad paar nädalat on mitmes mõttes masendavad. ilm läheb aina külmemaks, kool jõuab järjest lähemale.. kärsitu nagu ma olen, tundub olevat parem kui need juba läbi oleks. samas, see vastik muutus mille tõttu taaskord teistsuguse elustiiliga harjuma peab, ei tundu sugugi kutsuv.

selle suve juhtlauseteks olid vist, et "Iga vana asja lõpp on millegi uue algus.", ning "Oma elurajal kõndides ära muretse mahajääjate pärast, sest nemad ise seda ei teeks." nende järgimine on suur samm, kuid muutused toovad head.
põhjuseid, miks on nii nagu on (kes teavad, need saavad aru), on arvatavasti rohkem kui me näeme/näha tahame. inimeste muutumine, samas kõigest kinni hoidmine, mis kunagi oli.. kõik pole enam reaalsus, see on ainult meie peas kinni ja mõnikord, kas või väga radikaalse teo läbi, on võimalik lahti saada millestki, mis juba väga ammu piinab.

F.S.S. , Siiri!

Apoptygma Berzerk - Shadow

T.

juba suve algusega olen suutnud nii üle pingutada, et mingi salakaval haigus on sisse pugenud. terve öö oli midagi poolune taolist segamini hallutsinatsioonidega, kuna palavik otsustas natuke nalja teha.

suvi on üldse imelik asi. terve kooliaja jooksul ootad, et see kätte jõuaks ja saaks puhata, nüüd aga on pidevalt hull väsimus, sest kogu aeg on vaja midagi teha. kuidas te kõik jaksate ? :D

peaks ka mainima, et kuuepäevane eemalolek sellest maailmast muutis minu arvamust nii mõnegi inimese suhtes ja pani oma elu ja tuleviku üle järele mõtlema.


tahaks midagi, aga ei tea, mida...

Green Day - Last Night On Earth

uskumatu. külastasin praegu ekooli ja avastasin, et mingi ime läbi on sinna tekkinud hinded, mida ma obviously ära teeninud pole või vähemalt ei oodanud. prantsuse keele eksami hinnet otsides leidsin lihtsalt hinded kõiges peale selle. hea, et veel geograafia järeltööks õppima ei jõudnud hakata.
aastate jooksul kõige hullem tunnistus küll, kuid mitte ühtegi puudulikku. seda aastat arvestades üle ootuste saavutus. niinii hea meel on. lisaks anti mulle lootust, et ka eksamit ei kukkunud läbi, veelgi enam, ma olevat lausa nelja saanud - midagi, mida tolles va erialaaines minuga väga harva juhtub.

kahe päeva pärast saab Eestist minema sõita. poleks nüüd teatud vahelejäämist ja tüli emaga olnud, siis tuleks väga hea reis. eks vast tulebki, kuid kolmekordne ettevaatlikus või enese varustamine kallite ropsimaitseliste närimiskummidega on hädavajalik.

tunnistus jääb vist sel aastal saamata. vaevalt et ma mingi aktuse pärast ainsal võimalikul hommikul enne reisi välja magamata jätan. nagunii pole aimugi, mis kell ja kus see toimub. oh, well, siis ei saa tunnistust. sellele järgneb nutt. ei, kurat, hea idee oli, mis riietuses aktusele ilmuda. endakujundatud t-särkides, otsese vihjega inimesele, kellest MUL ON KOPP EES ning ma pole sugugi ainus.

.. seega.. SUVI! omgomgomg. see on käes. käänt beliiv it.

Sunrise Avenue - My Girl Is Mine

paranoiline neeger

kõik on nii imelik praegu, raske on aru saada.. ma ei teagi. inimesed on eemalolevad, järjest enam silmakirjalikkust ja valetamist tuleb igalt poolt. hea, kui suvi vahele tuleb. valede keskel on raske elada.

nädala pärast saab Rootsi sõita. hea olekski eemal olla kõigist mõnda aega, küllap siis näeb, mis edasi saab. samas, ma pean lihtsalt ära mainima, kui tänulik ma olen neile, kes siiralt sõbrad on ja hoolivad. uskuge, sellest saab aru. aitäh teile. :)

paarikümne järeltöö pärast on suvi. so close, yet so far. kõik muutub ja nii peabki.

Green Day - 21st century breakdown

be careful who you let in..

viimaks ometi oli mul aega lugeda viimased 180 lk raamatust mille sünnipäevaks sain. sellest, mida ühes vanemas postituses ka mainitud on. ütleks siis kohe ära, et see on kõige haigem raamat mida ma kunagi lugenud olen.

uskumatu tegelikult, kui lihtne on inimestega mängida. neile vastumeelsust teeseldes rääkides seda, mida nad kuulda tahavad, on võimalik ka paadunud küünikud ümber sõrme keerata. ehkki kusagilt raamatu esimese kolmandiku lõpust oli võimalik lõpplahendust järeldada, peab tunnistama, et peategelase asemel olles oleks minuga samamoodi läinud. soov näha kõigis head ja võimet muutuda on inimlik.
fakt on aga see, et kõik kes näivad head, pole seda. ja vastupidi.

( Joy Fielding "Charley's Web" )

püha lehm..

.. just see olevat eurovisioon Liisi jaoks.
eile õhtul sai seda pühadust siis vaadatud. ülivenelikkude vahepalade kiuste oli hea kontsert. võib öelda, et need isegi sobisid. norida võib vaid õhtujuhtide kallal, kes hoolimata oma taustast ( supermodell ning Venemaa stiilseim mees + parim saatejuht? ) olid, parema sõna puudumisel, kohutavad.
ehkki minu lemmikutest vaid üks finaali sai (kõige lemmikum, nagu pärast välja tuli. hommikul ärkasin too lugu peas kumisemas. nii mõnus ^^, ), suutsin üsna hästi ennustada, kes edasi pääsevad - ballaadid, transvestiidid ja ilusad naised, as always. tõmbasin endale ka eurolaulude albumi, et nende võlule pihta saada. siiani ei funka.

viimased kaks päeva on möödunud AOE-d, piljardit ja crime'i mängides ning köhides. üsna nolife. seda tähtsam tundub nädalavahetuseks plaanide tegemine, mis hetkel kuidagi õnnestuda ei taha. võiks jälle sõita kuhugi, aga ükski linn ei ahvatle hetkel.

peaks uurima, kas on olemas rohtu, mis unenägusid peletaks. see pole enam üldse tore, mis öösiti mu peas toimub. ilusad unenäod ei ole enam kontrastiks vahvate inimeste ja olukordade pidevale nägemisele, vaid juhtuvad nii kord nädalas. kui veab. hästi.. düm tek tek !

leidsin täna mingi blogi, kuhu pole kirjutatud enam umbes aasta, kuid mis, olgugi et räägib vaid ühe inimese tegemistest, peegeldab mulle mu enda elu mõtet. kõlab uskumatuna, et sellist hingesugulust on võimalik tunda võhivõõraga. nali on selles, et tema andmeid pole võimalik saada. jääb ainult teadmine ta olemasolust. :)


Regina - Bistra Voda

a fucked up week.

terve see nädal on olnud otsast lõpuni masendav. peaaegu iga päev on keegi otsustanud oma lahkarvamust millegi kohta minu peale karjumisega väljendada, mis koostöös maikuu melanhoolse iluga mõjub eriti kurvastavalt. mind ei soovi enam mu kitarriõpetaja, koolis on probleemid klassijuhatajaga ning mu ema on ka pissed off kogu aeg. lisaks sellele suri täna hommikul mu kääbushamster. : (

SIISKI on midagi ikka kontrastiks ka. reede-laupäev sai veedetud taaskord Läsna kandis, seekord järve ääres, megailusa täiskuu, tähtede ja lõkketule seltsis koos heade inimestega. tagasi jõudes külastasin vanavanemaid ning Sakus olles sain megauudise: mind ootab pilet Green Day kontsertile Stockholmis, kui ma seda vaid soovin. uskumatu, kui aastate vanused plaanid kunagi teoks võivad saada. leppisime ju selle inimesega kunagi väga ammu kokku, et kui eelpoolmainitud bänd kunagi Euroopasse peaks tulema, siis läheme, no matter what. nüüd on käes võimalus kunagine unistus teoks teha.

Apoptygma Berzerk - Shadow

26. aprill

loodetavasti loevad mu blogi ka kõik mittesoovitavad isikud, sest kõik, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, on need vhklaste põhihuvialad. mitte õppimine ega jumala teenimine, vaid alkoholi, tubaka ja mu meelisinstrumendiga seotud tegevused. tavaliselt saab alustatud keset nädalat, näiteks neljapäeval, ning jätkatud järgmise esmaspäevani. teisipäev-kolmapäev on mõeldud kodus puhkamiseks ning siis võib uuele ringile minna.

võimalik, et selline peabki olema seitseteist-tuul-ja-torm-elu, ikkagi ju viimane samm enne täisealiseks saamist. siiani tundusid imelikud need, kes igal võimalikul juhul lähitulevikus 18 saamise üle pahameelt avaldasid, kuid nüüd tundub hirm nii vana olemise ees liigagi reaalne. iga hetkega suureneb soov olla jälle eelkooliealine, mitte midagi teada täiskasvanumaailma "võludest" ning nautida liivakastimängude probleemitust.

Madli kinkis mulle raamatu, mida ammu juba lugeda tahtnud olen, kuid mida väliskirjanduse raamatukogus ei eksisteerinud. mul on nüüd päris oma Joy Fielding'u romaan, millega.. kahte järgmist ööd sisustada, et seda teisipäeval esimeses tunnis poolsurnuna homereadinguks vastata. oh, happy days ^^ , i am perfectly vain.

N-euro - Ära Viska Prügi Maha

appi !

öelda oleks väga palju, kuid ei tohi. mõelda enam ei julge, äkki saavad mõtted lõpuks teoks. muidu läheb ässdi.

2. aprill

alustasime täna nädalavahetuseks varustuse muretsemist. enam-vähem ühele poole sai Saara kingiga, mida me kõigepealt tunde mööda Tallinna suuremaid kaubanduskeskusi otsisime (jah, ma olen nii šoppaja tüüpi, eks), kuid lõpuks ikkagi kergema vastupanu teed läksime. et mu kingipartneriks on Diana, kellel on kunstiannet, kuulus kingituse tuunimise juurde mõnus läbustamine viru keskuse kõige rotimas wc-s, mille olemasolust mul ausalt öeldes aimugi polnud. tõsiselt weird koht. lõpuks saavutasime rahulolu ning kingitus ise viibib hetkel ühe hea inimese kodus, voodi all.

ehkki on tõenäosus, et kõik meist pärast nädalavahetust enam elus pole, on hea oodata midagi, mille käigus kõigest eemale saab. see on viimasel ajal ainuvõimalikuks muutunud. homme-ülehomme tuleb toime panna.. mitte mõrv, vaid viimased ostud ning (pärast tänast on see sõna inside..) tuleb meie tripp vesse-läsna-..tallinn :)

nii uskumatu kui see ka poleks, pärast homset olen ma kahe nädala jooksul iga päev kooli jõudnud ja vähemalt enamikes tundides käinud. see on arvatavasti selle aasta rekord. ma olen nii uhke enda üle ^^ . lisaks sellele on mind kolme päeva jooksul neli korda avalikult hulluks sõimatud. ma hakkasin mõtlema, et kes teab, äkki see polegi paljas sõim, võib-olla on see valus tõde, mida me kunagi kuulda ei taha?

ma sain emalt suure rohelise stressipalli. tal on kurjad silmad ja ta vilgub.

Good Charlotte - Something Else

austerlane, kellel pole karmavõlga.

on teil kunagi juhtunud nii, et välismaal olles kaotate juhuslikult (või meelega?) oma pangakaardi ja keegi heasüdamlik kodanik peab enda kohuseks teavitada sellest teie kodupanka, et teatada oma leiust ning jätab sinna oma kontaktandmed, et oma vara kindlasti kätte saaksite? ei ole? siis mõelge hoolikalt järele, miks teil mingi karmavõlg on. sest kindlasti on minusarnaseid inimesi veel.

täna pärast tunde oli meil Saaraga sada asja teha. pärast mööda linna ringi tõmblemist (well, selle juurde kuulus ka tund aega niisama hessis passimist), läksime macdonald'sist üle tee asuvast pangaautomaadist Saara hetkeressursse kontrollima. pilku juhuslikult maha langetades leidsime sealt pangakaardi, mis lähemal uurimisel kuulus Hans Morawegile, kes on austerlane. see oli põhjus, miks ma hetke ajendil otsustasin helistada austriasse ja teavitada sealset panka oma leiust. teenindaja, kellega ma rääkisin, valdas suurepärast inglise keelt ja nii jõudsime kokkuleppele, et nad teavitavad Hansu ning kui too oma kaarti tagasi soovib, võib ta mulle helistada. siiamaani kannan oma telefoni igal pool kaasas, lootuses, et "mein Prinz auf einem weissen Pferd või misiganes" mulle helistab ning kaunis saksa keeles minuga kõneleb, sest inglise keelt ta minu.. unistustes? mõtetes? .. ei oska. seega ma ütlen talle, et "wo bist du? am welchen Strasse? stehe da! ich komme in vierzig Minuten!". ma ei taha teada, kui ebakorrektne väljendusviis see on, aga palju enamaks ma suuteline pole :D

siiski, see pani punkti tänasele muidu igavale päevale. või noh, pärast kooli tsillimine oli üsna fun, aga tunnid olid igavad, sest Saara oli unine. ah jaa, känguruülesannetega oli skoor. tark tunne oli korraks.

Good Charlotte - Something Else

"muu nolk" olen.

et siis kool ja.. tore on.
täna oli mõnus päev. üle pika aja sai skoorida, isegi prantsuse keele vestluskursuses suutsin millestki aru saada. ülejäänud tundides ma naersin niisama. homme enam ei naera, kui kõik õppimata on. ma siiralt ei viitsi praegu.

ah jaa, Krissul on sünnipäev täna. palju õnne! :) ikkagi inimene, tänu kellele tuli Simple Plani sabas umbes kolmveerand tundi vähem seista.

..mul tuli ka üks geniaalne ja täiesti realistlik idee, kuidas rikkaks ja kuulsaks saada. nüüd vajab see vaid teostamist enne aprilli lõppu. arvestades seda, kui palju selleks teostamiseks potensiaali on.. kes teab.

vaheajaks plaanitud kitarritunniks harjutamisega peab ka täna ühele poole saama. homme on tund ja mul pole KUMPARASITASÜDASÜDA peas. aga ma ei viitsi seda ka. ma kuulan muusikat nimelt. eesti klassikat. (appi, mu valuvaigistid laksivad..) "hiihihhiimaaalajaaa.."(8) oeh. kas ma..? jah, rääkisin küll, eelmises postituses oma vaheajast. nii palju siis mälust. .. *naerab*. "KÕIK EI OLE AJUVÄHK, MIS MÕISTUSE SULT SÖÖB" oli nali. üks tänase päeva kilde. huvitav.. kui mul pole ajuvähki, mis mu mõistuse siis ära sõi? ma ei suuda isegi õigete sõnadega rääkida enam. vähemalt leiutasin ma eesti keelde uue sõna - ponnid. pottide ja pannide koondnimetus, mida ma mitu korda täiesti kogemata kasutanud olen (emale puhastuslappe soovitades: "aga see siin on ponni jaoks..", uut rimi kampaaniat märgates: "nüüd saab ponne kleepsude eest!!"). I'm going slightly mad.. OH. ma saan Queeni nüüd kuulama hakata.

but still, Fix - Vana Pildiraam

mu h ja y klahvid on omavahel kinni kiilunud.

ÄRA VISKA RAHA MINEMA!! majandussurutis siiski.

asi, mida ma ei taha, on esmaspäev. see on ülehomme. ( juba seda lauset oli piisavalt raske y-tähy.. tähy.. tähti vahelt ära kustutades.) õudusunenäod igavatest koolipäevadest, mis viimastel öödel traditsiooniks on saanud, ei suurenda ka soovi neid päriselus kogeda. siiski, on kevad ja kõik on pidevas muutumises. see on ainult positiivne. liiga kauaks ei saa ka edasi liikumata ühte punkti jääda, vastasel juhul muutub see olek ainuvõimalikuks. ja tegelikult on ju võimalusi palju.

hea vaheaeg oli. ses mõttes, et.. kui midagi halba ei juhtu, siis peab ju järelikult hea olema? puhata võiks muidu veel, aga kahe kuu pärast on suvi. kui ainult selle klassiga ühele poole saaks. ehkki motivatsioonipuudus on suurim ever, üritan mitte käega lüüa, eriti kui lõpp juba nii lähedal on. natukene veel..

Apoptygma Berzerk - Black vs White

plirts-plärts, käes on märts.

hell of an originaalne pealkiri tuli, aga tõsi ta on. positiivsust lisab ka fakt, et vaheajani on vaid kaks päeva. nüüd tuleb see veel kuidagi sisustada. kellel on pakkumisi, andke märku :)

muidu on nii, et maailma kokku kukkumist ja kõike muud nõmedat leevendavad väikesed positiivsed hetked, mida on pea igas päevas ("väike päike igas päevas".. mis reklaam see oligi?). Ikka on keegi, kellel on mõni hea sõna öelda. tahaks neile vähemalt samaga vastata. küllap on nii mõnigi inimene, kes ei pruugi teada, kuivõrd tähtis ta on.

ja veel, Apoptygma Berzerk - Apollo (Live On Your TV).
kuigi ma kontsertil ei käinud, on see bänd olnud minu jaoks üks parimaid läbi aegade :)

p.s. minu ja Liisi arvates meenutab uue saatesarja "Unistuste Printsess" Pablo või Francesco või kes iganes, lasteahistajat. täielik pedobear. ja naised on ka koledad, eriti see, kes nagu tagurpidi parukaga transvestiit on.
(ma pidin siia midagi kirjutama ju, et postitusel sisu ka oleks..)

heade tagajärgede nimel võib lausa usklikuks ja palvetama hakata.

tere. ma käisin täna koolis üle saja aasta. hea oli tagasi olla, kuigi hommikul pidin siiski Kirillile helistama, kes ei lubanud mul kooli minemise asemel Tartu rongile istuda ja minema sõita. ma ise käskisin tal nii öelda. ennast vähegi tundes oli see ainuvõimalik.

eesti keele crap, millele ma ammu tagasisidet ootasin, tuli viis. sellele jamale, mille ma hiljem lisasin, et pikem tuleks, oli juurde kirjutatud, et huvitavad mõtted ja küsimused. hea tunne on, kui õpetaja, keda kõrgelt hindad, essee kommentaariks paneb, et "edasi samas vaimus!", mis siis kui juba esimeses reas on kaunis kirjaviga "miga iganes" :) düsgraafikute ja niisama keelevärdjate viga, mis tega.. teha.

üle pika aja on ilus ilm. kevad läheneb ja sellega seoses ka megapalju sünnipäevi, kaasa arvatud minu oma. sel aastal jääb vist suurem pidamine vahele. pole kohta ja.. üldse, 17 pole nagu eriti tähtis sünnipäev ka.

homme on mul kaunis kauaoodatud arenguvestlus. seal öeldakse mulle lõpuks näkku, kui nõme ma olen, et koolis ei käi ja kui väga nad tahaks mind välja visata, kuid see pole juriidiliselt võimalik. kurb. vähemalt saab teada, mida erinevad õpetajad minust arvavad. hiljem on nendega suhtlemisel hea sellest lähtuda. eks näis, eks näis.

Blur - Song 2

reidis feimin sajaga..

KUULUTUS : "Otsin endale väljavalitud vanuses 19-21.armastav,ei peta,ei valeta,s6ima,solva,on aus,raagib t6tt kaib minuga igal pool ja on minuga alati koos teeb mulle valja,kutsub mind ise kuhugi,kaitseb,aitab,m6istab,saab aru,ei jata mind mitte kunagi maha ,jne pikkade või natuke pikkade juuksetega kirjutage mulle postikasti või siia samaootan poiste kirju kes on blondid või brünettid pikkade või natuke lühikeste juuksetega siia või enda postikasti."

sattusin üht vähemtuntud tutvumisportaali külastama. :)


mu angiin on peaaegu surnud. antibiootikumid rokivad, seriously nagu. pole midagi paremat sellest, kui saab jälle magada ilma keset ööd killer-kurguvalu või palavikusegaste unenägude peale ärkamata.

Hetkel üritan ma leida lahendust oma majanduslikele probleemidele. kusagilt tuleb välja võluda laupäevaks emale sünnipäevakink ja Apoptygma Berzerki kontserti jaoks piletiraha. kust, see on juba päris hea küsimus. kogu aeg on rahaga mingi jama. kas see ongi see peatselt algav täiskasvanuelu?

masendav. kõik on masendav. aga tore ka, sest varsti on kevad :)

world tour is coming soon

ma nägin väga inspireerivat unenägu täna öösel. põhiteemaks oli see, et meie bänd sai endale esinemise järgmise nädala laupäevaks. sellest läks lahti paanika, kuna me ei oska ju eriti midagi tegelikult. veel ärgates töötas mu aju paaniliselt välja valemeid, kuidas võimalikult palju proove teha ja milliseid lugusid valida..

üles tõustes avastasin, et olen üksi kodus ja on hea võimalus proovida midagi, mis juba ammu plaanis oli. oma riidekapist (don't ask..) leidsin ma paki vahukomme, tegin pliidi alla tule, ning ühendasin need. tulemus oli muljetavaldav. ainult üks komm läks põlema ja sedagi pärast tiku pikaajalist leegi sees hoidmist. kokkuvõtteks - SKOOR!

täna on mul võimalus minna vaatama 1,5-kuuseid kolmikuid, mille ma arvatavasti ka realiseerin. selle tarvis oleks vaja midagi kaasa küpsetada näiteks, nii et sellega ma praeguseks ka lõpetan.

Argentina tango "Kumparasita" aeglasem versioon (8)

life's sick.

ausõna, täna oli üle pika aja üks haigemaid päevi ning ma kardan, et see pole veel läbi.

üle päris mitme päeva käisin täna koolis. kõikides tundides (wow!). Kaaviari tund (ladina keel siis) oli täis klassikaks kujunenud keelevigu ja ilusaid lauseid ("Leiba meie igapäevane anna meile täna." ; "Inimesi ja veoloomi päästad."). miskipärast oli mul kogu aeg naljakas. võib-olla polnud ma lihtsalt harjunud nende inimestega, kes taaskord mu ümber olid.

Inglise keeles ma enam nii väga ei naernud, kuna esitada tuli kõne, millega ma Potti impressima pidin, kuna ta ootas minu avanemist enda jaoks. avanemise kohalt ma pole kindel, kuid kõne polnud ei skoor ega feil, täpselt sellele ma lootsingi. osavõtt kõnevõistlusest poleks minu puhul väga läbi läinud ning ma poleks viitsinud sellest kõrvale hiilimiseks mingit grippi otsida.

Eesti keele õpetaja andis mulle võimaluse teha kontrolltöö järele, mis tähendab küll lisakohustusi arvestuste nädalaks, kuid võimaldab mul perioodihindeks üle kahe saada. tahvli ees skoorisin ka.. peaaegu.

Enne matemaatikatundi leidis aset kahe sugupoole võitlus, milles jäi peale Saara, mu pinginaaber, kelle enesekaitse vaid pastaka abil vastase tooli vastu oli muljetavaldav. SKOOR! ühe ebameeldiva inimese ego jälle veidi alandatud. järgmiseks vast võetakse ette minu oma..

Hiljem kooli poole tagasi minnes, et sealt oma pusa võtta (õues oli metsikult külm lihtsalt), köitis mu tähelepanu üks vanem meesterahvas, kes palus abi välgumihkli tööle saamisel. et ma tema arvatavasti mõne pronksiaja metallikunstniku valmistatud seadeldisega suurt midagi peale hakata ei osanud, pakkusin talle tuld enda omast ning suure palumise ning pika venekeelse vestluse peale andsin viis krooni ka. tuli ju vaest inimest aidata..
ootamatult haaras ta minust kinni nind üritas mind tänutäheks suudelda. ja oleks see siis vaid põsemusina plaanitud olnud.. kolm korda pidin ma ta "njet, njet, njet!" karjudes eemale lükkama enne kui ta mu vabastas ning päästev telefonikõne mu ebameeldivast olukorrast päästis.
Arvatavasti just sellest liialt erutatuna pillasin maha ka oma viimase raha, mille üks pruunis jopes neiu rõõmsalt üles korjas. õnneks juhtis üks sõbralik naine mu tähelepanu sellele ja ma jooksin tüdrukule järele. üsna häbi oli seletada minu raha õnnelikule leidjale, et ma seda tagasi tahan. kui see poleks olnud mu taaskord kes teab kui pika aja söögiraha, oleks ma arvatavasti asja sinnapaika jätnud.
tänu sõbralikele inimestele ning minu eneseületamisele leidsid seekord Rimi singi-juustupirukad tagasitee minuni ^^

the new style is hip-hop .

viimasel ajal on mu everydaylisti üsna palju uusi tegemisi lisandunud, mis seda va õppimist päevakavast aina rohkem eemale lükkavad.kõige uuem neist on plaan minna hip-hopitrenni.

see oli õigupoolest annu idee. mul pole aimugi, kust ta sellisele mõttele tuli, kuid kuna ma olin selles mul-on-ükskõik-mida-ma-praegu-teen-tujus, viis tühipaljas mõte mõne telefonikõneni ja juba olimegi end registreerinud, alguses küll ainult vaatama, mingisse hetkel minu jaoks noname tantsustuudiosse, mida me reedel otsima läheme. tean vaid, et see asub kusagil G. Otsa tänava kandis. aadressi tean ka.
eks näis, mis sellest välja tuleb, sest olgem ausad, päris minu stiil see siiski pole, kuid et paar aastat tagasi mingis showtantsus käidud sai, siis äkki isegi saab hakkama ja võib-olla hakkab meeldimagi. olgu see siis hoiatuseks, et ma võin ootamatult ghettoks muutuda.

haige olen ma ka, kuid see on teisejärguline. kui mul tekiks hädavajalikke tegemisi (v.a. kool, i'm really not into it atm ), siis küllap ma ennast ka voodist välja saaksin ja paari coldrexiga ehk kodustki kaugemale. kolmapäeval peab seda nagunii tegema, sest siis on bändiproov taaskord.

kui me midagi parajasti teha viitsime, siis polegi nii hull. viimane kord sai midagi isegi minu telefoniga lindistatud. kahjuks ei saa kõiges ka Joey helikvaliteeti süüdistada, nii et kui poole salvestuse jooksul ähvardasid meie kopsud lämbumise tõttu üles ütelda, siis lõpuks oli asi ikka päris masendav. samas, juba viiendal kuulamiskorral polnudki nii hull, isegi paljulubav. isegi mu ema toetas mind paari hea sõnaga, öeldes et soome eurolauluvõistlusel kolmandaks tulnud naine olevat rohkem mööda laulnud kui mina. samas, tolsamal õhtul põhjendas ta minu algavat haigust sellega, et ma olen päris kindlasti rase, mis tema meeldivust minu silmis jälle kahandas, kuna mulle ei meeldi, kui minu kulul nalja tehakse, kui mul paha olla on. või siis on asi lihtsalt mu peaaegu olematukskulunud närvides.


nüüd järgneb üle pika aja AOE-mängimine, milleks ammu aega pole olnud. õigemini see sai plaanitud laupäevaõhtuks, kui ma teatavatel põhjustel veidi ebaadekvaatses olekus enne magama suutsin jääda, kui arvutisse jõudsin. kuid see selleks.

the world is paranoid, it's not just me.

Hoolimata sellest, kui palju vaba aega mul viimasel ajal (vähese viina..ei, koolis käimise, viga) on, pole ma selle aastanumbri sees siia kirjutada jõudnudki. õigupoolest oli see, nagu ma tallegi ütlesin, üks ägedamaid inimesi keda ma tean, kes mulle meelde tuletas, et mul ka blog on. siis see hittiski mind, et tegelikult toimub minu maailmas üsna palju, mis väärib salvestamist. loogiliselt võttes võiks kirjutada ju ka mittevirtuaalsesse (mulle ei meenu hetkel sõna "virtuaalne" antonüüm, seega kasutan sellist kujundit) päevikusse, kuid see on vist hetkel end ammendanud, või on asi selles, et ma näen seda alati hetk enne magama minemist ja enamasti pole siis viitsimist enam midagi sinna kribama hakata. Lisaks sellele viitsimatusele on kadunud kõik mu pastakad. üks mu paralleelklassivend rääkis mõni aeg tagasi midagi verega kirjutatud armastuskirjadest, milledest ainult mõte minus õõvastust ja hirmu sellise austaja ees tekitas, kuid salapäeviku jaoks oleks enda veristamine veel rohkem üle pingutatud. pealegi oleks vist üsna raske kirjutada verega arusaadavaid sõnu. õõh.. ma ei taha mõeldagi selle peale.

selle sisutu teksti kirjutamisega läksid mul meelest kõik asjad, millest ma kirjutada oleks tahtnud. nii tüüpiline minu mälule on .. täpselt. ma ei mäleta seda lauset enam -.-

igatahes peaks mõnus nädalavahetus tulema. ema on kusagil Rapla kandis ära, kodu vallutab mu armas vägivaldne vanaema, kellega koos ma siin hea meelega ei viibi. õnneks on olemas Madli vanemad, kes just selleks nädalavahetuseks kodust lahkuda otsustavad.
mõnus chill tarbimistootavate ainete, kvaliteetmuusika ja -huumori ning heade inimestega on garanteeritud. :)

me käisime eile bowlingus ka. ma isegi skoorisin täiega ühes mängus.

jõul

kahe tuhande kaheksas aasta on peaaegu läbi. seega on aeg kokku võtta kõik sellega saavutatu. nüüd tagasi vaadates.. pole paha. mu elu on teinud kui mitte 180-kraadise, siis vähemalt 90-kraadise pöörde ning mul pole aimugi, kuhu see nüüd välja võib viia.
lõppev aasta oli täis unistuste täitumist. ehkki miski pole võimatu, poleks ma eladeski arvanud, et minu elus sellised filmilikud sündmused aset leida võiksid. olgu see siis õpetuseks kõigile, kes oma elu igavaks ja üksluiseks peavad.

esimest korda elus tunnen ma ka jõulude ajal, et mul on olemas kõik, mida tahta. rahulolematu inimloomuse kohta on see suur saavutus, kas pole? alati on midagi, mida veel tahta, kuid kui ma praegu sellele mõtlen, ei tule midagi pähe.

mõtlemine on üldse tegevus, millest on saanud viimasel ajal üks mu sagedamaid ajaveetmismeetodeid. ma tean ka, miks. lõpuks ometi leidsin ma kellegi, kes KA mõtleb sarnaseid mõtteid, kuid veel kõrgema loogika tasandil kui mina. finally some challenge! ka täna öösel vahetasime umbes kolmeni mõtteid, mis seekord peaaegu normaalsuse piiridesse jäid. normaalne pole küll päris õige omadussõna, kuid ma ei leia siinkohal midagi sobivamat. siiski on lausa uskumatu, et on keegi, kellega edasi arendada mõtteid, mille alusel mu ema mul psühholoogi poole pöörduda soovitas. Ja sellel "keegi"-l on vastused.. tundub, et kõigile mu küsimustele. ta suudaks mulle ära defineerida mu enda olemuse ja missiooni elus, millest mul aimugi pole, kui ma ta vaid nõusse saaksin. lahendada tema mõistatus oleks raskeim missioon, mis ma ette võtta saaksin, sest inimene, kes temast ükskord sajaprotsendiliselt aru saab, valdab midagi nii suurt, et seda võib pidada ebamaise loogika aluseks. jah, ma mõtlen temast just nii suurelt, sest tänu temale võin ma jõuda ükskord enda minani. hetk tagasi taipasin ma Poets Of The Fall'i laulusõnade I'll seek you out, just to find myself tähendust.

sellest pidi küll tulema jõulutervitus kõigile, kuid seekord läks teisiti. häid jõule siis või midagi ?

Kjaarupaigaldaaja.

See on juba läbi . Kaks elu kõige kiiremini möödunud nädalat vist. Viimased päevad olid "the worst day of melleeiivv", nagu kõigis salvestamist vajavates paikades ("panna alnult", puuviljaosakonna ladu, kell LEET all, töötava Nora taustal jne) vääraka hääle ja ilmega kaamera ees lauldud sai, sest töölt puudusid need kõige tähtsamad - Niks kelle perekonnanimi ei olnud tema kapil meeste riietusruumis, mkm, ja "eeto ftoroi molodoi.. kem tõ rabotaješ? kak eto zovut? (-"kjaarupaigaldaaja").. da, eto.", kolmas Konstantin kärulükkajate seas , Karp:) . Aga suva, ma tean (nännännää,) ta nime nüüd. Kui Pervert mulle just vale tüübi nime ei öelnud. Kui järele mõelda , siis kui loogiline on, et seal KOLM Konstantini on ? Arvatavasti tuleb seda siiski kontrollida veel.
Aga Rimis töötada on tõepoolest lahe. Eelmise aasta hüüdnimedele tuli täiendust.. Pats ( mu südasüda kaastöötaja ), Tsikk ( kes Niksist rase on või wtf.. nagu kalkungi. Niks on litsmees ), ahvid Värd ja Blondy ( meie kallid kaasmalevlased, kes meile armsaid pildikesi bluetoothiga saatsid ), siis eelpoolmainitud Pervert ( nokamütsiga vahtimishuvilisest halekas kärulükkaja ).. ja kindlasti meenuvad need, kelle ma praegu ära unustan, öösel.
mis siis veel.. Loomulikult oleme me suutnud igasugu vahvaid repliike kõige õigematele inimestele näkku hüüda. Nagu hiljem on selgunud, on need ikka väga, VÄGA targad olnud. Kuidas suhtuksid sellesse, kui keegi iga kord "Äss!" hüüaks, kui sa midagi lahedat teed? :D
Lahedad kliendid on meil ka. Et suurem osa neist ei valda eesti keelt, siis tuleb meil praktiseerida oma olematut vene keele oskust, millest enamasti siiski ei piisa. Seda näiteks siis, kui vene naisterahvas hullumeelse pilguga "hrjieen, hrjieen!" karjub, või soovitakse midagi, mis hiljem Katja või Larissa käest küsides heeringaks osutub. Mõnel korral õnnestus meil isegi klient õige tooteni või vähemalt enam-vähem õiges suunas juhatada. Paaril korral koosnes mee-või kakaoteemaline vestlus isegi mitmest lausest. Liiaolen oleks uhke meie üle :)
Järgmisel aastal jälle, nagu ma oma osakonnajuhatajale lubasin. Sel suvel kahjuks enam üheski vahetuses vabu kohti ei ole. Tuleb leppida vaid külaskäikudega.

Boys Like Girls - Learning To Fall.

kill me , please , with butter and cheese !

.. ja see ongi läbi. Happy days with vhk 13. lend are over.. :/ vähemalt sellisel kujul nagu siiani. meie lõpuks ometi pea täielikult ühte hoidev klass aetakse laiali. lõpuläbul , kus lisaks teistele headele ideedele võeti kõik mis võtta annab ja prooviti erinevaid asju esimest-teist korda ( vesipiip , savu , lakilahusti.. ), tuli meil ka mõte , et meie klass võiks just selles koosseisus jätkata ka gümnaasiumis , kui see võimalik oleks . mida see kahjuks pole . njah , all good things come to an end .. *melanhoolsetes toonides mõttepaus* , aga nii on ju.. :/

Boys Like Girls - Thunder :)

ma olen norm

Oli kord üks kärbes. Täiesti tavaline kärbes. Tema nimi oli Tiit.
Tiit elas ühe täiesti tavalise maja täiesti tavalises köögis. Tema jaoks oligi täiesti tavaline, et seesama köök ongi terve maailm. Laualt leidis ta söögiks toidujäänuseid ja öösel puhkas seinapraos (jah, kärbsed magavad ka öösiti).
Ühel päeval tegi Inimene, kellele see köök kuulus, lahti akna ja hetkega sattus Tiit koos õhuvooluga teisele poole akent. Saamata aru, mis toimub, vaatas ta eredat valgust, mis oli palju suurem kui Lamp, millega ta harjunud oli. Kiiresti-kiiresti tiibu lehvitades tahtis ta Suure Lambini jõuda. Tiit lendas ja lendas.. ja lendas.. ja siis läks kõik pimedaks. Üks varblane, kelle nimi iroonilisel kombel samuti Tiit oli, sõi Tiidu (kärbse) ära.

Something pushed and I fell .

tere.
ma viitsin hästi palju eksamiteks õppida, eks?
soovi veel enne viimast, inglise keele eksamit, midagi korrata on tugevalt vähendanud ka asjaolu, et eksamis, milleks ma absoluutselt ei õppinud, sain ma 98% ja teises, milleks ma õppisin nagu idioot, oli tulemuseks 31 punkti 50-st ja hinne "3". palju õnne.
pealegi on vabastav suvi juba käegakatsutav ning palju meelsamini veedaks oma päevad õues seigeldes kui siin, umbses ja palavas toas. Okei, arvuti olemasolu on küllaltki positiivne, kuid see ei trumpa üle värsket õhku ja pehmet suvetuult. ja vihma. ma armastan äikesevihma. just sellist nagu see, mis paar päeva tagasi järsku, peaaegu selgest taevast tuli. loomulikult jooksin ma täielikus eufoorias õue ja tulin hiljem, õnneliku ja tilkuvana tagasi, et minu kallis vanema generatsiooni perekonnaliige oma hääle(tugevuse)ulatust mu peal katsetada saaks :). aga see käib nähtavasti asja juurde. vähemalt viimasel ajal olen ma sellega harjunud..

ma leidsin endale uue iidoli kirjanduses. ta nimi on Alex ja ta kirjutab luuletusi. häid luuletusi.


"Weird Al" Yankovic - Trapped in the Drive-Thru

*noogutab* ei??

nagu pealkirjast näha , on uus skisotuur täies hoos . koos kevadega saabus ka see , et koolist ja kõigest muust piinavast on kopp ees ja peatselt saabuvatest eksamitest on täiesti suva . neist ei olene ka midagi ju . ainult enesehinnang tõuseb lakke või langeb maanteetolmu . ei midagi rohkemat :).
tegelikult on tore . minu laused puudega ei?? kuu aja pärast ei ole lõpetamine??? norm . 9. klass saab läbi nagu . mida veel . meie tulevane 13. lend ja gümnasistid ? need hullud ? :D kahju on tegelikult sellest , et parim klass ever laiali läheb . neid ühiseid aegu ei unusta meist vist keegi .. :)

muide , kevadeti on nii-nii ilus . täpselt aasta tagasi kirjutasin ma selle toomingaõite-teema . umbes nädal tagasi oli täpselt sama ilus kui siis . minu lemmiklemmikaeg aastas :).
Jah , hetkel ma olen õnnelik .

Simple Plan - Take My hand .

kell 01.11 : )

mõnikord teeb saatus, või misiganes meie elusid juhib, ikka väga huvitavaid asju. küllap ei saagi lõpuni aru, mis on siis hea ja mis halb. šokist, mille osaliseks ma täna sain, kuulevad arvatavasti vaid üksikud ja sedagi siis, kui õige aeg on. teistel pole vajadust pettuda/solvuda.. kõik seigad mu elust polegi laiemale avalikkusele teadmiseks.
ma paluks siiski veidi mõistvamat suhtumist. saada teada, et sul on.. jah, ma kunagi räägin.

ma muide abiellun järgmisel nädalal. oma sünnipäeval. x)
porgand on parem kui pesumasin.

head ööd.

kevad?

tere. üle pika aja siis.
hetkeks oli mul plaanis minna jäädvustama oma mällu ja võib-olla ka mõne fotofailina seda imekaunist.. ee.. kevadet, kuid minu kalli vanaema ilmumisega mu koju muutus see kahjuks võimatuks. ma olen nimelt "taaskord palavikuga kodus ja ei saa kahjuks tundi tulla", nagu ma kallile käbitartsile teatasin. seega ka koduarestis. lavli.
on vist piisavalt tähelepanuväärne, et 25. märtsil katab maad paks lumekiht ja on kuskil 5 kraadi külma? numps^^. kuigi jah. minul pole selle vastu ausalt öeldes midagi. ei teki niiii suurt tahtmist väljas hulkuda, kui tuleb end pühendada mõnele toredale esseele, arutlusele või referaadile. (ma olen kahe päevaga tervelt ühe sissejuhatuse valmis saanud).

muide, mind ajab närvi, kui keegi mulle närvidele käib. tere?

Apoptygma Berzerk - Until The End Of The World. mõnikord kuulan ma träna ka.

the fall .

kui kedagi peaks huvitama, siis: Good Charlotte feat. Weezer - the fall. küllaltki valus on kuulata seda. kõik need mälestused ja nii. täpselt nagu endale meelega haiget tegemine. ainult mitte füüsiliselt. :/
kuid siiski. see lugu tähendab mulle väga palju. see tähendab .. kedagi. tähendab päris mitut kuud mu elus. suve.. sügist.. =/

ma ei tahaks olla selline, aga lihtsalt.. ülikõrini on kõigest. ma ei jaksa enam olla selline, millisena mind nähakse - positiivne ja nii. I fell for you and now I'm falling apart.. ma vihkan ennast praegu niiniiväga.

andke andeks, et selline olen. :/

surprise ! : )

tere. mõned külastajad on märganud, et ma pole ammu kirjutanud. põhjus pole sugugi selles, et ma oleks unustanud või midagi. lihtsalt pole nagu midagi, või on sündmused liiga isiklikud, et neid laiema avalikkusega jagada. teavad need, kes teavad.
muide, järgmisel nädalal on projektinädal. see tähendab, et mõnedel päevadel on mingid üritused, nagu nt. uisutamine ja mingi film vms. õnneks või kahjuks ei tea ma sellest eriti midagi, nii et kahju küll, kui ma neist ilma jään.
ee. mind kummitab 50 cent feat. Justin Timberlake & Timbaland - AYO Technology. haige, kas pole ? xD

mul pole öelda midagi rohkem . küllap varsti saate rohkem teada vms . olge tublid, ;**

Väikeidioot.

lahesoenguga mees .

Viimased päevad on olenemata lähenevast veerandilõpust ja juba harjumuspäraseks saanud tegemata töödest möödunud idiootlikult naermise tähe all. Just seda me pidevalt teeme. See algas põhjusel, et.. igatahes kellelgi oli ägenz soeng. Keegi, kelle *krudinkrudinkrudin* *JOON! (OVI)* matemaatikaolümpiaadil närvidele käis. Kes aru ei saanud, siis järelikult polnudki see teile mõeldud.
Igatahes me olime valmis koheselt endale sama seksikad soengud lõikama, kuid miskipärast vajus see mõte unustusehõlma. Kui kurb.
Ma suudan isegi magamatusest hoolimata koolis käia. Minu puhul lausa imekspandav. Olgu, mu aju otsustas lõplikult kokku joosta, nii et ma lõpetan.

Black Velvet - Velveteen on hea lugu, muide .

Sleep.

Juba poolteist nädalat kestnud vaheaeg on segi ajanud minu režiimi, või õigemini on see muutunud selliseks, nagu minu puhul normaalne oleks. öö kestab varastest hommikutundidest, ajast, mis varem oli mõeldud ärkamiseks, ajani, mil ma tavaliselt koolis lõpetama hakkasin. hetkel on see vägagi positiivne, kuna öisel ajal pole vaja nii palju tegeleda arvutis olemise segavate tegurite (loe: mõttetute segavate troppidega).
Selle tulemusena jäävad unenäod aega, mille mu organism on harjunud ärkvel veetma. unenäost saab tegelikkus ja vastupidi.. ausalt öeldes ma sellist vahetust eelistaksingi, sest mu uned on viimasel ajal palju positiivsemad ja isegi reaalsemad, kui tegelikkus, mille ma, kui mingi nõme juhus mind hommikul varakult äratanud on, pooluimases olekus veedan. kõhklemata vahetaksin ma unenäod tegelikkuse vastu. eriti, kui seal juhtub asju, mida tegelikkuses üle kõige sooviks. tähendab see siis kaugel viibivate kallite inimestega kohtumist, väikeste soovide täitumist, erakordseid kogemusi või lihtsalt midagi põnevat. igapäevane rutiinne elu võiks jääda vaid öö möödasaatmiseks. siis ärkaks igaüks ju entusiastlikult uude päeva. võimalik, et see "elu kui unenäos" tüütaks lõpuks ära, kuid mõnda aega oleks huvitav.
ja mõnda unenägu tahaks vägaväga tegelikkuseks.. :/
aga see selleks. varsti saab taaskord hakata "öösel" koolis käima ja "päeval" niisama üleval olema. kas pole tore? :)