ma pole kunagi nii kiiresti rääkinud kui täna A'ga pool tundi tema autos istudes. parima lapsepõlvesõbraga vist ongi nii, et ükskõik kui palju aega möödub, miski ei muutu. nii harva kui me ka ei kohtuks, ikka tekib see hea soe tunne, justkui oleksime ikka lapsed, istuksime oma salaonnis ja arutaksime maailma asju. A fännas koos minuga kindlaid tegelasi muumides, õpetas mulle mu esimesed ropud sõnad, ning leiutas jõuluvanadisko ja selle, et rumalad inimesed on "vändaga" - näpuga meelekoha ümber ringide tegemise asemel tuleb nende imiteerimiseks aju kujuteldava vändaga keerata. enne kui ma kooli läksin, rääkis ta loo väikesest poisist, kes oma esimesest koolipäevast ainult pea kohal kõlkunud lennukit mäletas. see oli naljakas lugu. hea tunne on selliseid asju mäletada.
jälle üks öö, kus mõte lendab nii kiirelt, et sabast kinni ei saa, emotsioonid vahelduvad ja hea muusika on omal kohal. see on kokkuvõtteks parem puhkus kui uni, viimane tekitab paanilist aja raiskamise tunnet.
poets of the fall - running out of time
