kui mu telefoni kõnelogi vaadata, siis tundub, nagu ma peale oma ema ja vanaema kellegagi ei suhtlekski. avastasin selle kurva seiga, et ma sõpradeta nolifer olen, hetk tagasi ülejäänud numbreid kustutades. nimelt on Reginal kombeks ärandada mu telefon ja nii mõnelgi korral olen avastanud ta mõnele täiesti ebasobivale inimesele videokõnet teha üritamas. nii ma kustutangi kergemini ligipääsetavast nimekirjast igaks juhuks ära need, kellele ei tasu helistada, et vältida piinlikke olukordi näiteks (tulevate) tööandjate, endiste koolikaaslaste, töömeeste ja taksofirmadega.
näiteks ükspäev avastasin, et jälle on mu telefon rändama läinud. laps toimetas midagi asjalikult ja ekraanile ilmus info, et ühendatakse kõnet ühe mu tuttavaga. haarasin ruttu punast mummu tagudes mobiili enda kätte, kui kuulsin juba samal hetkel "tsau, Helina..." ja kõne katkes. mispärast ma nüüd nii tegin? oleks ju võinud siis juttu rääkida, mõtlesin piinlikkust tundes. valisin tagasi. vabandasin, et näe, laps siin mängis ja ma ei saanudki täpselt aru, mida ta teeb. "aa, pole hullu, ma helistasin, et teid ülehomseks sünnipäevale kutsuda." ee... sina helistasid?
tavaliselt need olukorrad siiski nii hästi ei lahene, nii et kui ma kellelegi järsku FaceTime'ga, või mis iganes ta oli, helistan, siis suure tõenäosusega paistab sealt ainult lagi ja kellegi nina või torgitakse näpuga kaamera auku. pole mõtet vastu võtta.
muide, te ei kujuta ette, kui hästi lõhnab mojito lõhnaküünal. mõte vajub lihtsalt laiali ja tobe pilves naeratus tuleb ette, sest no nii mõnus on. vaevalt et ma seda lõhna kuidagi mojitoga seostaksin, kui nime järgi ei teaks, aga nii hea lõhnaga küünalt pole mul varem olnud. ikka väga mugav, kui saab isa poest endale tutvuse poolest pühadeks midagi toredat koju tassida. mul poleks ilmselt aega ega viitsimist mujalt hakata nii ilusat jõulutähte otsima, veel vähem hakkaks tavalises poes 20 sorti küünlaid läbi nuusutama, et parimat valida.
üldse on kuidagi tore ja hea. jõuluaeg muudab mu alati väga emotsionaalseks. varem ma ei nautinud eriti jõule. kingitused olid jah toredad ja sai head sööki, aga ma olin alati üksi, sest emal oli töö ja kõik teised olid oma perega. käisin alati jõululaupäeval pikalt jalutamas, vaatasin, kuidas teised oma kodudes tähistavad ja unistasin, kuidas kunagi minu kodus jõulud võiks välja näha.
sel aastal on nii teisiti. ma olen tohutult tänulik kõigi nende inimeste eest, kes mu ümber on ja üksikuna ma ennast küll ei tunne. minus tekitab elevust veel pooleldi pakkimata kingihunnik, mis on peidus trepi all, ehkki need asjad seal pole mulle. see ongi vist erinevus jõuludes täiskasvanu ja lapse vaatenurgast (ja jätame kõrvale kingiostudest pankrotistumisest tuleneva stressi) et lapsena ootad kõige rohkem jõuluvana, täiskasvanuna seda rõõmu laste silmis, kui nad leiavad kingipakist midagi toredat. mina muidugi ootan kuuske ja ahjuparti ja ferrero rocheri komme ka.
lund ootan ka, kohe hirmsasti!
